HENN PõLLUAAS: Valitsus jättis Eesti kodanikud saatuse hooleks

Henn Põlluaas kandideerib Tallinnas Nõmmel ja Mustamäel üksikkandidaadina
Kas teate riiki, mis ei hooli, kui vaenulikult käituv võõrriik kuulutab, et võtab tema kodanikelt ära nende kodud ja maa ning välisminister leiab, et asi pole kõneväärtki? Selline riik on Eesti. Välisministriks, kellel meelest ei vääri Petserimaal elavad Eesti kodanikud kaitset ega abi, on Urmas Paet.

Kõne all on Venemaa kava sundvõõrandada piirialadel elavatele välismaalastele, sh eestlastele kuuluvad maad.
Enne sõda elas Petserimaal ca. 68 000 inimest. Sõda, repressioonid ja pagemine Eestisse on elanike arvu drastiliselt vähendanud. Kuigi Riigikogu võttis taasiseseisvudes vastu otsuse nõuda Venemaalt okupeeritud ja annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe taguste alade tagastamist, eirati seda ning Paet allkirjastas 2005. aastal Venemaaga uue piirilepingu, millega loobuti tingimusteta ja tasuta kõigist okupeeritud aladest.
Riigikoguratifitseeris leppe, kuid Venemaa mitte, põhjendades seda ratifitseerimisseaduses oleva viitega Tartu rahulepingule. Piirileping ei jõustunud ning ainsaks legaalseks Eesti-Vene riigipiiriks on endiselt Tartu rahulepingu ja Põhiseadusega määratud joon. Faktiline piir omab seaduse silmis vaid kontrolljoone staatust.
Hetkel elab okupeeritud Petserimaal (Pihkva oblasti FSB andmetel) ca. 10-15 000 eesti kodanikku, kellest suur osa on põliste talupidajate järeltulijad. Lisaks neile on tuhandeid inimesi mujal Eestis, kelle kinnisvara ja maad asuvad Petserimaal. Rahvusvahelise õiguse järgi on eraomand püha ja puutumatu ning kellelgi ei ole õigust seda omavoliliselt ära võtta. ÜRO Pinheiro printsiibi põhjal on riik, kes haldab territooriumi, kus asub deporteeritute või pagulaste kinnis- ja vallasvara, kohustatud selle tagastama seaduslikele omanikele või nende pärijatele. Juhul, kui see pole võimalik (vara on hävinenud), siis kompenseerima selle täies ulatuses.
Venemaa ei ole iialgi rahvusvahelisest õigusest kinni pidanud. Sealse tsiviil- ja pärimisseadusega on okupeeritud aladele jäänud Eesti kodanikel keelatud pärandada oma kinnisvara Eestis elavatele lastele ja sugulastele. 2001. aastal hakkas kehtima Vene Föderatsiooni maakoodeksi regulatsioon, millega piirati välisriikide kodanike, kodakondsuseta isikute ja välismaise päritoluga juriidiliste isikute õigusi omandada Venemaal maad. K.a. 9. jaanuaril tegi Vene president Medvedjev korralduse «Piiriäärsete territooriumide määratlemine, kus välisriikide kodanikud, kodakondsuseta isikud ja välismaise päritoluga juriidilised isikud ei saa soetada omandiõigusi maatükkidele», milles täpsustas nimetatud keelualad. Petserimaa kuulub nende hulka.
Medvedjevi korraldus tähendab 2001. aasta seaduse, milles on selgelt öeldud, et välismaalastel ei ole lubatud maad omada, käimalükkamist. Autoriteetne Vene ajaleht „Delavoi Peterburg“ ( Peterburi Äripäev ) 13.01.2011 teatas, et säärased maatükid kuuluvad võõrandamisele. Kui välismaalasest omanik ei nõustu maatükki müüma kokkuleppe korras, kohaldatakse sundmüüki kohtuotsuse alusel. Tegemist on räige inimõiguste rikkumisega.
Territooriumiterviklikkuse, kodanike inim-, omandi- ja pärimisõiguse kaitsmine on riigi vältimatu ülesanne. Reformierakonna ja IRL-i koalitsioonivalitsus teeb aga näo, justkui ei olekski midagi lahti ning sotsiaaldemokraadist president Ilves ei tee suudki lahti. Medvedjevi ukaasil polevat tagasiulatuvat jõudu ning pealegi olevat Urmas Paeti sõnul Vene pool kinnitanud, et korraldus ei halvenda välisriikide kodanike, sealhulgas Eesti kodanike õiguslikku seisundit. Kuna välismaalaste maaomandit piirialadel ja pärimisõigust välistavad seadused eksisteerisid juba ammu, siis polegi võimalik nende õigusetut seisundit veelgi rohkem halvenda. Küll aga halveneb nende reaalne olukord.
Eesti poliitiliste juhtide käitumine on häbiväärne. Eriti seetõttu, et tegemist pole üksikjuhtumiga, vaid aastakümneid kestnud süstemaatilise, enda põlisel kodumaal elavate Eesti kodanike tagakiusamise ja diskrimineerimisega, millel on ka selged genotsiidi tundemärgid. Piisab, kui meenutada siiani ainsa allesjäänud eesti kooli sulgemist Petseris, sealsetele eestlastele seatud keeldu müüa oma aiasaadusi turul, kohustust näidata isikuttõendavat dokumenti liinibussides jne. Lisaks taksodes ja mõnedes baarides olevaid silte, mille kohaselt eestlasi ja koeri ei teenindata.
Eestivõitleb inimõiguste eest Afganistaanis, nõuab Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamist, kuid enda territooriumist ei hooli ja oma kodanike tagakiusamisele ei reageeri. Tegemist pole lihtsa hoolimatuse, vaid ka topeltstandardite ja argusega nõuda Venemaalt üldtunnustatud normide täitmist.
Eesti peaks esitama protestinoodi Venemaale ning võtma küsimuse üles kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumites - ÜRO-s, Euroopa Liidus, OSCE ja selle demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ODIHR jne. Ja tegema seda üheskoos riikidega, kelle kodanikke Venemaa samamoodi represseerib. Eesti peaks olema siin algataja ja aktiivsem pool, näidates sellega maailmale, et oleme demokraatlik riik, kes ei tolereeri tagakiusamist ja inimõiguste jalge alla tallamist ühegi riigi poolt. Samas annaks see võimaluse teavitada maailma ka Venemaa poolt Eesti-vastaste süüdistuste alusetuses - pole ju ükski rahvusvaheline monitooring iialgi tuvastanud venelaste diskrimineerimist Eestis. Kremlit tuleks hoiatada, et vastukaaluks võime keelustada ka maa müügi Vene kodanikele.
Seenäitaks, et Eesti on siiski veel meie endi riik. Riik, kes hoolib kõigist eestlastest, ükskõik, kus nad ka elavad. Usk sellesse on niigi, nii ida kui lääne poole koogutavate kartellipoliitikute poolt, kes riigi ja rahva huve teisejärguliseks peavad, kõikuma löödud. Kui riik ei kaitse oma kodanikke, kuidas saab siis kodanikelt nõuda, et nemad oma riiki kaitseks?
Pihkva oblasti Setu Rahvuskultuuri Seltsi esindajate sõnul ei jää okupeeritud aladel elavatel Eesti kodanikel midagi muud üle, kui võtta endale Vene Föderatsiooni kodakondsus, sest: „Eesti riigile ei tasu loota“. Selliseid poliitikuid ja riigijuhte, kes rongaema kombel jätavad oma kodanikud saatuse hooleks, meil küll vaja ei ole.
Allikas:http://www.syndikaat.ee/index.php