TRADITSIOONILISE PEREMUDELI LAMMUTAMINE!
Rune Imbergi artikli ” Hans forskning var övergrepp “ tõlge koos tõlkijapoolse eessõnaga. Tallinn, 2005 EESSÕNA TÕLGITUD ARTIKLILE
Eesti kuulub juba mõnda aega Euroopa Liitu. Riikidevahelised piirid on sisuliselt kadunud ning seadusandluski leiab üha jõulisemat ühtlustamist. Täielik ühtesulamine võtab aga veel aega. Et näha, mis meile lähitulevikus „ühendatud anumate“ printsiibi järgi veel tulemas võib olla, tuleks heita pilk lähimatele naabritele. Üheks ligitõmbavamaks maaks, mis keskmisele eestlasele läbi aegade eeskujuks on olnud, on Rootsi Kuningriik. Internetis Rootsi ajalehti sirvides ja sealseid diskussioone lugedes tuleb tõele au anda, et nad on meist tõesti „ees“. Teemasid, mis meie inimeste kõrva-silma alles üsna riivamisi on jõudnud, küntakse seal juba ammu täie hooga. Jutt on traditsioonilise peremudeli lammutamisest. Lühidalt viimase aja „edusammudest“. Tänaseks päevaks on Rootsi jõudnud legaliseerida nii samasooliste abielud kui andnud neile ka lapsendamisõiguse. 1. juulist 2005 kehtib lesbidele õigus maksumaksja kulul kunstlikku viljastamist taotleda, kusjuures sama seadusega võetakse lastelt õigus teada, kes on tema bioloogiline isa. Lõik Riksdagi protokollist võtab kokku sealsete rahvaesindajate enamuse arvamuse:
”Mida enamus täna siin on öelnud, on see, et inimomadused ei sõltu sellest, kas tegemist on mehe või naisega. See, mida laps vajab, on täiskasvanu omadused ja täiskasvanu kogemused... Väljas palli mängida pole mingi isaroll. Lapsega võistlusi vaatamas käia pole mingi isaroll. Mis see isaroll üldse on?“ Tsitaadi autor, vasakparteisse kuuluv Tasso Stafilidis, läks oma sõnavõtus koguni niikaugele, et kutsus kõiki meessoost parlamendiliikmeid üles lesbidele spermadoonoreiks hakkama. ( Världen i dag ; 13.06.2005).
Seega on Rootsi riigi ametlik seisukoht täna see, et isa roll lapse elus ja arengus ei oma pea mingit tähtsust ning et iga teine „täiskasvanu“ võib selle koha täitmisega sama edukalt hakkama saada. Asjaolu, et Rootsi sotsiaalamet, arstide selts, psühholoogide ja sotsioloogide ühendused, laste ombudsman jms organisatsioonid sellele kui täielikult laste vajadusi eiravale seaduseelnõule vastu seisid, ei läinud poolthääletajatele üldse korda. Või läks korda ainult niiapalju, et debatil osalenud justiitsminister Thomas Bodström nimetas neid avatuma, liberaalsema ja kaasaegsema maailmanägemuse vastu võitlevateks „tumedateks jõududeks“.
Kuid sellega meie naabrite progressiivsus veel ei lõpe. Et seadus näeb nüüdsest ette, et lapsel võib olla kolm vanemat, on neil edaspidi väga raske põhjendada, miks mitte lubada ka nelja, viit, kuut, üheksat jne, vanemat. Nali? Sugugi mitte. Maikuus toimunud roheliste kongressil jäi polügaamia toetamise otsus vaid paari häälega vastu võtmata. Ja seegi debatt kogub aina hoogu.
Mitmikabielude üheks tulihingelisemaks eestvõitlejaks on Göteborg'i ülikooli riigiteaduste professor Bo Rothstein. 7. augusti (2005) Svenska Dagbladet 'is kutsub ta üles seadusandlusest kõiki hetero-normatiive välja viskama ning ütleb, et liberaalses ühiskonnas polevat kellelgi õigust kodanikele ette kirjutada, kuidas nad oma kooselu peaksid korraldama. Lisaks – kui abielu on juba „sooliselt neutraalne“, miks siis mitte teha see ka arvuliselt neutraalseks? Mitmikabielude keelamises puuduvat tema sõnul nii õiguslik loogika kui ka moraalne õigustus.
See kõik ja palju muudki leiab aset tänases Rootsis. Pole siis imestada, et kui ÜRO peaassamblee möödunud aasta detsembris klassikalise peremudeli väärtust rõhutavale Doha-deklaratsioonile alla kirjutas, oli Rootsi ainus riik, kes hääletas selle vastu. Ja mitte ainult et hääletas. Kodus läksid Rootsi poliitikud koguni niikaugele, et seadsid vaba abordi ja homoabielude legaliseerimise arengumaadele abisaamise eeltingimuseks.
Mis veel? Vaba abort juba on, omasooliste abielud, lapsendamine ja kunstlik viljastamine on, mitmikabielude lubamine (ka paisuva moslemi kogukonna rõõmuks) samuti ukse ees – kas jääb veel midagi? Tuleb välja, et maad, mida ära anda, on veel küllaga. Dagens Nyheter (29.08.2004) toob ära filosoof Torbjörn Tännsjö nägemuse, mille kohaselt saab tulevikus olema puhtloogilisest aspektist väga raske öelda ei ka sodoomiale, sugulusabieludele, sadismile jms „juhul, kui mõlemad osapooled on sellega nõus“. See tähelepanek on aga juba kahtlaselt sarnane väidetele, mida kasutatakse pedofiilia õigustajate arsenalis.
Eelpool tsiteeritud Bo Rothsteini seisukoht on, et demokraatliku ühiskonna seadusandlus peaks olema kongruentne ehk ühilduma avalikkuse moraalikäsitusega. „Teatud mõttes võib öelda, et selleks meil ju demokraatia ongi,“ ütleb ta. See n.n avalikkuse moraalikäsitus on tõepoolest viimase poole sajandiga kõvasti muutunud, ja mitte ainult Rootsis või meil, vaid ka Ameerikas ja Euroopas tervikuna. Kuid mis selle muutuse põhjustas? Ja kust sai ta sellise jõu?
Tegelikult on selline ühine tegur või algallikas täiesti olemas. On üks nimi, mis hakkab silma mõlema, nii konservatiivsete kui uuendusmeelsete atriklitest. Ja selleks nimeks on meie laiemale üldsusele veel üsna tundmatu Alfred Kinsey. Concerned Women for America kirjutab oma veebilehel tema kohta järgmist:
„Juba üle 55 aasta on Alfred C. Kinsey, esimese seksiteadlase töö avaldanud Ameerika kultuurile väga sügavat mõju. Nimi, mis kunagi oli tuntud iga kodus, on praegustele alla 40-aastastele enamasti tundmatu. Ometi olid need just tema 1940-ndate lõpus ja 1950-ndate alguses läbiviidud uurimused, mis kõige esimese „teadusliku“ seksikäsitusena panid aluse seksrevolutsioonile, mis raputas mitte ainult Ameerikat, vaid kogu maailma.
Kinsey suhteline anonüümsus kadus 2004 aasta novembris, mil linale jõudis film „Kinsey“ Liam Neesoniga peaosas. Film, mille režissööriks on homoaktivist Bill Condon, libiseb täielikult üle šokeerivast faktist, et suur osa Kinsey tööst on osutunud „rämpsteaduseks“ ja isegi pettuseks, ning et ta aitas kaasa ja isegi õhutas tagant sadade laste seksuaalset kuritarvitamist – kõik selleks, et koguda andmeid „laste seksuaalsuse“ kohta.
Kinsey töö on olnud peamiseks tööriistaks pornograafia, homoseksuaalsuse, abordi ja kondoomi-põhise seksuaalkasvatuse edendamisel ja tema jüngrid propageerivad veel tänagi käsitust lastest kui „seksuaalsetest olenditest“. Nende peamine siht: normaliseerida pedofiilia ehk „täiskasvanu-lapse seks“.“
Käesoleva eessõna lõpetuseks tuleks öelda veel niipalju, et töö eesmärgiks ei ole mitte kritiseerida Rootsi ühiskonnas toimuvat, vaid viidata pigem sellele, kuidas ühe mehe filosoofia on järjekordselt mõjutanud – ja mõjutab veelgi – kogu inimkonna arengut ja käekäiku.
Tema uurimistöö oli kuritegu
Kuidas saavad Rootsi intellektuaalid ülistada Kinsey't?
Ameerika seksuoloog Alfred Kinsey aupaistet üritatakse taas puhtaks pesta. Äsja Rootsi kinodesse jõudnud film esitleb teda kui kangelast, kes tänu oma teedrajavale teadusele ja isiklikule pühendumusele vabastas inimesed kristluse piiratud lähenemisest seksile. Preester ja teoloogiadoktor Rune Imberg portreteerib meile isikut, kes on meie tänasele seksuaalpoliitikale aluse pannud Kinsey-raportite taga.Alfred Kinsey oli viiekümne aasta taguses USA-s üks enim diskussioone põhjustanud teadlasi. Tema isku ümber keerelnud tolmupilve vaibudes avaneb meile jahmatamapanev pilt.
• Kinsey uurimistöö tulemused on sedavõrd ebausaldusväärsed, et on tõsiteaduslikes diskussioonides täiesti kasutamiskõlbmatud. Teadlased pole suutnud tõestada mitte ühtki tema 800-leheküljelises tekstis ja tabelites toodud statistilistest andmetest.
• Kinsey ei olnud kaugeltki selline objektiivne teadlane nagu ta väitis end olevat. Tema hiiglaslik intervjuude kogu peitis tema tegelikke motiive: kujundada ümber kogu moraalimaastik ja juurida välja kõik inimeste kooselu puudutavad tabud.
• Inimeste seksuaalsesse õnneriiki viimise tuhinas esines ta selliste seisukohtadega, mille eest ta kaastöötajadki teda hoiatasid ning mida täna ei julge keegi kaitsta.
On see juhus, et lastepornograafia kuritegude arv Rootsis tõuseb sedamööda, kuidas tõuseb ka Kinsey-filmi vaatajate arv? Kinsey võitles selle eest, et lõhkuda mistahes seksuaalsed piirangud, kurtes samal ajal seksuaalkuritegude liiga karmi karistamise üle. Näiteks tahtis ta dekriminaliseerida pedofiiliat ja verepilastust. Tema intervjueeritute hulgas oli umbes paartuhat seksuaalkuritegude eest karistatud isikut (Gebhard-Johnson, The Kinsey Data , 1998).
Rootsis seda tõde Kinsey kohta meelsasti ei tunnistata. Suures seksuoloogilises uuringus Sex i Sverige (Folkhälsoinstitutet 1998:11) üritati peaaegu 50 aastat peale selle n.n Kinsey-raporti ilmumist päästa tema aust veel mis päästa andis, homoseksuaalsust käsitlev uurimistöö sealhulgas:
„Ilmsetele puudustele vaatamata pole vähimatki kahtlust, et Kinsey töö oli inimese seksuaalsuse uurimise valdkonnas üks teedrajavamaiks panuseid,“ seisab ülalmainitud rahvatervise instituudi väljaandes „Seks Rootsis“.
Mõned aastad tagasi ilmunud autoriteetne ameeriklaste uurimus (Edward O Lauman, The Social Organization of Sexuality , 1994) sisaldab seevastu teravat Kinsey-vastast kriitikat puuduliku teadusalase täpsuse aadressil. Raamatus pühendatakse mitmeid lehekülgi Kinsey uuringutest pärineva müüdi ümberlükkamisele, mille kohaselt olevat 10% rahvastikust homoseksuaalid.
Rootsi n.n intellektuaalsele eliidile on Kinsey olnud lemmiklaps. Tema uurimistöö ja iseloomu tumedamat poolt on püütud täielikult maha salata või maha vaikida – või ollakse tõesti nii naiivsed, et ei nähta kõige ilmsemat?
Bror Rexed, meditsiiniprofessor ja hilisem Sotsiaalameti asutaja, kirjutas Kinsey-raporti rootsikeelsele väljaandele vaimustatud eessõna. Teisteks Kinsey-prohvetiteks olid sellised „sotsiaalarstid“ nagu John Takman, Gunnar Inghe ja Gustav Jonsson (Lena Lennerhed, Frihet att njuta . Sexualdebatten i Sverige på 1960-talet , 1994:57).
Et need arstid ei näinud, või ei tahtnud näha, et suur osa Kinsey uurimustööst tugines pedofiilide endi poolt dokumenteeritud kuritegudele, on hämmastav.
Kinsey kõige saladuslikum andmekoguja, „Mr X“, on peaaegu Mengele-masti mees. Ainult et siin ei ole tegemist juutide kallal toime pandud meditsiiniliste eksperimentidega, vaid poiste ja tüdrukute seksuaalse kuritarvitamisega, kelle seast mõningad olid alles peaaegu vastsündinud!
Mr X-i olemasolu tõi avalikkuse ette – kuigi üsna diskreetselt – üks Kinsey enda kolleegidest, Wardell B. Pomeroy (Pomeroy, Dr Kinsey and the Institute for Sex Research , 1982:122).
Mr X-i õiget nime hoiti Kinsey Instituudi arhiivides kaua aega hoolega saladuses. Et tema puhul oli tegemist intsestiohvriga, kellest arenes sekskoletis, selgus Jonesi Kinsey-biograafiast (James H Jones, Alfred C Kinsey , 1997). Nüüd on teada ka see, et mehe nimi oli Rex King.
King kasvas üles perekonnas, mis oli verepilastuslikest suhetest läbi imbunud. 33-st lähisugulasest oli tal olnud seksuaalsuhteid pooltega – asjaolu, mis viis mehe lõpuks seksuaalse hullumiseni.
Jonesi sõnul oli Mr X Kinsey andmekogujate „kalliskivi“. Selle asemel, et meest politsei kätte anda, varjas Kinsey teda kui oma silmatera ja ülistas teda panuse eest uurimistöösse. Kinsey tahtis talle koguni raporti eessõnas tänu avaldada.
Rex King on ammu surnud, kuid tema poolt imikute ja väikelaste peal läbi viidud „uurimus“ elab Kinsey-raporti kaudu endiselt edasi. Kes on lugenud Jonesi Kinsey-biograafiat, näeb, et suur osa sellest põhineb Mr-X-i taoliste isikute pika aja jooksul korda saadetud kuritegudel.
Ühtekokku sisaldab uurimustöö vähemalt 500 poisslapse seksuaalse kuritarvitamise juhtumit. Raamatu kõige võikamate osade hulka kuulub Kinsey klassifikatsioon, mis käsitleb laste füsioloogilisi reaktsioone orgasmi ajal – krampe, spasme ja kisendamist. Kes tahaks täna seda kaitsta?
Kuidas võis Bror Rexed raamatu rootsikeelse väljaande eesõnas just seda peatükki eriliselt kiiduväärseks pidada? Ja kuidas võis valitsus nimetada Sotsiaalameti etteotsa mehe, kes ülistab pedofiilial baseeruvat uurimust?
Ja kuidas saab Rootsi kirik Kinsey uurimistööd ametlikult tunnustada? Seda tehti raamatus „En fråga om kärlek. Homosexuella i Kyrkan“, 1988 („Armastuse küsimus. Homoseksualistid kirikus“).
Meie aeg on tähelepanuväärne: Ajal, mil Rootsi politsei võtab kinni pedofiile, kelle arvutist leitakse 50 000 pornopilti lastest, ülistavad filmitegijad Alfred C Kinsey't, meest, kes on enam kui keegi teine võidelnud selle eest, et pedofiilidel oleks kõiges roheline tee.
Seda, mis juhtus hiljuti teatriinstituudis*, saab vaevalt et juhuseks pidada.
Rune Imberg
* Autor mainib Rootsis 2005. aasta alguses puhkenud skandaali, kus Dramatiska Institutet 'i ja Nacka KOV ühisprojekti raames loeti 15-le kuueaastasele lapsele ette pornonovelli, samal ajal kui laste reaktsioone filmiti. Teatriprojekti eesmärgiks oli „uurida laste seksuaalkäitumist“. (Tõlkija märkus.)
0 kommentaari:
Postita kommentaar