Uus maailmakord III: vahe-eesmärk teel uuele maailmakorrale – massidemokraatia

SI-41

Nädalaraamatu kolmas katkend.

Parteidel põhinev massidemokraatia viib järk-järgult elukutselistest poliitikutest parteilise ladviku valitsemiseni ehk partokraatiani. Parteid vajavad aga valimiskampaaniateks ja propagandatööks raha. Tööstus- ja pangandusmonopolide osanikud ja omanikud omakorda vajavad oma huvide teostamiseks poliitika abil poliitikuid ja parteisid. Ei parteilised ega ka “sõltumatute professionaalsete ametnike” valitsused pole oma valitsusprogrammide koostamisel ja elluviimisel sõltumatud suurte ettevõtete, kompaniide, trustide ja pankade juhtkonnast ja nende huvidest.

On selge, et see sõltuvus on tegelikkuses märksa sügavam ja tihedam kui demokraatiast heal arvamusel olev naiivne tavakodanik ette kujutab. Aeg-ajalt avalikkuse ette tulevad faktid korruptsioonist kõige kõrgemal tasemel ning isegi mõned lõpuleviidud kohtuprotsessid on vaid jäämäe veepealne osa, mille ülesandeks on rahustada korralikku kodanikku näivusega, et võitlus demokraatia korrumpeerumisega käib ja korruptsioon on jätkuvalt kontrolli all.

Tänapäeva massidemokraatia juhtidee on: “Kes suudab oma huvide eest maksta, see tellib ka endale sobiva poliitika, et edaspidi veelgi rohkem teenida ja veelgi paremat poliitikat tellida”. Maksmine toimub sealjuures tavaliselt märksa peenemal viisil kui lihtlabane altkäemaks või muud laadi korruptsioon. Aktsionäriks ja panganõukogu liikmeks võib lojaalse teenistuse eest saada ka variisikute kaudu või pärast poliitilise karjääri lõppu; pealegi on isikuid, keda rahuldab ka paljas võim (võimu näivus).

Märksa olulisem kui parteipoliitikute korruptsiooni sotsiaalpsühholoogilised mehhanismid on (eriti rahvusvaheliste) pankade ja suurettevõtete ning riikide keskpankade mõju rahvusriikide majandusele ning selle kaudu poliitikale ja kogu ühiskondlikule elule. Rahvusvaheline pangandus ja raharinglus on sõlmpunkt, mille kaudu toimub tulevase uue maailmakorra härrasrahva rikastumine, nende võimu kindlustamine ja neile vastava maailmasüsteemi järk-järguline ülesehitamine. Hiigelsammuks teel globaliseerumise, uue maailmakorra, üleüldise võlaorjuse ja ülemaailmse impeeriumi suunas on Euroopa Keskpanga asutamine ja Euroopa ühisraha kehtestamine, mis teeb lõpu Euroopa rahvusriikidele koos rahvuslike majandussüsteemidega ja kõigel sellel rajanevaga.

Kümned teravapilgulised politoloogid, sotsioloogid ja ühiskonnafilosoofid kirjutavad juba 20. sajandi algusest ehk parteilise massidemokraatia väljakujunemisest alates, et demokraatia, hävitades küll seisusliku ühiskonna, pole endaga kaasa toonud kõikide inimeste võrdseid šansse ja võimalusi ühiskondlik-poliitilistes küsimustes kaasa rääkida ja otsustada, ühesõnaga, demokraatia etümoloogilisele tähendusele vastavat “rahva valitsust”. Pigem on see tekitanud rahva nimel rääkivate, rahvale tema tahet selgekstegevate ning rahva nimel otsustavate elukutseliste poliitikute oligarhia, kelle on loožidele alluvad parteijuhtkonnad juba enne parlamendivalimisi eelvalinud (rääkimata valitsusest, keda ei vali rahvas, vaid valimistel võitnud parteide juhtkonnad).

Elukutseliste parteipoliitikute oligarhia pole reeglina midagi muud kui suurtöösturite, suurpankurite ning (eriti tänapäeval) rahvusvaheliste kontsernide majanduspoliitiliste huvide esindajad, kes oma hea ja ustava töö korral võivad loota avansile plutokraatliku eliidi hulka.

Väljakujunevas demokraatias (nt Eestis) on tendents kahe rolli, poliitilise ja majandusliku ladviku ühendamisele, samas kui stabiilse ja pika ajalooga demokraatia puhul (nt Ameerika Ühendriigid) pole selleks vajadust, sest finantsoligarhia ja poliitilise oligarhia vahelised suhted on ammu stabiliseerunud ning finantsoligarhia võib oma huve kaitsta ja plaane ellu viia ilma isiklikult poliitikasse sekkumata, nimelt oma poliitiliste esindajate ja käsutäitjate kaudu.

Nii pole väljakujunenud parteiline massidemokraatia tegelikkuses midagi muud kui plutokraatia ehk kõige rahakamate võim, raha võim selle sõna otseses mõttes. Juba Platon ja Aristoteles kirjutasid poliitiliste vormide arengutsükleid käsitledes, et demokraatia mandub oma kandepinda laiendades massidemokraatiaks, massidemokraatia mandub rahakate või äraostetavate demagoogide juhtimisel plutokraatiaks, plutokraatia aga kõige moraalitumate ja põhimõttelagedamate, selle sõna sügavaimas mõttes kõige halvema ja amoraalsema massi valitsuseks ehk ohlokraatiaks.

Ohlokraatlik oligarhia püüab aga oma valitsevat seisundit põlistada loomuliku ühiskondliku hierarhia suhtes pahupidise, kuritegeliku ja amoraalse (pealegi veel salajase) hierarhia ülesehitamise ja kinnistamise kaudu, takistades kõigi vahenditega tõelise vaimse eliidi kujunemist ja võimulepääsu ühiskonnas või korrumpeerides sellise eliidi äraostmise, oma loožidesse värbamise ning indoktrinatsiooni kaudu. Sünarhistlik-hierarhilise, lutsiferiaanliku ühiskonnakorra rajamise järel aga kindlustab ta endale sobiva liba-eliidi järelkasvu ideologiseeritud haridussüsteemi raames toimuva spetsiaalse väljavaliku ja kontrollitud edasiõppe kaudu eliitõppeasutustes (vt Avaliku Administratsiooni Instituut Ameerika Ühendriikides, ENA Prantsusmaal jne). 

Allikas: Uus maailmakord