Martin Helme: Üksikkandidaat päästab valija lõksust
Üldiselt, kui praegune poliitiline koorekiht oleks rahvast hästi teeninud, siis poleks mingit juttugi üksikkandidaatidest. Paraku pole. Eesti valija on tänaseks näinud enam-vähem kõiki kombinatsioone võimu juures alates Keskerakonnast ja Rahvaliidust lõpetades niinimetatud paremerakondadega ning kõik on olnud pettumuste ja mittehakkamasaamiste rida.
Kui natuke mälu pingutada ja mõelda, mis on olnud keskne sisuline argument, millega isamaaliitlased, respublikaanid ja reformarid (aga varasemalt ka sotsid/mõõdukat) kõikidel valimistel alates 1995. aastast inimesi enda poolt hääletama veensid siis see on lühidalt kokku võttes: mis sest, et me oleme sead, kui te meid ei vali, tuleb Savisaar. Kõik muu butafooria sinna juurde on olnud ilustuseks. Lubadused viie rikkama hulka, rahvuslike aadete kõmistamine, maksuvaidlused jne, jne on alati taandunud ühele lihtsale sõnumile: kui te meid ei vali, siis te alles saate!
Ja inimesed ongi seda kuulanud. Surunud hambad kokku, pigistanud nina kinni, otsinud endale õigustuseks ja lohutuseks mõne ebaolulise positiivse detaili või vähem vastumeelse kandidaadi nimekirja lõpus ning hääletanud nii, nagu vaja. Ilma entusiasmita, ilma maailmavaatelise põhjuseta, ilma usuta, et midagi võiks tegelikult paremaks minna. Lihtsalt kartusest, et alati võib veel hullemaks minna. Ning end valgeteks jõududeks nimetav seltskond on sellest saanud veendumuse, et nad võiva olla nii upsakad, korrumpeerunud, teovõimetud, lubadusi murdvad ja üleüldiselt banaanistunud kui tahes, lõpuks saavad nad oma hääled ikka kätte.
Väga suur hulk valijaid tunneb end sellises olukorras aga lõksus. See ei ole vabadus, kui sul puudub tegelik valik. Sa võid ju jälestada praeguseid võimuparteisid maa põhja, aga see ei tähenda, et su käsi tõuseks hääletamaks nende vastasleeri poolt. Niisugusel olukorral pole kuigi palju pistmist demokraatiaga.
Üksikkandidaadid on taoliste valijate viimane lootus parandada riigivalitsemise kvaliteeti ja muuta süsteemi, mis selle olukorra on tekitanud. Suurendada ühtlasi konkurentsi kaudu parteide soovi end rohkem pingutada, inimesi rohkem kuulata.
Muidugi ärritab taoline konkurents võimu juures olijaid, eriti praegust koalitsiooni. Palju mõnusam on ju edasi stagneeruda. Seega üritatakse võimalikud alternatiivid eos ära hoida. Eestil on maailma üks segasemaid ja keerulisemaid valimissüsteeme, mis on loodud teadlikult ja tahtlikult teenima kahte peamist eesmärki: hoidma võimul lakkamatult ühtesid ja samasid inimesi konkurentsi pärssimise abil ning võimaldama rahvale ajada igasugust pada sellest, miks sõltumata valija tahtest ikka ühed ja samad inimesed võimu juures on.
Et pettunute ja rahulolematute hulk on aga muutunud kriitiliseks, et aidanud isegi ära säetud valimissüsteem seekord konkurentsi miinimumis hoida. Üles on seatud rekordarv üksikkandidaate. Võib ju öelda, et paljud neist on suvalised poliitilised seiklejad ja vähemalt osad on parteide poolt välja saadetud riski maandajad segaduse tekitamise ja protsessi naeruvääristamise läbi, ent nii või teisiti, tagatubades teatakse, et esimene kaitseliin — heidutus — ei pidanud.
Järelikult on võitlus kandunud varupositsioonidele. Käima on pandud propaganda, millega üritatakse valijaid veenda, et üksikkandidaatide poolt ei tasu hääletada. Siin tuleb taas sobivalt kasuks meie keeruline valimissüsteem, millest kuigi paljud aru ei saa ja on seega kergelt manipuleeritavad. Võimukartelli propaganda tiražeerib võimutruu meedia kaasabil peamiselt kahte valet: esiteks, et üksikkandidaadid ei oma erilist lootust sisse saada, teiseks, et hääled, mis läksid edututele kandidaatidele või ka väikeparteidele lähevad kuidagi üle või edasi Keskerakonnale (Bingo! Hääletage meid, muidu tuleb Savisaar! See loosung on ju nii hästi toiminud, tasub ka siin jälle käiku lasta). Või ka Reformierakonnale, kui hirmujutu vestjal peaks paistma IRL-i või sotside kõrvad.
Mõlemad väited on sulaselge vale. Alustame lihtsamast. Üksikkandidaat saab sisse, kui ta saab oma ringkonnas isikumandaadi. Kas mandaadi saamine on tõesti võimatu? Ärme hakka isegi vaatama eurovalimisi, kuna reeglid on pisut erinevad. Ka parlamendivalimistel on mandaate iga kord võetud paras ports. Eelmistel ehk 2007. aasta valimistel veel kõige vähem, vaid 10. 2003. aastal võeti neid 14, 1999. aastal 11, 1995. aastal 15 ja 1992. aastal tervelt 17. Kusjuures ’92 aastal sai kaks saadikut (Tiit Made Eesti Ettevõtjate Erakonnast ja Rein Järlik rohelistest) isikumandaadi, ehki nende partei jäi alla 5 protsendi künnise. Jah, enamasti on isikumandaadi saajate hulgas parteide esimehed ja mõned tuntumad ministrid, aga mitte ainult. Alati on ka uusi värskeid tulijaid või muidu tuntud tegijaid. Kas keegi väidab tõsimeeli, et seekord väheneb isikumandaatide hulk pea olematuks ja neid jätkub vaid Ansipile ja Savisaarele?
Teine süüdistus — hääletad alternatiivi poolt, annad oma hääle Savisaarele, mängib aga puhtalt keskmise valija teadmatusele. Tegelikult on nii, et kui sa annad oma hääle üksikkandidaadile ja ta ei saa sisse, siis ei juhtu üldse mitte midagi peale selle, et sinu kandidaat ei saanud sisse. Nende jõuvahekord, kes saavad sisse sellest ei muutu.
Jah, tehniliselt võib ju väita, et künnise alla jäänute hääled jagatakse laiali sisse saanute vahel aga see toimub sama proportsiooni järgi, mis valimistel saadi. Kui Rahvaliit ei saa sisse ei lähe nende hääled mitte Keskerakonnale, vaid igast häälest läheb sisse saanutele just see protsent, mis need valimistel said. Lihtsustatult öeldes on küsimus selles, kas sisse saanud parteid jagavad omavahel ära 101 saadikukohta või jagavad nad ära need näiteks 95, mis jäävad üle peale üksikkandidaatide sisse saamist. Aga parteide omavaheline võimuvahekord ei muutu üksikute sisse saamisest või mitte saamisest.
Tõsi, seoses kurikuulsa d’Honti meetodiga ja sellega, et tegelikku häältetulemust pole kunagi võimalik ennustada võib alati juhtuda, et mõni partei saab napi mõnekümne häälega ühe mandaadi juurde või teine jääb ilma — nii nagu vaid 44 häält otsustas, kas üks saadikoht europarlamendis kuulub sotsidele või Keskerakonnale. Ja tõsi, seesama d’Honti meetod võimendab populaarsemate tulemust, kasvatades riigikogu kohti suuremaks tegelikust populaarsusprotsendist, kuid see ei sõltu enam üldse üksikkandidaatidest ja nende olemasolust vaid üleüldisest hääletustulemusest.
Tegelikult on üksikkandidaadid ainsad, kellede puhul võib kindlalt väita, et nende hääled just ei kandu kuhugi kellelegi teisele üle. Parteiliste nimekirjade puhul toimub ju mastaapne häälte ülekandmine ühelt isikult teisele ja ühest ringkonnast teise ja lõpuks ei teagi valija, kes kelle häältega parlamendis istub. Üksik istub oma ringkonnas talle antud häältega ja punkt.
Kogu seda keerulist ja sisuliselt ebademokraatliku valimissüsteemi soovivad neil valimistel muuta vaid üksikkandidaadid. Ja kui küsida, kui palju edulootust neil oma eesmärgi saavutamisel on, tasub vaid vastata küsimusele, kas pärast eurovalimisi muutus süsteem või mitte. Mida teil kaotada on, inimesed?
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.
Kui natuke mälu pingutada ja mõelda, mis on olnud keskne sisuline argument, millega isamaaliitlased, respublikaanid ja reformarid (aga varasemalt ka sotsid/mõõdukat) kõikidel valimistel alates 1995. aastast inimesi enda poolt hääletama veensid siis see on lühidalt kokku võttes: mis sest, et me oleme sead, kui te meid ei vali, tuleb Savisaar. Kõik muu butafooria sinna juurde on olnud ilustuseks. Lubadused viie rikkama hulka, rahvuslike aadete kõmistamine, maksuvaidlused jne, jne on alati taandunud ühele lihtsale sõnumile: kui te meid ei vali, siis te alles saate!
Ja inimesed ongi seda kuulanud. Surunud hambad kokku, pigistanud nina kinni, otsinud endale õigustuseks ja lohutuseks mõne ebaolulise positiivse detaili või vähem vastumeelse kandidaadi nimekirja lõpus ning hääletanud nii, nagu vaja. Ilma entusiasmita, ilma maailmavaatelise põhjuseta, ilma usuta, et midagi võiks tegelikult paremaks minna. Lihtsalt kartusest, et alati võib veel hullemaks minna. Ning end valgeteks jõududeks nimetav seltskond on sellest saanud veendumuse, et nad võiva olla nii upsakad, korrumpeerunud, teovõimetud, lubadusi murdvad ja üleüldiselt banaanistunud kui tahes, lõpuks saavad nad oma hääled ikka kätte.
Väga suur hulk valijaid tunneb end sellises olukorras aga lõksus. See ei ole vabadus, kui sul puudub tegelik valik. Sa võid ju jälestada praeguseid võimuparteisid maa põhja, aga see ei tähenda, et su käsi tõuseks hääletamaks nende vastasleeri poolt. Niisugusel olukorral pole kuigi palju pistmist demokraatiaga.
Üksikkandidaadid on taoliste valijate viimane lootus parandada riigivalitsemise kvaliteeti ja muuta süsteemi, mis selle olukorra on tekitanud. Suurendada ühtlasi konkurentsi kaudu parteide soovi end rohkem pingutada, inimesi rohkem kuulata.
Muidugi ärritab taoline konkurents võimu juures olijaid, eriti praegust koalitsiooni. Palju mõnusam on ju edasi stagneeruda. Seega üritatakse võimalikud alternatiivid eos ära hoida. Eestil on maailma üks segasemaid ja keerulisemaid valimissüsteeme, mis on loodud teadlikult ja tahtlikult teenima kahte peamist eesmärki: hoidma võimul lakkamatult ühtesid ja samasid inimesi konkurentsi pärssimise abil ning võimaldama rahvale ajada igasugust pada sellest, miks sõltumata valija tahtest ikka ühed ja samad inimesed võimu juures on.
Et pettunute ja rahulolematute hulk on aga muutunud kriitiliseks, et aidanud isegi ära säetud valimissüsteem seekord konkurentsi miinimumis hoida. Üles on seatud rekordarv üksikkandidaate. Võib ju öelda, et paljud neist on suvalised poliitilised seiklejad ja vähemalt osad on parteide poolt välja saadetud riski maandajad segaduse tekitamise ja protsessi naeruvääristamise läbi, ent nii või teisiti, tagatubades teatakse, et esimene kaitseliin — heidutus — ei pidanud.
Järelikult on võitlus kandunud varupositsioonidele. Käima on pandud propaganda, millega üritatakse valijaid veenda, et üksikkandidaatide poolt ei tasu hääletada. Siin tuleb taas sobivalt kasuks meie keeruline valimissüsteem, millest kuigi paljud aru ei saa ja on seega kergelt manipuleeritavad. Võimukartelli propaganda tiražeerib võimutruu meedia kaasabil peamiselt kahte valet: esiteks, et üksikkandidaadid ei oma erilist lootust sisse saada, teiseks, et hääled, mis läksid edututele kandidaatidele või ka väikeparteidele lähevad kuidagi üle või edasi Keskerakonnale (Bingo! Hääletage meid, muidu tuleb Savisaar! See loosung on ju nii hästi toiminud, tasub ka siin jälle käiku lasta). Või ka Reformierakonnale, kui hirmujutu vestjal peaks paistma IRL-i või sotside kõrvad.
Mõlemad väited on sulaselge vale. Alustame lihtsamast. Üksikkandidaat saab sisse, kui ta saab oma ringkonnas isikumandaadi. Kas mandaadi saamine on tõesti võimatu? Ärme hakka isegi vaatama eurovalimisi, kuna reeglid on pisut erinevad. Ka parlamendivalimistel on mandaate iga kord võetud paras ports. Eelmistel ehk 2007. aasta valimistel veel kõige vähem, vaid 10. 2003. aastal võeti neid 14, 1999. aastal 11, 1995. aastal 15 ja 1992. aastal tervelt 17. Kusjuures ’92 aastal sai kaks saadikut (Tiit Made Eesti Ettevõtjate Erakonnast ja Rein Järlik rohelistest) isikumandaadi, ehki nende partei jäi alla 5 protsendi künnise. Jah, enamasti on isikumandaadi saajate hulgas parteide esimehed ja mõned tuntumad ministrid, aga mitte ainult. Alati on ka uusi värskeid tulijaid või muidu tuntud tegijaid. Kas keegi väidab tõsimeeli, et seekord väheneb isikumandaatide hulk pea olematuks ja neid jätkub vaid Ansipile ja Savisaarele?
Teine süüdistus — hääletad alternatiivi poolt, annad oma hääle Savisaarele, mängib aga puhtalt keskmise valija teadmatusele. Tegelikult on nii, et kui sa annad oma hääle üksikkandidaadile ja ta ei saa sisse, siis ei juhtu üldse mitte midagi peale selle, et sinu kandidaat ei saanud sisse. Nende jõuvahekord, kes saavad sisse sellest ei muutu.
Jah, tehniliselt võib ju väita, et künnise alla jäänute hääled jagatakse laiali sisse saanute vahel aga see toimub sama proportsiooni järgi, mis valimistel saadi. Kui Rahvaliit ei saa sisse ei lähe nende hääled mitte Keskerakonnale, vaid igast häälest läheb sisse saanutele just see protsent, mis need valimistel said. Lihtsustatult öeldes on küsimus selles, kas sisse saanud parteid jagavad omavahel ära 101 saadikukohta või jagavad nad ära need näiteks 95, mis jäävad üle peale üksikkandidaatide sisse saamist. Aga parteide omavaheline võimuvahekord ei muutu üksikute sisse saamisest või mitte saamisest.
Tõsi, seoses kurikuulsa d’Honti meetodiga ja sellega, et tegelikku häältetulemust pole kunagi võimalik ennustada võib alati juhtuda, et mõni partei saab napi mõnekümne häälega ühe mandaadi juurde või teine jääb ilma — nii nagu vaid 44 häält otsustas, kas üks saadikoht europarlamendis kuulub sotsidele või Keskerakonnale. Ja tõsi, seesama d’Honti meetod võimendab populaarsemate tulemust, kasvatades riigikogu kohti suuremaks tegelikust populaarsusprotsendist, kuid see ei sõltu enam üldse üksikkandidaatidest ja nende olemasolust vaid üleüldisest hääletustulemusest.
Tegelikult on üksikkandidaadid ainsad, kellede puhul võib kindlalt väita, et nende hääled just ei kandu kuhugi kellelegi teisele üle. Parteiliste nimekirjade puhul toimub ju mastaapne häälte ülekandmine ühelt isikult teisele ja ühest ringkonnast teise ja lõpuks ei teagi valija, kes kelle häältega parlamendis istub. Üksik istub oma ringkonnas talle antud häältega ja punkt.
Kogu seda keerulist ja sisuliselt ebademokraatliku valimissüsteemi soovivad neil valimistel muuta vaid üksikkandidaadid. Ja kui küsida, kui palju edulootust neil oma eesmärgi saavutamisel on, tasub vaid vastata küsimusele, kas pärast eurovalimisi muutus süsteem või mitte. Mida teil kaotada on, inimesed?
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.
0 kommentaari:
Postita kommentaar