Eesti vajab korruptsiooni ministeeriumit!

Eesti pälvib küll tunnustust oma kõrgelt arenenud korruptsiooni kultuuri eest, aga ometi on võimalik süsteemse arenguprogrammiga ka sellel alal veel edusamme saavutada.
Nagu teame, võlgneb meie kaks aastakümmet taasiseseisvust nautinud vabariik meie kõrget korruptsiooni kultuuri peamiselt tublidele Eesti käkkikeerajatele. Erilist tunnustust pälvib kunagine kõrgelt autasustatud komsomol Mart Laar, Eesti  käkkikeeramise instituudi hing ja looja. Samuti need kunagised eesrindlikud kommunistid, kes oskasid haljale oksale tõusta juba Nõukogude tööliste paradiisis, kus kõik olid küll võrdsed, aga mõned olid võrdsemad ja eriti eeskujulikud kommunistid veelgi võrdsemad. Nagu näiteks meie andekas 10 miljoni dollari mees Siim Kallas, kunagine leninlik noor, zampolit ja kommunistliku partei tõusev täht Andrus Ansip ja marksistliku/leninistliku ideoloogia ja sotsialistliku/nõukoguliku elulaadi eesrindlik propageerija Edgar Burešin Savisaar.
Meie andekad ministrid, kõrgemad riigiametnikud ja paljud omavalitsused, eesotsas korruptsiooni pealinnana tuntud Tallinnaga, on edukalt juurutanud korruptsiooni kultuuri, aga kui kõik saaksid korruptsioonist nii hästi teenida kui mõned, oleks olukord veel parem. Esirinnas on kahtlemata meie pealinnTallinn ja meie kangelaslikud riigikaitsjad, sest nende haldusalades liigub kõige rohkem raha ja on võimalik sooritada kõige rohkem tulusaid tehinguid linnavara müümisest, nagu Tallinnas, või siis kulukaid hankeid, nagu kaitseministeeriumis ja kaitsejõududes.
Need kaks silmapaistvalt edukat korruptsiooni rajatist erinevad aga selles, kui hästi nad suudavad varjata tulusaid tehinguid tülinorijate ajakirjanike, rumala lihtrahva ja meie vähem arenenud NATO ja EL liitlaste eest.
Pealinnas saavad küll rohkem Eesti käkkikeerajatest korruptante rohkem tulu, aga samas hakkavad mõned veel kontrollile allumatud ajakirjanikud nende kallal närima ja rumal lihtrahvas neid hurjutama. Muidugi pole ilus kui kadedad ja pahad inimesed mõnitavad heade ja õigete inimeste poolt palavalt armastatud, õigete ja heade inimeste poolt presidendiks määratud Ärma Toomast, kes on Eesti rahva hüvanguks väsimatult tööd rüganud viis aastat ilma, et oleks ühtegi päeva puhkust võtnud. Tema Tallinna ametikorteri erastamine ja kaheksakordse hinnaga maha müümine, samuti nagu ta ülielegantse naise Evelini turismitalu maksumaksjate poolt ülalpidamine väärib samuti kiitust nagu teiste juhtivate Eesti käkkikerajate osavad kinnisvara tehingud.
Aga kindlasti on nendel edukatel korruptantidel palju õppida meie vapratelt riigikaitsjatelt. Kuigi  meie kunagise pehme ja karvasena tuntud  kaitseministri, Mart Laari, Iisraeli relvatehingu seaduserikkumised ja altkäemaksud pandi Eesti käkkikeerajate vaenlaste poolt suure kella külge, juhtus see nurjatu avalikustamine siiski Eesti käkkikeeramise algaastatel.  Nüüd on meie vaprad riigikaitsjad nii osavad kasulike seadusteväliste tehingute sooritajad, et nad võivad olla eeskujuks isegi meie idanaabritele, kus on kindlalt võimul samad meistrid, kellelt meie andekad korruptandid oma oskused õppisid.
Kui juhtubki äpardus, nagu juhtus kui keegi reetur lekitas kaitseministeeriumi siseauditi tagajärjed, mis näitasid, et rohkem kui kaks kolmandikku hangetest oli tehtud ebaseaduslikult, siis suudavad meie kangelaslikud, üksteise poolt kõrgelt autasustatud riigikaitsjad säärased asjad üliedukalt kinni mätsida.  Tollane kaitsejõudude ülem, juba Punaarmees kõik kaasaegse Eesti kindrali isikupärasused ja omadused õppinud tanki Antsuna tuntud kindral Laaneots, peitis enda ajakirjanike eest nii hästi, et isegi ta teabe ohvitser ei olnud võimeline teda leidma. Tollane peastaabi ülem Riho Terras, kes oli seadusterikkumise ajal kaitseministeeriumi kantsler ja keda peeti tülinorijate ajakirjanike poolt otseselt vastutavaks, lihtsalt keeldus ajakirjanike küsimustele vastamast. Mõned päevad hiljem avaldas Iisraeli relvaostu kangelane Mart Laar pressiteate, et asja võetakse täie tõsidusega, mida kordas ka Terras, kes seepeale kindraliks ülendati. Peale seda on laiaulatuslikest seadtusterikkumist kostnud ainul kõrvulukustav vaikus. Nii lihtsalt oligi asi kinni mätsitud.
Pole kahtlust, et meil on palju andekaid, ennastsalgavalt ja osavalt tulusate tehingutega tegelevaid korruptante. Samas peab aga möönma, et nende tase on ebaühtlane. Hiljaaegu on rivaalitsevate võimukandjate prokurörid ja kohtunikud mõned üksikud isegi lühikeseks ajaks trellide taha saatnud. On ka põhjust karta, et mõned, kes enesealgatuslikult tegutsevad, ei jaga laekunud hüvitisi oma ülemuste ja parteidega, kes neile selle sissetuleku võimaluse andsid.

Seetõttu olekski kasulik luua korruptsiooni ministeerium, mis kooskõlastaks, korrastaks ja reguleeriks seda, meie võimueliidi kõige tähtsamat sissetuleku allikat. Ministeerium koostaks reeglid pististest, hüvitistest ja seadusevälistest tegevustest laekuvate summade õiglaseks jaotamiseks. See peaks ilmselt olema proportsionaalne võimulolijate mõjule sissetuleku tootmiseks, aga arvesse peaks võtma ka eriti andekate, innovatiivsete korruptantide panused.
Üks osakond peaks tegelema avalikuks tulnud tehingute kinnimätsimisega ja vahele jäänute kaitsmisega. See pole ilmselt oluline kõige tähtsamate ja prominentsemate jaoks, nagu näiteks Siim Kallas või Villu Reiljan, keda kohtud ei saa karistada, aga vähem mõjuvõimsad vajavad oma kolleegide kaitset ja toetust. Eriti tähtis on kaitsta omasid välisvaenlaste vastu. Näiteks oli KaPo sunnitud hiljuti välisriikide luureorganisatsioonide surve tõttu oma mitmed staažikad ametnikud pokri panema. Ministeerium peaks olema suuteline selliseid ebameeldivusi vältima.
Kuna korruptiivne sissetulek on esmatähtis Eesti partokraatlikus riigis niihästi Toompea ja Tallinna võimukandjatele, kui ka mõlemas paigas opositsioonis olevatele, peaks korruptsiooni ministeerium olema juhitud ja mehitatud niihästi võimulolijate kui ka opositsiooni esindajatest. Näiteks võiks minister olla määratud ühel aastal võimuparteidest ja kantsler opositsioonist ja järgmisel aastal vastupidi.
Pole kahtlust, et palju tähtsam kui jageleda selle üle kuidas praegust võimupirukat jagada, on hoolitseda selle eest, et saaksime suurema piruka valmistada. Lihtrahval on küllaltki veel üleliigset sissetulekut ja ikka veel ainult 35 protsenti nende lastest lähevad õhtul tühja kõhuga voodisse.  Kui tõmbame tavamaksumaksjate püksirihmad veel natuke koomale, saaksid kõik parema eluga harjunud Eesti käkkikeerajad mõnusalt nautida suuremast pirukast suuremat tükki. 

Allikas: http://ekkl.org/