Kontratseptiivsest mentaalsusest

Maria Vooglaid 

Hiljuti võisime Postimehe vahendusel lugeda (vt siit), et Statistikaameti andmetel jäi möödunud aastal sündimata peaaegu iga kolmas laps – iga 100 raseduse kohta tehti 45,5 legaalselt indutseeritud aborti. Asetume seega arvestuses Euroopa Liidus murettekitavale teisele kohale.

Statistikaameti vanemstatistik Kalev Noorkõivu sõnul võime sellegipoolest rõõmustada abortide arvu püsiva languse üle, mida soodustab suurem teadlikkus rasestumisvastaste vahendite kasutamisel. Julgen väita, et selle asemel peaksime tundma muret abortide kõrge arvu püsimise üle, mille üheks peamiseks põhjustajaks seesama üha levinum kontratseptiivne mentaliteet on.

On üsna levinud väärarusaam pidada rasestumisvastaste vahendite kasutamist ja aborti teineteist välistavateks valikuteks. Arvatakse, et vastutustundlikud paarid kasutavad soovimatu raseduse vältimiseks rasestumisvastaseid vahendeid, vastutustundetud aga loobuvad ettevaatusest ja pöörduvad lihtsalt vajadusel abordi poole. Tegelikkuses pole need kaks teed vastandlikud, vaid pigem ühe tüve kaks haru, kusjuures ühelt teisele hüppamine nõuab vähem pingutust, kui võiks arvata.

Nii rasestumisvastaste vahendite kasutamise kui abordi filosoofiliseks aluseks on nn kontratseptiivne mentaliteet – arusaam, et inimesel on õigus astuda seksuaalsesse kontakti naudingu eesmärgil sellega, kellega tahab, siis kui ta tahab, kartmata seksuaalsuhete “soovimatut tagajärge” – lapseootust. Loomulikult ei tohiks alahinnata naudingut ja rõõmu, mida toob seksuaalsuhe kui mehe ja naise erakordne lähedus.

Lahutades seksuaalsuhted aga täielikult nende loomulikust seosest laste saamisega, tekib arusaam, et rasestumisvastased vahendid annavad õiguse rasestumata seksida. Kui need vahendid siis ükskord alt veavad (ja varem või hiljem see kindlasti juhtub, kuna ükski neist ei ole 100% usaldusväärne), pole rasestumine “minu süü” ja mina pole ka kohustatud võtma vastutust tekkinud elu eest. Lapseootele jäämine oli “õnnetus” ja mul on õigus (lähtuvalt minu õigusest otsustada oma keha üle) pöörduda abordi poole.

Rasestumisvastaste vahendite propageerimine soosib seega mõtte- ja eluviisi, milles vabadus naudingule asetub alati kõrgemale vastutusest oma tegude eest, milles täiskasvanu õigus naudingule on tähtsam lapse õigusest elule, ja tekitab samas püsiva vajaduse abordi kättesaadavusele. Kui tahame tõesti võidelda abortide kõrge arvu probleemiga, peame alustama tingimuste loomisest täiskasvanulike ja vastutustundlike seksuaalsuhete tekkimiseks.



Eelmisel aastal edastasid Euroopa Liit ja Tervise Arengu Instituut eesti naissoole linnatänavail järgmise teadaande: "Kui Sa oled naine ja Sul on vähegi ajusid, siis pista kumm kotti. Võib olla läheb vaja."

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1087