Kummardus kolonialismile

Jaga/Share

Idakultuur kinnistub

Mõni päev tagasi tegi endine kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor Andres Kollist ettepaneku anda kõigile nn. hallipassiinimestele tingimusteta kodakondsus tänutäheks selle eest, et nad survele vaatamata ei ole valinud Vene kodakondsust. Rääkimata sellest, et mitte mingisugust kõnealust survet pole kunagi eksisteerinud, ei paista ta üldse teadvat, mis Eestis toimub.

Lihtsustatult öeldes on alati eksisteerinud inimesi, kes käivad silmaklappidega ringi – nad ei kasuta ühistransporti ega suhtle „endast madalamate” inimestega, nende maailm piirdub autoga tööle sõitmises ning kabinetivaikuses oma teooriate väljaarendamisega, millel reaalse eluga mitte mingit pistmist ei ole. Nende hulka tundub kuuluvat ka Andres Kollist.

Venemaa koloniste Eesti riiklusega seonduv pole kunagi huvitanud, küll aga huvitab neid eelkõige anda Eestis oma järeltulijaile emakeelne haridus, et kindlustada siin tulevikus venekeelse elanikkonna protsentuaalne kasv, mis võimaldaks edaspidi muuta Eesti pöördumatult Venemaaks. Siit tuleb otsida ka üht põhjust, miks viimasel ajal on hoogustunud Eestis vene kapitali baasil Vene erakoolide teke, sest vaatamata kõigile oma puudustele on E(NS)V haridussüsteem lõplikult üle minemas eestikeelsele õppele. Venemaa kolonistidele on see kogu aeg vastuvõetamatu olnud.

Üheks tulevaseks Vene erakooliks saab Tallinnas Tartu mnt 23 asuv koolihoone, mille muinsuskaitseobjekti registrinumber on 8812. On tähelepanuväärne, et pakkumisi kooli haldamiseks laekus „kõigest üks”.

Tänavu kevadel algasidki seal renoveerimistööd ja mul oli juhust tänavu suvel alltöövõtu korras seal ka kuu aega tööd teha. Mis objektil faktiliselt toimub, ületab igasuguse mõistuse ning midagi taolist pole ma kogenud terve oma eluea jooksul. Ametis on kümmekond firmat ning päevas (olenevalt päevast) teostavad töid 30-50 ehitustöölist nagu suurematel objektidel ikka tavaline on. Ebatavaliseks muudab olukorra aga tõsiasi, et objektil pole välikäimlat ja kogu see tööliste armaada õiendab hoones oma loomulikke tarbeid seal, kus igaüks ise kõige paremaks peab.
Isiklikult pole mul muidugi sest sooja ega külma, et mitmekümne töölise poolt mitme kuu jooksul täissitutud ja -kustud koolimajas hakkavad edaspidi õppima Venemaa kolonistide järeltulijad. Lõppude lõpuks on see Vene kapitali ja Vene kolonistide enda isiklik maitseasi. Küll on aga südamest kahju sellest, et idakultuuri poolt on reostamise objektiks langenud Eesti muinsuskaitseobjekt.
Konstateerida võib sedagi, et kõnealuse teema puhul pole Eestis 70 aastat mitte midagi muutunud.

Tuleb tunnistada, et kivi võib heita Eesti endagi kapsaaeda, sest ka E(NS)V ametkonnad on kultuuritoojad idast suutnud tänaseks eeskujulikult välja koolitada. Välikäimla puudumist ei häiri enam ei Tallinna linnavalitsust, kes hoone rendile andis (vt. tingimusi eelmisest viitest), ei ehitusjärelvalvet ega isegi mitte muinsuskaitset. Parafraseerides – pigem on tuppa nurka sittumine ja kusemine nüüdseks võetud Eestis toiminguna muinsuskaitse alla...

Idakultuur kinnistub Eestis tema drastilistes vormides.

20.augustil, nn. taasiseseisvumispäeval, mille „esimesele iseseisvumisele” pani aluse Vene tankide toel juuliparlamendi otsus anno 1940

Ahti Mänd
Allikas:http://www.nommevalitsus.org/

Allikas: http://bhr.balanss.ee/