Maarja Vaino. Rail Baltic ja moonakate mentaliteet

Kui vaatame, mis toimub Rail Balticu teema ümber, siis tekib tahes-tahtmata tunne, et RB on ainult sümptom. Üks osa suuremast nähtusest, millega seonduvalt võib nimetada ka Eesti metsadega toimuvat, haldusreformi ja palju muudki.

Seda nähtust ennast võiks nimetada moonaka mentaliteediks.

Kes on moonakas? Mõisatööline, kes sai mõisalt nii elukoha (moonakamajas), kütte, väikese maalapi, pisut rahapalka ning võis pidada mõningaid koduloomi. Et moonakas ei teinud tööd endale, vaid mõisale ega olnud ka elukoht talle kuigi siduv, on moonakast saanud pigem negatiivse tähendusega sõna. Kui näiteks öeldakse, et „teeb oma tööd nagu moonakas“, peetakse silmas, et töö on tehtud võõrale, lohakalt ja hooletult. 

 

Meie mõis asub muidugi eeskätt Brüsselis. Ja juba eelmise valitsuse puhul oli selge, et otsuste tegemisel ja hoiakute kujundamisel peetakse silmas ennekõike mõisa, mitte „oma talu“ huve. Lihtsal põhjusel – oma talu ja kodu selle sügavamas ja püsivamas tähenduses moonaka peas ei eksisteeri. Tema ajab läbi seal, kus parem on.

Rail Baltic võtab moonaka mentaliteedi eriti ilmekalt kokku. Hästi on näha nii see, kus asuvad valitsuse „peremehed“ kui ka see, et eeltööd selle „sajandi projekti“ maksumuse jm kohta on tehtud lohakalt ja hooletult.  Kõige ilmsem on aga lihtsalt hoolimatu suhtumine – oma ümbrusesse, oma kultuuri, oma loodusvaradesse. Maalapp, millel elatakse, oleks otsekui ainult „rahapalga“ teenimiseks mõeldud ning kui mõisnikul on  vaja, siis võib ta oma moonakamaja ukse alt ka suurema külatee läbi tõmmata. Moonakal meel rõõmus – tema maalapikeselt hakkavad tähtsad mehed oma koormatega läbi sõitma! Midagi sellest kukub ehk tallegi!

 

Samasugune mentaliteet näib suruvat läbi ka ajalooliste reaaliatega mitte arvestavat haldusreformi, metsade arutuid raiemahtusid, ajalooliste ja kultuuriliselt oluliste nähtuste marginaliseerimist (õieti lammutamist). See kõik hävitab Eestit nii füüsiliselt, vaimselt kui ka majanduslikult. Rail Baltic sümboliseerib kõiki neid otsuseid ja suundi, mida iseloomustab lohakas ja hoolimatu suhtumine nii rahvuslikesse rikkustesse, elukeskkonda kui ka siinsete inimeste arvamusse. Eestlased on jälle olukorras, kus võimu allikas asub mujal ning selle kohalikud esindajad praktiseerivad tegevusi suurriiklikku või kitsamalt isiklikku kasu silmas pidades. Nende tegevuse fookuses ei ole Eesti ja eesti rahva kui terviku huvid.

Olgu võrdluseks tsiteeritud teistsugust suhtumist. Tammsaare on oma artiklis „Isamaa ja rahvuslus“ kirjutanud nii:  „Inimene ei sünni, marssalikepp käes, kuningakroon peas ja hauda minnes on tal üsna ükskõik, kas neid asju maailmas on või mitte. Küll aga sünnib igaüks teatavas maastikus ja õhustikus, mis loob erilise ümbruse. [---] Selles ümbruses juurdub kogu inimese siseelu, kogu tema hingeline, vaimne ja kehaline mina.“

 

Eks ole selge, et Eestit ei ole ilma oma hoitud maastikuta, ilma oma hingelise ja vaimse minata olemas. Need on tõsised argumendid, võib-olla üldse kõige tõsisemad, kui kaalutakse suuri otsuseid. Meenutagem ka teist klassikut. Viivi Luik on öelnud: kui muutub maastik, muutuvad ka keel ja mõtlemine, muutub kultuur. Kui maastik muutub tundmatuseni, muutub ka kultuur tundmatuseni. Sellega muutub identiteet ja kaob midagi olulist ja olemuslikku, eluks vajalikku.

Võitlus Rail Balticu vastu sellisena, nagu seda praegu kavandatakse, ei ole võitlus rongiliikluse kui niisuguse vastu. See on pigem eksistentsiaalne võitlus Eesti terviklikkuse ja selle nimel, et otsused, mida tehakse siinse elu ja tuleviku suhtes, oleksid meile terviklikuna kasulikud. Rahaliselt, füüsiliselt ja vaimselt. Rail Baltic seda ei ole. Ta käib rahaliselt üle jõu, ta lõhub meie loodust ja temast ei ole kohalikel elanikel mingit eriti märkimisväärset kasu.

 

Sest ennekõike muudab Rail Baltic Eesti transiitmaaks, mis on tulus teistele (ja küllap ka mõnele kohalikule moonakale). Meie aga maksame teiste huvidele lihtsalt peale. Kui paljud inimesed oleksid päriselt valmis pakkuma oma koduaeda selleks, et kavandatav autotee läheks sealt läbi selle nimel, et naaber oma poekottidega pisut rutem koju jõuaks? Maksaks ise tee-ehitusele peale, võtaks enda kanda tee korrahoidmise kulud? Võtaks selleks laenu, mida maksavad veel ka lapselapsed. Ikka lootuses, et möödakihutava naabri poekotist midagi ka teehooldajatele pudeneb?

Tuleb välja, et moonakas on selleks valmis. Moonakal ei ole oma koduaeda, oma talu, tal ei ole midagi oma peale teenitava päevapalga. Ja sellepärast tuleks teha kõik meist olenev, et mitte lasta moonakatel võtta vastu konkreetselt meie elu ja tulevikku puudutavaid otsuseid. 

 

Allikas: http://huikajad.blogspot.com.ee/2017/05/maarja-vaino-rail-baltic-ja-moonakate.html