Rahvaalgatus otsedemokraatia osana Šveitsis
Šveitsis tundub olevat kaks poliitilist elukorraldust (=süsteemi) teineteise sees. Ühest oli eelpool juttu, teine on maailmas täiesti ainulaadne, seda kutsutakse otsedemokraatiaks. Otsedemokraatia üksikuid osi (=elemente) on katsetatud mitmel pool maailmas, s.h. Eestis, kuid korraldatud kogumina (=süsteemse kompleksina) on see toiminud pikema aja vältel vaid Šveitsis, kust on ka pärit.
Milles otsedemokraatia seisneb? Rahval s.o. kodanikel on otsene õigus algatada, kehtestada seadusi ning sisse viia põhiseaduse ehk teisisõnu liiduseaduse (saksa k. Bundesverfassung (lüh.BV)) muudatusi. Kuidas see toimub? Kodanikel tuleb koguda 18 kuu jooksul oma algatusele 100 000 teiste kodanike allkirja, siis peab selle panema seaduse järgi rahvahääletusele, samas sõnastuses ja mõttes kui allkirjade kogumisel (BV, Art. 138, 139). Aastani 1977 vajati 50 000 allkirja, kogumise aega ja rahvaalgatusest teatamise kohustust ei olnud.
Kui algatus rahvahääletusel vastu võetakse, siis sätestatakse see liiduseaduse muudatusena. Šveitslased kutsuvad sellist asjade käiku „rahvaalgatuseks“ (saksa k. Volksinitiative, prantsuse k. l'initiative populaire). Sama kehtib ka teistpidi: kui kodanikele ei meeldi valitud poliitikute vastuvõetud seadus või liiduseaduse muudatus (või eelnõu) ja selle vastu kogutakse saja päeva jooksul 50 000 allkirja (BV, Art. 141), tuleb seadus panna rahvahääletusele. Kui viimane seal tagasi lükatakse, siis on see päevakorrast maas, nagu rahvas või siis ilmselt suur hulk kodanikke soovis; kui aga vastu võetakse, siis on see vastuvõetud, nagu valitud poliitikud soovisid. Šveitslased kutsuvad sellist asjade käiku fakultatiivseks referendumiks (saksa k. fakultatives Referendum).
„Šveitsi rahva hulgas on saanud suure menu osaliseks rahvaalgatus liiduseaduse osaliseks revisjoniks.“ („Die Volksinitiative auf Partialrevision der Bundesverfassung geniesst in der schweizer Bevölkerung grosse Beliebtheit.“; „Neue schweizerische Verfassungsgeschichte“; Kölz, Alfred; lk. 916; Bern 2004). Statistika on olemas 363 rahvaalgatuse kohta, nendest kehtima hakanuid 276, rahvahääletuseni on jõudnud 171, tagasivõetud 89, rahvahääletusel vastuvõetud kantonite ja kodanike poolt vaid 17. Sellist asjade käiku kutsuvad šveitslased omakorda obligatoorseks referendumiks (saksa k. obligatorisches Referendum). Obligatoorse referendumi alla käivad veel liiduseaduste muudatused, Šveitsi kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (BV, Art. 140) ja teiste riikide lepingud konföderatsiooniga (saksa k. Staatsvertragsreferendum). Fakultatiivseid referendumeid on ühtekokku kehtima hakanud 167 (s.o. allkirjad kokku saadud).
Alates 1848. aastast on šveitslased käinud valimiskasti juures otsustamas vähemalt 548 konföderatiivse asjaküsimuse üle. Loomulikult lisanduvad veel kantoni ja kohalikud rahvahääletused; nende hulk on iseenesest mõista igal pool erinev. Selline olukord tuleneb riigi ülesehitusest: kantonid on iseseisvad, igaühel neist on oma põhiseadus. Šveitsi liiduseadus ühendab kõiki kantoneid, kuid on pigem leping või liiduleping, kus iga kanton oma iseseisvusest mingi osa peab loovutama ühise asja huvides. Sellest tulenevalt ei saagi seal midagi muuta või tervet liitu puudutavat seadust vastu võtta, kui selle „lepingu“ kõik osapooled, s.o. nii rahvas kui ka kantonid pole selleks oma nõusolekut andnud – rahvahääletusel, kus millegi vastuvõtmiseks on vaja mitte ainult rahva, vaid ka kantonite enamuse nõusolekut.
Kuidas siis otsedemokraatia rakenduslikult toimib? Hääleõiguslikud kodanikud, kes mingit küsimust soovivad rahvahääletusele panna, moodustavad algatuskomitee, mis peab koosnema vähemalt seitsmest ja enim 27-st hääleõiguslikust kodanikust.
Algatuskomitee koostab algatusettepaneku, mis antakse üle Liidukantseleile (saksa k. Bundeskanzelei), kes kontrollib selle vormilist vastavust seadusele: rahvaalgatusettepanekul peab olema nimetus, ettepaneku sõnastus ei tohi olla eksitav, reklaam ega äravahetatav, peab ta olema tõlgitav föderatsiooni teistesse keeltesse ja omama tagasivõtuklauslit – algatuskomitee lihthäälteenamusega; peab olema ühtse sisuga (saksa k. Einheit der Materie).
Kui algatus vastab vormilistele nõuetele, avaldatakse see „Liidulehes“ (saksa k. Bundesblatt). Sellega algab 18-kuuline algkirjakogumise aeg. Algatuskomitee üritab oma asja mitmeti edendada, kogutakse allkirju avalikes kohtades, allkirjalehti võib laiali saata postiga. Kui komitee käsutuses pole üleriiklikku organisatsiooni, siis tuleb see luua, sest muidu võib allkirjade kokkusaamine osutuda ülejõukäivaks. Asjade käik meenutab Eesti kodanike komiteede liikumist ega pruugi ulatuselt viimasele maha jääda. Šveitsi ajaloos on toimunud selliseid kodanike liikumisi 363 korral.
Kodanikul tuleb omakäeliselt ja loetavalt (saksa k. handschriflich und leserlich) kirja panna oma ees- ja perekonnanimi, sünniaasta, elukoha aadress. Täidetud allkirjalehed antakse kohalikku omavalitsusse, kes siis kontrollib, kas allkirja andnud isikud on hääleõiguslikud ega ole omavalitsusest ära kolinud. Kogutud allkirjalehed antakse õigeaegselt üle Liidukantseleile, kes siis omakorda kontrollib ükshaaval 100 000 õige allkirja olemasolu. Sellega on vormiliselt rahvaalgatus kehtima hakanud (saksa k. zustandegekommen). Peatüki lõpus on ära toodud kõik kehtima hakanud rahvaalgatused, alates vastava seaduse vastuvõtmisest. Päris rahvahääletuseni võib veel minna kolm või isegi neli aastat. Peale selle arutavad kehtima hakanud rahvaalgatust mõlemad rahvaesinduse kojad ja võivad algatuse tagasi lükata, sellega nõustuda või panna hääletusele vastuettepanekuga. Poliitikute tagasilükkamine ega nõustumine ei muuda midagi, küsimus pannakse sellegipoolest hääletusele sellisena, nagu sellele oli allkirju kogutud.
Minu arusaamist mööda šveitslased oma poliitikute arvamusest eriti ei hooli, käivad aastast keskeltläbi hääletamas neli korda, vastates sageli mitmele küsimusele. Viie viimase aastaga on tehtud umbes 50 ettepanekut. „Keskeltläbi kutsutakse hääleõiguslik kodanik Šveitsis umbes iga kahe-kolme kuu tagant kas hääletama või rahvakoosolekule“ (saksa k. „Im Durchschnitt wird ein Stimmbürger in der Schweiz etwa alle zwei bis drei Monate zur Urne bzw. zu einer Versammlung gerufen“; Möckli, Silvano, „Direkte Demokratie“, lk. 143, Bern, 1994).
Ma ei tea kuidas on olnud läbi ajaloo, kuid tänapäeval saavad hääleõiguslikud kodanikud enne rahvahääletust postiga koju rahvahääletusel otsustamise alla tulevat asjaküsimust tutvustava teabevihiku (saksa k. Abstimmungsbüchlein, rahvapäraselt Bundesbüchlein). Sealt leiab asjaküsimuse üksikasjaliku kirjelduse. Kui on tegu rahvaalgatusega, siis tuuakse teabevihikus ära nii ametivõimude kui algatuskomitee seisukoht, seisukohad poolt ja vastu.
Kui rahvahääletus toimub kantoni tasemel, siis rahastab teabevihiku kirjastamist kantonivalitsus, kui aga liidu tasemel, siis liiduvalitsus. Omavalitsuse tasemega on sama lugu. Eestis saadeti samuti enne EL-i rahvahääletust iga leibkonnale koju vastavasisuline teabeajakiri – „Eesti otsus“. Isegi mitu korda. Ainult selle vahega, et ühtegi vastalist seisukohta ei olnud. Kui Eestis on keelatud poliitiline välireklaam, siis Šveitsis on keelatud poliitiline telereklaam.
Otsedemokraatia abil on suudetud teha oma rahvuse jaoks rida häid otsuseid: loobuda tuumaenergia kasutamise edasisest väljaehitamisest, keelata geneetiliselt muundatud organismid, kehtestada otsedemokraatia ise, lükata tagasi liitumiskõneluste alustamine EL-iga, suunata läbi Šveitsi Alpide käiv autotransiit raudteele jne. Mõned kasulikud otsused lükati tagasi, näiteks võõramaalastumise peatamine.
Šveitslased ise rõhutavad rahvaalgatuste kaudset mõju ühiskonnas. Algatuse tegemine ja allkirjakogumine äratab tõstatatud küsimuse vastu nii üldsuse kui teabevahendite tähelepanu. Kehtimahakkamisest saab üleriigiline uudis. Teisalt ei ole sel viisil tehtud ainsatki halba otsust, seda erinevalt Eestist. Kui lugeda statistikat (vt. peatüki lõpus) siis jääb silma suur tagasivõetud algatuste arv (89). Vaid kaks algatust tunnistati rahvaesinduse otsusega kehtetuks – sisuühtsuse puudumise tõttu.
Algatuse võtab tagasi algatuskomitee. Võin kinnitada, et nende inimestega ei ole tungivalt vestlemas käinud poliitilise salapolitsei töötajad, neid ei ole ähvardatud töökohtadelt lahti lasta või nende firmasid maksuametiga lömastada. Sageli, kuigi mitte alati, sätestavad poliitikud rahvaalgatuses tehtud ettepaneku või olulise osa sellest seadusena ja hääletuselepanek osutub seetõttu tarbetuks. Lõpetuseks võib tõdeda: tänu (otse)demokraatiale on Šveits edasi iseseisev ja neutraalne, mida ei saa aga öelda ülejäänud Euroopa ühiskondade kohta.
Otsedemokraatia toimib samuti nii kantoni kui omavalitsuse tasandil, kodanike käsutuses on mitmed uued otsedemokraatia vahendid: peale rahvaalgatuse põhiseaduse s.o. kantoni põhiseaduse muutmiseks (saksa k. Verfassungsinitiative), on veel rahvaalgatus kantoni seadus(t)e muutmiseks (saksa k. Gesetzesinitiave). Mõlemal juhul tuleb koguda teatav hulk kantonielanike allkirju, seaduse rahvaalgatuse puhul on nõutav allkirjade arv madalam.
Kolmandaks on rahandusrahvahääletus (saksa k. Finanzreferendum), mille kaudu kodanikud võivad kantoni seadusesse mingi rahalise piirsumma määrata, näiteks mingi maksu kõrgeima määra. Eelpooltoodud otsedemokraatia võimalused on kättesaadavad kõigis kantoneis. Freiburgis, Schaffhausenis ja Solothurnis võib teatud hulk inimesi (nende hulk on seadusega määratud) teha seaduseelnõu algatuse, mis siis kantoni rahvaesindusele üle antakse ja kus seda siis käsitletakse nagu rahvaesinduses tehtud seaduseelnõud. Eestis käsitletakse eelnõualgatust kui otsedemokraatia ainust vahendit ja jäetakse valelikult mulje, nagu teistsuguseid polekski olemas.
Appenzell Ausserrhodenis on otsedemokraatia vahendiks rahvaarutelu (saksa k. Volksdiskussion), kus iga kodanik võib teha ettepaneku uue seaduse kehtestamiseks ja selle ka kantoni rahvaesindajate täiskogu ees isiklikult esitada.
Berni kantonis kehtib alates 1995. aastast seadus, mille järgi saavad kantoni kodanikud teha kantoni poliitikute ettevalmistatava seaduse eelnõule oma vastuettepaneku ja sellele allkirju koguda. 10 000 allkirja on vaja, et rahvahääletus kehtima hakkaks, kus pannakse rahvahääletusele nii poliitikute eelnõu kui rahva vastuettepanek. Bernis, Schaffhausenis, Solothurnis, Ticinos saab rahvaalgatuse abil esile kutsuda kantoni rahvaesinduse erakorralised valimised. Bernis, Schaffhausenis, Thurgaus, Luzernis, Uris, Ticonos ja Solothurnis võib kantoni rahvaesinduse ennetähtaegselt ametist tagasi kutsuda, sama saatus ähvardab kantonivalitsusi, kui need peaks kodanike usalduse kaotama. Kohalikes omavalitsustes, meie mõistes valdades (saksa k. Gemeinde) võib samuti kohalikke küsimusi rahvahääletusele panna.
Omavalitsustasemel on levinud veel ka (üksik)isikualgatus (saksa k. Einzelinitiative). Algatuse võib teha omavalitsuse maa-alal elav kodanik. Kui isikualgatusel on meie mõistes volikogu tasemel piisavalt poolehoidu, mille suurus muidugi seadusega määratletud, peab panema küsimuse omavalitsuse piirides rahvahääletusele.
Isikualgatus on olemas alates 1869. aastast Zürichis kantoni tasandil, kus on nõutav 60 rahvaesindaja toetus 180-st, et isikualgatus kantonis rahvahääletusele panna. „National Geographicus“ esitatakse Šveitsist pilte, kus näha lumelörtsi või vihma käes kössitav inimhulk. Selline otsedemokraatia vorm on tõepoolest olemas, mitmel pool maapiirkondade omavalitsustes kasutatakse avalikku vabaõhu rahvakoosolekut (saksa k. Landsgemeinde) kohalikke asjade üle otsustamiseks. Kuid sama leiab aset ka mitmes väiksemas (pool)kantonis – teadaolevalt Nidwaldis, Obwaldis, Glaruses ja Appenzell Innerhodenis, Appenzell Ausserrhodenis (Möckli, Silvano, „Direkte Demokratie“, lk.56, Bern, 1994). Šveitslased kutsuvad seda otsedemokraatia liiki kogunemisdemokraatiaks (saksa k. Versammlungsdemokratie) – vastukaaluks eelnevale hääletusdemokraatiale (saksa k. Abstimmungsdemokratie).
Kust siis otsedemokraatia on pärit, kui kõigil asjadel pidi olema oma lugu ajas ja ruumis? Esimesed teated otsedemokraatiast on aastast 1831 St. Gallenist rahva vetona „rahvaesindajate“ seadustele (saksa k. Gesetzesveto). Vähemalt 50 kodanikku saab algatada hääletuse ja kui vähemalt pool kodanikest on hääletusel uuele seadusele vastu, siis tuleb uus seadus hüljata. 1845. aastal kehtestati Vaudis samasugune seadus, 1860. aastate demokraatialiikumise tulemusena kehtestatakse sellele vastav seadusreferendum (saksa k. Gesetzesreferendum) enamikus kantonites. Lisaks sellele õnnestus demokraatialiikumisel saavutada kantoni nõukogu ja valitsuse valimine rahva poolt enamikus kantonites ning rahvaseadusalgatus. Viimased pidid asendama otsustusõigust, millest rahvas jäi ilma avalikust rahvakoosolekust loobumise läbi, sest kasvanud elanikearvu tõttu polnud võimalik rahvakoosolekut läbi viia. 1891. aastal kehtestati rahvaalgatus liiduseaduse osaliseks revisjoniks s.o. muutmiseks liidu tasemel.
Jaan Hatto raamatust ”Kuhu kadus Eesti demokraatia” lk. 80-86. Kirjastus Matrix 2011.
_______________
Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:
Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Tartus: Meelis Kaldalu, telefon: 55 521 619, meil: meelis@tartu1000.ee;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee
0 kommentaari:
Postita kommentaar