RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 20. juuni 2018

Kolumn: liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg

Päisefoto: Ungari parlamendisaadik Elod Novak (Jobbik) osalemas Euroopa Liidu lipu põletamise aktsioonil (Scanpix)

Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist, mis on vesi globalistide veskile.  Ühiskonna atomiseerimine ja traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast, kirjutab Veiko Vihuri.

Reedeses Sirbis kirjutas liberaaldemokraatliku konsensuse murenemisest lääneriikides politoloog Tõnis Saarts, kes lohutab lugejaid, et autoritaarseid väärtusi kannavad endas vanem põlvkond ja töölisklass, noorte hulgas on toetus autoritaarsele populismile vähene. Eesti puhul toob ta esile, et meie inimesed on vähem vastuvõtlikud natsionalistlikule ja sallimatule autoritaarsele populismile, ja seda geopoliitilistel ja rahvusliku julgeoleku kaalutlustel.

Ühesõnaga: meie liberaalid võivad hingata kergendatult, sest lõppude lõpuks paneb hirm Venemaa ees eestlased “mõistlikult” käituma ja liberaaldemokraatlikku konsensust mitte murendama. “Meile on liberaal-demokraatliku konsensuse säilitamine elu ja surma küsimus,” leiab Saarts.
Riskides end korrata, peatuksin järgnevalt Saartsi väitel, et seoses autoritaarse populismi esilekerkimisega soovitakse tuua ohvriks “võimude lahususe printsiip, kodanike õiguste ja vabaduste universaalne kaitse (sõltumata nahavärvist, etnilisest päritolust, seksuaalsest sättumusest jne), arusaam, et enamus ei tohi ja ei saa vähemuste õigustest niisama üle sõita.”

See sageli korrutatud propagandistlik mantra ei pea lihtsalt paika ja on mage, et sellega jälle välja tullakse. Pigem oleme läänemaailmas jõudnud olukorda, kus varas ise karjub kõige valjemini: võtke varas kinni! Kui kellelgi on olnud kavatsus demokraatia ära varastada, siis on seda “liberaalse demokraatia” sildi all teinud viimastel aastakümnetel läänemaailma suunanud jõud.
Võimude lahususe printsiip on hägustunud just tänu “liberaaldemokraatlikule konsensusele”. On piisavalt häirivaid näiteid selle kohta, et nn liberaalsed jõud suruvad oma ideoloogilisi ambitsioone läbi kohtuvõimu kaudu – kolme aasta eest kehtestati USA-s “homoabielu” võimaldav põhiseaduse tõlgendus ülemkohtu otsusega, minnes mööda nii osariikidest kui föderaalse tasandi esindusorganitest. Mis on sellel demokraatiaga pistmist? Kas nn progressiivsete ideede elluviimiseks ei olegi enam vaja enamuse heakskiitu?

Sellest ka “autoritaarsete populistide” kriitika olukorra aadressil, kus uusi õigusnorme ei looda enam rahvaesindajate poolt parlamendis, vaid juristide ja lobistide tagatubades, ning neid kehtestatakse kohtuvõimu abil, sest nii on ju lihtsalt mugav.
Alles möödunud nädalal kirjutas ühismeedias konservatiivne poliitik, Eesti kohtu- ja laiemalt kogu õigussüsteemi kuritarvitamise terav kriitik Martin Helme: “Praegune süsteem viib ühiskondliku kriisini. Sellise üdini korrumpeerunud süsteemiga ei ole võimalik, et toimiks demokraatia ja püsiks inimeste vabadused. Ei ole võimalik eraomandi puutumatus, seega ei toimi normaalselt ka vaba turumajandus. Ei ole võimalik, et toimiks põhiseadusega ette nähtud kord. Päris kindlasti ei ole võimalik võimude lahusus, millest nii härdalt räägivad meile kohtunikud ise ja neilt meelepäraseid poliitilisi otsuseid saavad sotsid või president. Kui jätame praeguse süsteemi muutmata, muutub Eesti üha ebaõiglasemaks, üha vähem vabaks ja ühtlasi ka üha vaesemaks.”

Argument, millele Tõnis Saarts oma artiklis viitab, et teatavad õigused ja vabadused on universaalsed, on välja mõeldud ühe ideoloogilise suuna raames. Üle teatud piiri minnes on tegemist selgelt autoritaarse katsega kehtestada ühiskonnas oma nägemus, väites seejuures, et demokraatlik arutelu ja otsustamine ei ole enam ühes või teises küsimuses relevantne.
Kes siin autoritaarne on?
Saartsi sõnul “[a]utoritaarne pool analüüsitavast uuest konsensusest põhineb arusaamal, et demokraatlikud vabadused ja õigused võib alati ohverdada ühiskonna turvalisusele”. On irooniline, et me oleme näinud just “liberaaldemokraatliku konsensuse” valitsusajal, kuidas kodanike õigusi ja vabadusi on järjest kokku tõmmatud – olgu siis kõne all lapsevanemate õigus oma lapsi kasvatada ja harida, õigus omada relva, sõnavabadus kritiseerida “liberaalset konsensust” ja multikulti-poliitikat jne. Lääneriikides vallandatakse töölt ja suisa pannakse vangi sõnavabadust pruukinud “islamofoobe” ja “homofoobe”, suletakse kristlikke adopteerimisagentuure, sunnitakse kõiki asutusi ja ettevõtteid omaks võtma dominantseid liberalistlikke arusaamu. Näidetest ei tule paraku puudust, kõnealuseid suundumusi on aastaid kajastanud portaalid Meie Kirik, Uued Uudised, Objektiiv jt.

Liberaalid peavad oma veendumuste ja arusaamade pealesurumist ühiskonnale täiesti normaalseks. Saartsi jaoks on ilmselt endastmõistetav, et “liberaaldemokraatliku konsensuse” püsimise huvides võib rikkuda demokraatia aluspõhimõtteid, sealhulgas võimude lahususe printsiipi, ning piirata kodanike õigusi ja vabadusi, et nad ei saaks demonstreerida oma mittenõustumist ja tuua esile vastuväiteid. Seda tehakse ju õigetel põhjustel, moraalse üleoleku ja kõrgema valgustatuse positsioonilt.
“Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda lõppude lõpuks mitte midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist. See on vesi globalistide veskile, sest äärmuslik individualism ja selle toetuseks välja mõeldud “universaalsed õigused” vastanduvad jõuliselt ühiskondade terviklikkust ja kestlikkust edendavatele nähtustele ja institutsioonidele (religioon, abielu ja perekond, rahvus, rahvusriik). Ühiskonna atomiseerimine, traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast.

Kuratlikult petlik on seejuures väide, nagu tähendaks globalistide kontrollitud “liberaalne demokraatia” ja “multikultuuriline ühiskond” rohkem vabadusi, rohkem sõnaõigust, rohkem eneseteostust. Ei, raamid, mis massiühiskonnas massitoodangut ja massidele mõeldud meelelahutust tarbivatele “vabadele” inimestele ette antakse, on tegelikult ahtakesed. Katsugu keegi poliitilise korrektsuse või “liberaalse demokraatia” mõttemallidest piiridest üle astuda – ta saab kohe tunda “vabaduse” karmi kätt.
Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Isegi kui populistid ongi ajutiselt edukad, siis uut jätkusuutlikku konsensusrežiimi nad luua ei suuda,” lohutab Saarts. Elame-näeme.

Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-liberaalse-autoritaarsuse-murenemise-aeg/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP