RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 18. juuni 2018

Tagatubade riiklus

Milles on riigikogulase ja tavalise töötaja vahe? Vahe on selles, et kui tavaline inimene astub töösuhtesse ja tema töösuhet reguleerib tööseadusandlus, siis riigikogulane astub staatusesse ja tema sellist staatust tööseadusandlus ei reguleeri. Peale riigikogulaste pole ka presidendi amet töösuhe, vaid isiku staatus - ta on president 24/7 ja olla president - see pole töösuhe ega tööl käimine. See on ka põhjus, miks RK liikmed ajal, mil nad mingit tööd ei tee (suvi), saavad oma kõrget tasu edasi. Ja miks neil pole puhkust - oma staatuses ollakse kogu valimisperioodi vältel ja see staatus ei katke ei nädalavahetusteks, ei suvekuudeks, ei üldse. Staatus algab Riigikokku saamisega ja kestab kuni volituste lõppemiseni.

Kui mõelda staatuse kategoorias, siis on meil ühiskonnas veel staatusega inimesi. Need on firmade ja ettevõtete omanikud. Nad omavad oma firmat ja see pole nende töösuhe firmaga. Omanikuks olemist ei reguleeri tööseadusandlus ja kui omanik võtab välja dividendid, siis pole see palk.

Tagasi RK liikmete juurde tulles ja nende seisundit staatuse läbi mõistes on just RK liikmed meie riigi omanikud. Nende staatus riigis on täpselt sama, mis on firmaomaniku staatus firmas.

Niisiis, meil on sisuliselt seisuslik ühiskond, kus teatud inimestel on nende eriline staatus. Nad saavad raha, aga see raha pole nende palk töö eest - nad saavad seda oma staatuse eest. Nad küll teevad midagi (aga võibolla ka ei tee midagi üldse - nende vaba valik), aga see tegemine pole reguleeritud tööseadusandlusega. Neil pole oma staatuses ei kohustusi ega vastutust - riigikogulastel pole seda riigi ees, nagu omanikel pole seda oma ettevõtte ees. Tuleb vaid hoolitseda, et kõik kokku ei variseks.

Seda RK liikmete vastutamatust nimetatakse sõnadega "poliitiline vastutus." Sisuliselt tähendab see erakonna ülemvõimu oma liikme suhtes - erakonna tagatuba võib kellegi mingil põhjusel järgmistel valimistel nimekirjas tahapoole nihutada või nimekirjast üldse välja jäta.

Selline on meie seadusandlus. Kas see meile meeldib või mitte, see on juba teine küsimus. Nii asju vaadeldes selgub aga, et meie riik polegi demokraatlik, vaid on seisuslik - seda omavad ja määravad isikud, kes on riigi suhtes mitte palgatöötaja, vaid omaniku staatuses.

Kuulen vastulauset: "Aga meil on ju valimised!"

Jajah, me võiksime oma riiklikku korraldust ka demokraatiaks pidada, sest eks RK liikme staatuse saamine ole ju seotud valimistega... Paraku!

Esiteks - me ei vali isikuid, vaid erakondi. Teiseks - erakonnas ei moodustata valimisnimekirju mitte rahva või erakonna tahte kohaselt, vaid valimisnimekirjad koostab erakonna tagatuba. Kolmandaks - meil kehtib ülekantava hääle põhimõte - valituks saavad alati need, kes on valimisnimekirja eesotsas. Ja eesotsas on alati need, kelle sinna paneb klann.

Nii ongi mõned RK-s igavesti. Ise nimetavad nad endid elukutselisteks poliitikuteks, kuid tegelikult nad pole seda - neil on lihtsalt elupikk staatus, mitte elukutse. Oma alustelt pole meie riik seeläbi demokraatia, vaid erakondlik diktatuur. Täpsemalt: tagatubade, klannide diktatuur. Tagatube me ju ei vali, jah? Aga nemad meid ju valitsevad, jah?

Kogu progress ühiskonna arengus seisneb selles, et enam ei omandata staatust sünniga, vaid see on tagatubade organiseeritud ja määratud. Tõtt öelda - ma eelistaksin, et staatus saadaks sünniga ja oleks päritav: eks just kingsepa pojast saab ju hea kingsepp ja pagari pojast hea pagar.

Mis roll jääb siis demokraatiale? Ah, väga pisike: see on rahva võimalus valida valitsev erakond. Rahva osa ja roll kogu mängus on osaleda valimistel - anda valitsejate võimule legitiimsus. Reaalset valikut isikute osas rahvas ei tee. Meenutage varasemaid valimisi: kõik valitavad seletasid enne valimisi nagu ühest suust: "Tulge kindlasti valima!" Sisuliselt anuvad nad rahvalt oma legitiimsust olla valitsejad. See pole nende üleskutse demokraatiale, vaid oma staatuse ja võimu tagamise vajadus.

Sellise "demokraatia" kõrval on meil aga ka natuke vabadust: meil on sõnavabadus - vabadus oma suud pruukida. Näiteks Facebook'is. Kuid sedagi vähest üritatakse piirata - on ju käibele lastud uus termin: "vihakõne." Ja see on nagu vabaduse vähkkasvaja - vaikselt laienedes halvab ja hävitab see lõpuks vabaduse üldse.

Allikas: Harri Kingo, Facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP