Vanad leegionärid panid kolonel Alfons Rebase auks mälestustahvli
Kohal
oli kuus Saksa vägedes võidelnud rohkem kui 90-aastast Viljandi linnas
või vallas elavat veterani. Üks nendest, Boris Takk, tuletas meelde, et
nad võitlesid Saksa vägedes Eesti eest.
Sama
nentis ka Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu toetajaliige Elmo Ant, kelle
sõnutsi olid kaitselahingud, millest kuulsaimad peeti Sinimägedes,
teiseks vabadussõjaks, et saada Eesti riik tagasi. «Paraku on toonased
kangelased unustatud ja neid ei tunnustata,» lisas ta. Samas avaldas Ant
lootust, et seekord paigaldatud mälestustahvliga ei lähe nii nagu
Lihula mälestusmärgiga, mille Eesti valitsus lasi vägivaldselt minema
viia.
Eakas
veteran Boris Takk lisas, et ehkki Nõukogude Liit peab ennast teises
maailmasõjas võitjaks, saavutati see meeletute inimkaotustega. «Saksa
armees ei olnud nii palju sõdureid, kui oli Vene poolel langenuid,»
sõnas Boris Takk.
Alfons Rebasele kuulub kõrgeim sõjaväeline autasu, mida eestlane kunagi on saanud. Rüütliristi said neli Saksa armees bolševimi vastu võidelnud eestlast, belglast ja hollandlast, kolm prantslast ja taanlast ning 12 lätlast. Tammelehed Rüütliristi juurde anti aga vaid kahele välismaalasele, need olid belglane Léon Degrelle ja eestlane Alfons Rebane.
Margus Põldsepa sõnutsi on mälestuskivi paigaldamine igati tervitatav. «Alfons Rebane on Eesti soost sõjasangar, vaieldamatult suur oma rahva poeg. Oleme nende sangarite mälestust Eestis kajastanud ja talletanud liiga vähe. Iga selline samm, mis tõstab rahva usku ja patriotismi nüüdsel globaliseerumise ajal, on teretulnud, sest patriotism on euromulli sisse kadumas. Olen oma rahva poeg nagu Alfons Rebanegi. Ta ei häbenenud kunagi oma rahvust, vaid alati rõhutas seda kõikjal. Ta oli legendaarne mees, kes targalt tegutsedes tõi 13 korda enda alluvuses olevad eesti sõjamehed kotist välja, tehes seda nende elude päästmiseks. Ta oli oma sõduritele eeskujuks, keda meenutatakse seniajani ülivõrdes. Oma mehi ta hoidis ja nemad hoidsid teda ka,» sõnas Põldsepp.
Vikipeedia andmetel oli Alfons Rebane teise maailmasõja ajal mitme Saksa juhatusele alluva eesti väeosa ülem. Ta osales oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920. aastatel ja sai ohvitseriks 1929. Mais 1941 läks ta Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris.
Viljandi vallavanem Alar Karu ütles paar päeva tagasi Sakalale, et kuna mälestustahvel tuleb eramaja seinale, ei olnud selleks vaja valla luba. «Kuna ta on osa Mustla ajaloost, siis on tema mälestuse jäädvustamine igati teretulnud,» sõnas vallavanem.
Allikas: https://sakala.postimees.ee/4508572/vanad-leegionarid-panid-kolonel-alfons-rebase-auks-malestustahvli
Sõna võttis ka Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu eestvedaja Harald Mäepalu.
Kohaliku kiviraiduri Kalev Pehme tehtud kiviplaadil on Alfons Rebane kujutatud SS-i mundris, mille varrukal on Eesti vapp.
«Seinalt
jääb Rebane vaatama üle tee Jaani parki Vabadussõjas langenute
mälestussamba poole, mis sinna paigaldati esimest korda tema osavõtul
1937. aastal ja uuesti pärast taasiseseisvumist,» rääkis Elmo Ant (varem
Valdo Paddar).
Nii
nagu selgitas sama ühingu liige Jaanika Kressa, töötas Alfons Rebane
1935–1939 Viljandis Kaitseliidu Sakala maleva instruktorina ning samal
ajal elas Mustlas mitmes majas. Tahvel tuli neist viimase seinale.
Alfons Rebasele kuulub kõrgeim sõjaväeline autasu, mida eestlane kunagi on saanud. Rüütliristi said neli Saksa armees bolševimi vastu võidelnud eestlast, belglast ja hollandlast, kolm prantslast ja taanlast ning 12 lätlast. Tammelehed Rüütliristi juurde anti aga vaid kahele välismaalasele, need olid belglane Léon Degrelle ja eestlane Alfons Rebane.
Margus Põldsepa sõnutsi on mälestuskivi paigaldamine igati tervitatav. «Alfons Rebane on Eesti soost sõjasangar, vaieldamatult suur oma rahva poeg. Oleme nende sangarite mälestust Eestis kajastanud ja talletanud liiga vähe. Iga selline samm, mis tõstab rahva usku ja patriotismi nüüdsel globaliseerumise ajal, on teretulnud, sest patriotism on euromulli sisse kadumas. Olen oma rahva poeg nagu Alfons Rebanegi. Ta ei häbenenud kunagi oma rahvust, vaid alati rõhutas seda kõikjal. Ta oli legendaarne mees, kes targalt tegutsedes tõi 13 korda enda alluvuses olevad eesti sõjamehed kotist välja, tehes seda nende elude päästmiseks. Ta oli oma sõduritele eeskujuks, keda meenutatakse seniajani ülivõrdes. Oma mehi ta hoidis ja nemad hoidsid teda ka,» sõnas Põldsepp.
Vikipeedia andmetel oli Alfons Rebane teise maailmasõja ajal mitme Saksa juhatusele alluva eesti väeosa ülem. Ta osales oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920. aastatel ja sai ohvitseriks 1929. Mais 1941 läks ta Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris.
Pärast
Nõukogude okupatsiooni ja suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke.
Rebane sai tuntuks idarindel 658. Eesti Pataljoni ülemana. Sõjamehetee
käigus õnnestus tal välja murda 13 piiramisrõngast. Pärast sõda osales
ta inglise luure töös. Tema katsed Eesti metsavendi toetada ja varustada
ebaõnnestusid. Pärast surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi,
kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule.
Viljandi vallavanem Alar Karu ütles paar päeva tagasi Sakalale, et kuna mälestustahvel tuleb eramaja seinale, ei olnud selleks vaja valla luba. «Kuna ta on osa Mustla ajaloost, siis on tema mälestuse jäädvustamine igati teretulnud,» sõnas vallavanem.
Allikas: https://sakala.postimees.ee/4508572/vanad-leegionarid-panid-kolonel-alfons-rebase-auks-malestustahvli
0 kommentaari:
Postita kommentaar