RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 25. aprill 2018

Macron ohverdab Euroopa Aafrika tuleviku heaks

 Euroopa vajab põliselanikkonda, kuid mitte hellitatud, tarbijalikku, tsirkusejanus laiska biomassi, vaid tugevaid ja enesekindlaid Inimesi, kes oma tarkuses oskavad arvestada ka kõrgema Väega, tõdeb kolumnist Roland Tõnisson Euroopa olukorda hinnates.

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni hinnangul tähendab Aafrika demograafiline plahvatus Euroopa jaoks seninägematut massilist sisserännet. Tema sõnul jagavad Euroopa ja Aafrika sama saatust. Sellest rääkides viitas ta ekspredile, kes ennustab praeguse Euroopas elava 9-miljonilise aafriklaste “kogukonna” kasvavat 30 aastaga 150–200 miljonini. “Euroopa on koos Aafrikaga saatusekaaslased ja on astumas seninägematu massiimmigratsiooni ajastusse.”

Väljaanne Kansalainen refereerib Virginia Hale’i artiklit Breitbartis, kus on esitatud ülevaade Prantsuse presidendi äsjasest arvamusavaldusest Euroopa tuleviku kohta. “Läheme vastu ajaloolisele immigratsiooniilmingule,” kuulutas Prantsuse president Macron pühapäevaõhtuses teleesinemises kanalil BFM TV. “Kliimamuutused ja geopoliitilised konfliktid annavad paljude tulevaste aastate jooksul põhjust laviiniga võrreldavaks aafriklaste liikumiseks Euroopasse.”
Macron põhjendas oma nägemust Aafrika plahvatusliku iibe kohta prantsuse-ameerika ajakirjaniku, Duke’i Ülikooli professori Stephen Smithi uurimusega. Smith on seda ilmingut oma hiljuti ilmunud raamatus “äärmiselt hästi kirjeldanud”.

“Aafriklased tulevad Euroopasse meie asukoha pärast, sest meie maailmajagu ei ole saar ning Euroopa saatus on seotud Aafrikaga,” tõdes ELi-meelne Macron oma kahetunnises intervjuus. Reaalsusele viidates rõhutas ta, et tegemist on paratamatu protsessiga, kuna Euroopa ei ole okastraadiga muust maailmast eraldatud.

Macroni poolt osutatud Aafrika-spetsialist Stephen Smith oletab, et järgmise 30 aasta jooksul kasvab aafriklaste arv Euroopas üheksalt miljonilt 150–200 miljonini. Raamatus “La ruée vers l’Europe” (“Tung Euroopasse”) kirjeldab Smith veel algstaadiumis olevat ennenägematut rahvasterännet, mille põhjusena näeb ta paradoksaalselt lääneriikide majandusabi Aafrikale.
Püüdes pakkuda Aafrika rahvastikuplahvatuse mõjust Euroopale “erapooletult asjatundlikku” nägemust, on Smith oma raamatus kirjeldanud mitmeid võimalikke tulevikustsenaariume.
Väljaande Le Figaro sõnul on neist kõige optimistlikum “Euraafrika” variant, mille kohaselt tekib massimigratsiooni tagajärjel avatud, multikultuurne Euroopa, mis aktsepteerib täielikult immigratsiooniga kaasneva rasside segunemise. Selle stsenaariumi järgi tabab Euroopa heaoluriike lõpp, kuna ulatuslikku sisserännet ja heldet sotsiaalabisüsteemi ei ole võimalik ühendada.
Teine võimalik stsenaarium kannab nime “Euroopa kindlus”, mida peetakse häbiväärseks ja ka võimatuks, ent selle teostumiseks on Smithi arvates suur tõenäosus (Smith viitab EL-i poolt Liibüa ja Türgiga sõlmitud lepingutele massiimmigratsiooni peatamiseks).

Taoliselt meie kontinenti hukatusse lükates käitub Macron tõelise sotsialistina, kes viib ellu unistust uuest, isemõtlemisest ja iseolemisest loobunud Euroopast. Macron isegi ei nimeta võimalust seda Euroopat hukutavat tulevikustsenaariumi peatada. Temale kui sotsialistile oleks see muidugi loomuvastane.

2017. aasta septembris esitas ta Sorbonne’i ülikooli tudengite ees esinedes oma nägemuse Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest. Peamiselt näeb ta vajadust “solidaarsusfondi” järele, millega kaitsta EL-i kodanikke sotsiaalsete, kaubanduslike ja klimaatiliste kataklüsmide eest. Ta ei maininud sõnagi Euroopa majanduslike ressursside piiratusest mitmesaja miljonilise parasiitide hordi ülalpidamiseks.
Teisalt leidub eurooplaste tulevikustsenaariumite näiteid katselaborist, mille nimi on Rootsi riik ning mille elanikkonnast juba nüüd moodustavad umbes veerandi immigrandid. Protsess on olnud kiire – veel pool sajandit tagasi elas Rootsis mõnisada moslemit. Ennustatavalt elab seal aastakl 2050 umbes 4,5–5 miljonit immigranti, kellest rootslaste sündivuse vähenemist arvestades võib kujuneda koguni pool elanikkonnast. Senise kogemuse järgi hakkavad neist tööl käima kindlasti väike protsent. Keelt immigrandid enamuses ei õpi, eelistades elatuda mitte tööst, vaid sotsiaalsetest hüvedest. Milline saab olema selle parasiteeriva “kogukonna” reaktsioon, kui nende hüvesid ei suudeta enam välja maksta, võime näha igapäevaste näidete varal mujalt Euroopas, kus immigrantide meeleavaldused ja õigluse jaluleseadmise nõuded on igapäevased. Sagenevad kaupluste röövimised ning isikuvastaste kuritegudega võitlemise asemel on näiteks Macroni enese kodumaal politseinikel raskusi juba ka nende kuritegude registreerimisega.

Macron tahab dialoogi ja arutelu, nagu seda igatseb ka meie kodusots Ossinovski. Kumbki neist ei räägi oma poliitika hukatuslikkusest Eestile, Prantsusmaale või kogu meie kontinendile. Nende arvates saab ümarlauavestlustes kõik asjad selgeks rääkida. Rootsi oli oma talk-show’dega kuulus. Kuhu ollakse nendega jõudnud?
“Ma ei näe punaseid jooni (millest üle ei tohi minna – R.T.). Ma näen vaid horisonte,” deklareeris Macron Sorbonne’is. Demagoogiliste, reaalsusest lahutatud horisontide poole püüdlevad sotsid ja kõikvõimalike värvivarjunditega punased, roosad ja rohelised elavad jätkuvalt nii, nagu tõdes kunagi Briti peaminister Margaret Thatcher: “Sotsidel on toredad kavatsused, aga teiste inimeste raha saab kahjuks nii ruttu otsa.”

“Me ei saa kogu aeg rääkida rahast!” karjatas sotsiaaldemokraadist vallavolikogu liige Soomes koosolekul, kus vaagiti, kui palju on vallal vahendeid illegaalide (ehk “pagulaste”) ülalpidamiseks.
Oleks küsimus ainult rahas… Veel enam on asi eurooplaste tahtes, võimes ja oskuses oma tsivilisatsiooni barbarite pealetungi eest kaitsta. See oskus on maises maailmas elementaarne ja primaarne. Aafrikast hakkavad liikuma Euroopa poole põhiliselt moslemite hordid. Need on inimesed, kelle jaoks on maailm väga lihtne – uskmatute koht on moslemite kanna all. Seepärast tuleb Euroopa just nimelt eraldada muust maailmast tugeva militariseeritud vööndiga. Euroopas tuleks juba praegu välja kuulutada eriolukord, ent muidugi ei leidu Lääne-Euroopas sellist poliitilist üksmeelt, mis julgeks olukorra tõsidust tunnistada ja sellele adekvaatselt reageerida. Kas Macron, Ossinovski ja Indrek Tarand kavatsevad barbarid kinni maksta? Kui palju ja kui kaua peab eurooplane tööd tegema, et barbarite hordide saamahimu rahuldada? Mille peale loodab eesti “poliitiline eliit”, kes pakub alandlikult oma teeneid terve kontinendi hukutajale? Kui madalale võivad “meie poliitikud” veel laskuda?

Eesti koht ei ole Lääne-Euroopa üha koledamaks ja painajalikumaks muutumas reaalsuses. Eesti peab võtma kasutusele sarnased meetmed nagu Visegrad. Eesti peab “tegema Orbanit”.
Lõpetan tsitaadiga ühest oma hiljutisest artiklist:
“Üldiselt on aga Lääne-Euroopas ja Skandinaavias eskaleerumas konflikt. Suur vastasseis võib lahvatada põlvkonna või kahe (25–50 aasta) jooksul. (Nagu näha, ennustatakse perioodi pikkusega kuni 30 aastat). Loodan, et Visegradi ja Balti riigid jäävad sellest kõrvale, sest aidata või toetada saab vaid seda, keda võib veel päästa. Sellel konfliktil on kolm võimalikku stsenaariumi ning arvestades praegust olukorda ja tendentse, ei ole ühegi puhul põhjust rääkida Lääne- ja Põhja-Euroopa säilitamisest “valgena”.
Ühe stsenaariumi järgi suudavad põliseurooplased säilitada endale mingid õigused šariaadiriigi raames, sest hakkavad aastal 2018 tõsiselt tegelema moslemite eesmärgipärase Läänemaailma hõivamisplaanidega.
Teise järgi jäävad nad vastu tahtmist, haledalt häälitsedes moslemite armu hoolde, kes ise otsustavad, mida nad oma alamatega peale hakkavad, sest aastal 2018 vahivad eurooplased jätkuvalt, mokk töllakil, kuidas vägistatakse nende naisi ja tütreid ja pekstakse nende lapsi tänavatel ja koolides, ilma et munitsipaliteet, haridussüsteem ja kogukond ise julgeks midagi ette võtta.
Paraku on konflikt enam kui tõenäoline, sest see on moslemite maailmanägemusse sissekodeeritud. See on välditav vaid siis, kui need, kellele moslemid annavad “soovituse võtta vastu islam ja vältida verevalamist”, võtavadki selle vastu ja kuulutavad end “prohvet” Mohammadi sulasteks. Ja see stsenaarium on, arvestades praegust eurooplaste mentaliteeti, kõige tõenäolisem.”
Euroopa peab relvastuma, sest barbareid veenab vaid jõud. Nii on see alati olnud.
Ja veel olulisem – Euroopa peab naasma oma vaimsete ja vaimulike allikate juurde. Vägede Issand, kes saatis 1939.–1940. aasta Talvesõjas Punaarmee kallale kõhutõve, peatas äkilise, massilise epideemia läbi inimesed, kellel oli tohutult ülekaalukalt sõjatehnikat. Vägede Issand päästis seeläbi Soome, kelle rahvas ja president raskeimal ajal end Tema hoolde usaldasid. Tema on sama ka täna ja homme. “Ärge lootke vürstide ja inimlaste peale, kelle käest ei ole abi,” lauldakse õigeusukiriku palves. Euroopa peab paluma halastust oma Loojalt.

Euroopa peab loobuma oma hukatusseviivast äärmuslikult egoistlikust eluviisist ning mõrvarlikust mentaliteedist sündimata inimelude suhtes. Euroopa vajab põliselanikkonda. Ja mitte ainult hellitatud, tarbijalikku, tsirkusejanus laiska biomassi, vaid tugevaid, eneses kindlaid Inimesi, kes oma tarkuses oskavad arvestada ka inimeste ning rahvaste saatust suunava Väega. Vägede Jumalaga.
Euroopa peab paluma halastust, nagu palus Niinive linn prohvet Joona läbi. Muud pääseteed Euroopal ei ole. Selle peale võib pilklikult muiata, ent ma küsin siis: kus ja millised on need kaitsemehhanismid, millest nii palju armastatakse rääkida? Kas need on Euroopa vahemereriikide merejõud, mis barbareid poliitikute mahitusel üle mere eskordivad?

Päisefoto: Scanpix

Allikas: http://objektiiv.ee/macron-ohverdab-euroopa-aafrika-tuleviku-heaks/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP