Kriitilisemaid kommentaare riigikaitse arengukavale 2013-2022

Rene Toomse

Märts/Aprill 2013

Kaitseplaneerimise juhtprintsiibiks on: „minimaalselt kahetsust.“

Colin S. Gray

Jaanuaris 2013 kinnitas valitsus uue riigikaitse arengukava ja selle avalik, 7 leheküljeline kirjeldus, annab ettekujutuse plaanitud arendustest pea järgnevaks kümnendiks. Palju täielikust kavast on muidugi selles avalikus dokumendis ütlemata, kuid järeldusi suundadest on võimalik siiski teha. Tervikuna on dokument pisut kerge ja võimalik, et isegi eksitav, keskendudes peamiselt ja otsest sõjaliste võimete arendamise aspektile. 

Ütlen juba ette, et järgnev analüüs on kriitiline, kuid loodetavasti piisavalt argumenteeritud ja konstruktiivne. Võimalik samuti, et ma eksin teatud järelduste tegemisel, kuid sel juhul tuleb see pigem ebaselgest sõnastusest dokumendis, mis on andnud isiklikult mulle alust nii eeldada. Mingil juhul ei tohi arvata, et alljärgnev kriitika on kellegi halvustamine või mingigi poliitilise kontekstiga. Ei ole. Kogu analüüsi mõte on tõstatada täiendavaid mõtteid ja küsimusi kaitseplaneerijatele: kas mõni nurk ei ole jäänud katmata, mõni oht märkamata, lahendus korralikult läbi mõtlemata jne. Riigikaitse ja kaitseplaneerimine, mille materiaalne väljendus on just arengukavas, ei ole ning ei saagi olla staatiline. Maailm ja ohud selles ei püsi kunagi paigal või muutumatuna. Samavõrd paindlik ja kindlasti ennetav peab olema arengukava.

Eelnevast ka kaks olulist põhimõtet kaasmõtteks alljärgnevale: kaitseplaneerimine ei saa mitte kunagi valmis, sest see on pidev protsess muutuvates oludes ja teiseks, eelnevast tingituna, riigikaitset ei saa kunagi plaanida ideaalseks, seega „piisavalt hea“ on hea küll. Siiski, ei vabasta just viimane seisukoht mõtlemisest ja mingil juhul ei saa kaitseplaneerija panna jalgu lauale kui järjekordne arengukava on kaante vahel. Nagu öeldud, on tegu protsessi, mitte valmis produktiga, seega tuleb arengukava pidada pigem vahekokkuvõtteks ja suuna korrigeerijaks selles ilma lõputa töös. 

Kommentaarid eessõnale

Jumal on suurema pataljoni poolt, kui just väiksemal pataljonil pole paremat ideed.

William S. Lind.

Arengukava eesõna tõdeb, et „Eesti sõjaline kaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel,” mis on pisut eksitav. Iseseisev kaitsevõime ei saa kunagi olla vaid esmane, vaid peab kestma ka sealt edasi. Praegune sõnastus jätab mulje, et NATO kollektiivkaitse abi on kindel ja vältimatu. Lootma sellesse võib, kuid lootus ei ole meetod, seega tuleks laiendada iseseisva kaitse ulatust kaugemale kui esmane. Kõigis plaanides tuleb igal juhul arvestada võimalusega, et teised NATO või muud sõbralikud väed ei saa appi tulla, mis iganes põhjustel. Võib-olla saavad nad meile anda ainult logistilist abi, võib-olla vaid moraalselt toetust. Artikkel 5 saab täidetud, kuid lahingbrigaade ei pruugi kunagi saabuda. Euroopas lihtsalt ei ole kohe peagi sellist väge enam ja kui toimuks äkkrünnak ühele naaberriikidest, siis esimene prioriteet on kõigil oma kaitsevõime tagamine, mitte naabrile appi minek.

NATO on liikmesriikide kogum ja sümbol. NATO’l endal ei ole ühtegi väge, ühtegi lennukit ega tanki – need on liikmesriikide omad. Seega ei saa NATO iseenesest mitte kuidagi tulla füüsiliselt appi kellelegi, vaid seda saavad teha teiste liikmesriikide väed, kelle poliitikutel on paraku alati esmakohustused oma rahva ja riigi ees. Need ei pruugi reaalpoliitilistel ja materiaalsetel põhjustel mahutada võimet ning tahet saata oma väed appi kellelegi teisele. Plaanid võivad staapides kirjutatud olla, kuid paraku ei pea paberil plaan füüsilist võitlust lahinguväljal.

Hiljutised Rootsi ja Soome murelikud arutelud nõrga kaitsevõime üle (PM 14.02. ja PM 11.03) on üsnagi tõsised ohumärgid. Need riigid ei kuulu küll NATOsse, kuid on meie lähimad naabrid. Kuigi hiljuti pole ei Norra või teised Euroopa NATO riigid murelikke avaldusi teinud, siis pole mingi saladus, et sarnane hapukurgihooaeg on ka neil. Kaitsevõime on paratamatult löögi all kui majandusel ei lähe hästi. Meie suurim lootus USA on samuti oluliselt kärpimas oma kaitsekulusid, seega ei ole kiiret ja võimsat abipakki loota ka sealt. NATO on praegu ja nn ettenähtavas tulevikus tõenäoliselt nõrgem ehk appitulemisvõimetum kui kunagi varem. Surm ka ei pidavat võtma sealt, kust võtta pole, ütles vanarahvas. Ehk siis nn NATO vägesid ei saa samuti tulla sealt, kus neid lihtsalt piisavalt üleliia pole. 

Selles mõttes peab iseseisev kaitsevõime olema kestev, nii esmane kui jätkuv ja alistumatu, ehk siis hõlmama kõiki võimalikke stsenaariume, sealhulgas ka olukorda, kus kogu riigi territoorium on vastase kontrolli all. Me ei plaani ju käsi üles tõsta kui Pika Hermanni masti võõrlipp peaks tõmmatama, võitlus peab jätkuma. Kui vaja siis muude meetodite ja vahenditega kui klassikaline ehk konventsionaalne sõjapidamine. Kahjuks ei anna uus arengukava selliste võimaluste kohta just palju suuniseid.

Teine väide eessõnas, et kaitsevõime korral „on meil kasu vaid neist üksustest, mis omavad väljaõpetatud isikkoosseisu ning ette nähtud varustust ja relvastust” on samuti iseennast piirav. Ehk siis meil ei ole mingit kasu neist üksustest, mis ei ole väljaõpetatud, varustatud ja relvastatud või on seda sel hetkel poolikult? Julgeksin vastu väita, sest sõjapidamine ei ole ammu enam lineaarne, kiire ega ka mitte vaid ühes valdkonnas toimuv tegevus. Riigikaitsestrateegia juhendab oma punktis 18, et „kui Eesti kaotab ajutiselt kontrolli osa riigi territooriumi üle, osutavad Eesti kodanikud sellel alal vastasele vastupanu” ja punktis 39: “sõjalise kaitse planeerimisel käsitletakse ka tegevust vastase poolt hõivatud aladel, sealhulgas sissitegevust ja vastupanuliikumist.”

Eelnenud juhised on otsesed käsud alamdokumentidele, nagu arengukava, nende võimalustega arvestada. Uues arengukavas ei tule see kahjuks selgelt esile. Pigem ei tule see üldse esile, sest kodanikkonna laiemale vastupanule, nagu ka tsiviilkaitsele, ei ole kahjuks arengukavas mingit tähelepanu pööratud. Isegi kui need valdkonnad on puudutatud dokumendi salajases versioonis, siis ei ole neist kasu, kuna laiem kodanikkond ei saagi kunagi teada, mida neilt sõja korral oodatakse või kellelt nad saaks varjupaika küsida. Kui need valdkonnad on näiteks siseministeeriumi valdkonda jäetud, siis tuleks see ka välja tuua ja siduda igati sõjapidamise ja tsiviilelanikkonna kaitsega sõja korral. Inimesed peavad teadma, just nemad on peamine väärtus mida me kaitseme, mitte tükike kivist maad.

Eelneva kriitika mõte on selles, et ka sõja ajal on vaja ulatuslikku tsiviilelanikkonna toetust, on vaja täiendada allüksuste isikkoosseisu, sest nii kurb see ka pole, võitlejaid saab sõjas surma. Paratamatult tuleb sõjaajal tegeleda jätkuvalt värbamise, väljaõppe ja uute allüksuste moodustamise ning varustamisega. Paljuski suuremas mahus ja intensiivsemaltki kui rahu ajal. Milline on plaan selle jaoks? Kas keegi tõesti julgeb väita, et me ei saa võtta vabatahtlikkuse korras vastu praeguseks reservist väljaarvatud näiteks nõukogude vägedes teeninud või senini nn kõlbmatuid mehi ja naisi lahingüksustesse olukorras, kus senine vägi hakkav piltlikult verest tühjaks jooksma? Kas meil on voli sellised vabatahtlikud potentsiaalsed võitlejad mitte vastu võtta kui kõrgeima eesmärgi saavutamiseks on inimjõudu appi vaja? Ma väidan, et ei ole, vaid meil just on kohustus nad vastu võtta, kiirelt treenida ja võitlusesse saata, sest riigikaitse kõrgeim eesmärk on riigi edukas kaitsmine vastase eest kõigi vahenditega, sealhulgas ka nende inimestega, keda ei ole sõja alguseks välja õpetatud, varustatud ega relvastatud.

Tervitatav on näha, et arengukava näeb ette reaalsete ning vajadusel kiirelt reageerivate üksuste loomise. Kiirus adekvaatselt tegutseda tähendab tänapäeva sõjas kõike. Selles on edu võti kui vaadelda viimaste aastakümnete kogemusi ja ka varasemaid sõdu. Edukam on see, kes suudab olla oma vastase otsustus- ja tegutsemisprotsessist eespool, hoida tempot ning initsiatiivi, sundida teist poolt oma tegevustele reageerima. Kiire ja terav vägi. Siiski ei selgu arengukavast, kas just seda on silmas peetud, sest eelnev on doktriiniline lähenemine. Kuigi initsieeriv ja reageeriv on vastandid, siis sõjapidamises peaks kiirreageeriv tähendama just ennetust vastase tegevustele, mitte tegelikult reageerimist juba sooritatud manöövrile. See on mõistete mäng ja ei oma tegelikult tähtsust. Küll on ülimalt tähtis see, millist kiirreageerimist silmas peetakse ja arendatakse. Just arengukavas plaanitule on vaja anda tegelik sisu.

Samas tõdemus, et „täna on Eesti kiirreageerimisvõime puudulik,“ ei ütle midagi, kuna pole selge, mis on selle kiirreageerimise all siiski on silmas peetud. Kui see tähendab seda, et üllatusrünnaku korral pole meil üldse vägesid loetud tundide jooksul ettevalmistatud plaani alusel lahingusse saata, siis ei ole viga mitte inimeste, relvastuse või varustuse puudulikkuses, vaid pigem viletsas plaanimises. Sa võitled alati ja sellega, mis sul hetkel käes on. Seega kui praegu on treenitud inimesi, relvi ja varustust X-1 number, siis seda arvesse võttes tuleb ka plaanida neile võimetele vastavad võitlusmeetodeid. Kui numbrid suurenevad ja süsteemid täienevad, siis saavad vastavalt kohandad meetodid ja taktikad. Kuid kunagi ei saa olla kiirreageerimisvõime puudumise vabanduseks vahendite puudumine, on vaid leidliku sõjalise mõtlemise puudus või laiskus ja seda ei asenda paraku ka numbrid tehnikas. Klassikaline uskumus, et kaitses suudab vastu seista üks kolmele ja vastupidi, ei ole tegelikult reegel. Halva plaani korral ei suuda ka üks ühele vastu seista. Leidliku plaaniga võib saada üks ka viiest või rohkemast jagu.

Väevõimete arendamine

Kõigepealt inimesed, siis ideed ja alles siis tehnika.

Kolonel John Boyd

Arengukava punkt 7 ütleb, et „riigikaitse arengukava määrab riigikaitse strateegia alusel kaitsevõime tugevdamise prioriteetsed suunad ja võimenõuded, pikaajalised arendusprogrammid ja üldised ressursipiirangud kaitsevõime arendamisel.“ Edasi järgneb loetelu ja kuna prioriteete on kombeks reastada tähtsuse järjekorras, siis saab seda ka eeldada arengukavas. Seeläbi saab selgeks, et peamised prioriteedid, punkt 10 kohaselt, on kahe mehhaniseeritud klassikalise brigaadi väljaarendamine, võimalik, et ka tankipataljon tulevikus. Viimase kohta tehakse otsus nelja aasta pärast. Lisaks on plaanis soetada moodsad tankitõrjekompleksid, liikursuurtükid ja keskmaaõhutõrje relvasüsteemid.

Soomusvõimekus ei ole halb iseenesest, kuid selle tegelik tugevus seisneb strateegias ja taktikates, kuidas seda kasutada. Viimase kohta ei leia loomulikult arengukavast midagi, kuid kahjuks ka mitte kõrgematest suunistest. Need on doktriinilised küsimused, mida paraku ei ole veel just Eesti kohaselt kokku pandud. Nagu varemgi olen väitnud, siis NATO üldine doktriin ei sobi meile. Seal kirjasolev on nagu universaaltööriist – teeb kõike, kuid ei midagi korralikult. Ei ole pääsu oma enda doktriinist ehk põhiprintsiipidest, et kuidas me ikkagi võitleme sõja korral. See on eraldiseisev pikem teema. Üks on kindel, väikeriik ei saa oma soomusvõimet viia lagedale väljale laupkokkupõrkesse suurema väega. Soomukid ja tankid saavad ruttu otsa ning inimesed nendes surma. Seega brigaade tuleb juba strateegiliselt arendada ja kasutada teisiti, leidlikumalt ja pigem kurnatud vastast lõpetava reservina, mitte esimesena, kiirreageerides, lahingusse paisata. Mul on aimdus, et viimane on pragune plaan, kuid ma loodan, et eksin. Peab olema parem idee, sest meie „pataljon“ on alati väiksem.

Seejärel kirjeldab punkt 11 territoriaalkaitse tähtsustamisest ja sellest kui peamisest ülesandest Kaitseliidule. Sealhulgas asub Kaitseliit juhtima viite maakaitseringkonda, mis seni olid plaanitud toimima iseseisvalt kaitseringkondade staapide juhtimisel.

Mõte ei pruugi halb olla, samas ei ole selles ka midagi uut, kuna korra juba varem on sarnaselt püütud juurutada juhtmalevate süsteemi. Kahjuks ei olnud süsteem efektiivne ja seda peamiselt seetõttu, et Kaitseliit ei saa piisavalt tuge nutikate tegevväelaste ja ka muude vahendite näol. Praeguse arengukava rakendajad, uskudes tõsimeeli seatud ülesande toimimisse, peavad muuhulgas korralikult Kaitseliidu juhtiva personali üle vaatama ja vajadusel terves kaitsesüsteemis inimesi roteerima. Seda tuleb teha nagunii, kuna territoriaalkaitset ja eelmainitud natuke hägusalt „kiirreageerivaid“ brigaade ei saa luua teineteisest lahus.

Brigaadid tegutsevad sõja korral maakaitsepiirkondade vastutusaladel, koos, kõrvuti ja läbisegi maakaitse- ehk territoriaalkaitseüksustega, seega peavad kõik väljal olijad väga hästi aru saama teineteise võimetest ja taktikatest. Kui seda arusaamist ei ole, siis ei toimi kogu plaan. Veelgi hullem, on suur risk tulekontaktideks oma vägede vahel. Pole vaja vist mainida, et viimane on täiesti lubamatu. Vaatamata, et viimast juhtub küll mittesurmavalt paukpadrunitega igal Kevadtormil, ei ole ma tähele pannud selle probleemi lahendamiseks ettevõetud tõsiseid samme. Päris elus saaks omad inimesed surma omade käe läbi.

Malevate staape tuleb seeläbi tugevdada kogenud kaitseväelastega. Samas on kahju, et arengukava ei maini sõnagi personalipoliitikast, mis peaks olema kõigi plaanide alus. Just viimast, vaatamata kaitsejõudude juba viisakale eale, ei ole suudetud mitte kuidagi toimima saada. Olulisemal kohal kui lahingmasinate hankeplaanid peaks olema arenemisvõimeliste inimeste värbamine ja veelgi olulisemalt, motiveeritult teenistuses hoidmise plaan, sest näiteks ilma hea tankistita tank on mitukümmend tonni vanarauda, mitte relv. Samamoodi on andetute või alamotiveeritud  staabiohvitseridega staap tarbetu raha kulutaja, mitte efektiivne juhtorgan.

Palgatõus on vajalik ja väga hea, et see on plaanis. Siiski ei ole palk ainus motivaator ja tõenäoliselt isegi mitte peamine. Probleemid on suhtumises oma inimestesse. Jäigad regulatsioonid, ülbe käitumine, tagasiside ignoreerimine, riskivaba tegutsemise nõudmine ja initsiatiivi eest karistamine on liigagi igapäevased. Need panevad erksamaid, ideedega inimesi, peaga vastu seina jooksma ja nad ei jaksa enam. Eneseimetlust, laiskust ja lausrumalust on kõrgete tärnide hulgas liiga palju. „Andis President auastme, andis ka mõistuse“ – on irooniline, kuid tõese maiguga ütlus liigagi pahatihti.

Süsteemis puudub ka igasugune enesepuhastusvõime, et sellistest kahjuritest vabaneda. Iroonilisel kombel toimib protsess pigem vastupidi, sagedamini ülendatakse neid, kes pimesi ja andunult kannad kokku löövad. Tervele mõistusele kutsujad saavad kergelt dissidendi sildi külge ja satuvad süsteemi tagakiusamise alla. Seda võib kõrvalt vaataja mitte uskuda, kuid iga tegevväelane teab, et see ongi reaalsus.

Kaitseliidule ülesseatud „turvavaiba kudumise“ ülesanne on tunduvalt keerukam päris elus kui see paberil paista võib. Just siin tuleb mängu ka tsiviilelanikkond, kes ka mitte olles Kaitseliidu liikmed, peavad olema toetavad ja samas toetatavad.

Varustus ja relvastus selle turvavaiba loomiseks ei saa mingil juhul piirduda vaid teisejärguliste ja vanarauaealiste relvad ning miljoni piiranguga midagi isemoodi teha, nagu näiteks improviseeritud lõhkekehi valmistada. Äkki juhtub õnnetus või siiski pigem – äkki need õppinud mehed hakkavad Ringmaad tegema, on reaalne hirm kuskil instantsides. Ühest küljest on tegemist lähtekohaga, et kõik potentsiaalsed riigikaitsjad on loomult kuritegelikud, kuid samas loob see olukorra, kus sõjas on nad ka võimetud etteantud kastist väljapool lahendusi leidma. Mis on olulisem, kas õigustamata ehk igaks juhuks hirm või võimekad ja leidlikud võitlejad sõja puhuks?

Just territoriaalkaitse peaks keskenduma eelmainitud sissitegevusele ja palju leidlikemate vahenditega kui kaevikust viivituslahingut pidada. Päeva lõpuks pole meil võimalust just kaugele viivitada, meri tuleb vastu. Oskus tegutseda ja ellu jääda vastase poolt hõivatud alal, mittekonventsionaalne nutikus kombineerituna improviseeritud lõhkelaengute, lähimaa õhutõrje, lahingpaari tankitõrjerelvade, kergete ja läbivate masinate, nagu ATVd, bagid jne, on territoriaalkaitsevägede tegeliku tugevuse alus. Nende jaoks ei tohi olla nn rindejoone taha jäämine mitte draama, vaid normaalne tegevuskeskkond. Vajalike vahendite jaoks võiks ka kasutada palju rohkem kodumaist kaitsetööstust kui seni plaanitud. Meil on oma riigis olemas head meistrid ja oskus neid arendusi teha ning tõenäoliselt soodsamalt kui läänest hankimine maksaks.

Kuna Kaitseliit ei ole soomustatud, siis peavad nad olema vastasele nähtamatud kui hetkeni, mil nad löövad valusalt ja on haihtunud, ette kui vastane jõuab end koondada löögi teinud üksuse vastu. Samas teeb naaberüksus sarnase rünnaku teisest suunast jne. Paraku ei leia neid taktikaid NATO käsiraamatutest, kuid piisavalt lahingute ajaloost ja sõjapidamise teooriatest, millest üks olulisemaid oleks nn parvlemise taktika. Territoriaalkaitse ülesande andmisega tuleb anda ka vabadus seda edukalt õppida ja teostada ning vastavalt plaanitule samuti vahendeid, mis selle elluviimiseks tarvis. Kuid selleks kõigeks on vaja teha loovat mõttetööd sõjalises valdkonnas ja lõpetad ükskord lausa riiklik paranoia Kaitseliidu suhtes, mis väljendub reaalses elus usaldamatuses nende tublide inimeste vastu. Olgu selleks kadalipp, et saaks laskeharjutustki teha, kabinetirumaluses kirjutatud jäigad struktuurid, mis lõhuvad seniste sidemete ja koostöö ühtsust, äärmusliku bürokraatiani välja iga initsiatiivi suhtes – siis see ei ole hea lähtekoht Kaitseliidu liikmeskonna kasvatamiseks ja võitlusvõimeliseks muutmisel. Ma ei saa väita, et see on praegu nii igas malevas, kuid olen üsna hiljuti kokkupuutunud mõne sellise näitega, et lihtsalt pole sõnu.

Punkt 13 toob esile, et „Mereväes jätkatakse miinisõjavõime arendamist kolme moderniseeritava miinitõrjelaevaga ning tuukrigrupi ja ühe toetuslaevaga.“ Kas see pole siiski raha tarbetu raiskamine? Usutav, et Läänemeri on endiselt risustatud sõdadeaegsete lõhkekehadega, ei ole see siiski Mereväe põhiülesandena mõistlik. Rahuaegne demineerimine on Päästeameti vastutusala. Samuti sõjalisest aspektist vaadatuna ei tundu miinitõrje olulisena. Miinitõrje peamine ülesanne päris mereväes on liikuvatele lahinglaevadele tee puhastamine. Nad edenevad alati laevastiku ees. Eestil ei ole ja ei tundu ka plaanis olevat arendada merelahingutevõimelist laevastikku. See oleks ka ebaratsionaalselt kallis. Plaan näiteks miinitõrje laevu kasutada puhastamaks teed appisaabuvatele liitlaslaevadele, ei toimi paraku. Esiteks usaldab iga laevastiku ülem alati oma enda miinitõrjet, mitte võõrast. Teiseks, olukorras kus meri on juba mineeritud ja seega vastase laevastiku poolt kontrolli all, ei pääseks ükski meie miinitõrjelaev enam karistamatult liikuma. Merel ei ole ennast paraku kuskile peita ja radarile märkamatult ei saa miinivälja puhastama hiilida. Ainuke argument oleks tegeleda miinitõrjega peale sõda, et puhastada vastase jäetud meremiinid. Seda saab teha vaid eeldusel, et me oleme laevad viinud Tallinna reidilt ära peidupaika, kust nad ei oleks kergeks saagiks vastasele nii õhust kui merelt.

Selles mõttes on miinitõrje võimekuse arendamise ja sellesse panustamise ainuke usutav põhjendus kunagi tehtud rumala otsuse õigustamine, millega kolm laeva üldse arengukavaväliselt suure raha eest osteti. Paraku ei ole see hea argument riigikaitse raha kulutamiseks, pigem on see kuritegelik. Selle kulu asemel võiks sõja tarvis Mereväele arendada torpeedokaatreid, mis koos õhutõrjerelvadega hoiaks vastase laevastiku pisutki varvastel. Muidugi kui rahakott ja korralik analüüs sõjaaja ülesannetest seda lubab. Täiesti omaette teema on rannakaitse, millest ei leia arengukavas sõnagi. See ei pea tingimata olema mereväe valdkond, pigem võiks selles suunas tegeleda Kaitseliit. Kui palju võtaks raha ja vaeva kodumaiselt arendada maalt vettetõstetavaid torpeedosid ahistamaks reidil olevaid vastase laevu ja juhitavaid ujuvaid miine, millega saaks tõsist peavalu teha võimalikule soomusdessandile? Koduste vahenditega ja kasutades ära riiulilt saadavat elektroonikat ei tohiks see olla just eriline „raketiteadus.“

Punkt 14 deklareerib, et „kaitsevägi saavutab võime viia lühikese etteteatamisega kogu riigi territooriumil läbi erioperatsioone.“ Selles lauses iseeneses esineb tõsine viga ja vihje kaitsestrateegia võimalikule piiratusele. Erioperatsioonidena defineeritakse mujal maailmas operatsioone, mis viiakse täide spetsiaalselt määratud ja treenitud üksuste poolt ning need ülesanded on sellised, mida teised, ehk tavaüksused, ei suuda teha, kuna neil pole selleks väljaõpet, varustust ega muud vajalikku. Neil operatsioonidel peab olema reeglina strateegiline mõju vastase tegevusele.

Lubage mul väita, et selliseid situatsioone meie tavavägedele Eestimaa pinnal, kus nad ei tuleks toime kogu vajaliku ülesannete spektriga, ei tohikski ette tulla. NATO mõistes täidavad eriüksused kolme peamist ülesannetegruppi: eriluure (sügaval vastase tagalas); täppisrünnakud (reeglina pantvangide vabastamised, võtmeisikute elimineerimine jms) ja sõjaline koolitus liitlasvägedele (rakendub vaid välisoperatsioonidel, kus on vaja teises kultuuriruumis sõjalisi võimeid luua). Ma pakun, et kahte esimest ülesannet peavad suutma Eesti territooriumil teha meie tavaväed, nii brigaadi allüksused kui Kaitseliit. See ei ole raketiteadus. Neid operatsioone kutsutakse patrullideks ja oma nn lähialas (mis on Eesti mõistes kogu riigi territoorium) neid täide viia on iga jalaväeüksuse normaalne taktika. Kahjuks on kogu kaitseväe väljaõppes neile tehnikatele pühendatud lubamatult vähe väljaõppeaega.

Seega Eesti puhul saavad tegelikud erioperatsioonid, ehk strateegilised operatsioonid, toimuda vaid väljapool riigi territooriumi. Neid tuleb teostada tegelikult vastase maal, tema strateegilises sügavuses, mõjutades vahetult tema otsustajaid tegema otsuseid, mis soosivad meie riigikaitse edu. See on komplekssem teooria, kuid samas ka loogika. Piirata erioperatsioonide üksusi tegutsemisega territoriaalselt on põhimõtteliselt kogu erioperatsioonide idee vägistamine. Neis operatsioonides ei ole üldse oluline, kus, kuidas ja kelle poolt toimus tegevus, vaid loeb ainult see, kas soovitud tulemus saavutati. See tulemus peab reeglina muutma sõja strateegilist pilti meie kasuks.  

Punkt 16 lubab, et arengukava pöörab erilist tähelepanu Kaitseväe mobilisatsioonile ja toetusele, luues uue staabi – toetuse väejuhatusse. „Toetuse väejuhatuse põhilised ülesanded on mobilisatsiooni ja formeerimise, logistilise toetuse ning vastuvõtva riigi toetuse alaste valdkondade juhtimine ning sõjalise hariduse valdkonna koordineerimine.“

Arengukavast ei saa paraku selgust, kas uus väejuhatus on tervenisti uus või reformitakse vastavalt Logistikakeskus, kust saab praegu alguse kogu kaitseväe logistika. Iseenesest ei pruugi logistika ja mobiliseerimise/formeerimise koondamine olla halb mõte, kuid kuidas sulandub siia sõjalise hariduse valdkond, jääb pisut küsitavaks. Meil on ju olemas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Tartus, mis peaks olema nii piisavalt akadeemiline kui ka kogenud, et hariduse valdkonda mitte vaid koordineerida, vaid lausa juhtida. Selles mõttes tundub selle valdkonna lisamine uude toetuse väejuhatusse pigem probleemina, sest lisandub veel üks bürokraatlik lüli. Kui praegu ei suuda õppeasutused vajalikku ülesannet katta, siis ei ole viga asutuse olemuses või asukohas, vaid pigem jällegi olematu personalipoliitika suutmatuses sinna õigeid inimesi leida.

Uus juhatus ei anna selles mõttes mitte midagi paremat juurde iseeneses. Vaja on saada õiged inimesed tegema õigeid asju, kuid just see on tegelikult kaitseväe ja Kaitseliidu suurim puudus olnud algusest peale. Mobilisatsioonist ja inimeste määramisest sõjaaja ametikohtadele võiks omaette loo kirjutada. Viimane läheb juba eelmainitud olematu personalipoliitika ehk tegelikult parima plaani puudumise alla, et kuidas õigeid inimesi just nende jaoks õigetele kohtadele saada ja seal olema motiveerida.

Staabid

Plaan ei maksa midagi, planeerimine tähendab kõike.

Winston Churchill

Punkt 17 lubab, et „suureneb sõjalise kaitse juhtimise efektiivsus ning väheneb bürokraatia. Kaitseväge juhitakse ühest operatsioonide ja strateegilise tasandi staabist, Maaväe staap ja Kaitseväe Peastaap liidetakse.“

Ei ole kindel, kas see on hea lahendus sõja korral. Sellega võib kaasneda probleeme mitmest aspektist. Strateegilise staabi ülesanne võiks olla sõja olukorras pigem suunamine ja koordineerimine, mitte nii väga aktiivse võitluse juhtimine. Maaväe staap, mis varasemalt oli plaanis tõsta sõja olukorras operatiivstaabi staatusesse, peaks keskenduma võitluse juhtimisele riigis sees vastavalt suunistele ja toetusele, mida organiseerib strateegiline staap. Selles mõttes oleksid need mõlemad keerulised funktsioonid hea hoida teineteisest pisut lahus, sest kummalgi staabil oleks oma selge ülesannetekomplekt ja nad ei tohiks hakata teineteist segama ega dubleerima.

Strateegilise tasandi ülesanne on seada kõrgeimad (sõjalise kampaania) eesmärgid operatsioonilisele tasandile ja tagada vajalik toetus eesmärkide täitmiseks. Operatsiooniline tasand on lüli, tõlgendaja, lahinguliste eesmärkide koostaja ja kõrgemalt antud toetuse paigutaja just sinna, kus seda on enim vaja.

Taktikaline tasand on kaitseringkonnad (koos Kaitseliiduga) ja brigaadid, kes vastutavad füüsilise võitluse korraldamise eest vastavalt strateegilise tasandi kaugemate ja operatsioonilise tasandi lähemale seatud eesmärkidele. Viimaseid võib strateegilises plaanis nimetada vahe-eesmärkideks. Selles mõttes on aastakümnete jooksul sõjavägedes need kolm erinevat tasandit põhjusega välja kujunenud ja nende segamine ühtseks massiks ei pruugi üldsegi hea mõte olla. Pigem tuleks vaadata üle erinevate tasandite praegused ülesanded ja pädevused, ning neid korrastada. Pole uudis terves kaitseväes, et Peastaap tegeleb liigagi tihti nn „strateegilise sokilugemisega,“ ehk protsesside juhtimisega, mis peaks jääma tublisti allapoole tema taset, samal ajal suutmata loogilisi suuremaid plaane kokku panna ja omavahel siduda. Tegelikult ei ole selles mingit vahet, kus mingi funktsioon paberil paikneb. Kõige olulisem on see, et vajalikud asjad saaks tehtud. Eelmainitud bürokraatiat saab eelkõige vähendada asjaajamise mõistliku protseduuri kirjutamise ja järgimisega, mitte staape ühest kohast teise tõstes. Ringistruktureerimine ei ole mingi imerohi, vaid pigem lisavalu tekitaja. Kas me pole seda kordi juba näinud juba kasvõi Politsei ja Piirivalve näitel? Kas kellelegi tuleb nendest reformidest ja struktureerimistest midagi positiivset meelde või on siis tegelikus elus näha suurt efektiivsuse kasvu? Pigem vist mitte.

Lisaks „Mere- ja Õhuväes jääb kummaski alles üks staap; kaotatakse eraldiseisvad Lennubaasi, Õhuseiredivisjoni, Miinilaevade divisjoni ning Mereväebaasi staabid.“ See on kummaline ja tundub, et vägagi ebaratsionaalne liigutus, vähemalt siis kui nende väeliikide staabid jäävad endiselt paiknema Tallinna Peastaabiga ühte majja. Kui mõlemast baasist kõik staabid ära likvideerida, siis kuidas need üksused hakkavad toimima igapäevaselt? Korra sama juba tehti pataljonidega ja Kaitseliidu malevatega mõned aastad tagasi. Kõik muudeti  väljaõppekeskusteks ehk kaotati normaalsed sõjalise staabi funktsioonid. Need staabid on tänaseks, ilma suure lärmita, taastatud, sest ükski üksus ei juhi ennast ise kuidagi mingil kollektiivsel sisetundel. See ei tööta nii. Ma ei kujuta ka ette kui efektiivne oleks Õhuväe ülema juhtimine Tallinnast Ämari. Kui seal pole enam staapi, kes kohalikku elu-olu ja ülesandeid korraldaks, siis peaks Õhuväe ülem igale allüksusele igal hommikul ja õhtul ise helistama, et vajalikud asjad tehtud saaks? Tiigrihüppena võiks iga päev ka paar koosolekut pidada üle Skype.

Nali naljaks, kuid siin on oht just bürokraatia ja arengupeetuse suurenemisele. Mida kaugemal on juht oma põhiüksusest, seda kergemini teeb ta ebapädevaid otsuseid. Ehk plaanil oleks jumet, kui nende väeliikide staabid koliks füüsiliselt oma üksuste asukohta ja asuks ka täitma kõiki neid funktsioone, mida kohapealne elu ja areng nõuab. Peastaapi jääks vaid väike väeliigi esindus- ja koostööosakond. Praeguse plaaniga ei tundu küll, et midagi muud saavutataks peale mõnede ametikohtade ja inimeste koondamise. See on paraku vaid lühiajaline majanduslik kasu, kaitsevõimele annab aga tõenäoliselt kõrvakiilu, mille ravimine hiljem läheb kordi kallimaks kui praegu plaanitud kokkuhoid. Ilma kohaliku staabita, kes haldab baasi nii operatiivselt kui administratiivselt, siiski hakkama ei saa. Kuid muidugi on alati variant baasi staap ringi nimetada millekski muuks ja ka lahendatud, ilma, et sisuliselt midagi muutuks endise staabi funktsioonides. Jääb vaid küsimus, et keda me siis sellega nüüd petame?

Sama punkti alapunkt c ütleb, et „kaitseringkonnad reorganiseeritakse ning territoriaalkaitse antakse tervikuna Kaitseliidu pädevusse. Sõjaaja maakaitsestruktuuris luuakse lisaks Maakaitse staabile viis territoriaalse vastutusalaga maakaitseringkonda, neist üks saab vastutama nn Suur-Tallinna ala eest. Rahu ajal on maakaitse ringkondade staabid Kaitseliidu Peastaabi või Kaitseliidu malevate staapide koosseisus.“ See on üks suurimaid vaidlusi ja pinget tekitanud teemasid siseringides, millest muidugi osa auru on ka ajakirjandusse jõudnud. Ma kordaks ennast korra: paberil muutmine ei maksa midagi, kui reaalsed ülesanded pole õigesti jagatud, toetus tagatud ja pädevad inimesed ei tee asju milles just nemad head on.

Ausalt, neid struktuure võib vorpida aastas mitu, kuid see ei lahenda iseeneses ühtegi probleemi ega anna lisandväärtust. Pigem kogu paberreformist tuleneva füüsilise liigutamisega kaob väärtuslik aeg, raha ja mitmedki pädevad inimesed. Loomulikult taandub ka küsimus suurimale küsimusele, mis me tahame sellega sõja puhuks saavutada? Ma ei suuda tuvastada, miks peaks uus struktuur olema iseenesest parem ja võitlusvõimelisem kui praegused eraldiseisvad ringkonnastaabid. Seega miks teha ringi? Kui põhjus on selles, et mõned ringkonnad ei suutnud oma tööd teha, mis ma usun, et ongi üheks põhjuseks, siis viga ei ole jällegi struktuuris. Viga on vaid ühes väga lihtsas valdkonnas: vähevõimekates inimestes neile liigseid nõudmisi esitavatel ametikohtadel. Ja seda mõlemal tasandil, nii ringkondades, kui ka kõrgemal staabis. Võib-olla viimases rohkemgi.

Sokutades ringkondade ülesanded Kaitseliidule, saab Maaväestaap ennast nagu vabaks sunnist areneda ja leidlik olla. Kas pole pisut lühinägelik ja samas ka iseenda petmine? Ma ei taha Maaväestaabi vastu ülekohtune olla. Olles seal ka ise töötanud, siis on probleemi suurem ots rohkem selles, et sellel staabil pigem ei lasta oma tööd teha nii nagu ta peaks, rääkimata toetusest nende oma algatustele. „Strateegiline sokilugemine“ Peastaabi tasandilt on endiselt toimiv, samaaegselt kui põhjendatud strateegiliste juhistega on pisut kitsas käes. Ei ole eriti seda haaret, visiooni ja samas ka distsipliini oma alluvaid struktuuriüksusi usaldada. Tegelik probleem on juhtimiskultuuris, mitte struktuurides. Muutes kastikesi arvutis ja koondades inimesi, ei lahenda see grammigi reaalselt. Pigem vastupidi, see tekitab täiendavat pinget, trotsi ja hoolimatust inimestes teha seda mida suurem eesmärk vajab – tõeliselt parandada meie kaitsevõimet.

Kuid tulles tagasi kaitseringkondade, Kaitseliidu ja territoriaalkaitse juurde, siis vajadus number üks on inimesed, kes territoriaalkaitse ideed suudaks ja tahaks ellu viia koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Vajadus number kaks on kõrgema staabi toetus loogilistele ideedele materiaalselt ja siis järgmisena mittesekkumine plaanide elluviimisse, mis omakorda lähtub pädevatest juhtidest, kes suudavad ka oma alluvaid usaldada. Õiged inimesed õigetel kohtadel, initsiatiiv ja isetu teineteise toetus ühise eesmärgi nimel on iga ettevõtmise lähtepunkt. Mitte miski muu. Ilma eelnevat tegelikuks prioriteediks tegemata ei õnnestu ükski reform eesmärgipäraselt. Paberil jah, kuid paber kahjuks ei võitle riigi vabaks jäämise nimel sõja korral – motiveeritud inimene võitleb.  

Kokkuvõtteks

Vaatamata eelnenud kriitilisele suhtumisele on iga arengukava siiski edasiminek ja kindlasti on selle valmimisse pandud palju head tahet ning parimat teadmist, mis hetkel saada. Paraku ei saa arengukavad kunagi valmis, sest areng ise on lõputu protsess, mitte selge lõpuga projekt. Seetõttu oligi käesoleva kriitika mõte just täiendavaid küsimusi tekitada, mis tõenäoliselt vajavad peagi lahendamist. Mõtteharjutus, kui nii võib öelda. Oskus kriitiliselt mõelda ja samaoluliselt iseloomu kasvatamine kriitikat taluda ning kaasa mõelda on tegeliku arengu aluseks. Ei ole eksimatuid inimesi ega ametkondi nagu ei ole midagi ideaalset maailmas. Alati on ruumi parandamiseks ja edasiarendamiseks. Seetõttu võisin ma ka eksida ja nagu ülekohut teha nii mõneski punktis, kuid sel juhul tuleb see mitte väga selgest väljendusest analüüsitud dokumendis. Võib-olla on täismahulises arengukavas palju kaetud ja lahendus ettenähtud ning nuditud avalikku dokumenti pole see lihtsalt parima sõnastusega kirja saanud. Ka see on võimalik. Siis poleks paha ka anda mingil ajal välja parandatud verisoon, sest praegune jätab teatud üsna olulised küsimused õhku.

Kuid mis iganes pole kirjas, siis põhiprobleemid on reaalsed ja vajavad tegelemist nii paberil kui ka päris elus. Inimesed on riigikaitse ainuke tegelik alustala, ilma nendeta on ideed, meetodid ja sõjatehnika tarbetu. Suhtumine oma inimestesse on ja jääb peamiseks faktoriks, kas riigikaitse arendamiseks tehtavat tööd tehakse hästi või kehvasti; kas targad inimesed jäävad teenistusse või löövad käega ja lähevad midagi muud tegema. Palk tuleb alles hiljem. Rahaga saab hingerahu osta vaid teatud piirini, tegelik pühendumus tuleb inimliku ja õiglase käitumise kaudu. Ja siin on kaitseväe juhtkonnal veel nii mõnigi miil minna.

Paha ei teeks ka ülekaitseväeline väline sisuline juhtimisaudit, et hinnata tegelikku eri tasandite juhtide pädevust ja efektiivsust. Seni kuni ennast ise nagu hinnatakse, saavadki kriitilised ametikohad pigem neile, kel ei ole sisu öelda, et „boss, kogu lugupidamise juures, see ei ole hea mõte, sellepärast et...“ Praegu ülem tõusebki tihti iga hommik uue ideega ja tal ei ole kedagi, kes teda maapeale tagasi tooks. Ei andnud paraku President koos tärnidega mõistust, kohe kindlasti ei andnud. Auastmete andmise käskkirjas seda kirjas ei ole.

Kuid lõpetades positiivses toonis, siis kõik siiski areneb ja kindlasti pikkamööda paremuse suunas. Ei saagi olla vaid ainukest õiget arvamust, seega ei ole kindlasti ka minul siin ainuõigus. Kuid olulisem, kui vaid õiged ja valed arvamused, on siiski avatud mõtlemine, mis on suunatud tõelisest eesmärgile pühendumisest, mitte „mina ego“ upitamisest ja vaid seetõttu teiste ideede ignoreerimisest. Kuid eks aeg annab arutust nagu ütles juba vanarahvas. Küll me paremaks saame.

Allikas: http://renetoomse.blogspot.com/2013/04/kriitilisemaid-kommentaare-riigikaitse.html 

________________

Foto M. Ilves, pildistatud Jõgeval.

Read more...

Siim Kallas varjab ebaseaduslikku raha ja põgeneb!

Nagu on selgunud, on paljud kartellipoliitikud tänu meil ja Euroopa Liidus valitsevale poliitilisele süsteemile täielikult korrumpeerunud ja sellest patust pole puhas ka Siim Kallas-Goldberg. Vaadake järgnevat, eriti ilmekat videot:

Read more...

Vaba Mõtte Klubi 30.04.2013

Saada sõbrale
Aprilli viimases rääkivate peade saates võeti jutuks Eesti Afganistaani poliitika ja Hamid Karzai visiidi tagamaad. Räägiti Reformi- ja teiste erakondade räpasest rahast ning lõpetuseks analüüsitakse seisu sõjas islami terrorismiga Bostoni rünnakute valguses.
Saadet saab vaadata kahes osas SIIT ja SIIT .

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

Henn Põlluaas: Eesti tulevik on meie kätes!

Head aatekaaslased! Olen viimasel ajal kõnekoosolekutel ja artiklites pööranud palju tähelepanu põhiseadusele, ühele meie riikluse alusdokumendile. Esmajärjekorras selle preambulile, mis ütleb, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel ja eesmärgil säilitada eesti rahvast, keelt ja kultuuri.
See on Eesti riigi ülim eesmärk ja põhiülesanne, mille täitmise kohustus on põhiseadusega seatud kõikidele riiklikele institutsioonidele ja ka meile – kodanikele. Eesti riigi edukust saab hinnata vaid aspektist, kuidas ja mil määral seda eesmärki ja ülesannet täidetakse, kõik ülejäänu tuleb siduda sellega.
Paraku on olukord peale 20 aastat iseseisvust enam kui tõsine. Ei ole liialdus öelda, et põhiülesanne on täitmata ja rahvuse säilimine on ohustatud – eesti keelega ei saa igal pool hakkama, sündivus on negatiivne, suletakse koole, haiglaid ja päästekomandosid, sada tuhat inimest on siirdunud majanduspagulusse ja suveräänsus sulab kevadise lumena iga otsustusõiguse loovutamisega Brüsselile. Linnapeana näen, kuidas sotsiaalabi vajajate arv, eriti peale elektrituru avamist, üha kasvab. Need asjad ei ole enam ammu kasvuraskused. Tegemist on äärmiselt tõsiste eksistentsiaalsete küsimusega, mille ees ei tohi silmi kinni pigistada.
Kui lapsi ei sünni, otsustusi tehakse mujal ja inimesed lahkuvad, likvideerub riik. Kui lahkujad asenduvad immigrantidega, likvideerub riik, kultuur ja rahvus ikkagi. Me ei tohi lasta sel sündida.
Arvestades lisaks valitsevat poliitilist stagnatsiooni ja demokraatia kriisi, siis on viimane aeg põhjapanevate muudatuste tegemiseks ühiskonnas. Muidu viiakse Eesti nii Brüsselile kui Kremlile kuuletuvate kartellipoliitikute poolt tagasipöördumatusse situatsiooni.
Põhiseaduslikkuse ja õigusriikluse tagamise ning riigi ja rahva huvide kaitsmist puudutab ka üleöö aktuaalseks muutunud Eesti-Vene piirilepingu küsimus. Täpselt kuu aega tagasi saatsin erakonna nimel avaliku pöördumise nende poole, kelle kohustuseks on põhiseaduslikkuse ja õigusriikluse tagamine ning riigi ja rahva huvide kaitsmine, ehk presidendi, riigikogu, valitsuse, õiguskantsleri, riigikohtu ja KAPO poole. Rõhutasime, et uue piirilepingu sõlmimiseks puudub vajadus ja vähimadki poliitilised, majanduslikud või muud põhjendused.
Tasuta ära antavate alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, mets jne) väärtus ulatub sadadesse miljarditesse eurodesse. Sellest põlevkivist toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse ja tagaks meie energeetilise julgeoleku kaheksakümneks aastaks.
Avaldus sisaldas põhjalikku juriidilist analüüsi, mis näitas, et loobumine okupeeritud ja annekteeritud aladest ning piirilepingu sõlmimine on otseselt põhiseadusevastane akt, mis kahjustab rängalt Eesti õigusjärgsuse printsiipi ja rahvuslikke huve. Selle sõlmijad tuleks tagandada ja vastavalt seadustele vastutusele võtta.
Ainus vastus, mille saime, tuli õiguskantslerilt, kes väitis, et põhiseaduse § 2, mis ütleb, et „Eesti riigi territoorium on ühtne ja jagamatu“ ei tähendagi seda, vaid et territoorium on lihtsalt üks riigi tunnustest. Pean ütlema, et selline küüniline põhiseaduse sisu ja vaimu väänamine õiguskantsleri poolt lööb tummaks. Teised instantsid vaikivad. Neil ei olegi õigustuseks mitte midagi öelda.
Kas tõesti loobume kõigest selleks, et Venemaa saaks Euroopa liiduga viisavabaduse? 70–80% venemaalastest soovivad emigreeruda. Senini ei ole nad saanud seda teha. Eestile tähendab viisavabadus kontrollimatut immigratsioonilainet ja idakuritegevusega üleujutamist. Lisaks kavandab Brüssel illegaalsete Aafrika, Araabia ja Aasia immigrantide Euroopa riikide vahel ärajagamist, s.t., et lisaks sellele algab mustanahaliste ja islami immigrantide sundpumpamine Eestisse. Kas selleks tahtsime me iseseisvust või astusime Euroopa Liitu?
Väikeste riikide ülesandeks on suu pidada, ütles kunagi Chirac. Eesti on olnud kuulekas. Nii, nagu meie eurosaadikud ei ole europarlamendis mitte ühtegi seadusealgatust teinud, ei ole valitsus ka selle kava vastu protesti esitanud. See-eest oleme päevast-päeva tunnistajaks, kuidas meid sihikindlalt viiakse multikultuursust, juuretust ja moraalitust propageeriva Euroföderatsiooni poole, kelle kõige suuremaks vaenlaseks on rahvusriiklus, nagu ütles Euroopa Liidu president van Rompuy.
Põhiseadus ütleb, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Meie ei kavatse sellest taganeda. Toompeal käitutakse aga, justkui suveräänsus ja rahvusriiklus oleks midagi taunimisväärset ja äärmuslikku, millest tuleb vabaneda. Räägitakse vajadusest muuta põhiseadust, sõnastada ümber preambulas sätestatud riigi põhieesmärk ja kaotada õiguslikud takistused Eesti kujunemiseks euroföderatsooni osaks. Volitusi selleks ei ole rahvas võimulolijatele iialgi andnud.
Poliitladvikut, kelle juhtimisel oleme tänasesse olukorda jõudnud, inimeste arvamus ei huvita. Dialoogivõimalus rahvaga muudeti Jääkeldri ja Rahvakogu kaudu farsiks ning nii mõnegi ettepaneku on jõudnud Riigikogu juba tagasi lükata. Valitsus ja riigikogu olid valmis riigi arenguvõimalustele kriipsu peale tõmbama ja meie lapsed aastakümneteks võlaorjusesse saatma, et meist rikkamate riikide võlgasid kinni maksta ning on lähiajal vastu võtmas uut integreerimiskava, mille eesmärk on suunatud hoopis eestlaste lõimimisele muulastega. Pole ka imestada, sest peaminister teatas ju alles mõni aasta tagasi OSCD-le, et meie prioriteet on vene kultuuri arengu tagamine Eestis… Küsin, kes peaks siis eesti kultuuri ja rahva arengut tagama?
Nagu näha, ei kanna tänased võimukandjad ei eestlust ega vastutust Eesti tuleviku eest. Väärtuspõhine poliitika on kõrvale heidetud. Selle vastutuse peame meie enda kanda võtma, tooma ühiskonda positiivsed muutused, taastama väärtused ja väärtuspõhise poliitika.
Rahvas, kes on meie riigi loonud ja meie riik ise ei saa olla kompromisside ega käegalöömise koht. 
Eesti vajab põhjalikku riigireformi.
Selle all mõtlen ma rahvale tema põhiseadusliku rolli – olla kõrgeim võim riigis, tagastamist ning riiklike institutsioonide töö ja seadusandluse ümberkorraldamist nii, et nad toimiksid põhieesmärgi nimel.
See eeldab teadmist, kuhu me tahame jõuda, kuidas tagada meie riigi, rahva ja kultuuri jätkusuutlikkus ja väärikus, kuidas peatada elu ja riigi taandumine maapiirkondadest, kuidas vähendada meie ärakasutamist odava alltöövõtumaa ja haritud inimressursi doonorina, kuidas arendada rahvuslikku majandust jne. Selleks, et meie lapsed saaksid elada õnnelikku ja elamisväärset elu Eesti Vabariigis, et keegi ei peaks lahkuma ja lahkunud võiksid kodudesse naasta.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna visioon ja programm näitavad, et meil on olemas selge teadmine, millist Eestit me tahame, millises suunas tuleb minna ja milliseid samme astuda. Meil olemas tahe tegutseda Eesti riigi ja rahva tuleviku nimel. Selles suhtes eristume me selgelt teistest suurerakondadest.
Me peame välja töötama konkreetsed, toimivad ja jõulised meetmed, kuidas erinevates valdkondades eelpooltoodud eesmärgile jõuda. Kuid kõike seda on võimalik ellu viia vaid siis, kui me murrame poliitilise stagnatsiooni, viime Eesti välja demokraatia kriisist ja võtame endale valitsemise vastutuse. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on selleks valmis.
Olen veendunud meie erakonna tõusus ja optimistlik inimeste tärkava aktiivsuse suhtes. Rahvas on alati ärganud, kui selg on vastu seina. Kodanikuaktiivsus, mida nägime ausa poliitika eest korraldatud meeleavaldustel ja mis osavalt kanaliseeriti Jääkeldrisse ning tehti hambutuks Rahvakogus, ärkab varem või hiljem taas. Teist korda rahvast samaviisi petta ei õnnestu.
Kõigega leppimine ja allaandmine ei tule kõne allagi. Positiivsed muutused on veel võimalikud ja vastavalt sellele peame ka tegutsema. See nõuab tarkust, sihikindlat tööd ja pühendamist seatud eesmärkidele. Uute ideede genereerimist ja inimeste kaasamist. Edukat osalemist sügisestel omavalitsuste valimistel ning kahe aasta pärast riigikogu valimistel. Olen üha enam veendunud, et me saame sellega hakkama. Positiivne energia toob positiivse tulemuse.
Soovin kongressile kordaminekut ja delegaatidele jõudu tarkade otsuste tegemiseks! Eesti tulevik on meie kätes!

 

Henn Põlluaas

EKRE volikogu esimees

EKRE kongressil 13.04.2013

Read more...

Andres Arraku Päevakommentaar: Liik mis ei paljune sureb välja

Link: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2035761

Read more...

Sisseränne ja moraalne õigus säästa Euroopat ja läänemaailma!

Vajadusel saate päris hea eestikeelse tõlke YouTube-st, klikkige CC-l ja valige keel.

Read more...

Dresseni-juhtum kinnitas Eesti (õukonna)meedia ebaeetilisust

„Riigireetmisjuhtumit” käsitlev Eesti ajakirjandus eirab pahatihti nii ajakirjanduseetikat kui ka põhiseadust ega süvene juhtumisse.

Ajakirjandus olevat neljas võim. Eesti peavoolumeedia (loe: õukonnaajakirjandus) tundub olevat aga võimsam kui seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim kokku. Vähemalt Dresseni-juhtumi valguses küll. Samuti ei lase Eesti õukonnameedia end „häirida” sellisest „pisiasjast” nagu ajakirjanduse eetikakoodeks.
Miks ma seda väidan?
Faktide najal. Sest faktid räägivad selget keelt.
22. veebruaril 2012 vahistati Tallinna lennujaamas kaitsepolitseinik Aleksei Dressen. See on fakt. Samal päeval kl. 16 korraldatud pressikonverentsil teatasid kaitsepolitsei ja prokuratuuri juhid, et Dressenit kahtlustatakse (NB! just kahtlustatakse, mitte aga ei süüdistata!) riigireetmises. Seegi on fakt. Nagu ka see, et kahtlustatava süüdiolekut tuli alles asuda tõestama.
Mida tegi aga Eesti õukonnameedia? Lõikas vahelt ära „tülika jupi” - uurimisele ja kohtumõistmisele kuluva aja - ning kuulutas vahistatu ja kahtlustatu koheselt riigireeturiks. Sellise, isehakanud „kohtuvõimu” tegevus läks juba nii hoogsaks, et sekkuma pidi lausa Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk ise.
23. veebruaril 2012 kirjutas Tammerk Rahvusringhäälingu kodulehel: „Kaitsepolitsei ja riigiprokuratuur teatasid 22.02, et kaitsepolitseinik Aleksei Dressenile on esitatud kahtlustus riigireetmises.
Kuna asi on alles kahtlustuse staadiumis, on ajakirjanduses selle esimese uudise kajastamisel enneaegne kasutada väljendeid, nagu „riigireetur tabatud” (22.02 AK) või „riigireetmise juhtum” (ERRi uudisteportaalis).

Õiguskaitseorganid on kinnitanud, et Dresseni kohta on riigireetmise kohta informatsiooni kogutud pikalt ja piisavalt. Ent siiski tuleb lähtuda nii ajakirjanduseetika koodeksist kui seadusest, mis eeldavad teatud menetluslike protseduuride läbiviimist, enne kui kellegi kohta saab öelda, et ta on kuriteo toime pannud.”

Isehakanud „kohtuvõimu” ei peatanud aga seegi. Näiteks 29. veebruaril alustas Kärt Anvelt „Eesti Päevalehe” esiküljelugu „Reeturi kodunt leiti palju sularaha” lausega: „Riigireetur Aleksei Dressen ja tema abikaasa Viktoria soovisid oma elujärge parandada.”

Säärastele „kohtunikele” ei loe midagi Eesti Vabariigi põhiseaduses öeldu: „Kedagi ei tohi süüdi mõista enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.” (PS 22. paragrahv.) „Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.” (PS 17. paragrahv.)

Neile ei loe midagi ka ajakirjanduseetika. Teatavasti ütleb Eesti ajakirjanduseetika koodeks:

„1.1. Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon. /-/

3.5. Toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. Ka juhul, kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide õigsust. /-/

4.1. Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. /-/

4.4. Ajakirjandus ei või inimest käsitleda kurjategijana enne sellekohast kohtuotsust.”

5.1. Kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle võimaluse korral pakkuda kommentaari võimalust samas numbris või saates. /-/

5.3. Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.”

Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (selle liige on ka Eesti Ajakirjanike Liit) eetikakoodeksis seisab sõnaselgelt:

„2. Ajakirjaniku esmane kohus on austada tõde ja avalikkuse õigust tõele. /-/

4. Ajakirjanik teavitab ainult nende faktide valguses, mille allikad on talle tuntud. /-/

6. Ajakirjanik teeb kõik võimaliku, et parandada juba avalikkuse ette jõudnud informatsiooni, kui see on osutunud ebaõigeks ja võib tekitada kahju. /-/

9. Ajakirjanik loeb tõsiseks tööalaseks eksimuseks plagiaati, pahatahtlikku valetõlgendust, kirjalikku või suulist laimu, alusetuid süüdistusi, ükskõik millist altkäemaksuvormi, mille sihiks on kas avaldamine või just mitteavaldamine.”

Eesti õukonnameedia arvab ennast aga seisvat kõrgemal nii seadusest, kõlblusest kui ka ametiaust.

Hulk mõtlemapanevaid küsimusi

Tekib terve hulk küsimusi. Mis annab õukonnameediale õiguse nii kategooriliselt väita, et Dressen on riigireetur? Kas sildistajatel on tõepoolest kasutada paremad tõendid kui kaitsepolitseil? Kui nii, siis kust on need pärit?

Tõsi küll, ajakirjanikul - ka õukonnameedia ajakirjanikul! - on täielik õigus oma infoallikat/-allikaid mitte avalikustada. Ometi ei saa ta pahaks panna, kui tekib küsimus: missugune infoallikas see ikkagi on, mis on asjaga paremini kursis kui kaitsepolitsei?

Mida sai üldse reeta?

Ent mõelgem nüüd edasi: mis info see on, mille edastamist saab praegusajal, infoajastul üldse riigireetmiseks pidada? Mida saab üldse varjata, kui ajakirjanduses, erialakirjanduses ja internetis on sisuliselt kõik huvipakkuvad andmed olemas ning satelliidilt võib georadari abil näha mitu kilomeetrit maakoore alla?

Konkreetsemaks minnes: Venemaa on ju NATO strateegiline partner, kellega teeb koostööd nii NATO liikmesriikide sõjavägi (näiteks koolitatakse vastamisi ohvitsere välja teineteise sõjaväeakadeemiates) kui ka politsei. Ja kui poliitikutel ongi kasulik aeg-ajalt vastaspoole suhtes hüsteerilist viha üles kütta (selle arvelt tulevad ju valijatehääled, või kuidas?), siis järgitakse kirjutamata mängureegleid siingi väga täpselt: kui vaenuhüsteeria ületab „lubatu piiri”, tõmmatakse kohe pidurit.

Seda teades, jääb Dresseni „reetmisjuhtumi” puhul sõelale ainult paar-kolm „reetmisvõimalust”.

Esiteks, kolleegide pahed. Ta võis ette kanda, kes kolleegidest on näiteks joodik, liiderdaja, hasartmängur, naisepeksja, homoseksuaal, transvestiit või mõne muu pahe ori. Neid nõrkusi teades oleks vastaspoolel kergem vajutada „õigele nupule”, kui on vaja leida uut infoallikat.

Teiseks, töökohasisesed kaadrimuudatused: kes ja miks „tõsteti ümber” teise osakonda jms.

Kolmandaks, ruumide ja mööbli asetus töökohal.

Kas ükski kolmest või ka kõik kolm korraga käiks aga riigireetmise alla?

Minu hinnangul mitte.

Ent kaevakem edasi. Küsigem:

Miks võeti ette just Dressen?

Vastus võib peituda Dresseni töövaldkonnas. Nimelt tegeles ta „äärmuslastega”. Sinna alla käivad nii jutumärkideta äärmuslased (tüüpnäide: Öine Vahtkond) kui ka jutumärkides äärmuslased (loe: kõik patriootlikud, riigitruud organisatsioonid, kes pole küll rahul Eesti Vabariigis valitseva olukorraga ja ütlevad seda ka avalikult, kuid ei kasuta oma eesmärkide saavutamiseks vägivaldseid ega muidu ebaseaduslikke võtteid).

„Me lääne sõbrad” võisid Dresseni ülemustele või ülemuste ülemustele vabalt ette heita: „Kas te siis ei tea, et Hermann van Rompuy ise ja teisedki Euroopa Liidu juhtkujud on korduvalt nimetanud rahvuslust Euroopa Liidu suurimaks ohuks? Kuidas on võimalik, et Eestis rahvuslased vabalt toimetavad ega ole maha surutud? Kehvasti töötate, seltsimehed! Lööge kohe kord majja!”

„Dresseni-ajastul” oli ses suhtes „kord tõesti käest ära”: järjest mõisteti kohtus õigeks Jüri Liim, Jüri Estam, Risto Teinonen, kedagi vangi ei pandud, ühtki rahvuslaste organisatsiooni ei suletud…

Selle valguses on muidugi „pisiasi”, et Dressen tundis oma valdkonda ja seal tegutsevaid võtmekujusid läbi-lõhki ega hakanud „töövõitude” nimel kedagi heast peast represseerima.

„Ärevusttekitav” võis aga olla asjaolu, et - ilmselt Dresseni tõhusa töö tulemusena - olid Öise Vahtkonna ja „antifašistide”-sugused tõelised äärmuslased viimastel kuudel jäänud täitsa vagusi, lausa madalamaks kui muru. „Ärevusttekitav” sellepärast, et on ju nende näol tegu seltskonnaga, kes „on saanud jala ukse vahele” lausa Euroopas, täpsemalt Euroopa Nõukogus.

Vaja on KAINET arutelu

Eesti õukonnameedias ma Dresseni-juhtumi kainet, sisukat arutelu seni igatahes pole märganud. Lihtsam on ju õhutada avalikkuses riigireetmise-hüsteeriat, materdada Dressenit, kes ennast avalikult kaitsta ei saa, samuti anda selle käigus „nätakas” ka „äärmuslastele”…

Lõpetuseks soovitan igaühel, eriti aga õukonnameedial juurelda küsimuse kallal: mis saab siis, kui kohus leiab, et Dresseni tegu polnudki riigireetmine?

Ütleb ju Eesti Vabariigi põhiseaduse 25. paragrahv sõnaselgelt: „Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.”

TÕNU KALVET

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 5. numbris (veebruar-märts 2012) ilmunud kirjutis.

__________________

Ajalehe viimase numbri tutvustus:  http://rahvuslane.blogspot.com/2013/04/rahvusliku-teataja-16-number-keskendub.html

Tellige ja lugege ajalehte "Rahvuslik Teataja".

Read more...

MATTI ILVES: KIRI JUHILE

Tere peaminister hr. Andrus Ansip!

Kirjutan Teile murest kantud kirja meie riigi tuleviku pärast. Nimelt olete isiklikult ja ka meie presidendi kaasabil hakanud propageerima Eesti riigist loobumist ja Euroopa föderaalriigi loomist, kus tegelikult ei saa olema kohta rahvusriikidel. Aga föderaalriik ongi juba sündinud, E Liidu siseselt pole piire ja kehtestatud ka tööjõu vaba liikumine - mis on täieliku föderaalriigi peamine tunnus, veelgi suurem võim liidule tähendab juba unitaarriiki. Rahvusriigid saavad olla vaid konföderatsioonis ja teie tänase külalise van Rompuy jutt rahvusriikide föderatsioonist on kõige hullem hämamine, mida ma olen kuulnud.
"Postimehe" artiklis ähvardasite meid vastasel juhul vaesusega ja president ähvardas meid intervjuus samale lehele lausa riigi kaotusega, nii kui sündis 1940. aastal. Kuidas on see aga võimalik, kui me oleme täieõiguslik NATO liige? See küsimus ei ole otseselt Teile. Aga kuidas me siis vaesume, kui hoiame "föderatsioonist" kõrvale? Te teate väga hästi (kogemused NSVL-u päevilt), et just ületsentraliseeritud impeeriumilaadsete liitriikide majandust tabab varem või hiljem kollaps! E Liit segab järjest enam ka majanduspoliitikasse ja just säärases ühenduses ootab meid vaesus. Riikidevahelist koostööd saab teha väga hästi ka riiklusest loobumata, kusjuures juba on meie riigil vähem õigusi kui USA osariigil.

Tuletan Teile veel meelde ametivannet ja põhiseadust:

Vabariigi valitsuse ametivanne:
Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik,et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees.Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Väljavõte põhiseadusest:
§ 1.Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

Kas Teie  hr. peaminister nüüd ei karda, et mõni meie riigi kodanik võib teid anda kohtu alla, kui vandemurdjat ja põhiseaduse vastu töötajat? Eesti rahvas pole andnud Teile mandaati selliseks propagandaks ja riigist loobumiseks.

Ootan sellele kirjale ka kannatamatult vastust.

Lugupidamisega,
Matti Ilves

Kohe, kui olin kirja ära saatnud, märkasin ühte viga.

Parandus saadetud kirjale:
Vabandust, rahvusriikide föderatsioonist ei rääkinud van Rompuy, vaid endine äärmuskommunist Barroso. Ega eriti vahet pole, kuna seal ollakse sellistes tähtates küsimustes üksmeelsed. Tahtsin lisada ka video maoist Barrosost, kuid video on nüüd ettenägelikult YT-ist ära kustutatud, kahju, et ei salvestanud.
M.Ilves

Sellele kirjale me ei lootnudki vastust saada, aga oh üllatust, vastus tuli ja on selline:

Asja viide: 13-00444
Lugupeetud Matti Ilves,

Tänan Teid peaministrile saadetud kirja eest.
Peaminister ei ole mitte kunagi propageerinud Eesti riigist loobumist.
Liigne muretsemine Eesti iseseisvuse pärast ei ole Euroopa tihedama poliitilise koostöö toetamise kontekstis põhjendatud. Tihedam poliitiline koostöö tagab meile stabiilsema Euroopa ja on vaieldamatult Eesti omariikluse säilimise üheks kõige kaalukamaks tagatiseks. Meie jaoks võiks tihedam koostöö tähendada ka seda, et ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid hakkaksid sarnaselt Eestile jälgima tõsisemalt oma rahanduse seisu ning pöörama suuremat tähelepanu oma riigi rahanduse korras hoidmisele.
Suurem Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline koostöö ei tähenda kindlasti, et Eesti loobuks oma iseseisvusest.

Lugupidamisega,
Mihkel Lees
Peaministri nõunik

Sellist vastust ei olnud muidugi raska kirjutada. Lisaks otsesele valele sisaldab see sisuliselt väidet, et "tihedam koostöö" on lihtsalt otstarbekas ja vajalik, ning riigi saatuse pärast pole vaja muretseda.
Hüvasti Eesti iseseisvus!
Kõik kes isegi nüüd räägivad veel meie riigi iseseisvusest on lihtsalt petised ja rahva eksitajad,
 

Read more...

Võõrvõim: märkusi vene rahvusliku diskursuse kohta

Vene rahvusluse ideoloogia tekkis hilja, alles 19. sajandi kolmekümnendatel aastatel.
Ennekõike oli selle kujunemine seotud slavofiilide tegevusega. Slavofiilide kontseptuaalne
raamistik ei olnud originaalne. Korduvalt on mainitud seda, et tähtsamad
ideed kanti üle saksa filosoofiast, eelkõige Schellingilt ja Hegelilt, teatud määral ka Herderilt
jt. Sturm und Drang´i esindajailt.1 See, et kanti üle, mitte laenati, tähendab, et seal, kus
saksa autorid kõnelesid Saksa maast, rahvast ja kultuurist, figureeris slavofiilidel sarnastes
konstruktsioonides Vene maa ja vene rahvas. See oli ka põhjus, miks slavofiilid tavaliselt
vältisid oma allikatele viitamist.
Nende ideoloogia oli lihtne: Venemaa on imetlusväärne maa, ta ei ole selline nagu
teised, vene rahvas ei ole selline nagu teised, tal on erakordne roll ja missioon, oma rist
(veidi hiljem areneb sellest välja rahva-jumalakandja kujund, vrd. Dostojevskil).2
Kuid kõige tähtsam on saksa romantikute antropomorfistlik arusaam rahvast ja kultuurist:
rahval on keha, hing ja saatus – ajalugu omandab biograafilise narratiivi jooned.
Samuti on oluline saksa romantikute pidev igatsus lätete järele ja nende otsingud. Sellest
romantismi vaimust sünnivad nii uus ajalookäsitus kui ka etnograafia ja folkloristika,
võrdlev-ajalooline keeleteadus jne.3 Selline oli ideoloogiline raamistik.
Kogu slavofiilide ideestik ei ole siiski taandatav saksa allikatele. Spetsiifiliste vene
teemade spekter oli slavofiilidel võrdlemisi lai, alates Bütsantsi mõjust ja religioossest
problemaatikast (õigeusk ja vana usk ning vastandumine Lääne, ennekõike katoliiklikule
religioossusele) ning lõpetades olme ja rahvariiete kandmisega. Sinna vahele mahtus veel
Peeter I koos oma reformidega, millele slavofiilid andsid esimesena negatiivse hinnangu.
Pärast seda pole vaibunud poleemika Peeter I rolli üle Venemaa ajaloos. Ning ka teiste
ajalooliste isikute, nagu näiteks Ivan Julma ja Stalini üle vaidlemisel kasutatakse enamasti
samasugust loogikat ja isegi terminoloogiat (vrd. viimase paari aasta ägedaid vaidlusi selle
üle, kas Stalin oli „efektiivne mänedžer” või mitte).
Slavofiilidele kuulub olulisem osa vene rahvusliku diskursuse loomisel, kuid neil olid ka

1 Vrd. nt. Nikolai Berdjaevil: „Slavofiilid võtsid omaks Hegeli idee rahvaste kutsumusest ja kohaldasid selle,
mida Hegel kasutas saksa rahva puhul, vene rahvale. Samuti kohaldasid nad Hegeli filosoofia põhimõtted vene
ajaloole. K. Aksakov väitis koguni, et vene rahvas on valitud eriliselt Hegeli filosoofiat mõistma.” (N. Berdjaev.
Russkaja ideja. Azbuka-klassika, Sankt-Peterburg, 2008. lk. 69 jj.), vrd. ka: V. V. Zen´kovskij. Russkie mysliteli
i Evropa. Respublika, Moskva, 2005, lk. 37–50.
2 Selle kujundi aluseks on topeltmetonüümial rajanev võrdlus: Jeesus kannab risti – vene rahvas kannab risti – see
on sama rist, mida kannab Jeesus – vene rahvas kannab Jumalat (Jeesust). Hiljem hakkasid antisemiitlikud
autorid vastandama jumalakandjat ja jumalatapjat rahvast (s. t. venelasi ja juute). Pikantne asjaolu seisneb
selles, et jumalakandja rahva kontseptsioon tekkis „äravalitud rahva” kujundi ülekandmisel.
3 Vrd. P. Lotman, M. Lotman. Fennougristika eellugu ja Thomas Hiärne. E. Küng (koost.). Läänemere provintside
arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised 17/24). Eesti
Ajalooarhiiv, Tartu, 2009, lk. 206–229.

 eelkäijad,4 samuti on oluline mõista nende kaasaegset konteksti, ideid, millega slavofiilid
polemiseerisid. Ühelt poolt oli eelkäijaks Pjotr Tšaadajev, kelle „Filosoofilised kirjad” lõid
aluse vene originaalsele filosoofilisele diskursusele. Tšaadajevi ideologeem oli teravalt kriitiline
nii Venemaa võimude kui ka vene kultuuri ja ajaloo suhtes: Venemaa võttis kristluse
vastu valest allikast (Bütsantsist), eraldus euroopalikust kultuurist ning langes ajaloost
välja. Hiljem arendas sarnaseid ideid luuletaja ja religioosne filosoof Vladimir Solovjov.5
Tšaadajev kirjutas oma prantsuskeelsed filosoofilised kirjad 1820. aastate lõpul,
1830-ndate algul ning tutvustas nende sisu oma sõpradele veel enne avaldamist. Nii lootis ta,
et Puškin avaldab esimese kirja oma ajakirjas – Puškin keeldus. Tšaadajevil õnnestus avaldada
vaid esimese „Filosoofilise kirja” tõlge almanahhis „Teleskoop” 1836. aastal. Tekstil
puudus allkiri, kuid oli fikseeritud kirjutamise koht ja aeg: „Nekropolis. 1829. aasta, detsember
17”. Venemaa olevat langenud ajast välja ning selle pealinn, poeetilise nimega Petropolis,
olevat hoopis Nekropolis – surmalinn, surnuaed. Pärast kirja avaldamist kuulutati Tšaadajev
hulluks, almanahhi toimetaja Nikolai Nadeždin aga arreteeriti ja pagendati, almanahh suleti.
Aleksander Solženitsõn, kes Tšaadajevi vaateid sugugi ei toetanud, märkis vaimustusega: kui
tugevalt Tšaadajev kirjutas, tema teosed olid keelatud tsaari tsensuuri poolt, samad teosed
olid keelatud ka Nõukogude Liidus – Tšaadajevile kuulub Vene tsensuurikeeldude rekord.
Ka praegu on Tšaadajev nii mõnegi vene rahvuslase meelest ohtlik vaenlane. Matemaatikust
akadeemik Igor Šafarevitš paigutab Tšaadajevi russofoobide konteksti. Viimane väide on
aga täiesti alusetu. Tšaadajevi sulge ei liigutanud Venemaa vihkamine, vaid valu ja armastus.
Järgnevais, avaldamata kirjatükkides täpsustab ta oma arusaama Venemaa saatusest: see
peab põrgust läbi käima, et tulla puhastatuna välja ning olla teistele maadele ja rahvastele
valguseks. Ehkki slavofiilidele oli enamik Tšaadajevi ideid vastuvõetamatud, olid nad suures
osas tema õpilased, neid on nimetatud koguni tema vaimseteks lasteks.
Teine tegur, millega slavofiilide ideede iseloomustamisel tuleb arvestada, on haridusminister
Sergei Uvarovi poolt 1832. aastal formuleeritud nn. ametliku rahvusluse doktriin,
mis kondenseerub vormelis „Pravoslavije, Samoderžavije, Narodnost’” (õigeusk, monarhia,
rahvuslus/rahvalikkus). Uvarovi ideedest arenes hiljem välja rahvaliku monarhia kontseptsioon
(vrd. nt. Ivan Solonevitši samanimelist teost6).
Nüüdisaegsetel rahvuslastel kontamineeruvad Uvarovi ideed sageli slavofiilide omadega,
mis on suurel määral arusaamatuse vili. Uvarov ja slavofiilid on pigem vastased kui
mõttekaaslased. Uvarovi kontseptsioon oli truualamlik, tema eesmärk oli pakkuda ideoloogilist
tuge eksisteerivale korrale, Nikolai I valitsemisele. Slavofiilidel nagu Tšaadajevilgi
on valitsevaks tundeks rahulolematus olukorraga, see tundus neile lausa talumatu. Ka
nende ühiskondlik positsioon erines drastiliselt: ühelt poolt minister, krahv, keisri soosik,
teiselt poolt aga slavofiilide üks põhiideolooge Aleksei Homjakov, kes oli politsei salajase
jälgimise all. Nii mõnegi võimuesindaja arvates olid slavofiilid ohtlikud mässajad. Igatahes
suhtuti neisse reserveeritumalt kui liberaalidesse.
Suhtumises võimusse seisneski üks põhilisi erinevusi slavofiilide ja saksa ajaloofilosoofilise
mõtte vahel. Saksa mõtlejad, alustades Herderist ja Lessingist ning lõpetades Wagneri
ja Nietzschega, võisid suhtuda võimusse üsna kriitiliselt. Nii mõnigi neist oli meelestatud
lausa revolutsiooniliselt, kuid erinevate Saksa riikide võimud ei olnud nende jaoks päris
võõrad. Võõras võim oli näiteks Napoleoni okupatsioon. Kõik see oli lihtne ja loogiline.

4 Vrd. kas või vürst Mihhail Štšerbatovi 1790. a. kirjutatud ja 1797. a. (postuumselt) üllitatud teost „Kommete
rikkumisest Venemaal” (M. Ščerbatov. O povreždenii nravov v Rossii. Werden Verlag, Moskva-Augsburg,
2001).
5 V. Solovjov. Rossija i vselenskaja cerkov´ (Prantsuse keelest tlk. G. A. Račinskij), Moskva, 1911.
6 I. L. Solonevič. Narodnaja monarxija. Feniks, Moskva, 1991. (Tegu on reprintväljaandega, originaal ilmus
Buenos Aireses 1973. a., kirjutatud aga Teise maailmasõja ajal.)

Teine aspekt oli seotud ratsionaalsuse ja progressiga. Hegelile oli areng – sealhulgas poliitiline
areng – mõtestatud ja positiivne ning tema jaoks esindas Preisimaa hetkel parimat
riigikorda. Hoopis teistsugune oli slavofiilide mõtte- ja tundemaailm: Venemaal on võim
võõrvõim ja on seda olnud alati, progressi ei ole olemas ja kui mingi areng on toimunud,
siis ainult negatiivses suunas.
Siinkohal tuleb aga teha üks metodoloogiline täpsustus. Kui analüüsime mõnda
ideoloogilist konstruktsiooni, siis ühelt poolt on loomulikult olulised teemad ja probleemikäsitlused,
kuid sugugi vähem tähtis ei ole vastava diskursuse sisemine loogika, mis
võimaldab anda samadele küsimustele erinevaid vastuseid ja haarata vajadusel uut ainest.
Siin peame tõdema, et põhilised kontseptualiseerimismehhanismid on üheselt üle kantud
saksa rahvuslikust diskursusest.
Slavofiilidele ja nende järglastele oli oluline Venemaa kui orgaanilise, amorfse, pehme
ja sooja ühiskonna vastandamine Lääne kunstlikule, jäigale ja külmale tsivilisatsioonile.
Tekib küsimus, kes on see Lääs. Vastus on, et ennekõike sakslased, kellele mõnikord lisatakse
ka prantslased ja anglosaksid. NB! See kontseptsioon „ei märka” põhimõtteliselt
poolakaid ega Poola riiki. Ühelt poolt oli see seotud sellega, et Poola riik oli tolleks ajaks
ära jagatud, kusjuures suurem osa temast oli sattunud Venemaa koosseisu, teiselt poolt aga
sellega, et poolakad olid slaavlased, seega mingis mõttes „omad”. Nii langesid poolakad
Ida ja Lääne kristluse vastandamisest välja. Poolakaist Ida ja Lääne vastuolu kontekstis
ei räägitud. Seega ei kuulunud nad samasse maailma, kus olid sakslased, prantslased,
itaallased jt., poolakad olid halvad „omad”: mässumeelsed ja – nüüd tuleb meelde! – vale
usku. Kogu seesama konstruktsioon on üle võetud sakslastelt. Nimelt olevat sakslased
orgaaniline, pehme ja soe rahvas, keda läänest ohustab külm ja jäik vaenlane: ennekõike
on selleks prantslased, kuid tihtipeale figureerivad selles kontekstis ka anglosaksid.
Maksimaalse teravuse saavutasid vastavad ideologeemid Esimese maailmasõja ajal.
Ühelt poolt üllitas vene neoslavofiilist filosoof Vladimir Ern 1914. aastal essee „Kantist
Kruppini”7, milles püüab näidata, kuidas saksa militarism on saksa mentaalsuse sünnitis.
Kusjuures Erni arvates ei alga asi Kantist, vaid tema eelkäijatest – meister Eckhartist,
Lutherist, Böhmest jt. Kant, Bismarck ja Krupp on üksnes selle vaimu ülimad väljendajad.
Vladimir Frantsevitš Erni agarus on osaliselt seletatav tema päritoluga: alanud sõjas pidas
ta vajalikuks demonstreerida oma vene patriotismi, kuid sellised meeleolud polnud talle
lähedaste filosoofide ringis haruldased. Hoopis tõsisem teos on Thomas Manni esseekogu
„Apoliitilise inimese tähelepanekud” („Betrachtungen eines Unpolitischen”, 1918). Esseed
ise on kirjutatud ja osaliselt ka avaldatud varem, alates 1914. aastast. Eriti huvitav on,
et Mann peaaegu ei panegi tähele, et Saksamaa sõdib muuseas ka idarindel. Vastupidi,
rääkides saksa eripärast, tsiteerib ta meelsasti Tolstoid ja Turgenevit – saksa filosoofide
ideed tulid kaarega tagasi. Vaenlane on Lääs, ennekõike Prantsusmaa oma külma loogika
ja ratsionaalse filosoofiaga. Saksamaa võitlus Prantsusmaaga on orgaanilise maailma
vastuhakk mehaanilisele. Alles kogumiku viimastes, pärast Vene revolutsiooni kirjutatud
esseedes teeb ta teatud korrektiive – Saksamaa osutub kuldseks keskmiseks kahe äärmuse,
kapitalistliku Lääne ja sotsialistliku Ida vahel. Kuid põhiideologeem on järgmine: sakslased
on rahumeelne, orgaaniline rahvas, keda ohustab agressiivne ja mehaaniline vaenlane. Siit
aga jõuab Mann järeldusele, et sakslastel ei jää muud üle kui see vaenlane purustada, ja ta
ei näe siin sakslaste erilise rahumeelsuse teesiga vastuolu. Tõsi küll, Teine maailmasõda
ja tol ajal Saksamaal valitsenud ideoloogia sundis Thomas Manni oma vaateid radikaalselt
ümber vaatama ja „Doktor Faustuses” teeb ta seda halastamatu aususega.
Erinevalt Mannist püüab vene rahvuslik mõte slavofiilidest alates võimu kuritegelikust

7 V. F. Èrn. Ot Kanta k Kruppu. – Russkaja Mõsl´ 1914, nr. 12, lk. 116–124 (2. paginatsioon).

praktikast pidevalt distantseeruda: võim on võõrvõim. Esimesena ütles selle välja Aleksei
Homjakov 1838. aastal oma artiklis „Vanast ja uuest”. See kirjutis on märkimisväärne nii
mõneski aspektis. Kõigepealt purustab Homjakov vanameelsete arvamuse, et vanasti olid
asjad head, moodne aeg on see, mis kombed rikkus: ka vanasti olid asjad kehvad. Probleem
seisnes Homjakovi jaoks selles, et vene rahvas ei ole riiklik rahvas, riiklus on venelastele
vastunäidustatud. Venelastele on omane kogukondsus ja demokraatia, nagu praegu on
kombeks öelda, rohujuure tasandil. Selles vaimus interpreteerib Homjakov vene algkroonikas
esitatud legendi varjaagide kutsumisest. 6370. aastal (AD 862) kutsuti valitsema
varjaagid järgmises sõnastuses: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda temas pole. Tulge
valitsema ja valdama meid.”8 Homjakovi meelest näitab see pärimus, et vene rahvas ei oska
ega taha kedagi valitseda, isegi mitte iseennast. Kui on vaja valitsejaid, kutsutakse nad
väljastpoolt. Edaspidi toimiski vene elus kirjutamata seadus: võim on võõras, ta valitseb
riiki, kuid ei sekku ühiskondlikku ega isiklikku ellu.
„Varjaagidest valitsus kujutab endast riigi väliskülge, kohalikud veetšed aga sisekülge.
Kogu Venemaa täitevvõim, piiride kaitse, suhtlus naaberriikidega oli ühe varjaagi-vene
perekonna kätes, kes käsutas värvatud družiinat [Homjakov peab siin silmas Rjuriku
järglasi – M. L.]; õigusemõistmine, kommete säilimine, kõigi sisevalitsemise küsimuste
lahendamine oli antud rahva nõukodadele.”9
Pole vist vajadust öelda, et kogu see arutlus rajaneb Homjakovi ideologiseeritud fantaasiatel,
mitte ajaloofaktidel.
Slavofiilide meelest kehtis selline olukord kuni Peeter I-ni, kes rikkus kirjutamata lepet
võimu ja ühiskonna vahel ning surus vene elu Saksamaalt võetud jäikadesse mallidesse.
Teravalt negatiivne suhtumine Peeter I-sse on iseloomulik kõigile slavofiilidele, kes hakkasid
idealiseerima Peetri-eelset aega. Nii kirjutas Ivan Kirejevski Homjakovile vastuseks
mõeldud artiklis:
„Vürstivõim seisnes rohkem sõjaväe juhtimises kui sisevalitsemises, rohkem relvastatud
patronaažis kui valdade omamises.”10
Ei hakka jällegi peatuma faktoloogilisel küljel, märkigem vaid konstruktsiooni paradoksaalsust.
Vene riikluse aluseks on võõrvõim, kuid selline alus ise on oma. Peeter I,
kes rikkus niisuguse dualismil rajaneva tasakaalu ning hakkas võõra (saksa) mudeli järgi
ehitama oma riiki, osutub topeltvõõraks – omariikluse idee ise on venelastele võõras. Kogu
konstruktsioon tundub nii kunstlik ja ekstravagantne, et ta lihtsalt ei saa olla elujõuline,
eriti võrreldes saksa selge ja ratsionaalse originaaliga. Sellegipoolest sai slavofiilide ideest
üks vene rahvusliku diskursuse juhtmotiive ning nende järglased täiendasid ja laiendasid
seda. Veel enne varjaagide kutsumist oli Venemaal kasaaride ike, siis tulid varjaagid, siis
tatari-mongoli ike, siis vallutasid poolakad Moskva ja panid tsaariks isehakanud Vale-
Dmitri, siis saksastasid Romanovid Venemaa jne. – kuni tänapäevani. Näiteid võiks siin
tuua rohkesti, piirdun vaid tuntud rahvuslasest kirjaniku Valentin Rasputini tsitaadiga
tema kõnest IX Üleilmsel Vene Rahva Kontsiilil:
„Täna elame okupeeritud maal, selles ei saa olla vähimatki kahtlust [– – –]. Võõrad
juhtimis- ja majandamismeetodid, rahvuslike varade väljavedamine, põlisrahvas kolmanda
sordi inimeste seisundis, võõras kultuur ja võõras haridus, võõrad laulud ja kombed, võõrad
seadused ja pühad, võõrad hääled massikommunikatsioonivahendites, linnade ja külade
võõras arhitektuur – pea kõik on võõras, ja kui lubataksegi oma, siis okupatsioonirežiimi
kasinate normide järgi.” (Sovetskaja Rossija 2005, nr. 32/33)

8 Lavrent´evskaja letopis´. (Polnoe sobranie russkix letopisej. Tom pervyj). Leningrad, 1926–1928, lk. 7.
9 A. S. Xomjakov. O starom I novom. Sočinenija. V. 2 t. Moskva, 1994. Т. 1., lk. 463.
10 I. V. Kireevskij. V otvet A. S. Xomjakovu. – Kritika i èstetika. Izd. 2-e, ispr. i dop. Мoskva, 1998, lk. 159.

Sellele tuleb lisada, et ka nõukogude võim ei olnud Rasputini jaoks päris „oma”.
Niisiis on võim Venemaal võõras, ja isegi kui see olukord oli kunagi talutav, pole ta seda
enam praegu, kusjuures see „praegu” võib tähendada nii 19. kui 20. ja ka 21. sajandit.
Nüüd aga kerkib kaks vene intellektuaalse ajaloo igihaljast küsimust: kes on süüdi? ja
– mida teha? Neile püüdis vastuse anda juba Ivan Kirejevski. Esimese puhul huvitas teda,
kuidas sai võimalikuks Peeter I pööre:
„Kuidas sai võimalikuks Peeter, venelikkuse hävitaja ja saksalikkuse juurutaja? Kui aga
lõhkumine algas enne Peetrit, siis kuidas sai Moskva vürstiriik Venemaad ühendades selle
ära lämmatada? Miks ei toimunud erinevate osade ühendamine tervikuks teisiti? Miks pidi
sel juhul võidutsema välismaine, aga mitte vene alge?
Üks fakt meie ajaloos selgitab meile selle õnnetu pöörde põhjuse. See fakt on Saja
Kapiitli Kontsiil.11 Kui ketserlus ilmnes kirikus, siis pidi Vaimu lahkheli avalduma ka
elus. [– – –] Uuenduste partei võitis traditsioonipartei just sellepärast, et viimane oli erimeelsustest
lõhki rebitud. Pärast vaimse sideme purunemist tekkis siit vajadus materiaalse
formaalse sideme järele, sealt mestnitšestvo,12 opritšnina, orjus jms. Sealt raamatute moonutamine,
eksiarvamuste ja võhiklikkuse tõttu ning nende parandamine oma arusaamade
ja suvalise kriitika järgi. Sealt Peetri-eelse valitsuse lahkmeel rahva enamusega, keda
tõugatakse eemale lahkusuliste nime all. Sellepärast Peeter kui partei ülemus moodustab
riigis ühiskonna ühiskonnas ja kõik, mis sellele järgneb.”13
Teisisõnu, „venelikkuse hävitaja” sai võimalikuks tänu sellele, et veel enne teda oli
olemas teine „venelikkuse hävitaja”. Kirejevski järgi on vene elu lätted kristluses ja õigeusu
kirikus kui selle ühtse orgaanilise tervikuna hoidjas. Kui kiriku terviklikkus laguneb,
laguneb ka kogu Vene elu ja tekib vajadus väliste tugede järele. Sellised Saksamaalt võetud
toed tõigi Venemaale Peeter. Jällegi ei ole siin mõtet peatuda Kirejevski meelevaldsel
ümberkäimisel ajaloofaktidega. Huvitavam on see, milliseid lahendusi ta pakub.
Kuid enne sellest, kuidas Homjakov ja Kirejevski ise Peetri pärandusega võitlesid. Peeter
nimetas riiklikku korda, mille ta lõi, üldrahvalikuks, mis muu seas tähendas, et kogu
elanikkond on riigi teenistuses.14 Peeter ei reglementeerinud mitte üksnes ühiskondlikku
korda, vaid ka eraelu, mis puudutas ka seda, kuidas aadlikud pidid riietuma ja välja nägema.
Homjakov ja Kirejevski kasvatasid habet ning Homjakov käis väljas „rahvariietes”15, äratades
nii politsei tähelepanu ja sattudes jälgimise alla. 1849. aastal tehti talle ja Kirejevskile
isegi korraldus ajada habe ära ja käia korralikult riides (habemes nähti koguni „teatud
mõttelaadi märki”). See ei olnud üksnes politseivõimude kapriis. Homjakovi ilmumine
tänavale tekitas alati uudishimu ja isegi ažiotaaži. Inimesed ei saanud aru, kes see on ja
mida ta taotleb. Tema taotlus oli olla koos rahvaga, nii nagu olid seda olnud aristokraadid
Peetri-eelsel ajal. See mõjus aga pigem maskeraadina.
Nüüd aga Kirejevski pakutud lahenduste juurde, kuidas taastada vene elu terviklikkust
ja naasta kirikut elavdava vaimu juurde, mis hingab kirikus. Need on nii omapärased, et
väärivad täpset tsiteerimist:
„Meil jääb soovida vaid üht, et mingisugune prantslane mõistaks kristliku õpetuse
originaalsust, nii nagu see on kätketud meie kirikus, ja kirjutaks sellest ajakirjas artikli;

11 S. t. Kirejevski meelest on Peeter I fenomenis süüdi juba (nimetamata) Ivan IV („Julm”).
12 Aristokraatliku hierarhia kord Venemaal tekkis tegelikult 15. sajandi lõpul, s. t. enne Saja Kapiitli Kontsiili,
suurel määral Poola seaduse põhimõtteid järgides. Vastupidi Kirejevski arvamusele Ivan IV, Sajapäise Kontsiili
initsiaator ei viinud sisse, vaid piiras mestnitšestvo’d.
13 I. V. Kireevskij. V otvet A. S. Xomjakovu, lk. 162–163.
14 Vrd. nt. J. M. Lotman. Besedy o russkoj kul´ture. Byt i tradicii russkogo dvorjanstva (XVIII – načalo XIX
veka). Iskusstvo-SPb. Sankt-Peterburg, 1994, lk. 237.
15 Tegumoe mõtles välja Homjakov ise, tema arvates pidi see olema vanavene riietusstiil.

et sakslane uuriks teda uskuma hakates meie kirikut sügavamalt ja hakkaks loengutes
tõestama, et selles avaneb täiesti ootamatult nimelt see, mida vajab Euroopa valgustamine.
Siis kahtlemata usuksime meie prantslast ja sakslast ning saaksime ise teada seda,
mis meil on.”16
Jällegi tuleb rõhutada, et tegemist pole kurioosumi või uitmõttega, vaid läbimõeldud
konstruktsiooniga, mida kohtame hiljem erinevatel rahvuslikult meelestatud autoritel:
Venemaal on peidus tõde Kristusest, mida Lääs ei tunne, ning seda tõde tuleb tutvustada
(üks Dostojevski juhtmotiive). Kuid kuna me ise ennast ei usu, siis on ainuke lootus, et see
tõde tuleb kaarega Läänest, mida meie, venelased, oleme harjunud matkima. Hilisematel
autoritel võib Kristus sellest konstruktsioonist kaduda, aga idee, et õige kord Venemaal
peab tulema Läänest, on kummalisel kombel rohkem levinud rahvuslikel autoritel kui
liberaalsetel.
Lõpetuseks üks päris värske tsitaat vene rahvuslasest publitsistilt (ta ise eelistab end
nimetada filosoofiks) Konstantin Krõlovilt, kelle blogi on üks rahvuslaste foorumeid.
Krõlovi poliitilised vaated (rahvusdemokraatia) on lähedased paremäärmuslastele ning
sellisena on ta valitseva režiimiga opositsioonis. Krõlov on mõjukas ja haritud autor, kelle
jõupingutused ei ole seotud niivõrd mingi idee loomise, kuivõrd rahvusliku diskursuse
restruktureerimisega. Suurel määral tänu talle rikastus vene blogosfäär selliste sõnadega
nagu нерусь (mittevene) ja кремлядь (kremlits). Esimesega tähistatakse kõiki Venemaal
elavaid vaenulikke rahvaid (s. t. mitteslaavlasi)17. Valitsev režiim teenib Krõlovi meelest
nimelt nerus´’i huve. See sõna on leidnud võrdlemisi laialdast kasutust. Veel populaarsemaks
osutus aga kremljad’; ka selle neologismi autoriks pole Krõlov ise, kuid ta on asunud
seda aktiivselt propageerima. Nt. sõnaühendiga „paljurahvuseline kremljad’”, tähistab ta
nerus’i huvisid teenivat valitsevat režiimi.
Krõlov kirjeldab, kuidas ta oli külas mingis seltskonnas, kus kõlas vähemalt rahvuslaste
hulgas üsna populaarne teema, et Hitler poleks Venemaal midagi eriti halba teinud, oleks
saksa kord, saksa õlu jne. Edasi läks jutt sellele, et oleks hea, kui NATO väed okupeeriksid
Venemaa:
„Selle koha peal otsustasin ma lollitada. Ja ütlesin, et kui juba nii, siis on mul plaan,
kuidas Venemaad kujundada. Täpsemalt, tean kust seda võtta. Ameeriklastel on kindlasti
detailne plaan, mida sõja korral Venemaaga ette võtta. [– – –] Nad on kindlasti pannud
kõik üksikasjalikult kirja, kaasa arvatud elukorraldus okupeeritud aladel. Noh vaat, need
plaanid tuleb ära varastada – selleks meie eriteenistused veel kõlbavad – ja realiseerida.
Endil.
Vastu ootusi ei tekitanud nali naeru ega heakskiitu, kuid vastas istuv sünge mees, kes
jõi keskendunult vodka „Marusjat”, tõstis silmad ja kommenteeris nõnda: „Ei, ise ei saa,
iga plaan pilastatakse ära ja kõik tassitakse laiali. Vaat kui NEMAD tulevad, siis võib-olla
saab midagi ka korda.
Ühesõnaga õnnestus Putinil see, mida täiel määral ei suutnud ei nõukogude võim ega
Jeltsin, see, mis enne oli intelligentlik fronde, sai tõsiseks massimeeleoluks.” (http://krylov.
livejournal.com/2042391.html)
Ühesõnaga, tuleks jälle kutsuda varjaagid: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda temas
pole. Tulge valitsema ja valdama meid.” Muidugi ei saa Krõlovi pidada kuigi usaldusväärseks
allikaks, tema kirjutised on täis liialdusi ja tendentslikke moonutusi, kuid teatavaid

16 I. V. Kireevskij. V otvet A. S. Xomjakovu, lk. 163.
17 Sõna ise oli kasutusel juba 19. sajandil, kuid siis puudus sellel agressiivselt ksenofoobiline varjund. Krõlovi
ja tema järglaste jaoks köidab siin kõlaline sarnasus sõnaga нелюдь, mis rahvaluules tähistas kurja jõudu.
K. Krylov. Rus´ i Nerus´ (http://old.russ.ru/politics/20031007-kryl.html). 07.10.2003.

meeleolusid kajastavad nad üsna adekvaatselt. Eriti on aga sellist teksti huvitav lugeda
autori sulest, kelle meelest Venemaal ongi juba võõrvõim ning venelased on nerus´i poolt
degradeeritud teise või kolmanda sordi inimesteks (vrd. ülalpool Valentin Rasputiniga).
Krõlovi eesmärk – nii nagu ta ise seda formuleerib – seisneb selles, et vene rahvas
oleks omal maal oma saatuse peremees. See kõik on täiesti arusaadav, aga õilsa eesmärgi
saavutamist takistavad kaks faktorit. Esiteks nerus´, kes tahab kehtestada Venemaal oma,
venelastele vaenulikku korda (tüüpiline sedalaadi autorite jaoks: hulka rahvaid tähistatakse
ühe sõnaga ja siis postuleeritakse, et neil on ka samad eesmärgid). Teiseks selgub,
et rahvas ise ei kipu rahvuslaste plaane teostama. See pole vaid vene rahvusluse probleem:
juba varem oli Jean-Jacques Rousseau sunnitud tõdema, et vastupidiselt tema õpetusele ei
taha rahvas olla õnnelik. Ka paljud revolutsionäärid (nii Venemaal kui ka mujal) märkasid
nördimusega, et rahvas ei kiirusta olema vaba. Nüüd avastas ka üks vene rahvuslane, et
rahvas ei mõista teda ja igatseb hoopis võõrvõimu järele. Süüdi on Putin, nagu enne olid
süüdi Peeter I ja Ivan IV. Jne.

Mihhail Lotman

8 Tuna 3/2010

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/

Read more...