Stalinismi taassünd Venemaal on ohuks kogu inimkonnale

Venemaal on täiesti avalikult toimumas stalinismi restauratsioon. Venemaa valitseva ladviku poolt minevikus toime pandud kuriteod kas vaikitakse maha või isegi püütakse neid õigustada. See kõik toimub Eesti valitseva ladviku vaikival nõusolekul või isegi kaasabil.

Kui kõiki riike juhitaks samal tasemel, peaks elatustase tänapäeva Eestis olema kõrgemgi kui Soomes, sest Soome on ühe sõja rohkem läbi teinud kui Eesti ning Nõukogude Liidule pealegi maksnud reparatsioone. Samuti võiks elatustase tänapäeva Venemaal olla märksa kõrgem kui Eestis või Soomes, arvestades Venemaa suuri loodusrikkusi. Tegelikkuses on olukord hoopis vastupidi. Leedu kunagine metsavend Bronislavas Miškinis, kes 1970ndatel aastatel oli GULAGis katlamajas brigadir, ütles ükskord, et suuremal osal Venemaast sõditi viimati Tšingis-khaani ajal: see maa näeb praegugi välja sellisena, nagu oleks sealt alles eile sõda üle käinud. Ja kõiges pole süüdi keegi muu, kui Venemaal seniajani võimul olev punanomenklatuur. Nõukogude võim kehtestas arvukalt selliseid kitsendusi, mida normaalsetes riikides polnud, kuid samas pakkus ka selliseid võimalusi tõusikluseks või „haljale oksale“ jõudmiseks, mida mujal maailmas ei tuntud. Inimene, kes oli liiga laisk selleks, et ausa tööga leiba teenida, liiga arg aga selleks, et võtta ette pangarööv, suutis N. Liidus elus edasi jõuda, astudes komparteisse ning tehes truualamlikult kaasa kõik selle peajoone kõikumised. Tulemuseks ongi, et nii mõnigi tegelane, kes kuskil Läänes elades pühiks luuaga tänavat, on tänapäeva Venemaal kõrges riigiametis.

Kui tahame, et totalitaarsete režiimide kuriteod ei korduks, tuleb otsustavalt vastu astuda mis tahes totalitaarrežiimi õigustamisele, sealhulgas kommunistide kuritegude mahavaikimisele. Pole kahtlust, et Stalin ja Hitler olid suurimad kurjategijad inimkonna ajaloos. Kuid nad said oma kuriteod toime panna üksnes tänu sellele, et kõikvõimalikud põhimõttelagedad kaasajooksikud neid diktaatoreid toetasid. Eestis tegutsenud teisitimõtleja, lähimineviku kommunismivang Sergei Soldatov (1933-.2003) ütleb oma artiklis „Poliitiline terror Nõukogude Liidus” järgmist: „Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”. Kunagi pole liiga vara valedele vastu astuda. Kui aga mingi paleepöörde tulemusel, tänu rahva põhimassi argusele ja passiivsusele on Kremlis võimule tulnud avalikud stalinistid, on juba hilja. Kõige uuemat tunnistust Vene valitseva ladviku mentaliteedist pakub V. Putini äsjane avaldus Talvesõja (1939-1940) alustamise põhjustest Soomega. Kemplemisest 1920. a. Tartu rahulepinguga kehtestatud Eesti-Vene riigipiiri üle pole siinkohal mõtet rääkidagi.   

Venemaa elanikkonna rahulolematus kasvab pidevalt ja kui see lõpuks saavutab kriitilise piiri, võib valitsev ladvik välja minna järjekordsele avantüürile, nagu seda oli hiljutine sõda Gruusiaga. Kui Eesti annab selle piirilepinguga õigustuse ühele kommunistide kuriteole, siis aitab ta sellega kaasa stalinismi restauratsioonile Venemaal. Stalinismi taassünniga kaotaks mitte ainult eesti rahvas, vaid veel rohkem kaotaks vene rahvas, jäädes edasi viletsusse. Ühtlasi oleks stalinismi taassünd ohuks kogu inimkonnale, sest riikidevahelise olukorra kunstlikult pinge all hoidmine võib lõppkokkuvõttes mingi juhuse tõttu viia kolmanda maailmasõjani.

Võib kindel olla, et seni, kuni Vene presidendiks on endine KGB-lane, me seda territooriumi tagasi ei saa. Tagasi me saame selle territooriumi siis, kui Venemaast on saanud õigusriik, kes ausalt täidab tema poolt allakirjutatud rahvusvahelisi lepinguid. Siis saame juurde umbes kakskümmend tuhat venelast, kellest paljud on Eesti kodanikud, aga kuna siis võib elatustase Venemaal olla tunduvalt kõrgem kui Eestis, saame me lahti suurest osast Tallinnas ja Ida-Virumaal elavatest impeeriumimeelsetest. Demokraatlik Venemaa ei hakka enam Eestile esitama põhjendamatuid süüdistusi ja meie rahva aral ja orjameelsel osal pole enam mingit vajadust valida Toompeale Kremli ees lömitajaid.    

Kõigi varasemate lepingutega (Tartu rahu, EV põhiseadus, baaside leping) otseses vastuolus olev piirileping pole mitte üksnes eesti rahvuslike huvide reetmine, vaid see on veel suuremal määral vene rahvuslike huvide reetmine, kuna see aitab kaasa stalinismi taassünnile Venemaal. Lepinguid on mõtet sõlmida ainult nendega, kes lepinguid täidavad. Tuleb selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt nõuda, et Venemaa täidaks varem sõlmitud lepinguid ja loobuks nendega vastuolus oleva lepingu pealesurumisest Eesti Vabariigile. 

Mistahes lepingu puhul tuleb täita kõiki selle punkte. Kui keegi rikub liikluseeskirja rohkem kui kahesajast punktist kas või ühte, loetakse teda eeskirjarikkujaks. Sama lugu on ka muude lepingutega, nii et oleks juba aeg see lollimängimine selle piirilepinguga lõpetada ja saata see leping prügikasti.

Kalju Mätik

Täispikk variant piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 kõlanud ettekandest. Ajanappusel jäi kolm viimast lõiku konverentsil ette kandmata.
Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi ja Eesti Iseseisvuspartei liige; nõukogudeaegne poliitvang. Konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna liige.

Read more...

Klassivõitlus – õigus harimatusele?

(:)kivisildnik
3. juuni 2013, 06:56

Vaevalt et keegi suvel lehti loeb, seega teen olukorrast lühikokkuvõtte, Stockholm põleb ja progressiivne inimkond kordab klassivõitluse mantrat. Kui on klassivõitlus, siis tahan ma aru saada, millised klassid omavahel võitlevad.
Kas sotsiaalne ebavõrdsus on olemas, ma mõtlen Rootsi kuningriiki? Kindlasti on. Minister saab kaks korda rohkem palka kui sekretär, see on mõõdukas ebavõrdsus ja nagu ma aru saan, selle vastu ka ei sõdita. Tõsiasi, et pankurid saavad ilmselt miljon korda rohkem pappi kui kõik ministrid kokku, see on küll kisendav ebavõrdsus, aga see ei sega samuti kedagi.

Pedagoogiline vastuhakk

Kuskil Rootsi kuningriigis on aga institutsioonid, mis segavad klassivõitlejaid niivõrd, et need tuleb põlema panna: ametiasutused, millele tuli räästasse torgatakse või mis segi pekstakse, on eelkõige koolid, lasteaiad ja politseijaoskonnad. Seega on klassivõitlus suures osas pedagoogiline vastuhakk, õpetatavad põletavad õppeasutusi.
Klassivõitlejate vanus, erinevalt nahavärvist, nimest ja kodusest keelest on avalik teave, tabatud klassivõitleja eluiga kõigub kuskil viieteistkümne ja kahekümne üheksa vahel.
Lasteaedade ja koolide ründamine on põhjendatud, tuleb kätte maksta iga viimase kui valemi ja punasega tehtud paranduse eest. See on klassivõitlus sõna otseses mõttes. Mis aga puutub politseimaja õppuritesse? Vastuse annab statistika – Rootsi meedia väitel on 81% tabatud klassivõitlejatest varem karistatud, enamik korduvalt: narkokuriteod, vargused, vägivald, loata autojuhtimine ja muu sarnane.
Massilised ja vägivaldsed konfliktid haridus- ja korrakaitseinstitutsioonidega avavad meile klassivõitluse olemuse: õigus harimatusele ja õigus karistamatusele on põhilised inimõigused. Vaeses Eesti vabariigis on seda muidugi raske mõista, aga Rootsis pole asi raha taga. Inimesed saavad tööd tegemata külluslikult makstud, riided, toit ja peavari ning meelelahutus on klassivõitlejatel esmaklassiline. Euroopa parim. Meie keskklassiga ei anna võrreldagi.
Ega Rootsi klassivõitleja ei ole eesti kunstnik või kirjanik, kes peab ellujäämiseks tööle minema. Multikultuuri õpetus väidab vastupidist. Inimesed on kõik ilusad ja head, nad ei pea oma ilu ja headuse tõestamiseks midagi tegema, kõige vähem tööd. Haridust aga nõutakse ja siin tekib konflikt.
Keegi pole tulnud Põhja-Aafrikast Rootsi kuningriiki selleks, et nühkida koolipinki või konutada betooni peal. Neil on hoopis teistsugused ja igati õigustatud ootused. Seda juttu, et immigrandid on tööjõud, räägivad sotsialistid rumalatele rassistidele, kes ei tea, et Euroopas on tööpuudus, eriti noorte tööpuudus. Sageli on noorte tööpuudus ELis 50–60%. Importklassivõitlejad on aga valdavalt noored mehed.
Kui tööd ei ole, siis on ainult üks loogiline järeldus – klassivõitlejaid tuuakse sisse selleks, et nad saaksid kvaliteetselt vaba aega veeta. Vaba aja veetmiseks on aga palju paremaid kohti kui koolid või vanglad. Klassivõitlejad on juba sünnipäraselt vaba aja veetmise eksperdid ja spetsialistid, gümnaasium ei anna siin midagi juurde. Kes meist ei oleks.
Vaba aja veetjaid segatakse ebameeldivate tühiasjadega ja kui midagi ütled või teed, kui kaitsed oma õigusi, siis on kohe madinavarustuses politsei kukil. Mina näen siin lõpuniviimata multikultuuripoliitikat. Poolik multikultuur ei ole efektiivne.

Õigused ilma kohustusteta

Kui inimesed on pärit kultuurist, kus karjavargused ja hõimumadinad moodustavad identiteedi alustala ning on valdavaks sissetulekuallikaks, siis peavad nad saama oma kommete järgi kalašnikovi põmmutada ja matšeetega vehkida, just nii, nagu nad oma uskumuste ja kommete järgi ikka ja alati on teinud. Nii nagu Londonis. See on enesestmõistetav. Ei saa olla valikulist multikultuuri. Ei ole nii, et rõdul võid kitsel pea otsast ära nüsida, aga naabrimehe autosse lõket teha ei tohi ja palgasõdurit tänaval seibideks lõigata ei lasta.
Klassivõitlejad ei saa aru, kus on piir, kogu aeg räägitakse sulle, et sinu kultuur on üks paljudest kultuuridest, auväärne ja ühiskonda rikastav, raha antakse, eluase antakse, sotsialistlikud naised anduvad, kõik on ilus. Siis aga topitakse sind tahvlilapi järgi haisevasse ruumi ning hakatakse ö-tähte õpetama.
Üks asi, mis klassivõitlejate teadvuses on edukalt läbi viidud ja mis räägib integratsiooni õnnestumisest, on põhjuse ja tagajärje seose täielik likvideerimine. Kui sa saad kõik õigused ilma kohustusteta, kui sa saad hästi makstud ilma töö ja hariduseta ja midagi ühiskonnale vastu andmata, siis sa ei saagi aru, et mingid asjad võiksid olla omavahel seotud, et üks asi viib teiseni.
Karistada muidugi võib, aga mitte süüdlasi. Karistada võib neid, kes ei meeldi. Täpselt nii, nagu võib külluslikule ülalpidamisele võtta neid, kes sotside südamele armsad. Inimlikkus või nii.

Allikas: http://ohtuleht.ee/527960

Read more...

Otsitakse kasulikku idiooti

Ilusate sõnade ja idüllilise maailmapildi taga käiv vasakpropaganda lihtsameelsete värbamiseks ja enda kasuks tööle rakendamiseks. Enamasti saavad nendeks lihtsameelsed naised, keda läbi emotsioonide lihtsam mõjutada. Oma arust päästavad nad oma rahva vastu võideldes maailma kurjuse eest ja mille nimel? Et teatud tihti võõramaist päritolu lobistide grupp saaks läbi nõrgendatud väärtuste ja sisemiselt nõrgestatud riigi oma võimu kontrolli alla.
Ka Eestis on selliseid ametikohti. Igasugused ilusate sõnade taha peidetud organisatsioonid nagu Inimõiguste Keskus, Võrdõiguslikkuse büroo, Erinevus Rikastab jne on ju kõik maksumaksja ja Euroopa Liidu propaganda rahadega töö hoitavad multikulti ajupesukeskused. Eesmärk on valmistada ühiskond ette rahvusriigist loobumiseks Euroopa Ühendriigi loomise eesmärgil. Euroopa Parlamendi koostatud Euroopa Manifest sätestab üheselt: ” Meie peavaenlane on rahvusriik.”
Selleks on vajalik ühiskonda anda toos sundsallivust ehk suruda läbi traditsioone hävitavaid sundseaduseid nagu pedeabielud, igasugused vihaseaduste taha peidetud sõnavabadust piiravad õigusaktid, immigratsioon kolmandatest riikidest, segaabielude promoteerimine jne.
Olgu siis Eestis selle ilmekaks näiteks eile Vabaduse väljakul toimunud ajupesu üritus Eesti rahva hävitamiseks eesotsas välisminister Paetiga, kus eesti naisi kujutati neegritega koos paarina.
Kümned tuhanded surid, et kommunistid saaks taas tulla? Või valime ehk tulevikus reaalselt meie rahvuslike huvide eest seisjaid.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Piirileppe-teemalise konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” (Eesti rahvusraamatukogus 1. juunil 2013): Ettekanne

„Luikede järv” Eesti rahva kirstukaanel ehk ilmalikud kümme käsulauda

1. Kui president Arnold Rüütel küsis omal ajal endise KGB ülema Rein Sillari käest, mis on saanud endistest KGB ohvitseridest ja koputajatest, siis Sillar olevat vastanud, et nad ju nüüd valitsevadki Eesti riiki...?!

2. E-hääletussüsteem on lauspettus, mida ei kasutata üheski maailma riigis. Seetõttu  Riigikogu XI koosseis ja Valitsus ei ole legitiimne. Kuna Riigikogu XI koosseis ei ole legitiimne, siis ei ole legitiimsed ka uue Eesti Vabariigi Presidendi valimised 2011. aastal, mis lõppkokkuvõttes on asetanud Eesti Vabariigi rahvusvahelises suhtlemises naeruväärsesse olukorda ja kahandanud tugevasti meie riigi autoriteeti ja head nime.

3. Ametisoleva presidendi Toomas Hendrik Ilvese parim sõber näib olevat Afganistani president Hamid Karzai, kes on maailma kõige võimsam narkoboss ja kes tahab kogu ihu ning hingega oma kokkuröövitud räpase raha, väidetavalt miljardid dollarid, paigutada Eesti Panga kaudu nn lõdvemate pangandusreeglitega riikidesse. Selleks oli vaja invaliid Mart Laar panna, ilma et teda oleks Riigikogus küsitletud (?), kuna ta ei olnud võimeline vastama Riigikogu liikmete küsimustele, president Ilvese toel Eesti Panga nõukogu esimeheks, mida Riigikogu truualamlik valitsuskoalitsioon ka kinnitas... Järelikult on siis Eesti, oma presidendi tõttu, maailma üks ohtlikumaid narkoriike või vähemalt üks selle kaasosalisi ...?!

4. Kodurahu huvides  (mis on veel tähtsam kui siseriiklik julgeolek) olgu öeldud, et  Eesti inimarengu aruande 2012/2013 peatoimetaja, TLÜ prof. Mati Heidmets ütles mõni aeg tagasi televisoonis esinedes, et  kui enne „Pronkssõduri” öist eemaldamist 27.04.2007 suhtus venekeelse kogukonna liikmetest (kogukond moodustab 1/3 meie elanikkonast) 60% positiivselt Eesti riiki ja tema püüdlustesse,  siis peale „sõduri” eemaldamist, see protsent on langenud täna 25 protsendile (vt lk 87 olevat graafikut). Kahjuks sellest „ametlik” riigitruu televisioon enam ei räägi.

5. President Ilves koos valitsuskoalitsiooniga on riigis tekitanud sellise laastava olukorra, et väidetavalt ca 60 protsenti rahvastikust elab viletsates või väga viletsates tingimustes. Umbes 60 tuhat last elab pidevas alatoitumuses, samal ajal kui ca 5-10 protsenti elanikkonnast ei tea, mis rahaga peale hakata. Valitsuskoalitsiooni poliitika tagajärjel puudub meil keskklass, kes on igas vähegi edukas riigis tema arengu peamine edasiviiv jõud.

6. President Ilves koos politrukist peaminister Andrus Ansipi ja kogu valitsuskoalitsiooniga (eurovolinik Siim Kallase mälukaotustest raha- ja kohtuasjades ei ole mõtet siinkohal rääkidagi) on otseselt või kaudselt süüdi selles, et alates taasiseseisvumisest on meie  rahvastik vähenenud 1/6 võrra ja lähiajal soovib riigist lahkuda veel 1/3 töövõimelisest elanikkonnast, mida eelkõige soosivad tööpuudus, väga madalad palgad ja sageli tööandjate ebakorrektne käitumine töövõtjatega. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et Eestis on vaja eestimaalased „välja suretada”, et  saaks asemele tuua afgaane, hindusid, mustanahalisi jt. mitteeurooplasi.

7. Nn isamaaliste jõudude eestvõttel kokku kutsutud Muinsuskaitse, kelle esimesed  juhid on olnud KGB taustaga president Lennart Meri ja tema eriti usaldustvääriv „võitluskaaslane” Trivimi Velliste, kes pidevalt käib kõikvõimalikel isamaalistel üritustel ja ettekandja arvates rüvetab meie Vabadussõjaaegsete kangelaste mälestust, oli väidetavalt KGB poolt väga osavalt organiseeritud nende nn. tütarorganisatsioon.

8. Vahelduseks ka midagi lõbusamat. Ennast visalt julgeolekueksperdiks nimetav Eerik-Niiles Kross, kes olevat väga ohtliku kuriteo organisaator ja selle eest Vene Föderatsioonis kuulutatud tagaotsitavaks, on ametlikult esitatud nn. äraostmatute (loe: IRL-i) tulevaseks Tallinna linnapeakandidaadiks. Naaberriigis kurjategijaks kuulutatu on naaberriigi pealinna linnapeakandidaat? Arvatavasti on see võimalik ainult tänases Eestis. Nalja nabani...

9. Praegune president Ilves ja valitsuskoalitsioon kardab rahvast, nagu „vanakurat välku”, kui Riigikogus hääletati äsja maha kõige tähtsam, Põhiseaduse 56. paragrahvi täiendus- ja muudatusettepanek, ja nimelt: rahvaalgatuse eelnõu (tuleks koguda koguda 25 tuh allkirja), mille alusel oleks võimalik rahvast otseselt kaasata riigivalitsemisesse. Kuid president Ilves oma aastapäevakõnes teatas, et ei poolda mingisugust Põhiseaduse muutmist ja seega loomulikult ka rahvaalgatust.

10. Ja lõpuks täna väga kuum teema - Eesti-Vene piirileppega seonduv.

Eesti rahvas on käesoleva piirilepingu vastu, mis selgus 22.05.2013 „Foorumi“ saatest, kus „piirilepingu vastu” oli 88% 1100 helistanust ja „mis see piirileping meile annab” 87% 880 helistanust. Piirilepingut kaitsnutel oli suu putru täis. Üks kommentaator kirjutas: „Oleme me ikka täie mõistuse juures, härrased...?”

Venemaa soovib mitmesugustel põhjustel piirilepet Eestiga. Ilmselt on nüüd Brüsselist, Moskvast ja Washingtonist antud president Ilvesele korraldus, et olgu piirilepe allakirjutatud. Selleks valis Ilves välja noorukese õigusteadlase Lauri Mälksoo (on president Ilvese mõttekoja liige), kellel puuduvad elukogemused ja on nö koolipingiteadlane, milline asjaolu ei tee sotsiaalteadlasele kindlasti au. Mis üldse puutub rahvusvahelisse õigusesse, siis see distsipliin ei kuulu üldse õigusteadusesse, kuna ta ei ole kodifitseeritud, ja seepärast on ta lihtsalt suurriikide (suuremate riikide) lepinguline õigus väikeriikide (väiksemate riikide) suhtes. Arvatavasti seepärast kõnelustel venelastega ka piiri kulgemist ei käsitleta. Tekib küsimus: mida siis üldse käsitleti/käsitletakse?

Lühidalt olgu öeldud, et Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Hilisemad piirimuudatused on teinud Nõukogude Liit oma huvides ja tema õigusjärglane Vene Föderatsioon, millega Eesti on kaotanud 5,2 % oma maismaapiirist.

1994. aastal teatas peaminister Andres Tarand Soomes olles ootamatult, et Eestil ei ole piiri suhtes Vene Föderatsioonile mingisuguseid pretensioone.

Täna ma küsin meie „lugupeetud” riigiisadelt: miks nad ei soovi arutada Venemaa delegatsiooni juhi Adolf Joffe Tartu rahulepingu läbirääkimistel „igakülgselt läbikaalutud” piirilepingu-ettepanekut, kus Eesti idapiir oleks maha  märgitud Kunda jõega?

Kuid väga oluline on tõsiasi, et Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all (Enn Sarv. Tartu rahulepingu tagamaad. Kultuur ja Elu. 2005 nr 1).

Piirileppe-teema lõpetan endise TÜ professori, USA välisministeeriumis töötanud, elukogenud välis- ja julgeolekupoliitika, eriti Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni eksperdi ning Eesti sõbra  Paul Goble paljulubavate sõnadega: „Suveräänsuse järjepidevuse tõttu on Eestil õigus paljusid asju üle vaadata ning soovi korral muuta, sealjuures piiri täpset kulgemist. Aga sellesama püsiva suveräänsuse tõttu on tänapäeva Eestil igati õigus nõuda, et Tartu rahulepingut tunnustataks jätkuvalt Eesti riigi sünnitunnistusena. Ühelgi riigil, ka mitte Vene Föderatsioonil, ei ole õigust Eestile seda keelata, kui vähe see neile ka meeldiks.” („Postimees”, 30.05.2013).

Ando Leps

Ettekandja on vandeadvokaadist poliitiku, Riigikogu IV ja V koosseisu liikme, üliõpilasena Vabadussõjast osavõtnu (kelle ülemus Vabadussõjas oli tuntud noorsookirjanik ja pedagoog Jüri Parijõgi (s. 2.09.1892 Kunda-Malla vallas), kelle elajalikult mõrvasid hävituspataljoni kuulunud isikud (kui neid üldse inimesteks saab pidada) Tartu vanglas 9.07.1941) August Julius Leps´i (s.2.01.1896 Adavere vallas - surnud 26.02.1972 Stockholmis) poeg, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige, õigusteaduse doktor.

Read more...

Jüri Toomepuu: meid valitsevad diplomaadid, kes soovivad verega kätte võidetud Eestit maha parseldada

Jüri Toomepuu

www.DELFI.ee

Foto: Raivo Tasso

Legendaarne poliitik ja kolumnist Jüri Toomepuu oli täna rahvusraamatukogus peetud Eesti-Vene piirilepingut kritiseerival konverentsil oma kõnes äärmiselt kriitiline valitseva eliidi ja nende poliitika suhtes.
Tartu rahulepingu konverentsil on meil kindlasti õigustatud põhjus kritiseerida Eesti partokraatlikku valitsust, aga ma tahan vähemalt alustada positiivselt. Valimiseelne ajupesu pole mind küll nii palju mõjutanud, et ma saaksin uhke olla tema kõrgeaususe, meie peaministri üle, aga ma saan temaga nõustuda vähemalt ühes asjas. Andrus Ansip ütles hiljuti, et Rein Raual pole õigus kui ta väidab, et meie ühiskonda valitsevad moraalsed värdjad. Mul on hea meel, et saan seekord Ansipit toetada. Meie valitsejad ei ole moraalsed värdjad, nad on ebamoraalsed värdjad.
Kunagi võrsus eesti rahva hulgast hoopis teist laadi diplomaate kui need, kes on praegu ametis Eesti venelastele parseldamisega. Eesti Vabariigi sünni juures oli Eesti diplomaatia suurmees Jaan Poska, kes julges ja oskas meile sobitada Tartu rahulepingu, Eesti vabariigi sünnitunnistuse, Eesti Vabariigi õigusliku aluse.
Nüüd on meil kahjuks diplomaatia suursardell, kes näeb kurja vaeva, et meie Vabadussõdalaste verega kätte võidetud Eesti Vabariiki maha parseldada. Jaan Poskal oli võimalik saavutada Tartu rahuleping seetõttu, et Eesti Vabariigi hälli tõttasid kaitsma me muistsetele kangelastele väärilised järeltulijad.
Vaenlase ülekaal oli tohutu, aga meie Vabadusõdalased võitlesid ja nad võitsid. Noore vabariigi kaitsjad olid veendunud, et oli kätte jõudnud aeg täis lootust ja usku, aeg mil nad pidid oma lootuste täitmisteks vapralt võitlema. Võitjaks tegi neid paraku ka arusaam, et paljudel nendest oli aeg antud oma kodumaa ja rahva tuleviku eest surra, aga et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.
Minu isa oli 16 aastane kui ta läks ema õnnistuse saatel Vabadusõtta, Eesti Vabariiki looma. Tema ja ta relvavennad andsid edasi oma lastele ja tulevastele põlvedele tahte Eesti vabaduse eest vapralt võidelda ja kui paarkümmend aastat hiljem oli jälle vaja minna lahingusse, et kaitsta meie kodumaad Stalini kurjuse impeeriumi röövlivägede ja orjastava kommunismi vastu, vaatasid 70 000 Eesti parimat poega, 70 000 Eesti vabadusvõitlejat jälle ennastsalgavalt silma surmale. Nad andsid parima mida keegi on ühegi eesmärgi saavutamiseks kunagi andnud.
Minu isa kasvatas mind küll Vabadusõja vaimus, aga olin tollal alles väike poiss -- isa jälgedes ei saanud ma käia. Kui olin aga võrsunud noormeheks, oli mul võimalus kommunismi vastu võidelda Korea sõjatandril ja hiljem ka Vietnamis. Seetõttu loodangi, et saan, kui see vajalikuks osutub, ka oma sünnimaal oma sünnimaa kaitseks panuse anda.
Mulle on mitmed Kaitseliidu maleva pealikud kinnitanud, et kui ebamoraalsed värdjad Toompeal on oma rahaahnuses nii kaugele jõudnud, et kogu Eestit hakatakse meie põlisele vaenlasele maha parseldama, siis nemad täidavad oma kohust. Järgides põhiseaduse 54. paragrahvi, osutavad nad oma-algatuslikku vastupanu.
Kuigi ma ei ole enam selle jaoks kõige paremates aastates, loodan siiski, et sellel juhul on neil ka minu jaoks kasvõi mõni Iisraeli relvatehinguga hangitud roostetanud relv; loodan, et sellel juhul nad on nõus ka mind oma ridadesse võtma.
Eestlased ei ühinenud võimsaks laulvaks revolutsiooniks selleks, et võimule saaks jääda kommunistid, ükskõik kui osavateks tuulelippudeks nood olid partei karjääriredelitel koolitatud. Kindlasti mitte selleks, et ennast kummalise valimiseadusega võimule upitanud võimueliit saaks rahva kulul ennast rikastada. Maksumaksjatel pole vaja ülal pidada jokkijaid, elamislubade müüjaid, autorollijaid, valimiste võltsijaid, ärmatajaid. Meil pole vaja palgata Ärma Toomasele 62 hooldajat ja ta naise turismitalule kahte riigiametis olevat sulast.
Mina ja ma usun paljud teised arvavad, et eesti maksumaksjate raha oleks parem kasutada nälgivate laste ja pensionäride elujärje parandamiseks, selle asemel, et pidada üleval jokk skeemidega finantseeritud Ärma turismitalu, selle asemel, et kulutada meie raha turismitalu haiglaselt tähelepanujänulisele omanikule ülikallite kleitide, ehete ja veidrate viltkübarate ostmiseks.
See, et 87 protsenti helistajatest Foorumi saatesse, kus Mart Helme kaitses Tartu Rahulepingut, olid Helmega nõus annab mulle lootust, et meil on veel jõudu teha Eestile uus algus. Meil on veel rammu võtta Eesti tagasi puna-sini-must-valgetelt tuulelippudelt, sulidelt ja jokkijatelt.
Kui me täna siit lahkume, teeme seda kindlas tahtes astuda võitlusse meie kodumaa tuleviku eest. Meenutades ja austades meile Vabadusõjas Tartu rahu kätte võidelnud isasid ja vanaisasid lahkume siit otsustuskindlalt, et jätkata võitlust kuni oleme taastanud Eesti Vabariigi mille valitsus tunnustab Tartu rahulepinguga kindlaks määratud riigi piire, jätkame võitlust kuni oleme taastanud Eesti Vabariigi kust eestlastel pole vaja inimväärseks elamiseks välismaale põgeneda.
Jätkame võitlust kuni oleme, meie võimukartelli kiuste, taastanud Eesti mis päriselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=66221776

Read more...

MATTI ILVES: UNGARI HÄVITAB KÕIK MONSANTO GMO MAISIPÕLLUD

Ungari on üks vähaseid riike Euroopa Liidus, kes julgeb veel seista oma inimeste tervise eest. Hiljuti võeti seal vastu otsus hävitada 1000 aakrit GMO maisi põlde, mis olid seemendatud biotehnoloogia kontsernis Monsanto toodetud seemnetega.
Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest on Ungari riik, kus geneetiliselt muundatud (GM) seemnete kasutamine on keelatud. Samuti peavad ettevõtjad tagama, et nende toodang on GMO vaba!

Kaupade vaba liikumine Euroopa Liidus tähendab, et ametiasutused ei uuri, kuidas seemned saabusid Ungarisse, kuid nad kontrollivad kus seda kaupa võib leida, ütles  Ungari aseriigisekretär Lajos Bognar.

Eestis on geneetiliselt muundatud seemnete kasutamine täielikult vaba ja antud talunike otsustada, milliseid tooteid nad kasvatavad. Hoolimata sellest, et paljud sõltumatud teadlased on uuringute tulemusel tõestanud, et GMO komponente sisaldav toit mõjub inimestele tervistkahjustavalt ja põhjustab koguni viljatust.
Ainukesena Eesti erakondadest on EKRE programmiline seisukoht keelata GMO komponente sialdavate toiduainete kasvatamine ja tootmine.

Kasutatud allikas: http://www.realfarmacy.com/hungary-destroys-all-monsanto-gmo-corn-fields/

Monsanto biotehnoloogilised (GMO) seemned on keelatud ja eemaldatud...

Miks teie riik ei ole siin?

Lisan veel ka ühe video:

Read more...

OSVALD SASKO, TARTU RAHU PÕLISTAMISE SELTSI ASUTAJALIIGE: TARTU RAHU PUUTUMATUSE KAITSEKS

Tallinnas Rahvusraamatukogus konverents - 01.06.2013.

Kuni tänaseni pole ükski poliitik oma rahvale selgeks teinud Tartu Rahust loobumise vajadust. Miks on vaja uut piirilepet, kui oleme juba ühe piirileppe ratifitseerinud? Kas Tartu Rahu leping on Venemaal hävinenud ja nüüd on vaja Eesti Vabariigi poolne hävitada? Kas N.Liidu, tänase Venemaa järjepidevus on katkenud? Oleme oma riigi sünnitunnistust austanud ja meie riigi järjepidevus on alles kuigi meie poliitprostituudid on teinud Euroopa Liidu mõjutamisel kõik oleneva, et Tartu Rahu, Eesti Vabariigi sünnitunnistus hävitada.

Kas Eesti rahvas on kadunud ja asemele on näiteks "marsilt" toodud uus rahvus, kes ei vaja Tartu Rahu lepingut? Tänane Venemaa ju nii mõtlebki, miks ta muidu on teinud avalduse, et kolm Balti riiki on N. Liidu lammutamise (lagunemise) tagajärjel 1991. aastal iseseisvunud.

Tänu Lennart Meri reeturlikule lepingule Venemaaga 1994. aastal põlistati Eestisse suur hulk venelasi ja mitte ainult vene rahvust vaid noori elujõilisi vene sõjaväelasi ka endiseid KGB-si, mis tähendab, et tänu Lennart Merile Eestisse kõigi seaduste kohaselt vaenlane, kes võib saada ükskõik kuna käsu eestlase kodu rünnata...

Teame, et ka Narva on Eesti, kuid palju seal eesti keelt kuuleme...1951 - 1953 aastal oli Narva eestlastele suletud, Narva registreeriti ainult venelasi. Statistika annab teada, et enne 1940. aastat elas Narvas ja Jaanilinnas 80% eestlasi, nüüd elab seal üle 90% venelasi...Ja nendele kodutee näitamine on hiljaks jäänud, kuid nendele keda Lennart Meri siia põlistas saame me veel koduteed näidata?

Kuigi NSVLiidu KGB püüdis teha kõik selleks, et unustaksime oma ajaloo ja avaksime okupantidele oma südamee, ei täitunud okupantide soov, väljaarvatud Eesti rahva kõnts, saast, kes viskus põlvili okupandi jalge ette ja lubas truu orjana teenida. Neid kõiki me täna tunneme ja on häbi eestlaste pärast, kes eilseid okupante on nõus ka täna teenima ja tunnustama esimese Eesti Vabariigi autasudega, te kõik tunnete neid.

Pole kahtlust ühes, mis oli kindlasti üheks suuremaks tõukejõuks iseseisvumisele, see oli MRP, teisisõnu Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamine, mis pani need suurriigid häbiposti. Arvata võib, et need suurriigid olid  nüüd juba huvitatud sellestki, et see häbiplekk kustutada. Seega kindlasti olid nende hääled kõvemad, kui suurriigid võtsid vastuse otsuse UUE MAAILMA ehitamise vajaduse, kus peaosa mängib Euroopa Liit.

Mail armastatakse ikka rinnale prõmmida ja väita, et me laulsime Eesti vabaks, Rahvarinne, eesotsas Savisaarega tegi(teeb) kõva häält ja klunib seda au endale, Rahvarinne oli see, kes taastas iseseisvuse. Kaalukama panuse andis USA ja Roland Reigan, kes mitmeid kordi esines avaldusega vabastada kolm Balti riiki. Kõik see oli ja kindlasti mingi panuse andis vabanemisele. Kuid mul on teile siin saalis olijatele küsimus, õigemini mitu küsimust ja seda põhjusel, et mulle tundub, võib-olla ma eksin, kuid me pole päris õigel teel oma lähimineviku hindamisel. Esimene küsimus: "Kuidas sai võimalikuks superriigi NSVL-u veretu allaandmine?" Ja teine küsimus: "Kellel oli EL-i rohkem vaja, kas kolmele Balti riigile või Euroopa Liidule?" Neis vastustes peitubki lähimineviku tõde ja protsessid jätkuvad täna, mis tähendab seda, et meilt võeti N. Liidu ahelad  ja pandi palju kindlamad ja isegi julmemad ahelad, mille nimeks on Euroopa Liit.

Nüüd, kus me oleme koos oma lastega müüdud Euroopa Liidule (loe: UUELE MAAILMALE), kus meilt on võetud Põhiseadus ja oleme allutatud Rahvusvaheliste lepingutega EL-i külge, on alustatud rahvusriigi hävitamise plaanidega, sest on selge seegi, et EL ei soovi endi keskel näha rahvusriike, neid loetakse ohtudeks UUE MAAILMA arengus. Midagi likvideerida või hävitada saab ikkagi seestpoolt. Meil jätkus seda "materjali", mida on võimalik rahvusriigi vastu tööle panna ja nii olemegi jõudnud Euroopa Liidu salajasemate plaanide juurde. N. Liit lammutati eesmärgiga "rikastada" maailma rahvaste peret ja sõlmida Venemaaga viisavabadus. Paraku teame, et viisavabadust saab sõlmida ainult nende riikidega, kellega on riigipiir. Meil on riigipiir, Tartu Rahu aegne riigipiir, kuid Venemaa ei tunnista seda ja osalt USA poolse survega ja nüüd EL-i poolse survega soovitakse sellest loobuda, visata Tartu Rahu leping ajaloo prügikasti. Juba ollakse jõutud sinnamaani, et uues redaktsioonis ei mainita Tartu Rahu kordagi ja piirgi olevat rohkem tehnilist laadi. Mida aga tähendab see, et uues piirileppes ei mainita Tartu Rahu? Isegi idioodil tekib küsimus: "Kuidas ikkagi tekkis Eesti Vabariik ja kus see riik siiani oli?" Ja kui nüüd siis edasi mõelda, siis võib paljudele hakata neeldima mõte, et Eesti Vabariik tekkis 1991. aastal  N. Liidu lagunemise tagajärjel.

Võime väita, et alates 1991. aastast  on võimule pääsenud aferistid, sulid, kommunistid ja endised KGB-lased. Kes vähegi tähelepanelikult on jälginud meie iseolemist, siis on nad veendunud, et on toimunud vaikne, kuid sihipärane tegutsemine rahva ja riigi vastu. Täna võime seda tegutsemist nimetada organisatsiooniks nimega "Okupatsiooni Põlistamise ja Tartu Rahu Reetmise Seltsiks."

Tekib kahtlus, et Venemaa valitsus maksab ka toetust. Miks KAPO pole selle piirileppe probleemiga tegelenud, sest kuidas me ka ei nimetaks toimuvat protsessi, siis lõpuks jõuame ikka reetmiseni välja, jõuame sinnamaani, et tegutsetakse vastu rahva tahet, referendumit pole ju toimunud, mis omakorda tähendab seda, et on sõidetud kogu Eesti rahvast teerulliga üle ja kui lähtuda Rahvusvahelisest Inimõiguste Konvetsioonist, siis on Eesti Vabariigi valitsus rikkunud kogu riigi tasandil inimõigusi.

Olen loomult heatahtlik inimene ja isegi natuke naiivne, lähtuvalt sellest arvan,et on veel võimalik midagi teha, näiteks:

1. Esitada Venemaa Föderatsiooni valitsusele nõudmine MRP kirjalik tühistamine, loobumine.

2. Lõpetada okupatsioon Eestimaa Petserimaal ja Narvatagustel maadel koos oma alamate väljaviimisega sellelt territooriumilt.

3. Tunnistada Tartu Rahu lepingu järgseid piire Eesti-Venemaa vaheliseks piiriks.

4. Moodustada komisjon okupatsiooniga tekitatud kahjude hindamise suuruse ja hüvitamise aeg.

Lugupeetud kohalolijad, ärge pange pahaks mu naiivseid unistusi, kuid küll tahaks, et see oleks või saaks tegelikkuseks.

LISA

Langenud vabadusvõitleja päeva aulakonverents, 27.03.2013.a.

Täna peetud kõne lõpetuseks esitan koosolijatele oma kirjaliku nägemuse sellest kuidas peaks lähenema probleemidele ühes väikeriigis.

Poliitikud nimetavad Eestit väikeseks või väga väikeseks riigiks. See on õige, kuid riik ei saa väiksem olla, kui ta tegelikult on. Mõnigi poliitik unustab kahjuks, et Põhiseaduse järgi on tema püha kohus kaitsta Eesti territoriaalset teviklikkust. Allaandmisega või kollabratsionismiga muudame riigi väiksemaks, kui ta tegelikult on ja seda ei luba meie Põhiseadus ning rahvusvaheline seadus nimetab taolist nähtust riigi reetmiseks, mida mitte kauges ajas karistati surmanuhtlusega.

27. märtsil esines Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson Tartus oma kolmetunnise kõnega, milles oli rohkem vahtu kui sisu. Oma kõnes kaitses uut Eesti-Vene piirilepet. Ta on veendunud, et "uus lepe" on palju parem, kui eelmine Eesti-Vene piirileping.

Pime ajaloodoktor Aldo Kals hakkas seepeale naerma, pannes otsekui punkti Mihkelsoni ajupeetusele. Minul tekkis lihtsalt paha tunne. Kolm inimest lahkus kuulajate seast, mis kinnitas veelkord siinkirjutaja diagnoosi esineja kohta.

Selleks, et takistada riikliku kuriteo (loe reetmise) läbiviimist pakun välja nimekirja inimestest, kes peaksid kuuluma komisjoni ja need oleksid:

MART HELME, MARTIN HELME, HENN PÕLLUAAS, LEO KUNNAS, KALJU MÄTIK, MART NIKLUS, ILMAR VANANURM, ANDRES HERKEL, JÜRI VAIDLA, JÜRI LIIM, JÜRI TOOMEPUU JA JÜRI ESTAM.

KOMISJONI TÖÖPERIOOD 18. KUUD.

1. Komisjonil oleks õigus katkestada Eesti-Vene piiri läbirääkimised.

2. koondaks kokku kõik piiriküsimusega seotud pöördumised, avaldused, mis saadetud valitsusele alates 1990.a. kuni tänaseni. Kõik dok. läbi uurida, süstematiseerida, teha omapoolne otsus.

3. Avalikustada kõik kahe riikidevahelise piiriga seotud dokumendid ning vahetehingud.

4. Pöörduda Vene valitsuse poole Eesti territooriumi jätkuva okupatsiooni tühistamisega.

5. Esitada Venemaa valitsusele nõudmine tühistada kirjalikult 1939.a. MRP ja salaprotokoll.

6. Algatada läbirääkimised Eestile tekitatud kahjude hüvitamisega, mis on Eesti Vabariigile tekitatud 50 aastase okupatsiooniga ja selle maksmise mehhanism ning periood.

7. Taastada merepiir. See nihutati 4.mail 1994 mandri suunas.

8. Olen samuti veendunud, et loodav komisjon annaks konkreetse ajaloolis-õigusliku hinnangu nende eestlaste kohta, kes abistasid okupeerijaid oma reziimi siin säilitada.

Komisjoni liikmete ja valitud esimehe töötasu võrdsustada Riigikogu liikmetega.

KOGUJA KROONIKU märkus:

MRP tühistati tegelikult juba NSVL-i viimastel aastatel. Käesolevas kirjatükis on autori tekst nii grammatiliselt, kui ka faktilises osas toimetamata, täpselt nii nagu see täna ettekanti.

 

Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/

Read more...

Rahvuslased juhtisid konverentsil tähelepanu piirileppe ebaseaduslikkusele

www.DELFI.ee

01. juuni 2013 15:05

Foto: Martin Dremljuga

Laupäeval toimus Rahvusraamatukogus piirileppe-temaline konverents „Tartu rahu puutumatuse kaitseks”, millest osavõtjad leidsid, et piirilepe on ebaseaduslik.
Üritusega juhtisid korraldajad enda sõnul tähelepanu Tartu rahu tähtsusele, ta kehtivusele ning kavandatava Eesti-Vene uue piirileppe kahjulikkusele ja ebaseaduslikkusele.
Konverentsil esinesid Helmut Piirimäe, Henn Põlluaas, Jüri Vaidla, Jüri Toomepuu, Jüri Estam, Mart Niklus, Kalju Mätik, Vello Leito, Aivar Koitla jt.
Piirileppe-konverentsi korraldas ühiselt kuus organisatsiooni: Julius Kuperjanovi selts, Rahvuslaste Tallinna klubi, Eesti konservatiivne rahvaerakond, Eesti iseseisvuspartei, Eesti vabaduspartei - Põllumeeste kogu ning Kristiine üürnike ühendus.

Allikas: http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=66221296

Read more...

Laupäevased pildid

Read more...

Stokholmi mässust, tagamaast ja selle tähendusest.

Vene ajal oli tavaks teravsuudel rõhutada, et meie e. Nõukogude Liidus deklareeritav nn arenenud sotsialism pole õige sotsialism, et kui tegelikku sotsialismi tahate näha, minge Skandinaaviasse, minge Rootsi.

Kuigi ajalugu on korduvalt tõestanud, et sotsialism ning selle edasiarendus kommunismi näol on utoopia, mis vaatamata ilusale ja sotsiaalselt sobivale selgitusele (loe: populismile) siiski realiseeruda ei saa ning varem või hiljem kokku jookseb, kutsudes ühiskonnas esile plahvatuse, ometigi jätkatakse ühiskondlikke inimkatseid üha ja jälle. Nagu vanas indiaanianektoodis öeldakse, et vaid kahvanägu võib kordades ühele ja samale rehale astuda.
Ja jälle plahvatab ... ja jälle on mure ... veri, kibe suits, purustused ja normaalsete inimeste imestusest suured silmad.

XX saj. 50.-60. aastate mässavad noored, kes on tänaseks Euroopas kõikjal võimu juurde lubatud, on muutnud sotsiaaldemokraatliku maailmavaate valitsevaks suunaks terves Euroopas. Seetõttu on eriti viimase paarikümne aasta jooksul kõikjal Euroopas vasakpoolsus õlmitsemas, mille kibedaid vilju ja järjekordseid negatiivseid eluvõime õisi me peame alatihti nautima.
Perekond pole oluline, traditsioonid pole olulised, ajalooliselt väljakijunenud väärtused pole olulised ... MINA ja MINU isiklik heaolu on vaid oluline ja kui seda ei mõisteta, siis saatku mu egotsentrilisi soove üleüldine häving.

Ma ei taha siinjuures isegi mõelda sellele, mis saab paari-kolmekümne aasta pärast kui tänased nägu katvad "vabadusvõitlejad" ükskord võimu juurde pääsevad, mis siis saab.

Demokraatia ei tähenda vastutuse puudumist ega luba vara hävitamisele. Demokraatia ei tähenda kõikelubatavust ega kohustuste eiramist ... Aga võib-olla on demokraatia sõnakõlks ning 18. sajandist pärinev luul, millest enamus inimesi tänasel päeval aru ei saa ja tõlgendavad seda vaid oma mätta otsast vaadatuna ja sügavalt egokeskselt, et "mis mulle meeldib, see on demokraatlik. Mis mulle ei meeldi, see on ebademokraatlik"?

Olgu selle "demokraatiaga" kuidas on, aga selle nn "sotsiaalse heaoluühiskonna" hambutust turvalisuse osas ning oskamatust ennast ja kaaskondlasi ning nende vara kaitsta on juba suisa legendaarne - negatiivses mõttes.
Ei olnud siin erandiks 2007 aasta sündmused Tallinnas, varasemad/hilisemad Pariisis, Berliinis, Londonis või nüüd ka Stokholmis.

Nädal aega on Stockholmi eeslinnades märatsevad kambad tekitanud põliselanikes õudust ja  nõutust. Tegemist on valdavalt esimese või teise põlve immigrantidega, kellele Rootsi riik on andnud võimaluse end heaoluühiskonnas sisse seada. Neile see ei sobi. see pole ju nende maa, siin pole nende juuri ega väärtusi. Need juured ja väärtused on vaja neil ju luua ja just sellised, kui olid nende kodumaal - Iraagis, Iraanis, Namiibias, Kongos ... .

Ja Rootsi politsei vahib sündmusi pealt ... mokk töllakil, midagi sisuliselt tegemata.

Ja teha ei saa, sest kui pätile vastu kätt lööd, kaebab ta lööja kohtusse ja meie sügavalt tolerantne ning sotsiaalne ühiskond mõistab päti õigeks. Pätil on alati rohkem õigusi kui seaduskuulekal inimesel, sest seaduskuulekas inimene ei tekita probleeme. Pätil on aga probleemid ja need vajavad mõistmist.

Me oleme jõudmas olukorda, kus lihtsalt midagi muud üle ei jää kui massiliselt relvastuda, sest kõikehõlmav "sotsiaalne ja demokraatlik heoluühiskond" on heaolu hävitanud, turvalisuse minetanud ning jätnud minu, mu lapsed ja mu vara kaitseta.

Need mässajad närivad meie juuri, meie rahvuslikke väärtusi ja arusaamu, püüdes neid muuta ja enda alla väänata - seadused ja riik aga meid ei kaitse ega tahagi kaitsta.

Aga MÄSS PAISUB: põlevad autod, koolid ja politseijaoskonnad, kirjutab Õhtuleht.

Stockholmi eeslinnas Husbys pühapäeva õhtul alanud noorte immigrantide mäss ei näita raugemise märke, vaid laieneb üha uutesse linnaosadesse. Sadade osavõtjatega rahutused jätkusid reede öösel juba viiendat ööd järjest. Peale autode on mässajad asunud süütama koole ja politseijaoskondi. Stockholmi politsei kutsus laupäeva ööseks mujalt riigist abijõudusid.

Stockholmi südalinnast 15 km kaugusele jääv Husby linnaosa rajati 1970. aastatel. Sealse elurajooni kortermajades elavad peamiselt immigrandid, kes on Rootsi tulnud Liibanonist, Türgist, Süüriast, Iraagist ja Somaaliast. Linnaosa 12 200 elanikust on välismaal sündinud 60%. Kui sellele lisada veel juba Rootsis sündinud välismaalaste lapsed, siis suureneb välismaa taustaga elanike osakaal Husbys koguni 85 protsendini. Võrdluseks: Rootsis tervikuna on välismaal sündinute osakaal 15%.

Koole, kauplusi ja autosid põletavad kaagid ise peavad oma tegevust ägedaks, lahedaks ja mõned neist nägu varjavatest murjanitest nimetab seda tegevust ka vabadusvõitluseks.

On see siis kauaigatsetud vaba Euroopa?

Anar Rand

 

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...