Lugeja: riigiettevõtteid ei tohiks juhtida bürokraadid, kelle jaoks rahvustunne on formaalsus

Ruuben Kaalep, EKRE

toimetas: Ragnar Teeveer

Elroni logo

Foto: Andres Putting

Kõik nimed ei ole ilmselgelt mõeldud kõlama pateetiliselt. Eestimaa rongireisijaid sõidutab 1. jaanuarist riigiettevõte Elron. Meile esimeste üldlaulupidudega samal ajal saabunud raudtee on vana, vagunid tuttuued. Uueks võib nimetada ka rahvuslikke tuuli Euroopa poliitikas. Kuid kõigepealt sellest, kuidas Elroni nimi emotsionaalselt süvendab kodanike nn riigitüdimust.

Oleme ammu pidanud tõdema, et paljude eestlaste – valijate, maksumaksjate, demograafilise valimi – jaoks on teatud mõisted kaotanud oma sisu. Riik näiteks on puhas bürokraatia. Riik on ka vägivald. Seda mõtet olen ma näinud kümnete kutsealuste silmis, nendega koos Kaitseressursside Ameti (milline kohutav nimi vabariigi sõdureid värbavale asutusele!) arstliku komisjoni järjekorras oodates. Valdavale osale kutsealustest ei ole oma riigi vabaduse kaitsmine ja selleks valmisolek paraku enam püha kohustus ja auasi.
Ühest küljest murendavad poliitikud inimeste usku Eesti Vabariiki oma tegudega, teisest küljest suhtumisega. Peale oma palga pideva tõstmise ja siiamaani pea selgitusteta loovutuslike piiriläbirääkimiste võime tajuda oma pea kohal järgmise löögina vaimuvaesust ja odavat kommertslikkust, millega juhitakse potentsiaalselt meie rahvusliku uhkuse allikaks olevaid riigiasutusi, näiteks Elroni.
See nimi on loomulikult tühiasi. Selleks ta eesti reisijale jääks, andestatava ja kohanemist nõudvana, kui ei oleks ookeani. Ookeani, mis koosneb samasugustest tilkadest nagu Elron ja mis on viimase kahekümne aastaga täis voolanud. Üks postmodernistlik, püüdlikult mittemidagiütlevasse vormi valatud tilk on sinna langenud iga kord, kui mõni ametnik on tugeva Eesti riigi tugeva sõnumi asemel jälle kirjutanud midagi bürokraatlikku. Ja tulemus on käes.
Orjamentaliteet, riigitüdimus, ignorantsus. Riik nagu ei olekski meie oma. Liiga kergekäeline leppimine sellega, kuidas käputäis bürokraate Toompeal ja Brüsselis meie tulevikku suunab. Eesti-suguse rahvusriigi puhul tähendab rahvustundest võõrdumine paratamatult kaugenemist poliitikast. Just sel põhjusel on nii lihtne jääkeldrite ja rahvakogudega altpoolt tulevaid algatusi kõrvale juhtida. Inimene, kelle jaoks laulupeol rahvuslipu lehvitamine on liigne butafooria, leiab tavaliselt ka, et õpetajate palgad või Kreeka abipakett temasse ei puutu.
Millise riigi eest me siis võitleme?
Erinevalt enamikust liberaalse demokraatiaga lääneriikidest on Eestis põhiseaduslikult sätestatud meie riiklikud ja rahvuslikud eesmärgid: tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on väga lahe, sest välistab võimaluse, et Toompea ülesandeks on lihtsalt 45 000 ruutkilomeetrise maakooreplönni haldamine uute isandate saabumiseni. Isegi kui Toompeal nii arvatakse, siis rahvas igatahes kavatseb püsima jääda, just nagu 1860ndatel. Tarvis on ainult seda endale teadvustada.
Pikemas plaanis on eestlaste uus rahvuslik ärkamine vältimatu, sest midagi sarnast on juba aset leidmas paljudes Euroopa riikides: Ungaris, Prantsusmaal, Kreekas. Möödunud aasta näitas seda eriti selgelt. Ka Ukraina Majdani väljaku protestide üks aktiivsemaid organiseerijaid oli natsionalistliku ideoloogiaga partei Svoboda. Või guugeldage kasvõi Eesti meedias kajastamata jäänud rahvuslaste tõrvikurongkäiku Riias, kus 18. novembril osales 12 000 inimest.
Igat masti oponentide veesogamise kiuste mõistab järjest rohkem inimesi, et olla oma rahvuse üle uhke polegi üldse hirmus ega vägivaldne. Vägivald on hoopis rahvustunde takistamine. Ja mida meeleheitlikumaks muutuvad euroföderalistide või globaalse unitaarriigi pooldajate vastulöögid, seda kindlamalt jõuab rahvuslik impulss ka Eestisse.
Minu jaoks ongi see vastus bürokraatia türanniale isamaa üle. Rahvustundele on ideaalne üles ehitada orgaanilise ühiskonnaga riiki, mida juhib otsedemokraatia. Mulle meeldiks istuda Balti jaamas oranžile rongile ja sellele tulevikule vastu sõita, aga kuni riigiettevõtteid juhivad rahvustunnet formaalsuseks pidavad bürokraadid, jääb sellele sõidule ometi sisse väike kipitus.
Raudteed, Eesti geograafilised veresooned, on nendesamade bürokraatide käes. Just neile tahaks hüüda: mõistke, et teie võimuses on Eesti riigi
elutähtis koostisosa ja olge ometi loomingulisemad!
Eestlaste uus põlvkond, kes otsekui sõidaks laulvast revolutsioonist rongiga Ülemiste lennuväljale ja sealt edasi Läände, võngub nende kahe rööpaharu vahel. Meist ei tohi kasvada bürokraate. Kui me vaatame maailma avatud pilguga, kuid jääme kodumaale, ei karda omaenda omapära, ja paneme aluse uuele rahvuslikule ärkamisele, on põhiseaduse eesmärgid meie põlvkonna poolt täidetud. Me tahame seda teha, meid lihtsalt ei julgustata seda tegema.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=67540866

Read more...

Vaba Mõtte Klubi 01.01.2014

Nii nagu läinud aastavahetusel, kogunevad Vaba Mõtte Klubi liikmed ühte vanasse mõisa, kus teadagi, kummitab. Kummituste ja mõisa peremehe Mart Helme abiga selgitavad vabamõtlejad, kes on aasta parim pahategija; kas vabakond on parem kui erakond; ja kes on järgmine Eesti president. Vabalt mõtlejad on Peeter Ernits, Anti Poolamets, Martin Helme ja Jakko Väli.

Link: http://tallinnatv.eu/index.php?id=11544

Read more...

Leo Kunnas Eesti julgeolekust: Venemaa tugevneb, Euroopa nõrgeneb, USA eemaldub

Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik

www.DELFI.ee

Leo Kunnas

Foto: Ilmar Saabas

Viimase kahe kuu jooksul olen kirjutanud rea artikleid, kus olen analüüsinud uue sõjalise riigikaitse arenguplaani nõrku kohti, samuti meie lähinaabrite Läti ja Leedu riigikaitse seisu ning samme, mida NATO kui organisatsioon on Baltikumi kaitseks ette võtnud. On aeg teha kokkuvõte. Milline on meie julgeolekuolukord täna? Milliseks võib see kujuneda kümne aasta pärast, kui praegused arengutrendid jätkuvad?

Sellest ajast peale, kui Eesti kümme aastat tagasi koos teiste Ida-Euroopa riikidega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmeks vastu võeti, ei ole maailm turvalisemaks muutunud. Vastupidi.
Oleme koos liitlastega osalenud kahes sõjas. Pärast koalitsioonivägede lahkumist Iraagist jätkub seal relvakonflikt eri fraktsioonide vahel ning riik on suuresti langenud Iraani mõju alla. Ilmselge, et see ei olnud selle sõja poliitiline eesmärk ega soovitud lõpptulemus.
Mis juhtub Afganistanis pärast NATO sõjalise operatsiooni lõppu, kui valdav osa liitlasvägesid, sealhulgas ka Eesti väekontingent, sel aastal sõjatandrilt lahkub? Sõda Afganistani valitsusvägede ja Talibani mässuliste vahel kestab lihtsalt edasi.
Pikemas perspektiivis pole suuremat vahet, kas president Hamid Karzai lepib mässulistega kokku või puuakse ta kunagise Nõukogude-aegse liidri Mohammed Najibullah eeskujul laternaposti otsa (see juhtus kolm aastat pärast Nõukogude vägede lahkumist, 1992. aastal). Taliban tuleb võimu juurde tagasi, ühel või teisel moel. Kas see oligi siis liitlasvägede sõjalise sekkumise eesmärk?
USA keskendub Vaikse ookeani piirkonnale
Meie peamine liitlane USA vähendab suure võlakoormuse tõttu kaitsekulutusi, viib vägesid Euroopast välja ning keskendab oma strateegilised jõupingutused Eestist kaugele - Vaikse ookeani piirkonda. Euroopasse jääb tulevikus vaid kaks Ameerika Ühendriikide maavägede brigaadi.
NATO on küll valmis saanud Baltikumi kaitseplaani ning korraldanud lähipiirkonnas ka väikesemastaabilisi õppusi, aga enamik NATO põhikirja artikkel 5 sujuvaks rakendamiseks vajalikust „mustast tööst" on veel tegemata. Baltikumi õhukaitse kui terviku probleem on lahendamata.
Suurema, diviisisuuruse liitlasvägede maaväekontingendi (tugevdatud soomus- või mehhaniseeritud diviisi) kohaletoomist Lääne- ja Kesk-Euroopast koos varustuse ja lahingumoonaga ei ole läbi harjutatud. Pole tehtud ressursiarvestust, palju vajaksid Balti riigid sõjalist abi varustuse, laskemoona, infrastruktuuri väljaehitamise ja muu näol nii rahu kui ka sõjaajal. Mõistagi pole määratletud ka ressursside katteallikaid.
Masust ja euroala rahanduskriisist tingituna on uut hoogu saanud enamiku NATO Euroopa liikmesriikide kaitsekulutuste kärpimise ja relvajõudude vähendamise trend. Seoses täiselukutselistele relvajõududele üleminekuga kulutab enamik meie liitlasriike personali ülalpidamiseks üle poole (mitmed riigid koguni üle 70 protsendi) sõjalisteks kulutusteks eraldatud rahast. See ei jäta kuigi palju ressursse relvastuse ja varustuse moderniseerimiseks.
Säärase suundumuse jätkumine tõstatab paratamatult küsimuse - kust võetakse tulevikus väed NATO Baltikumi kaitseplaani täitmiseks?
Läti ja Leedu on läinud üle väikesearvulisele täiselukutselistele kaitseväele, vähendanud kaitsekulutusi vastavalt 1,2 protsendi ja 0,8 protsendi tasemele SKT-st ning loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest. Sõjalise konflikti korraks seaks see ohtu meie maismaaühenduse liitlasriikidega ning paneks küsimärgi alla Baltikumi kui ühtse sõjalis-strateegilise piirkonna kaitsmise kui sellise.
Mida on vahepeal teinud Venemaa? Et seal toimuvast paremini aru saada, on mõistlik panna viimaste aastate olulisemad sündmused kronoloogilisse järjekorda.
2008
Venemaa-Gruusia sõda. Venemaa võidab sõja ja saavutab oma sõjalis-poliitilise eesmärgi - täieliku kontrolli Põhja-Osseetia ja Abhaasia üle ning nende piirkondade de facto eraldamise Gruusiast. USA, NATO ja Euroopa Liit lepivad olukorraga.
2009
Toimusid mastaapsed õppused „Zapad 2009" ja „Ladoga", mille käigus harjutati muuhulgas konventsionaalset sõjategevust Baltikumi ruumis. Õppustel mängiti läbi ka taktikaliste tuumarelvade võimalik kasutamine NATO vägede vastu.
Vene maavägedes loobuti diviisidest ning mindi üle brigaadistruktuurile. Moodustati 40 iseseisvaks lahingutegevuseks võimelist orgaanilise lahingutoetuse ja lahinguteenindustoetusega tanki- ja motolaskurbrigaadi.
Riigiduuma võttis vastu seaduse, millega sätestatakse Venemaa relvajõudude kasutamine väljaspool riigipiire oma kodanike ja kaasmaalaste kaitseks ning muudel poliitilistel eesmärkidel.
2010
Jõustus uus sõjaline doktriin, milles võimalike ohtudena nähakse muuhulgas NATO laienemist ja Ameerika Ühendriikide relvajõudude paigutamist Venemaa naaberriikidesse.
Sõlmiti leping Prantsusmaaga nelja „Mistral" tüüpi helikopterikandja-dessantaluse hankimiseks. Iga alus suudab peale võtta 16 helikopterit ja tankipataljoni ehk umbes 30 tanki.
Luugas asuv reaktiivsuurtükiväe brigaad võttis relvastusse Iskander-M tüüpi taktikalised raketid, mille tegevusraadius (450 km) katab kogu Eesti territooriumi.
Senised kuus sõjaväeringkonda reorganiseeriti sisuliselt neljaks strateegiliseks ühendväejuhatuseks. Leningradi ja Moskva sõjaväeringkonnad ning Kaliningradi erikaitsepiirkond ühendati uueks Lääne ringkonnaks, staabi asukohaga Sankt-Peterburgis. Venemaa võimekus ühendoperatsioonide läbiviimiseks Baltikumi ruumis kasvab oluliselt.
2011
Alustati uut, järjekorras neljandat kaitsevaldkonna moderniseerimisprogrammi, milles nähakse ette kulutada Vene relvajõudude relvastuse ning varustuse uuendamiseks kuni aastani 2020 umbes 503 miljardit eurot. Venemaa kaitseministeeriumi eesmärgiks on tõsta käesoleva kümnendi lõpuks nüüdisaegse relvastuse-varustuse osakaal kuni 70%-ni (kümnendi alguses oli Venemaa relvajõududel umbes 10% ulatuses uut varustust).
2012
Venemaa kaitseministriks saab endine eriolukordade minister armeekindral Sergei Šoigu. Venemaa relvajõudude moderniseerimise tempo kiireneb.
2013
Toimus õppus „Zapad 2013". Sellega seondunud ja kaasnenud õppuste tsükkel oli oma ulatuselt veelgi mastaapsem kui neli aastat varem toimunu (mõningate analüütikute hinnangul koguni kuni 100 000 osavõtjat). Taas harjutati muuhulgas ka konventsionaalset sõjategevust Baltikumi ruumis.
Kaliningradi piirkonda paigutati „Iskander-M" tüüpi taktikalised raketid.
Prantsusmaal valmis esimene „Mistral" tüüpi helikopterikandja-dessantalus.
Venemaa saavutab olulise diplomaatilise võidu, pakkudes välja võimaliku invasiooni asemel Süüria valitsusvägede käsutuses olevate keemiarelvade hävitamise rahvusvahelise kontrolli all.
Ukraina loobub Venemaa survel assotsiatsioonilepingust Euroopa Liiduga.
Venemaa juhtkond planeerib tõsta sõjalised kulutused 2016. aastaks 4,0%-ni SKT-st, mis tähendaks nende kolmekordistumist võrreldes 2007. aastaga.
Mis saab edasi?
Järgmise kümnendi julgeolekupoliitilised arengusuunad joonistuvad selgesti välja - Euroopa sõjaline nõrgenemine jätkub, Venemaa tugevneb ning Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopast välja.
Arengutrendid on murettekitavad. Eesti julgeolekupoliitiline olukord muutub, mitte küll järsku, aga aegamisi, keerukamaks, mis seab meid tõsiste väljakutsete ette.
On selge, et uues sõjalise riigikaitse arengukavas väljapakutu ei suuda neile väljakutsetele vastata. Aga sellest juba järgmises loos.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=67549486

Read more...

Indrek Meose videoloeng - "Vabadus ühiskonnas"

Link: http://hum.ttu.ee/indrek/flv/vabadus_flv.html

Read more...

Lahkus Harald Nugiseks

Eesti vabaduse kaitsja, Raudristi Rüütliristi kavaler kapten Harald Nugiseks on 93. eluaastal lahkunud igavesele unele oma relvavendade juurde. Sügav kaastunne tema lähedastele!
Eesti, mille eest Harald võitles, jääb püsima!

Allikas: http://www.ekre.ee/lahkus-harald-nugiseks/
________________

M.I.

Read more...

EUGEN VEGES: Petmisega pole siin midagi pistmist - välditakse hõlptuluteenijale obroki maksmist

Hinnangud kujunevad rikutuse astmest. Kes on pettusega või halvasti kohtlemisega harjunud, sel on raske uskuda teiste siirusesse. Sularahatehinguid ei tehta petmise eesmärgil. Seda tehakse muudel põhjustel. 

Ühed panevad arvele selle, mille on välismaalt (puhkusele tulles) Eestisse toonud. Teised selle, mille on äritegevusega (teenus, jaemüük) kogunud. 

Kaardimakseterminali kasutamine pole kõikidele taskukohane, kuna sellega kaasneb (pankadele) mitme protsendi loovutamine ja igakuine püsikulu seadme rentimise eest. Mida väiksemad on käibed, seda mõttetumaks kaarditehing osutub. Petmisega pole siin midagi pistmist - välditakse hõlptuluteenijale obroki maksmist.

DF: Jõulueelse ostupalaviku päevadel võis Kristiine kaubanduskeskuses (võib-olla mujalgi) näha üllatavat pilti – sularaha sissemakseautomaatide juures olid sabad kaks korda pikemad kui väljamakseautomaatide juures. Madratsialuste säästude kontole panemine, et kaardiga jõuluoste teha? Väikeettevõtjad, kelle jõulumüügikassa keset päeva üle hakkas ajama? Jõulude puhul saadud ümbrikupreemiad?

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/villu-zirnask-kes-on-aus-ja-kes-ei-ole.d?id=67537068

Allikas: http://eveges.blogspot.com/2014/01/petmisega-pole-siin-midagi-pistmist.html

Read more...

Uusaastasoov Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja poolehoidjaile

                                                          Tallinna Rahvuslaste Klubi

Head uut aastat kõigile Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pöidlahoidjaile, s.h. ajalehe "Rahvuslik Teataja" ustavaile lugejaile!

Toogu uus aasta meile senisest veelgi rohkem kordaminekuid ja eduelamusi ning aidaku vabaneda nõrkustest! Suurendagu see aasta veelgi me teadmistepagasit ja aidaku jagada teadmisi vähemkursisolijaile veelgi tõhusamalt ja ulatuslikumalt kui seni!

Rahvuslaste Tallinna Klubi oma umbkaudu poolesaja (!) liikmega annab juba alates 2011. aastast välja 1000-eksemplarilist, ÜLERIIKLIKKU ajalehte - "Rahvuslikku Teatajat". (Kui palju on Eestis üldse poolesajaliikmelisi valitsusväliseid organisatsioone, kes omavahenditest (!) suudaks üllitada tuhandes eksemplaris üleriiklikku ajalehte?!) Sel moel oleme eeskujuks meist palju suurematelegi eestimeelsetele organisatsioonidele. Tehkem siis kõik endastolenev, et olla heaks eeskujuks ka 2014. aastal ja edaspidigi ning levitada tõeteatajat - ajalehte "Rahvuslik Teataja" - veelgi ulatuslikumalt kui seni!

Eestil ja üldse Õhtumaal seisavad ees ajad, mil tõde katsutakse rahva eest varjata senisest veelgi rohkem, sest teostada tahetakse aina enam alatuid salaplaane. Nende plaanide paljastamisel ongi nii Rahvuslaste Tallinna Klubil kui ka "Rahvuslikul Teatajal" täita vastutusrikas roll. Koostöös ülejäänud eestimeelsete jõududega tuleme oma rahvavalgustusliku ülesandega kindlasti hästi toime.

Eduvalem on tegelikult päris lihtne: teadmised + vastastikune usaldus + koostöö + sihikindlus. Kui seda edaspidigi järgime, siis saavutame edu kindlasti.

Tegusat uut aastat soovib

Tõnu Kalvet,
Rahvuslaste Tallinna Klubi asutajaliige,
"Rahvusliku Teataja" peatoimetaja

Tallinnas, 2. jaanuaril 2014.

Read more...

MATTI ILVES: LÄÄS LIIGUB DIKTATUURI POOLE

On täiesti selge - lääs liigub diktatuuri, et mitte öleda fašistliku valitsemisviisi poole. Lahtiste silmadega inimestele on see ammu juba selge. Toon vüüd mõned hästi nähtavad märgid, mis seda arvamust toetavad.

Tegelikult pole tänapäva "demokraatia" mitte midagi muud, kui vaid rahva petmine. Euroopa Liidus ja USA-s valitsev esindusdemokraatia on tegelikult pärit feodaalühiskonnast, seda ütles juba filosoof Jean-Jacques Rousseau oma aastal 1762 ilmunud raamatus "Ühiskondlikust kokkuleppest ": "Kõik seadused, mida rahvas ei ole heaks kiitnud, on nullid, pole seadused. Esinduse idee on kaasaegne, pärineb feodaalsest valitsemisest, ebaõiglasest ja absurdsest valitsemisest, kus inimolevus on allakäinud." Tegeliku demokraatia saavutamiseks peaksime liikume otsedemokraatia poole, nii kui see on Šveitsis.
Teame, milline vastuseis on isegi meie parlamendis rahvaalgatuse seadustamiseks, ometi oli see idee kõige populaarsem ka Rahvakogu protsessis. Rahvaalgatuse seadustamine oleks vaid üks samm õiges suunas, demokraatia kehtestamisel.
Vastupidi, nüüd arutletakse juba täiesti tõsiselt nii meil kui ka Euroopas ühe partei juhtimisel kehtestatavast "demokraatiast ", nn. juhtiva partei demokraatiast. See ei tähenda veel esialgu õnneks teiste erakondade keelustamist.

Järjest rohkem rakendatakse E Liidus sunnimeetmeid. Tolerantsi ebainimlike-moraalitute reeglite pealesurumine osariikidele on üks kujukas näide ja õige pea asutakse juba rakendama repressioone teisitimõtlejate vastu, nad võetakse jälgimise alla. Endiste riigipeade ja valitsusjuhtide nõukogu tegi EL-ile ettepaneku asutada riiklikud jälgimisstruktuurid, mille ülesandeks oleks monitoorida kõigis liikmesriikides nende kodanike ja ühingute tegevust, keda võib kahtlustada(!) sallimatuses. See ettepanek on võetud ka töösse, seoses uue "Võrdse kohtlemise direktiiviga". Vaat nii, esialgu jälgimine ja siis ka karistused.

Traditsioonilise perekonna lammutamisne sellesama sundtolerantsiga on võtnud järjest kentsakamaid vorme. Prantsusmaal abiellus hiljuti üks naine sillaga. Jah, just nimelt sillaga ja seda linnapea "õnnistusel". Vaesed piirkondade juhid ning  linnapead on seal sotsialistliku valitsuse poolt nii ära hirmutatud, kui nad julgesid protesteerida homoabielude vastu, siis neid ähvardati rangete vanglakaristustega. Muide, karistusi on juba ka täide viidud.

Sunnimeetmeid rakendatakse ka majanduses, nii kui fašistlikule diktatuurile kohane. Üks pealesunnitud käik (formaalselt küll meie Riigikogu poolt heakskiidetud) oli ESM-i rakendamine, koos ülilühikete tähtaegadega sundmaksetega.
Kuid see meede olid ainult tagasihoidlik näide sellest, milleks ollakse võimelised omades kontrollimatut võimu. Sest ees ootab meid nüüd, arvatavasti juba 2014 aastal, inimeste ja ettevõtete pangakontode osaline sundkonfiskeerimine esialgu 10% ulatuses. Seda tehakse ülirikaste pankurite ja nende pankade heaks käekäiguks.

Suukorvitatakse ka vaba ajakirjandus. E Liidus on väljatöötamisel uued reeglid, tagamaks, et ajakirjanikud ja meediaorganisatsioonid käituksid vastutustundlikult. Kavas on moodustada organid, mis omandaksid volitusi uurida kaebusi ning neil peaks olema reaalne võim oma otsuseid jõustada. Näiteks määrata trahve, anda korraldusi, ning võtta ära ajakirjanduslik tegevusluba.

Nii tasapisi juurutatakse Uut Maailmakorda (mis on tegelikult plutograatide võim), millega ka eestlestel on nüüd tihedam kokkupuude, kui Lennart Meri 2013. aasta rahvusvaheline konverents viidi läbi deviisi all: "The North-South Split – Managing a New World Order", Põhja-Lõuna lõhe - Juhtiv Uus Maalimakord.

VL: plutograat - poliitilist võmu omav suurkapitalist

Read more...

Aivar Pahk Facebookis

Seoses moslemi põrgu-põrsaste populatsiooni kasvuga Ühendkuningariigis, kasvab ka naiste distsiplineerimine „kosmeetiliste“ meetoditega:
Viimase 6 aasta jooksul on moslemite poolt naiste välimuse muutmine söövitavate ainetega kasvanud 3 korda. Kui 6 aasatat tagasi tähendati Inglismaal veel 56 säärast juhtumit, siis sellel aastal juba 144.

Moraal: Eile juhtusid sellised asjad meist kaugel Aasias, täna juba meie aia taga (Lääne- ja Põhja-Euroopas), homme võib sellise uudise „peategelane“ olla sinu või minu tütar.
Artikkel: http://shariaunveiled.wordpress.com/2013/08/31/as-the-muslim-population-increases-in-the-uk-acid-attacks-on-women-soar/

Read more...

Piirilepingust

Iga vähegi kainelt mõtlev inimene taipab kohe, et „uus Eesti-Vene piirilepe” on Eestile mitte lihtsalt kasutu, vaid suisa kahjulik. Selle „leppega” tunnistaks Eesti riik kehtetuks oma põhiseaduse.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §122 ütleb: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste rahvusvaheliste piirilepingutega.”

Sõna „ja” eelmises lauses tähendab, et üheaegselt kehtivad nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse §123 ütleb, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus.

Eesti Vabariik on ausalt täitnud Tartu rahulepingut ja seega puudub Venemaal igasugune õiguslik alus selle lepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Tallinnas olles väitis Vene riigiduuma väliskomitee esimees Konstantin Kossatšov, et Tartu rahuleping ei kehti, kuna selle sõlmis ebaseaduslik bolševike valitsus.

 Tartu rahulepingu sõlmimise hetkel polnud teised riigid kumbagi lepinguosalist veel tunnistanud. Kuid 1939. aasta 28. septembril, kui sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline Vastastikuse Abistamise Pakt (ehk baaside leping), olid mõlemad lepinguosalised rahvusvaheliselt tunnistatud riigid ja Rahvasteliidu liikmed. Baaside lepingus oli muu hulgas öeldud järgmist:

„Eesti Vabariigi President ühelt poolt, ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt, juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920. a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse;

tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920.a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932. a.

  on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks; /-/”

Seega sõltumata sellest, kas Tartu rahuleping tema allakirjutamise hetkest oli kehtiv või mitte, tuleb teda alates 28. septembrist 1939 lugeda kehtivaks, sest sel kuupäeval kinnitasid oma allkirjadega tema kehtivust kahe selleks ajaks rahvusvaheliselt tunnistatud riigi ametlikud esindajad.

Kes vajab uut „piirilepet” tegelikult?

Arvamus, nagu võimaldaks piirilepingule allakirjutamine parandada suhteid Venemaa valitseva ladvikuga, on ekslik. Mistahes järeleandmised Moskva põhjendamatutele nõudmistele toovad kaasa järjest uued nõudmised. Nii oli see aastatel 1939 ja 1940, nii on see ka nüüd.

Väiteid, nagu poleks meile Narvatagust ja Petserimaad tarvis, ei saa võtta tõsiselt. Siinjuures tuleks ka küsida, et milleks sedasama maad on Venemaal tarvis. Venemaa ei ole ülerahvastatud. Venemaa rahvaarv väheneb aastas madala sündivuse, suure suremuse ja emigreerumise tõttu. President Putini üleskutse teistes riikides elavatele venelastele Venemaale tagasi tulla pole leidnud mingit vähegi märkimisväärset vastukaja.

Kõike eespoolöeldut arvesse võttes võib kindlalt öelda, et Narvatagust ja Petserimaad ei vaja Venemaa, see tähendab vene rahvas, vaid neid vajab Kremli valitsev ladvik.

Teises maailmasõjas oli Venemaa võitjate poolel. Ta on loodusvarade poolest üks maailma rikkamaid maid. Ja kõige selle juures on ta rahva põhimassi jaoks muudetud tõeliseks vaestemajaks. Selleks, et juhtida rahva tähelepanu kõrvale tema viletsalt olukorralt ja luua illusiooni, nagu oleks Kremli ladvik vene rahva huvide kaitsja, vajab Kreml vaenlasi. Üheks sobivaks vaenlaseks on tänapäeva Eesti oma praeguste juhtidega, kes on andnud oma vaikiva nõusoleku Venemaa poolt tulevale valede laviinile.

Kremli ladvik ei vaja nimetatud territooriumi, vaid vajab, et Eesti ütleks lahti oma põhiseadusest.

Eesti iseseisvus taastati järjepidevuse alusel. Kui Eesti kirjutab alla oma põhiseadusega vastuolus olevale piirilepingule, siis on ta sellega faktiliselt lahti öelnud Tartu rahust ja tunnistanud kehtetuks oma põhiseaduse. Ei saa ju Tartu rahu lugeda enam kehtivaks, kui kumbki lepinguosaline teda ei täida.

KALJU MÄTIK

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 12. numbris (september-oktoober 2012) ilmunud kirjutis.

________________

"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

Read more...