pühapäev, 4. september 2016
laupäev, 3. september 2016
KOHALIK VAADE: Leedu armee soetas endale hirmkalleid kulpe ja sõelu
Vaidas Saldžiūnas, Vilnius, ajakirjanik
Kui ladina keeles tähendab nota bene «pane tähele», siis Leedus on Nota Bene muutunud korruptsiooni, maksumaksjate raha ja usalduse raiskamise sümboliks, sest just seda nime kannab ettevõte, mis suutis Leedu sõjaväele müüa köögiriistu turuhinnast vähemalt kaheksa korda kallimalt.
Avalikkusel ei jäänud see märkamata ning reaktsioon oli karm. Alguses tundus, nagu oleks tegu halva naljaga: näiteks soetas Leedu armee lõikelaua, mis maksab poes 28 eurot, nemad aga said selle 180 euro eest. Leivanuga, mille eest tuleb tavaliselt välja käia 13 eurot, läks sõjaväele maksma 142 eurot tükk.
Miskipärast oli armeele tarvis ka praekahvleid, mis soetati silmagi pilgutamata 184 euro eest tükk. Halenaljakas nimekiri jätkub: sõel – 70 eurot, veel lihtsam sõel – 161 eurot, noateritaja – 103 eurot, lihanuga – 250 eurot, kulp – vähemalt 243 eurot, ja nii edasi.
Pole ime, et köögiriistad said kiirelt kuldasjakeste sildi külge – kes üldse maksaks selliste tarvikute eest niivõrd palju? Jätame siinkohal ehk kõrvale kolme Michelini tärniga restoranid, mida tõe huvides pole Leedus ühtegi.
See-eest on Leedus relvajõud, mis on viimastel aastatel nautinud revolutsioonilist muutust rahastuses, hangetes, lahinguvalmiduses – kuid sellega on suurenenud ka avalik tähelepanu. Nüüd nõuab avalikkus infot – kuidas sai selline asi juhtuda? Kuidas suutis armee välja käia sedavõrd palju raha köögiriistade eest, mil pole riigikaitsega midagi pistmist?
Kuldkahvlite juhtumi avastas riigihangete amet, kes sellistel avalikel hangetel silma peal hoiab. Avalikkuses järgnes küsimuste laviin koos viha ja naeruvääristamisega. Probleem pole ainult selles, et Leedu armee maine on saanud katastroofilise hoobi, vaid toimunu mõju võib ulatuda kõigi Baltimaadeni.
Hange tehti 2014. aastal, mil Euroopa sai Venemaa tungimisega Ukrainasse jõhkra meeldetuletuse. Hübriid- ja konventsionaalne sõda ning maakrabamine olid jälle moes ning Euroopa igavese rahu illusioon kildudeks purunenud.
Kuigi Leedu meenutas toona käbedalt Euroopale, millist ohtu Venemaa kujutab, polnud riik kuni selle ajani ise just palju pingutanud. NATO kahe protsendi kaitsekulude nõude täitmiseni pole riigis seni jõutud, kuid 2013 tegi Leedu uue madaluse rekordi, kulutades kaitsele 267 miljonit eurot ehk 0,77 protsenti SKTst – vaid veidi rohkem kui Luksemburg.
President Dalia Grybauskaitė, kes varem oli väitnud, et kahe protsendi nõuet pole kuskil kirjas, järelikult on see ebaoluline, tegi kannapöörde. Kaitsekulud hakkasid järsult kerkima ning selleks aastaks on nad jõudnud 575 miljoni euroni. Järgmisel aastal peaks Leedu kulutama kaitsele 720 miljonit eurot ehk 1,8 protsenti SKTst. 2018. aastaks on ambitsioonikas plaan jõuda lõpuks kahe protsendini.
Kaitseminister Juozas Olekas on väitnud, et kaks protsenti pole samuti lõppeesmärk, ning eksperdid usuvad, et arvestades piirkonna halvenevat julgeolekuolukorda ning Leedu relvavägede vajadusi, on võimalik kulutada ka kolm protsenti. Reaalselt tähendaks see 13 miljardit eurot – tegu on summaga, mis vaid mõne aasta eest oleks tundunud uskumatu.
Suurtele hankelepingutele juba kulutatakse raha, näiteks ligi 400 miljonit eurot maksvatele jalaväe lahingumasinatele.
Pärast pikki läbirääkimisi ja kaalumist on Leedu valinud välja kõige kallima variandi Saksamaal toodetavast Boxerist, mis on 36 tonni kaaluv elukas, kus peal 33-millimeetrise kaliibriga Iisraeli kahur ja tankitõrjeraketid Spike. Leedu saab neid 88.
Saksa sõjaväetööstus ja laod on muutunud Leedu armeele kaubanduskeskuseks: juurde on tellitud veel automaate G-36, sest Leedu sõjavägi arendab üht alamehitatud brigaadi kolmeks ajateenijatest lisajõudu saavaks soomusjalaväebrigaadiks.
Kohustusliku sõjaväeteenistuse taastamine mõjus Leedus alguses šokina, kuid sammu vajalikkust oli tunda ning read said vabatahtlikest täis. Kava kutsuda aastas kuni 4000 inimest sõjaväkke tundus tehtav.
Leedu kaitseliidu analoogi Lietuvos Šaulių Sąjunga vastu on samuti huvi kasvanud, vabatahtlikud tahavad õppida, kuidas võidelda, ellu jääda ja oma peret ja kodumaad kaitsta. Kõik militariseerimise vajalikkuses ja kaitsekulutuste suurendamises kahtlejad võivad kergelt sattuda avaliku naeruvääristamise alla, või veel hullem – saada Kremli toetaja märgi.
Kõik need meeleolud kestsid kuni praeguse nädalani, mil puhkes kuldkahvlite skandaal. Riiklikud süüdistajad algatasid küll ametliku uurimise, kuid selleks oli juba liiga hilja.
Juba see on piisavalt halb, et mõned alamastme bürokraadid on suutnud järgida halvimaid nõukogude traditsioone, soetades täiesti tarbetuid ja rängalt ülehinnatud asju, et kopikas endale taskusse ajada.
Nimelt olid lepingud sõlmitud 2014. aastal, mil armeel oli tarvis palju pakilisemaid oste. Sõdurid nõudsid paremaid kiivreid, saapaid, relvi ja varustust, kuid selle asemel soetas materiaalsete ressurssside osakond neile hunniku ülehinnatud köögiriistu.
Mõni alama astme spetsialist oli soovitanud neil kosmiliste hindadega tarvikud osta Nota Bene käest – ning see ettevõtte on viimase aastakümne jooksul võitnud hulga riigihankeid. Ka ei äratanud ost kahtlusi vähemalt kahes kõrges sõjaväeametnikus.
Tuhanded inimesed, kes annetasid kaks protsenti oma maksudest armeele, tunnevad end nüüd petetuna. Ka varem on lisaraha kulutamise otstarbekus küsimusi tekitanud, kuid nüüd on kriitikutel väga konkreetne näide, et relvavägede rahakulutust ei tasu usaldada.
Isegi kui uurimise käigus süüdlased leitakse ja vangi mõistetakse, isegi kui edaspidi peetakse iga kulutatud euro üle arvet, on kahju juba tehtud ning usaldust on väga keeruline tagasi võita. Käes on ka valimishooaeg ja nagu ikka, on võtmeteemad seotud majanduse ja avaliku sektori kulutustega.
Paljud leedukad pole valitsuse kulutamisstiiliga rahul ning tihti nähakse selle eest vastutavana poliitikuid, kes võivad lihtsalt inimeselt karistamatult raha varastada. Madalad palgad ja jätkuvad skandaalid on emigratsioonile juba hoogu andnud – ainuüksi eelmisel aastal läks võõrsile õnne otsima 32 000 inimest.
Suurenenud kaitsekulutusi saab olema väga keeruline põhjendada, kuigi just kaitsekulud on valdkond, mille üle Leedu on kahe viimase aasta jooksul väga uhke olnud, lootes lõpuks jõuda piirkondliku rivaali Eestiga samale tasemele ja kõrgemalegi.
Asjaolu, et eestlased võivad juba kaugel ees olla, tekitab meis, leedukates, kõige leebemalt öeldes ebamugavust. Tavaliselt tooks uudised, et Leedu mingis valdkonnas Eestit edestab, kaasa halvastivarjatud rahulolutunde. Leedu oma rikka sõjaväeajaloo ja vürstiriigimälestusega ei kannata seda, et mingid ärritavad eestlased on eespool.
Nüüd võib Leedu poliitikutel tekkida ahvatlus kaitsekulutusi kärpida, sest kui sõjaväelased ei saa kogu selle rahahulgaga hakkama ja on asunud kuldkahvleid ostma, siis järsku polegi neil üldse nii palju raha vaja.
Sellised mõttemõlgutused võivad väga kiiresti muutuda valimislubadusteks, ja need omakorda uue valitsuse otsusteks. Rahva soove tuleb ju täita.
Leedu relvajõududele on tegu mitmest küljest halva uudisega, sest nii väheneks vajalik rahasüstide voog ning ka sõjaväe vabatahtlike arv. Kuid asi ei käi ainult Leedu ümber.
Nõrgem Leedu on halb ka Eesti jaoks, sest suured liitlased NATOs näevad Eesti-kiitusest hoolimata Baltimaid ühe piirkonnana. Kui üks ots hakkab vappuma, tunneb seda ka teises otsas, või Atlandi taga, võttes arvesse mitte vaid teatud USA presidendikandidaadi, vaid ka USA märkusi üldiselt.
Allikas: http://maailm.postimees.ee/v2/3819955/kohalik-vaade-leedu-armee-soetas-endale-hirmkalleid-kulpe-ja-soelu
________________
Ega me ei tea, võib-olla on ka meil selliseid oste sooritatud. Jgatahes see on selge, et relvastust ostetakse põhiliselt NATO opreatsioonide (võõraste sõdade) tarbeks ja vähem pööratakse tähelepanu iseseisva kaitsevõime arendamiseks.
M.I. Read more...
Kui ladina keeles tähendab nota bene «pane tähele», siis Leedus on Nota Bene muutunud korruptsiooni, maksumaksjate raha ja usalduse raiskamise sümboliks, sest just seda nime kannab ettevõte, mis suutis Leedu sõjaväele müüa köögiriistu turuhinnast vähemalt kaheksa korda kallimalt.
Avalikkusel ei jäänud see märkamata ning reaktsioon oli karm. Alguses tundus, nagu oleks tegu halva naljaga: näiteks soetas Leedu armee lõikelaua, mis maksab poes 28 eurot, nemad aga said selle 180 euro eest. Leivanuga, mille eest tuleb tavaliselt välja käia 13 eurot, läks sõjaväele maksma 142 eurot tükk.
Miskipärast oli armeele tarvis ka praekahvleid, mis soetati silmagi pilgutamata 184 euro eest tükk. Halenaljakas nimekiri jätkub: sõel – 70 eurot, veel lihtsam sõel – 161 eurot, noateritaja – 103 eurot, lihanuga – 250 eurot, kulp – vähemalt 243 eurot, ja nii edasi.
Pole ime, et köögiriistad said kiirelt kuldasjakeste sildi külge – kes üldse maksaks selliste tarvikute eest niivõrd palju? Jätame siinkohal ehk kõrvale kolme Michelini tärniga restoranid, mida tõe huvides pole Leedus ühtegi.
See-eest on Leedus relvajõud, mis on viimastel aastatel nautinud revolutsioonilist muutust rahastuses, hangetes, lahinguvalmiduses – kuid sellega on suurenenud ka avalik tähelepanu. Nüüd nõuab avalikkus infot – kuidas sai selline asi juhtuda? Kuidas suutis armee välja käia sedavõrd palju raha köögiriistade eest, mil pole riigikaitsega midagi pistmist?
Kuldkahvlite juhtumi avastas riigihangete amet, kes sellistel avalikel hangetel silma peal hoiab. Avalikkuses järgnes küsimuste laviin koos viha ja naeruvääristamisega. Probleem pole ainult selles, et Leedu armee maine on saanud katastroofilise hoobi, vaid toimunu mõju võib ulatuda kõigi Baltimaadeni.
Hange tehti 2014. aastal, mil Euroopa sai Venemaa tungimisega Ukrainasse jõhkra meeldetuletuse. Hübriid- ja konventsionaalne sõda ning maakrabamine olid jälle moes ning Euroopa igavese rahu illusioon kildudeks purunenud.
Kuigi Leedu meenutas toona käbedalt Euroopale, millist ohtu Venemaa kujutab, polnud riik kuni selle ajani ise just palju pingutanud. NATO kahe protsendi kaitsekulude nõude täitmiseni pole riigis seni jõutud, kuid 2013 tegi Leedu uue madaluse rekordi, kulutades kaitsele 267 miljonit eurot ehk 0,77 protsenti SKTst – vaid veidi rohkem kui Luksemburg.
President Dalia Grybauskaitė, kes varem oli väitnud, et kahe protsendi nõuet pole kuskil kirjas, järelikult on see ebaoluline, tegi kannapöörde. Kaitsekulud hakkasid järsult kerkima ning selleks aastaks on nad jõudnud 575 miljoni euroni. Järgmisel aastal peaks Leedu kulutama kaitsele 720 miljonit eurot ehk 1,8 protsenti SKTst. 2018. aastaks on ambitsioonikas plaan jõuda lõpuks kahe protsendini.
Kaitseminister Juozas Olekas on väitnud, et kaks protsenti pole samuti lõppeesmärk, ning eksperdid usuvad, et arvestades piirkonna halvenevat julgeolekuolukorda ning Leedu relvavägede vajadusi, on võimalik kulutada ka kolm protsenti. Reaalselt tähendaks see 13 miljardit eurot – tegu on summaga, mis vaid mõne aasta eest oleks tundunud uskumatu.
Suurtele hankelepingutele juba kulutatakse raha, näiteks ligi 400 miljonit eurot maksvatele jalaväe lahingumasinatele.
Pärast pikki läbirääkimisi ja kaalumist on Leedu valinud välja kõige kallima variandi Saksamaal toodetavast Boxerist, mis on 36 tonni kaaluv elukas, kus peal 33-millimeetrise kaliibriga Iisraeli kahur ja tankitõrjeraketid Spike. Leedu saab neid 88.
Saksa sõjaväetööstus ja laod on muutunud Leedu armeele kaubanduskeskuseks: juurde on tellitud veel automaate G-36, sest Leedu sõjavägi arendab üht alamehitatud brigaadi kolmeks ajateenijatest lisajõudu saavaks soomusjalaväebrigaadiks.
Kohustusliku sõjaväeteenistuse taastamine mõjus Leedus alguses šokina, kuid sammu vajalikkust oli tunda ning read said vabatahtlikest täis. Kava kutsuda aastas kuni 4000 inimest sõjaväkke tundus tehtav.
Leedu kaitseliidu analoogi Lietuvos Šaulių Sąjunga vastu on samuti huvi kasvanud, vabatahtlikud tahavad õppida, kuidas võidelda, ellu jääda ja oma peret ja kodumaad kaitsta. Kõik militariseerimise vajalikkuses ja kaitsekulutuste suurendamises kahtlejad võivad kergelt sattuda avaliku naeruvääristamise alla, või veel hullem – saada Kremli toetaja märgi.
Kõik need meeleolud kestsid kuni praeguse nädalani, mil puhkes kuldkahvlite skandaal. Riiklikud süüdistajad algatasid küll ametliku uurimise, kuid selleks oli juba liiga hilja.
Juba see on piisavalt halb, et mõned alamastme bürokraadid on suutnud järgida halvimaid nõukogude traditsioone, soetades täiesti tarbetuid ja rängalt ülehinnatud asju, et kopikas endale taskusse ajada.
Nimelt olid lepingud sõlmitud 2014. aastal, mil armeel oli tarvis palju pakilisemaid oste. Sõdurid nõudsid paremaid kiivreid, saapaid, relvi ja varustust, kuid selle asemel soetas materiaalsete ressurssside osakond neile hunniku ülehinnatud köögiriistu.
Mõni alama astme spetsialist oli soovitanud neil kosmiliste hindadega tarvikud osta Nota Bene käest – ning see ettevõtte on viimase aastakümne jooksul võitnud hulga riigihankeid. Ka ei äratanud ost kahtlusi vähemalt kahes kõrges sõjaväeametnikus.
Tuhanded inimesed, kes annetasid kaks protsenti oma maksudest armeele, tunnevad end nüüd petetuna. Ka varem on lisaraha kulutamise otstarbekus küsimusi tekitanud, kuid nüüd on kriitikutel väga konkreetne näide, et relvavägede rahakulutust ei tasu usaldada.
Isegi kui uurimise käigus süüdlased leitakse ja vangi mõistetakse, isegi kui edaspidi peetakse iga kulutatud euro üle arvet, on kahju juba tehtud ning usaldust on väga keeruline tagasi võita. Käes on ka valimishooaeg ja nagu ikka, on võtmeteemad seotud majanduse ja avaliku sektori kulutustega.
Paljud leedukad pole valitsuse kulutamisstiiliga rahul ning tihti nähakse selle eest vastutavana poliitikuid, kes võivad lihtsalt inimeselt karistamatult raha varastada. Madalad palgad ja jätkuvad skandaalid on emigratsioonile juba hoogu andnud – ainuüksi eelmisel aastal läks võõrsile õnne otsima 32 000 inimest.
Suurenenud kaitsekulutusi saab olema väga keeruline põhjendada, kuigi just kaitsekulud on valdkond, mille üle Leedu on kahe viimase aasta jooksul väga uhke olnud, lootes lõpuks jõuda piirkondliku rivaali Eestiga samale tasemele ja kõrgemalegi.
Asjaolu, et eestlased võivad juba kaugel ees olla, tekitab meis, leedukates, kõige leebemalt öeldes ebamugavust. Tavaliselt tooks uudised, et Leedu mingis valdkonnas Eestit edestab, kaasa halvastivarjatud rahulolutunde. Leedu oma rikka sõjaväeajaloo ja vürstiriigimälestusega ei kannata seda, et mingid ärritavad eestlased on eespool.
Nüüd võib Leedu poliitikutel tekkida ahvatlus kaitsekulutusi kärpida, sest kui sõjaväelased ei saa kogu selle rahahulgaga hakkama ja on asunud kuldkahvleid ostma, siis järsku polegi neil üldse nii palju raha vaja.
Sellised mõttemõlgutused võivad väga kiiresti muutuda valimislubadusteks, ja need omakorda uue valitsuse otsusteks. Rahva soove tuleb ju täita.
Leedu relvajõududele on tegu mitmest küljest halva uudisega, sest nii väheneks vajalik rahasüstide voog ning ka sõjaväe vabatahtlike arv. Kuid asi ei käi ainult Leedu ümber.
Nõrgem Leedu on halb ka Eesti jaoks, sest suured liitlased NATOs näevad Eesti-kiitusest hoolimata Baltimaid ühe piirkonnana. Kui üks ots hakkab vappuma, tunneb seda ka teises otsas, või Atlandi taga, võttes arvesse mitte vaid teatud USA presidendikandidaadi, vaid ka USA märkusi üldiselt.
Allikas: http://maailm.postimees.ee/v2/3819955/kohalik-vaade-leedu-armee-soetas-endale-hirmkalleid-kulpe-ja-soelu
________________
Ega me ei tea, võib-olla on ka meil selliseid oste sooritatud. Jgatahes see on selge, et relvastust ostetakse põhiliselt NATO opreatsioonide (võõraste sõdade) tarbeks ja vähem pööratakse tähelepanu iseseisva kaitsevõime arendamiseks.
M.I. Read more...
reede, 2. september 2016
Aita valida Eestile presidenti!
Eesti presidendiks ei tohi saada kartellierakondade käepikendus. Teie
saate aidata kaasa sellise presidendi valimisele, keda rahvas väärib!
Meie erakond on kindlalt veendunud, et Eestis peab presidenti saama valida rahvas. Valimiskogu ei ole küll otsevalimine, aga see on siiski rahvale lähemal ning igal inimesel on rohkem võimalusi tulemusi mõjutada.
Olen veendunud, et Eesti vajab presidendina inimest, kes ei lähe Kadriorgu õpipoisiks, vaid on küps ja kogenud nii sise-, välis,- kui ka julgeolekupoliitikas. Parlamendi riigikaitsekomisjoni esimehena olen süvitsi kursis meie riigikaitse teemadega. Töötasin 1990. aastatel Eesti Välisministeeriumis, minu viimane ametikoht seal pärast neli aastat kestnud suursaadikutööd Moskvas oli poliitika asekantsler.
Erakonna esimehena olen viimasel kolmel aastal Eesti korduvalt risti-rästi läbi sõitnud, kohtunud kohalike inimeste, ettevõtjate, kodanikuaktivistide ja omavalitsusjuhtidega. Tean inimeste rõõme ja muresid nii suuremates kui ka väiksematest linnades-külades.
Olen poliitikas ainult seepärast, et mul on mure eesti rahva tuleviku pärast. Soovin, et meil oleks siin hea elada nii vaimselt kui ka aineliselt. Et meie rahvas ei sureks välja ega jookseks laiali, vaid pöörduks kasvule. Et meie ilus keel ei hääbuks, vaid selles keeles kirjutataks raamatuid, loodaks laule ja tehtaks teadust. Et meie kultuur ei pihustuks globaalsetes tormituultes, vaid annaks meie järeltulijatele ka saja aasta pärast põhjust endale rinnale taguda, et eestlane olla on uhke ja hää. Tean, et samamoodi mõtlevad sajad tuhanded rahvuskaaslased.
Kuidas saate Teie presidendi valimistel kaasa rääkida?
Igaüks meist saab presidendivalimiste tulemust mõjutada, kui võtate ühendust oma kohaliku valla või linna volikogu liikmetega ning annate neile teada oma eelistusest. Uskuge, kohalikud volikogu liikmed kuulavad kohalike inimeste arvamust ning see kindlasti mõjutab nende otsustust.
Volikogud peavad 17. septembriks otsustama oma valijamehed, kes asuvad presidenti valima. Lähipäevadel ja –nädatel toimuvad Teie kodukohas volikoguistungid. Kui Teil vähegi võimalik, minge istungile kohale, et väljendada rahva tahet. Panen Teile südamele, et see toimuks viisakalt ja korrektselt, saadikutel tuleb lasta oma tööd teha.
Omalt poolt luban, et jätkan järgnevatel nädalatel kampaaniat valijameeste usalduse võitmiseks. Ärge imestage, kui te seda meie peavoolumeediast ei näe – minu kandidatuuri mahavaikimine või mahategemine on veelkordne kinnitus sellest, et suurt osa Eesti meediast ei saa usaldada ega uskuda. Võin aga lubada, et kampaanias on konkurentidele varuks mõnigi üllatus.
Hea toetaja!
Eestile presidendi valimine ei saa ega tohigi olla lihtne. Inimene, kes meie riigi kõrgeimat ametit hakkab kandma, peab läbima tiheda sõela ning tegema ära tohutu töö. Ent pingutus ei saa seista ainult ühe inimese õlgadel, vajame paljude abi ja toetust. Just seepärast julgen teie poole pöörduda veel ühe abipalvega. Nagu isegi mõistate, on valimiskampaaniad väga kulukad. Igasse valda ja volikogusse oma sõnumiga jõudmine on seotud märkimisväärsete väljaminekutega. Lähinädalatel on erakonnal ette näha olulisi rahalisi kulutusi. Seetõttu olen isiklikult ülimalt tänulik, kui lisaks oma volikogu liikmetega suhtlemisele leiate võimaluse toetada erakonda ka annetusega. See on vajalik, et hoida ära kartellierakondadele sobiva mugavuskandidaadi sokutamine riigipea toolile.
Ehk on Teil võimalik teha annetus 5 euro või 10 euro ulatuses? Võib-olla võimaldab Teie rahaline olukord aga 25 euro, 50 euro või isegi suurema summa annetamist? Me oleme väga tänulikud iga toetuse eest!
Ärge unustage, et kuigi Konservatiivne Rahvaerakond saab toetust riigieelarvest, on teiste erakondade riigieelarveline toetus kordades suurem ning nende kasuks on pandud tööle ka peavoolumeedia. Tegemist ei ole võrdse võitlusega! Õnneks saame olla kindlad, et meie ühises võitluses kuulub meile suurema osa eesti inimeste toetus, tänan teid selle eest. Iga summa, millega saate meie kampaaniat toetada, on väga tänuväärne ning leiab kohest rakendamist võitluses selle nimel, et Eesti saaks endale presidendi, keda meie rahvas väärib.
Annetuse saate teha erakonna arvele:
SEB pangas:
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
EE301010002019895003
LHV pangas:
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
EE677700771001338916
Annetuse selgitusse märkige kindlasti ka oma nimi ja isikukood, seda nõuab meilt seadus. Ilma isikukoodita annetust peetakse ebaseaduslikuks annetuseks, mida erakond ei saa kasutada.
Tänan Teid südamest toetuse eest!
Lugupidamisega
Mart Helme
Konservatiivse Rahvaerakonna esimees ja presidendikandidaat
Allikas: Saadud meili teel Read more...
Ülevaade VIII Rahvuslaste Suvekoolist
Tänavune rahvuslaste suvekool peeti 27. augustil Lõuna-Harjumaal
Kiili vallas Luigel kohalikus laste- ja noortemajas (Ööbiku tn. 2).
Korraldajaks oli tavakohaselt Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK).
Kavas oli kaks loengut ja kolm filmi.
Avaloengus „Informatiivne diversioon” rääkis sotsiaalteaduste magister Einar Eiland võtetest, mille abil suunatakse ühiskonda, et lõviosa ühiskonnaliikmeid oleks kuulekas ja väheharitud ega kujutaks endast suunajatele ohtu. Eiland tõi näiteid kõnealuste võtete mõjust nii Eesti ühiskonnale kui ka teistele ühiskondadele. (Sama teemat käsitles Eiland RTK ajalehe „Rahvuslik Teataja” tänavuses mainumbris.)
Teises loengus rääkis Tallinna Televisiooni ajakirjanik Andres Raid Ukraina tegelikust ajaloost ning nüüdis-Ukrainas ja mujalgi esinevatest püüetest seda varjata või moonutada. Pealkirja „Praeguse olukorra ajaloolisest taustast Ukrainas” kandnud loengus esitas Raid arvukalt selliseid ajaloofakte, millest üksnes peavooluajakirjanduse mõjuväljas olijail pole aimugi. Loengupidaja oli esinemiseks valmistudes ära teinud põhjaliku eeltöö: hankinud andmeid paljudest allikatest. Ta ülesannet kergendas oluliselt asjaolu, et ta oskab ka ukraina keelt.
Raid meenutas muuhulgas kohtumisi end kõvadeks ukraina rahvuslasteks pidavate isikutega, kes Raidi ettepaneku „aga räägime siis ukraina keeles!” peale olid jäänud kas täiesti vait või tahtnud vestlust jätkata vene keeles, kuna lihtsalt ei osanud ukraina keelt piisaval määral või koguni üldse mitte.
Nii Raidi kui Eilandi ettekanne tekitas kuulajates suurt huvi, mõlemat esinejat pommitati küsimustega, nii et seekordse suvekooli korraldustoimkonna juht, RTK liige Aimer Halop pidi küsimustevoo lausa poolvägisi katkestama, et suvekooli ajakava ei nihkuks lootusetult paigast.
Loengute järel vaadati kolme lühifilmi, mil pealkirjaks vastavalt „Madalasustusega planeet”, „Psüühikatüübid” ja „Ajaseadus”. Kõiki kolme tutvustas Eiland, kes on ühtlasi ka üks nende tegijatest ja maaletoojatest. Iga film tekitas vaatajate hulgas elava arutelu.
VIII Rahvuslaste Suvekoolis osales paarkümmend inimest.
RTK korraldab rahvuslaste suve-, sügis-, talve- ja kevadkoole alates 2009. aastast. Aastail 2009–2014 toimus suvekool Lääne-Raplamaal Vana-Vigalas, 2015. aastal Vormsi saarel.
Käesoleval aastal on tulekul veel sügis- ja talvekool.
Tõnu Kalvet
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/eesti/ Read more...
Avaloengus „Informatiivne diversioon” rääkis sotsiaalteaduste magister Einar Eiland võtetest, mille abil suunatakse ühiskonda, et lõviosa ühiskonnaliikmeid oleks kuulekas ja väheharitud ega kujutaks endast suunajatele ohtu. Eiland tõi näiteid kõnealuste võtete mõjust nii Eesti ühiskonnale kui ka teistele ühiskondadele. (Sama teemat käsitles Eiland RTK ajalehe „Rahvuslik Teataja” tänavuses mainumbris.)
Teises loengus rääkis Tallinna Televisiooni ajakirjanik Andres Raid Ukraina tegelikust ajaloost ning nüüdis-Ukrainas ja mujalgi esinevatest püüetest seda varjata või moonutada. Pealkirja „Praeguse olukorra ajaloolisest taustast Ukrainas” kandnud loengus esitas Raid arvukalt selliseid ajaloofakte, millest üksnes peavooluajakirjanduse mõjuväljas olijail pole aimugi. Loengupidaja oli esinemiseks valmistudes ära teinud põhjaliku eeltöö: hankinud andmeid paljudest allikatest. Ta ülesannet kergendas oluliselt asjaolu, et ta oskab ka ukraina keelt.
Raid meenutas muuhulgas kohtumisi end kõvadeks ukraina rahvuslasteks pidavate isikutega, kes Raidi ettepaneku „aga räägime siis ukraina keeles!” peale olid jäänud kas täiesti vait või tahtnud vestlust jätkata vene keeles, kuna lihtsalt ei osanud ukraina keelt piisaval määral või koguni üldse mitte.
Nii Raidi kui Eilandi ettekanne tekitas kuulajates suurt huvi, mõlemat esinejat pommitati küsimustega, nii et seekordse suvekooli korraldustoimkonna juht, RTK liige Aimer Halop pidi küsimustevoo lausa poolvägisi katkestama, et suvekooli ajakava ei nihkuks lootusetult paigast.
Loengute järel vaadati kolme lühifilmi, mil pealkirjaks vastavalt „Madalasustusega planeet”, „Psüühikatüübid” ja „Ajaseadus”. Kõiki kolme tutvustas Eiland, kes on ühtlasi ka üks nende tegijatest ja maaletoojatest. Iga film tekitas vaatajate hulgas elava arutelu.
VIII Rahvuslaste Suvekoolis osales paarkümmend inimest.
RTK korraldab rahvuslaste suve-, sügis-, talve- ja kevadkoole alates 2009. aastast. Aastail 2009–2014 toimus suvekool Lääne-Raplamaal Vana-Vigalas, 2015. aastal Vormsi saarel.
Käesoleval aastal on tulekul veel sügis- ja talvekool.
Tõnu Kalvet
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/eesti/ Read more...
Blogija teade
Möödunud kuul külastati blogi "Rahvuslane" 70 906 korda.
Kogu külastuste arv: 2 481 242
M.I. Read more...
Kogu külastuste arv: 2 481 242
M.I. Read more...
neljapäev, 1. september 2016
MATTI ILVES: KIRI RIIGIKOGU LIIKMETELE
Saatsin teisipäeval 30. augustil kõigile Riigikogu liikmetele järgmise kirja:
Tere!
Nagu nüüd on selgunud, on meil vaid üks presisendikandidaat, kes julgeb rahvale rääkida tõde ja ilmselt seepärast teda ka teataval määral ignoreeritekse. Saadan teile ühe "Objektiivi" toimetuse poolt tehtud video, kus räägib Mart Helme: https://www.youtube.com/watch?v=6thgRi7CVyc
Varem või hiljam tuleb tõde päevavalgele ja rahvast ei õnnestu võimuparteidel igavesti petta. Eestis on juba päris tõsiseltvõetav alternatiivmeedia ja ka nn. suur meedia kipub libisema valitsuse kontrolli alt! Võite kindlad olla, et seda moraalitut liberaaldemokraatliku ideoloogiat ei õnnestu teil rahvale igavesti koos globalistide abiga peale suruda. Vähemalt järgmiste Riigikogu valimiste ajal on tulemused tõe võidukäigust juba näha.
Lugupidamisega,
Matti Ilves
Sain ka ühe sotsi vastuse Riigikogust, Jaanus Marrandi:
Tere!
Tegelikult ei ole Mart Helme presidendikandidaat. Nagu on teatavaks saanud, siis ei ole lootust teda isegi valimiskogus üles panna, sest ei ole 21 valijameest leida, kes seda teha tahaksid. Teadaolevalt käivad isa ja poeg mööda riigikogu ja kauplevad, et kas keegi teistest erakondadest ei tuleks appi, et saaks valimiskogus Helme üles panna. Seni pole leitud.
J.M.
Siin J.M. eksib, sest Mart Helme on Riigikogu erakonna EKRE ametlik presidendikandidaat, kas seatakse üles valimiskogus. Samuti ei ole õige see, et ei leita 21. valijameest kes teda toetaksid. Tuletan meelde, et konservatiividel on paljudes omavalitsuste-valdade volikogudes valimisliitude saadikuid, kes Mart Helmet toetavad. Ning tegelikult ei ole osa valijamehi parteidega seotud ja samuti võivad toetada M.Helmet.
Read more...
Tere!
Nagu nüüd on selgunud, on meil vaid üks presisendikandidaat, kes julgeb rahvale rääkida tõde ja ilmselt seepärast teda ka teataval määral ignoreeritekse. Saadan teile ühe "Objektiivi" toimetuse poolt tehtud video, kus räägib Mart Helme: https://www.youtube.com/watch?v=6thgRi7CVyc
Varem või hiljam tuleb tõde päevavalgele ja rahvast ei õnnestu võimuparteidel igavesti petta. Eestis on juba päris tõsiseltvõetav alternatiivmeedia ja ka nn. suur meedia kipub libisema valitsuse kontrolli alt! Võite kindlad olla, et seda moraalitut liberaaldemokraatliku ideoloogiat ei õnnestu teil rahvale igavesti koos globalistide abiga peale suruda. Vähemalt järgmiste Riigikogu valimiste ajal on tulemused tõe võidukäigust juba näha.
Lugupidamisega,
Matti Ilves
Sain ka ühe sotsi vastuse Riigikogust, Jaanus Marrandi:
Tere!
Tegelikult ei ole Mart Helme presidendikandidaat. Nagu on teatavaks saanud, siis ei ole lootust teda isegi valimiskogus üles panna, sest ei ole 21 valijameest leida, kes seda teha tahaksid. Teadaolevalt käivad isa ja poeg mööda riigikogu ja kauplevad, et kas keegi teistest erakondadest ei tuleks appi, et saaks valimiskogus Helme üles panna. Seni pole leitud.
J.M.
Siin J.M. eksib, sest Mart Helme on Riigikogu erakonna EKRE ametlik presidendikandidaat, kas seatakse üles valimiskogus. Samuti ei ole õige see, et ei leita 21. valijameest kes teda toetaksid. Tuletan meelde, et konservatiividel on paljudes omavalitsuste-valdade volikogudes valimisliitude saadikuid, kes Mart Helmet toetavad. Ning tegelikult ei ole osa valijamehi parteidega seotud ja samuti võivad toetada M.Helmet.
Read more...
Kõlasid kuus punkti superriigi loomiseks Euroopas
Europarlamendi liige Guy Verhofstadt on eemaldanud katte föderalistlikult kondikavalt, mille alusel muuta Euroopa superriigiks omaenda presidendi, valitsuse, armee ja poolsõjaväelise politseiga.
Pahaendeline plaan näeb ette rahvusriikide eemaldamise otsustusprotsessist ning välistab võimaluse vältida ebapopulaarseid poliitikaid nagu Schengen ja euro, kirjutab Express.
Taustaks toimuvale on Brüsseli föderalistide katse kasutada ära Brexitit surumaks läbi oma ammune unistus Euroopa Ühendriikidest, kus kontinendi eraldiseisvad ja unikaalsed riigid lakkavad eksisteerimast.
Verhofstadt loodab alustada oma kuue punkti rakendamist kuue kuu jooksul. Belglase ettepanekud peaksid panema häirekellad helisema mitmetes maades, näiteks Rootsis ja Taanis – mis ei ole liitunud euroga – ning Iirimaal, mis pole Schengenis.
Guy Verhofstadti kuus punkti:
- Tekitada Euroopa Liidu valitsus ja president
- Käivitada Brüsseli FBI
- Luua Euroopa armee
- Luua Brüsselisse ühine riigikassa
- Viia lõpule digiteenuste turu ühendamine
- Välistada võimalus mitte osaleda Schengenis ja eurotsoonis
Eugen Veges: Presidendivalimised kinnitavad meie Demokraatia võltsust
Presidendivalimised kinnitavad meie Demokraatia
võltsust.
Demokraatia tähendab erinevaid seisukohti ja erinevaid eelistusi.
Meil domineerivad kellegi arvamused. Demokraatia ei põhine kauplemistel või
kokkulepetel, vaid enamuse tahtel.
Fraktsiooni ühtne seisukoht pole demokraatia, vaid diktatuur. Kui tahame
ühiskonnakorraldust (enamuse seisukohalt vaadates) paremaks muuta, siis tuleb lõpetada
demokraatia mängimine ja hakata seda austama.
Võimu juures siblijad võivad
selle peale muiata, kuid see polegi oluline. Oluline on see, kui
ühiskonnaliikmete enamus mõistaks, et nende turjal lastakse liugu ja nende
seisukohtade üle irvitatakse.Allikas: http://eveges.blogspot.com.ee/2016/09/presidendivalimised-kinnitavad-meie_1.html Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)














