Siinsel rahval on vaja kartellist lahti saamiseks ühtset rusikat!

Ei väsi korrutamast, et siinsel rahval on vaja kartellist lahti saamiseks ühtset rusikat!
Igasugune killustamine on kurjast. Kartell näinud alati vaeva- loonud igasuguseid projektparteisid- "rohelisi-lillasid-vikerkaarevärvilisi-numbrilisi ja muusuguseid". Rohujuurika tasandilt rusika killustamine ei leia toetust mitte. Ka siis mitte kui väljaüteldust aru ei saada ning solvutakse sõnade pääle kui jutt käinud ja käib ainult tegudest, millistel ka reaalselt mõju.

Kui tegemisel järjekordne kartelli projektpartei, "Eesti 200", just selleks, et killustada rusikat, siis ei saa sallida loosungeid, millistel ei saba ega sarvi, ja millistega kasvõi siiras usus soovitakse luua samaväärset ühtse rusika killustajat. Killud reeglina jäävad lävepaku taha. Ka siis kui killud loosungitega tahavad lävepakku kaotada, sest need lävepakud ja muud kartelli juurikaid kasvatanud nähtused ei kao enne kui rusikas need kaotab, täiesti demokraatiliselt olemasoleva seadusandluse järele- häälteenamusega Riigikogus.

Nõnda et- palun ärge hoolitsege muu eest, kui vaid selle, et see rusikas saaks kaalukam kui kunagi enne ja ühtsem kui kunagi enne! Mitmesuguste loosungitega, millised äravahetamiseni sarnased rusika seisukohtadega, saab ainult üle lävepaku ulatuvat rusikat kergemaks.

Sellist ei peaks selgitama täiskasvanud inimestele, aga vajadus kahjuks lausa karjunud näkku. Sest jah- sõna on vaba, aga vastutus on kah, ja kah vaba. Valikud on kah vabad. Kõigil on vaba valik, kas pärast viiakse hauale lilli või... käiakse kusel.

Allikas: Kuldar Pärt, Facebook

Read more...

Iga rahvas väärib oma valitsejaid!

1991. aastal saime väliselt küll vabaks, kuid eestlaste sisemist vabanemist ei toimunud – ei hoolitud vabadusest ise end valitseda, kanda selle eest vastutust ja seda ka valitutelt nõuda, nendib endine vabadusvõitleja Tiit Madisson.

Arvan, et selle kirjutise pealkiri iseloomustab meie ühiskonna armetut hetkeseisu, kus kodanikest valijate enamuse tahtel on täiesti vastutustundetult võimu juurde hääletatud omataolistest koosnevad, globalistlikku agendat ja “euroopalikke pedeväärtusi” toetavad kambad. Kes on võimust teinud oma hästi elamise projekti ja juhinduvad oma orjameelsuses vaid Brüsseli peremeestelt saadud suunistest. Julgen loota oma rohkearvuliste kontaktide põhjal sellesama rahvaga, et vähemalt individuaalse mõtlemisvõime säilitanud rahvusliku mõttelaadiga vähemus on minuga nõus.

Seetõttu tulebki mu vanade võitlus- ja mõttekaaslastega kohtumisel iga kord jutuks mure eesti rahva kestmajäämise ning enamiku eestlaste väärikuse puudumise üle. Samuti, “uhkete ja hääde” rahvuskaaslaste masendavalt mõjuv rumalus, ükskõiksus ja orjameelsus, mis on takistuseks valimiste kaudu meie kurva olukorra paranemist loota. Sest võimule hääletatakse ikka omataolisi, kellega on ühine mentaliteet ja arusaamised võimust, kui materiaalsest isiklikku heaolu tagavast “toidumollist”. Seetõttu astutakse valimistest valimisteni ikka ja jälle vanasse ämbrisse, kuna ka paljude hääletajate ajumahu pikkuseks näib olema vaid paar kuud.

See on põhjuseks, miks me oleme maha mänginud ajaloo poolt 1991. aastal antud võimaluse, üles ehitada riik, “mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele” ja, “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, nagu deklareeritakse Eesti Vabariigi põhiseaduses. Paraku ei pea meie valitsejadki riigi alusdokumenti mitte millekski. Mida siis oodata lihtkodanikelt?
Eesti rahva vaimsust ja meelelaadi hästi tundnud rahvateadlane Oskar Loorits (1900–1961) on paguluses, 1955. aastal Stockholmis ilmunud raamatus “Eesti ajaloo põhiprobleemid” kiitnud eestlaste kultuurilist identiteeti, mistõttu olema rahvusena säilinud. Kuid samas lisanud, et “eestlastel puudub poliitilise mõtlemise võime”. Mina, kes olen harjunud oma arvamuse avalikult välja ütlema, väidan silmakirjatsemata, et enamus meie kallitest rahvuskaaslastest on lihtsalt rumalad, kes ei suuda aru saada, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Et moraalitusel, valel ja ebaõiglusel seisev riik variseb esimese tõsisema vapustuse korral kokku kui kaardimajake, sest kui üks rahvas on kaotanud võidujooksus heaolu järele püsiväärtused nagu õiglus ja õigus, ausus ja empaatia, ohvrimeelsus ja väärikus, ühtehoidmistunne ja ligimesest hoolimine, mis on meie rahakultusele suunatud ühiskonnas sisuliselt kadunud, on selline ühiskond paratamatult määratud hukule. Nii nagu ei püsi ühiskond, kus ei ole omaks võetud kodanikuvastutust ja puudub kodanikujulgus, niisama ei püsi riik, mille poliitiline ladvik on hüljanud vastutuse ja hoolib vaid isiklikust heaolust. Kus Eesti riigist on saanud võimu- ja äriladviku hästi elamise projekt.

Kui üks rahvas on kaotanud võidujooksus heaolu järele püsiväärtused nagu õiglus ja õigus, ausus ja empaatia, ohvrimeelsus ja väärikus, ühtehoidmistunne ja ligimesest hoolimine, mis on meie rahakultusele suunatud ühiskonnas sisuliselt kadunud, on selline ühiskond paratamatult määratud hukule.

Meie põhiliseks hädaks on kartelli poolt meedia abil rakendatav häbitu ajupesu, mille ühiskond on oma enamuses omaks võtnud. See on omakorda tingitud sellest, et valdav enamik neist saab oma informatsiooni äärmiselt kallutatud peavoolu meediast. Mingit “neljandat võimu” ei kujuta Eesti kartellimeedia juba ammu, vaid on eestluse reetnud ja võõrastele peremeestele prostitueeriva poliitilise ladviku püüdlikuks hääletoruks muutunud. Et ühiskond ikka “õigesti” mõtleks, selekteeritakse hoolikalt infoagentuuride vahendusel meile jõudnud välismaiseid kui ka koduseid uudiseid. Kuna enamikul eestlastest puudub individuaalse mõtlemise võime (loogilise mõtlemise võimest rääkimata!), siis usutaksegi kõike, “mis seitungis seisab”, nagu aegadel, kui eestlased omandasid 19. sajandil kirjaoskuse. Abiks ei ole ka internet, sest ühelt IT-mehelt, kes arvuteid hooldab ja parandab, kuulsin, et interneti kaudu otsitakse ERR-ist ja Eesti ajalehtedes ning Delfis kirjutatut, mitmesugust meelelahutust ja tuntakse märgatavat huvi pornosaitide vastu.

Kuigi näiteks Objektiiv ja Uued Uudised ning mitmed alternatiivmeedia blogid-kodukad ning Nõmme Raadio avaldavad tõepärast infot nii kodu- ja ka välismaal toimuvast ja millest kartellimeedia reeglina vaikib, ei ole enamik eestlastest sellest huvitatud. Sellest, kuidas neomarksistlike liberaaldemokraatlike “euroopalike väärtuste” varjus toimub otseselt rahvusriikluse ja -traditsioonide ning demokraatlike õiguste järkjärguline hävitamine, ei lähe enamikule kodanikest korda. Ega olda huvitatud, mis meie ümber ja paljukiidetud Läänes tegelikult toimub.
Paraku kinnitavad minu kurba väidet nn alternatiivmeedia kesist külastust demonstreerivad arvud. Mistõttu ajupesuga tegelevad kanalid ei tee viimastel kuudel enam väljagi, millest tõest huvitatud rahvuslikud meediakanalid kirjutavad või räägivad. Sest nende jälgijaskond on kahjuks väike, mistõttu võib neid täielikult ignoreerida. Olen meediat jälgides märganud, et meediamaastikul oma kindla koha rahvusmeelsete hulgas võitnud Objektiivi ei viitsita enam isegi halvustada ega sõimata. Ja väidetavalt demokraatlikuks õigusriigiks peetud Eesti ühiskond hakkab sarnanema Georg Orwelli kirjeldatud ühiskonnaga, kus kodanikke häbitult rõhutakse, ajalugu ümber kirjutatakse, kodanikke jälgib pidevalt Suur Vend ning valitseb sõjahüsteeria. Kui paljud meist selle pärast muret tunnevad?

Väidetavalt demokraatlikuks õigusriigiks peetud Eesti ühiskond hakkab sarnanema Georg Orwelli kirjeldatud ühiskonnaga, kus kodanikke häbitult rõhutakse, ajalugu ümber kirjutatakse, kodanikke jälgib pidevalt Suur Vend ning valitseb sõjahüsteeria.

Mõtlema peaks panema asjaolu, et rahvaküsitluste järgi peaaegu iga kolmas-neljas eestlane on valmis valimistel taas hääletama 17 aastat Eestis võimutsenud Reformierakonna poolt. Kelle otsuste ja otsustamatuse tõttu ongi Eesti praegu olukorras, kus mõtlemisvõimelisel rahva osal on kadunud lootus, et “vabaduse” 27 aasta järel on veel võimalus midagi päästa ja Eestist teha maa, kust ettevõtlikumad noored ei pea põgenema välismaale, et võõrsilt laida väärikamat ja inimväärsemat elu, ning neid ei toodaks asendama ahnete ärikate meeleheaks uusi, slaavlastest tööorje.
Kuna lokkavast orjameelsusest ja rumalusest on rahvuslikus meedias piisavalt kirjutatud, on sellel teemal pidev kurtmine ülearune. Pealegi puudutasin seda teemat vägagi põhjalikult oma 2014. aastal ilmunud raamatus “Minu võitlus”. Sest “rumaluse vastu on ka jumalad võimetud”, nagu olevat väitnud Antiik-Kreeka filosoof Sokrates.

Siiski püüaks selgitada, mis põhjusel on orjameelsus meie ühiskonnas nii levinud on. Teada on, et 1940. aastail bolševistliku okupatsiooni ajal toimunud genotsiidiga hävitati või põgenes kodumaalt rahvuse ettevõtlikum ja rahvusmeelsem osa ning muserdati stalinlikus Gulagis rahvuse vastupanuvõime säilitanud osa, kelle geenid rahvuskehas kaotsi läksid. 1956. aasta ungarlaste ülestõusu mahasurumine, kui loodetud Valge Laeva unistused lõplikult surid, toimus eesti rahva vabaduslootuste lõplik murdumine. Vastu hakata söandasid vaid üksikud idealistid, kuid rahvas võttis vastu alalhoidliku käitumismalli. Mille järgi tuli vaikselt kohaneda uue võimuga ja tuli astuda karjääri huvides parteisse, käia punalippude ja loosungite all riigipühadel marssimas ning kommunistlikule ladvikule “hurraa!” karjumas. Omaksvõetud mentaliteedi järgi hoiduti vastu hakkamast kommunistlikule võõrvõimule, sest selline tegevus võis esile kutsida repressioone. Sellist käitumismallil õpetati ka oma lastele, need omakorda oma lapsi jne. Muidugi oleme tänu allaheitlikkusele rahvusena seni suutnud säiluda. “Ateena sadama muulil on molluskidki säilinud palju aastaid, kuid, mis neist kasu on?” küsis selle peale Sokrates. Mina nimelt olen veendunud, et väärikam on surra vabana kui elada orjana! Mida eestlased muidugi ei jaga, sest ka orja elu peetakse elamisväärseks.

Aastakümneid kestnud kohanemine murdis paratamatult eestlaste vaimu ja enesetapjateks kutsutud rahvuslikke vastupanuvõitlejaid leidus ühiskonnas väga vähe: 1970.–1980. aastail karistati nõukogudevastase tegevuse eest vaid umbes 15 eestlast (kelle hulka ka siinkirjutaja kuulus), keda Gulagist kodumaale naastes võeti vastu hirmu ja kohatise põlguse ning isegi vihaga. See omakorda demonstreerib, et rahva enamik kohanes kommunistliku võimuga põlvkondade jooksul ilma suuremate tõrgeteta ning võõristas ja kartis sellele vastuhakkajaid.

Oi kui palju olen omal nahal tundnud sellist rahvuskaaslaste “tasakaalukust”, hirmu ja põlgustki!
Mistõttu sai mõõt täis 2010. aastal. Kui Tartus toimunud “pingviinide paraadil” toimuva ladviku priiskava söömaaja vastu püüdsin protestima kutsuda viletsuses elavaid rahvuskaaslasi. Selgituseks veel, et pärast kinnisvaramulli lõhkemist tabas ka Eestit majandussurutis, kui töötuid oli selle kõrgajal umbes 170 000. Pakkusime meeleavalduse eel kohaletulnuile 300 portsu maitsvat hernesuppi. Kuid Kanal 2 ja Soome Ylesradio kaamerate ees julges oma meelsust demonstreerida vaid poolsada supisööjat. Ülejäänud hiilisid, mahasuunatud pilgul, külg ees koju, mõnel (kel meie pakutud supp oli päeva ainukeseks söömaajaks) oli kaasavõetud supipurk põues.

“Kui sant ei taha kõndida, ei saa santi sundida,” kõlab eesti vanasõna. Kirjeldatud ürituse läbikukkumise järel lahkusime abikaasaga varsti Eestist solidaarse ja väärika rahvaga Hispaania ühiskonda, kus tundsime end nagu kalad vees. Sest rumalate ja orjameelsete seas elamine muutus tülgastavaks. Eestisse naasma sundisid mind kaks aastat tagasi perekondlikud põhjused, abikaasat tabanud haigus. Mitte lootus, et Eesti ühiskond viibib revolutsioonilises situatsioonis, nagu Marju Lauristin juba 4–5 aastat tagasi kuulutas.
1991. aastal saime väliselt küll vabaks, kuid eestlaste sisemist vabanemist ei toimunud. Ega Mooses Egiptuse vangipõlvest vabanenud juute asjata 40 aastat kõrbes kinni hoidnud. Et kasvaksid peale vabad põlvkonnad. Tunnistagem endile, et enamikule meie hulgast tähendas vabanemine võimalust kogeda Läänele omast kapitalistlikku kaubaküllust ja võimalust kõikjal reisida. Juhul muidugi, kui nende hüvede nautimiseks olid materiaalsed võimalused. Kuid ei hoolitud vabadusest ise end valitseda, kanda selle eest vastutust ja seda ka valitutelt nõuda.

Nüüd olemegi olukorras, kus ühiskonnas puudub kodanikujulgus ja ei suudeta oma õiguste eest seista ega nõuda oma valitsejailt elementaarsematki vastutustunnet. Samuti puudub enamikul meist rahvuslik väärikus, mistõttu lastakse end Brüsseli ja Washingtoni peremeestele lojaalsete poliitlimukate poolt kottida ja mõnitada ega juleta avalikult oma meelsust väljendada. Sel taustal mõjuvad naeruväärselt meedias levitatavad küsitlusandmed, nagu oleks eestlastel kõrge kaitsetahe. Kui ei juleta isegi oma õiguste eest seista, kas keegi julgeb siis relvaga oma kodumaad kaitsta, kui oma elukese võib kaotada. Pidage pisut piiri, seltsimehed! Mul on siiamaani meeles 1991. aasta augustiputši aegne pilt Tallinna sadamast, mida ummistasid välismaale pagejate massid, kelle hulgas ka poliitikuid võis kohata.

1991. aastal saime väliselt küll vabaks, kuid eestlaste sisemist vabanemist ei toimunud. Nüüd olemegi olukorras, kus ühiskonnas puudub kodanikujulgus ja ei suudeta oma õiguste eest seista ega nõuda oma valitsejailt elementaarsematki vastutustunnet.

Kui Eestile hukatusliku Rail Balticu vastu julges Toompeale protesteerima tulla vaid 200–300 inimest ja otsedemokraatia (rahvaalgatuse kehtestamise nõude) avalike toetajate hulk oli  mõni aeg hiljem sama suur (loe: väike), siis on lootust midagi muuta olematu. Sest demokraatiat kehtestatakse valimiskasti juures, kuid kaitstakse tänaval (Armeenia näide!) Et kokkuhoidmises ja solidaarsuses peitub jõud, ei jõua eestlastele kuidagi kohale. Mistõttu ongi meie ainukeseks demokraatlikuks võimaluseks jäänud iga nelja aasta järel, kõrvad ludus, vildaka, kuid kartelliparteidele meelepärase valimisseaduse alusel hääletamas käia. Sest valivad meie eest parteide tagatoad, kes Riigikogu valimisnimekirjade pingerea paika panevad.

Totaalses hirmuõhkkonnas, mis aina näib süvenevat, puudub ka rahvuslik kokkukuuluvustunne, mis meie alla miljonini kahanenud rahva tuleviku seisukohast on lausa hukatuslik. Meenub Soome firmale kuuluvas Rakvere Lihatööstuses toimunud töötajate streik, kus inimväärse töötasu nõude eest julges streikida vaid veidi enam kui paarkümmend tapatsehhi töötajat. Ülejäänud peaaegu 800 Rakvere kombinaadi töötajat ei ilmutanud streikijatega mitte mingisugust solidaarsust ega ühtekuuluvustunnet. Saades oma “lojaalsuse” eest välismaistele peremeestele preemiaks iga streigipäeva eest ühe piruka (!), nagu lugesin ERRi uudistest. No comments!
Kardan, et mu kirjutis sai väga morbiidne, sest tunneli lõpust ei paista veel valgust. Eesti ühiskonnal tähelepanelikult silma peal hoidnuna pean siiski mõningase optimismiga tunnistama, et märgata on siiski ühiskondliku aktiivsuse tõusu, millega isegi võimutsejad on sunnitud arvestama. Emajõe äärne, mitme tuhande osavõtjaga “Balti kett” sundis valitsust reageerima ja eks Vabariigi aastapäeva aegne viie tuhande osavõtjaga lollakate aktsiisimaksude vastane “automatk” Lätti sundis arvama, et päris kõik ei ole veel kadunud – ühiskond hakkab rahva seast võrsunud eestvõtjate juhtimisel tasapisi ärkama!

Mitteparteilasest poliitikahuvilisena olen lootusrikkalt jälginud EKRE tegemisi ja kuulanud iga nädal nende raadio poliitikasaadet. Leian minagi, nagu ilmselt paljud selle loo lugejad, et ainus Eesti lootus ongi sellel erakonnal. Kuigi mulle (õigluse eest võitlevana) hakkavad vastu EKRE suured lootused relva jõul demokraatiat eksportivale anglo-sionistlikule USA-le (kelle juhid terve Ida-Euroopa jätsid 1945. aastal Stalini meelevalda), annan oma hääle tulevastel Riigikogu valimistel siiski konservatiividele ja julgen soovitada samuti toimida ka oma “fännklubil” – kes julenud mind rasketel aegadel toetada, kellele rahvuslikud põhimõtted korda lähevad.

Allikas:  http://objektiiv.ee/iga-rahvas-vaarib-oma-valitsejaid/

Read more...

Demokraatiakool 21.03.2013. Lektor Einar Laigna "Demokraatiast ja aust"

Read more...

Julge olla patrioot tunneb end murelikuna. Eesti välispoliitilise suuna radikaalne muutus

„Eesti välispoliitilise suuna radikaalse muutuse reklaami kasv on tänane oluline poliitiline tegur, nendib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Enne jaanipäeva ilmus Eesti Ekspressis Priit Hõbemäe artikkel "Hõbemäe reegel ja teisi trollijutte". Ta võttis seal kokku ühe nähtuse:

"Mida kauem kestab diskussioon sotsiaalmeedias, seda lähemale jõuab hetk, kus keegi kasutab argumendina väidet, et Venemaa on suur ja võimas maailmajõud, ei kao Eesti kõrvalt mitte kuskile, seda tuleb mõista ja temaga peab sõbrustama," ja "Eesti ei peaks mängima poliitilisi mänge Ameerikaga."

Hõbemägi ei ole ainuke, kes seda tähele paneb. Viimastel kuudel on selline jutt muutunud lausa reegliks. On arutelu teema, mis on selle nähtuse taust – Venemaa mõjutustegevus, kasulik idiootsus, muutunud vaated Eesti poliitilisele suunale või lähenevad valimised. Ilmselt kõik.

Kui paljud ärimehed, kultuuritegelased ja kolumnistid räägivad enamikus Hõbemäe esile toodud vormis, siis Jakko Väli kirjutab 16. juunil Delfis otse: ""Arvan, et naivistlikult mustvalge populismi aeg on lõplikult ümber ja võidab see, kes esimesena hakkab taastama suhteid Kremli koridorides. Meil on seal Karl Vaino poeg omast käest võtta ja alustuseks võiks saata Moskvasse maad uurima kasvõi Arnold Rüütli."

Kogu tema loo mõte on selles, et Keskerakonnal on aeg oma külmunud kavatsuste protokoll jõustada reaalseks koostöölepinguks Venemaa võimuparteiga. Alguseks täpsustus, et Kremlis olev Anton Vaino ei ole mitte Karl Vaino poeg, vaid pojapoeg ja see mees ei ole sugugi "omast käest võtta". Kellena, kelle juurde ja mis jutuga Arnold Rüütel Kremlisse läheks, oleks ka huvitav täpsustada, aga sellest me Väli kaudu teada ei saa. Kindlasti oleks Rüütli reis huvitav diplomaatiline märk, arvestades asjaolu, et teine president, Toomas Hendrik Ilves Kremli majja viisat ei saa.

Loosse on sisse kirjutatud teatud grupi inimeste soov, et Keskerakonna leping ei oleks sugugi raugenud, väsinud, mittetoimiv või mis sõnu tema kohta ka kasutatakse, vaid sobival hetkel vägagi kasutatav ja seetõttu oleks selle lõpetamine viga. See tõdemus on Väli jutu suur pluss, sest reedab tegelikud plaanid (mis praegu küll eksisteerivad unelmate kujul).

See oli vaid üks näide. Tallinna TV-s on mitme inimese lemmiksaade "Meedia keskpunkt", kus Putini ülistamine on lausa mõõdutundetu, 9. mail jõuti aga ka Stalini kiitmiseni välja. Pidasin seda vajalikuks ära märkida, sest selline suhe Staliniga on Eestis erakordne, eriti riigikogu liikme poolt. Heimar Lenk sai küll sellest ka ise aru, öeldes, et "mõni inimene saab nüüd pahaseks ekraani ees", aga tsiteeris siiski marssal Žukovi Stalini ülistust. Siis tuli sama veel vene keeles ja otsa Nõukogude Liidu hümn. Mõni inimene sai küll pahaseks.

Märk on jällegi sama – see kõik on aktiviseerinud viimasel ajal: jutt kahepoolsete erisuhete sisseseadmisest, sanktsioonidest loobumisest, Krimmi annekteerimise kui realiteedi tunnustamisest jne. Ehk Eesti suuna radikaalse muutuse reklaami kasv on tänane oluline poliitiline tegur.

See annab aga vihje, et järgmiste valimiste peateema ei ole Rail Baltic, Õismäe remmelgas või isegi maksud ega pensionid. Õhus on jõuline ideoloogiline konflikt Eesti suuna asjus, millele lisavad oma värvi veel EKRE radikaalsed seisukohad. Enne kui arutada, mida teha, tuleks selgeks teha, kuhu minna.

Seoses tekkinud olukorraga tsiteerin ei tea kust kuuldud ütlust: "Üks võib olla juhus, kaks võib olla kokkusattumus, kolm on süsteem!"“
https://www.err.ee/843709/raul-rebane-eesti-suunda-puutakse-viimasel-ajal-uha-radikaalsemalt-muuta

Allikas: Facebook

Read more...

ULTIMA THULE – “Patrioot”

Read more...

Orbán: Sorose “armee” vastu tuleb avalikult võidelda

Viktor Orbán on hoiatanud rahvast, et näha on värske migrandivoo lähenemise märke. Foto: Scanpix

 Ungari peaminister Viktor Orbán ütles reedel, et Euroopas on käimas rahvastiku väljavahetamine – osalt selleks, et aidata spekulantidel nagu George Soros kontinendi “hävitamisega” raha teenida.

Seetõttu on oluline avalikult võidelda Sorose ja tema “armeega” ning olla relvastatud teadmisega, et nood tahavad sisserände abil saavutada oma ideoloogilise eesmärgi ehk multikultuurse Euroopa,” ütles ta raadio vahendusel.

“Neile ei meeldi kristliku Euroopa traditsioonid ja nad usuvad, et kui nad segavad meid teiste rahvastega, on Euroopa elamiskõlblikum. Nad tahavad hävitada Euroopa, kuna nad ootavad suuri kasumeid – see on finantsspekulantidel lihtsalt loomuses,” ütles Orbán.

Aga “me ei taha teistega segatud saada,” lisas liider. “Meile meeldib, nagu asjad praegu on” nii kristluse, keele, kultuuri kui elulaadiga – samuti usuvabadusega ja lähenemise osas perekonnale ning meeste ja naiste vahelistele suhetele.
Mis puudutab muutuste tegemist põhiseaduses, on praegu olemas selleks vajalik kahe-kolmandikuline enamus ning “sellistel aegadel nagu praegu” pole kõhkluste jaoks ruumi. Kõik jõud tuleb mobiliseerida maa kaitseks, mistõttu on oluline ka konstitutsiooniparandus keelamaks võõramaalaste sunniviisilist ümberasustamist Ungarisse.
Samuti on Orbáni sõnutsi kavas täiendada kriminaalkoodeksit klauslitega, mis teevad illegaalse rände organiseerimisest kuriteo.

Orbán tervitas hiljutisi arenguid Euroopa poliitikas ning nentis et “Euroopa poliitikasse on ilmunud mõned kõvad mehed.” Ja “meie oleme õrnad ja tasased võrreldes nende uute juhtidega, kes nüüd oma suud lahti on teinud,” viitas ta Austriale ja Itaaliale.
Ta väljendas tänumeelt selle üle, et itaallased tahavad migratsioonile lõpu teha ning illegaalid Euroopast välja saata – selle asemel, et neid liikmesriike mööda laiali jaotada. Peaminister lisas, et Visegrádi grupp oli varasemalt pakkunud Itaalia valitsusele sellise plaani edendamiseks miljardeid forinteid.

Puudutades uue migratsioonisurve võimalust Balkani maades, meenutas ta, et Ungari on värav Balkanisse ning seega huvitatud, et “asjad hästi laheneksid.”
Seetõttu on Serbia jätkuvalt strateegiline maa, kuid sama tähtis on ka Makedoonia.
“Tõepoolest, me näeme märke lähenevast [migrandi]voost,” mis kujutab endast väljakutset ning kuigi Ungari on “suutnud takistada migrante siiapoole liikumast, ei ole meie naabrid kaitstud ning neid tuleb aidata,” ütles Orbán.

Allikas: http://objektiiv.ee/orban-sorose-armee-vastu-tuleb-avalikult-voidelda/

Read more...

Helsingi Pride’ist võtsid osa ka lapsed ja noored

Seksuaalvähemuste õiguste kaitseks toimunud suurel rongkäigul Helsinki Pride osales laupäeval üle 100 000 inimese, nende seas lapsed ja noored.

Noortele oli suunatud eraldi noorte Pride, kuhu olid koondatud alaealised noored. Pride-rongkäigule olid kaasa võetud ka lapsed, kes kandsid vikerkaarevärvides lippe ja õhupalle.

Noortele olid Pride-nädala jooksul korraldatud eraldi mänguõhtud, filmide vaatamised ja alkoholivabad peod.

Allikas: https://eestinen.fi/2018/07/helsingi-prideist-votsid-osa-ka-lapsed-ja-noored/ 

____________

Hullumeelsus, kuhu see maailm küll liigub? Huvitav, miks peavad küll inimestd enda puuet reklaamima ja veel sinna ka lapsed kaasa tõmbama.

M.I.

Read more...

MATTI ILVES: VEIDI ROHELISTE ERAKONNAST

Erakond Eestimaa Rohelised on võtnud endale ülejõu käiva eesmärgi, saavutada 2019. aasta parlamendi valimistel Riigikogus 11 kohta!

Erakond on juba mitme aasta vältel olnud toetusreitingutes 2...4 % piires, tõsi, vaid ühel kuul aprillis 2018 tõusis toetus korraks veidi üle 5. protsendi. See oli siis, kui Keskerakond võttis nende juhi Züleyxa Izmailova armu poolest (mitte toetudes närustele valimistulemustele) linnavalitsusse tööle.

Rohelised tahavad ratsutada Riigikogusse peamiselt vaid 3. punkti abil ja need on tselluloosi tehase vastu olles, Eesti metsa kaitsel seistes ja veel Rail Baltica vastane seisukoht. Taolised seisukohad on ka mitmel teisel erakonnal.
Muudest nende põhimõtetest pole eriti kuulda olnud, kuigi ka neil peaks olema oma programm. Tõsi, on veel üks kummaline narkootikume pooldav seisukoht.


Kuid ega sellega rohelised enda populaarsust rahva hulgas eriti ei paranda, vastupidi. Tõmbavad ehk endale juurde vaid mõne kanepitarbija, (kanepi kahjulikusest: http://www.akliinik.ee/narko.html ).

Jaa, paistab, et erakonnal pole eriti asja ka järgmisesse Riigikogusse.

Read more...

Ülevaade: mida otsustati Euroopa Liidu Ülemkogus migratsiooniteemadel

Itaalia peaminister Giuseppe Conte teatas pärast kohtumist, et tema riik on leppega rahul.

Uued Uudised vahendavad Eesti rahvusringhäälingu esmast ülevaadet sellest, milleni jõudsid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid Brüsselis Ülemkogu raames toimunud nõupidamisel migratsiooni küsimustes.

Euroopa Liidu välispiiri kaitset otsustati tugevdada; Euroopasse pürgivate varjupaigataotlejate jaoks rajatakse nii EL-i territooriumile kui ka liidust välja migratsioonikeskusi, kus hakkavad toimuma nii varjupaigamenetlused kui ka keelduva otsuse korral tagasisaatmine; varjupaiga saanud inimesed saadetakse nendest keskustest edasi liikmesriikidesse; keelduva otsuse saanud migrandid aga saadetakse otse nendest keskustest tagasi ehk väljasaatmist ei oota inimesed enam EL-i riikides elades; Vahemere äärsete piirkondlike migratsioonikeskuste (regional disembarkation platforms) näol on tegu peamise põhimõttega, mis peaks võtma migrantidelt soovi asuda ohtlikule merereisile üle Vahemere. Seeläbi kahjustaks see ka inimsmugeldajate äri.

Nii keskuste rajamine kui ka pagulase staatuse saanud inimeste jaotamine toimub vabatahtlikkuse alusel. See tähendab, et ühtegi liikmesriiki ei saa sundida vastu võtma inimesi, keda riik ei taha vastu võtta. Samuti ei saa ühtegi inimest saata riiki, kuhu ta ei taha minna. See tähendab sisuliselt kohustuslikest põgenikekvootidest loobumist; EL toetab rändekriisi lahendamiseks mitmeid Vahemere-äärseid riike — Liibüat, Marokot ja teisi Põhja-Aafrika riike. Samuti jätkub varem kokku lepitud koostöö ja rahastamine Türgi suunal — Ankara saab kätte teise osa rahasummast, milles omal ajal kokku lepiti.

Paraku pole hetkel veel selge, millistesse riikidesse (nii EL-is kui ka väljaspool seda) eelpool mainitud kinnised migratsioonikeskused tulevad. Aga põhiline on kokkuleppes see, et inimene, kes tahab saada EL-is varjupaika, saab taotluse esitada väljaspoolt EL-i asuvas keskuses või kui ta tõesti ka EL-i territooriumile jõuab, tuleb tal taotluse vastust oodata suures kontrollitud keskuses, mitte aga näiteks enda poolt sobilikuks peetud liikmesriigis.

Üldsõnalises deklaratsioonis jääb ka ebaselgeks, kuidas ikkagi suhestuvad omavahel vabatahtlikkuse printsiip ja Dublini regulatsioon, mida justkui otsesõnu ei tühistatud. Politico näiteks pakub, et ebamäärasus tuleneb sellest, et Itaalia soovis jätta alles võimalust nõuda tulevikus uuesti Itaaliasse jõudnud põgenike sunduslikku ümberpaigutamist liikmesriikide vahel.
Nagu mitmed riigijuhid on pärast koosolekut märkinud, on tegu eelkõige põhimõttelise kavaga, mille alusel edasi liikuda. Oluline on samas see, et kokkuleppe kiitsid samaaegselt heaks vägagi erinevate seisukohtadega liikmesriigid.

Diplomaatiliste allikate kohaselt oli hulk liikmesriikide nõudnud läbirääkimiste lõpuosas veel lisatagatisi, et vastutust varjupaigataotlejate eest jagatakse liikmesriikide vahel vastavalt vabatahtlikkusele. Kusjuures lisatagatisi nõudis lisaks Visegradi nelikule veel teisigi riike.
Mõistagi ei maksa seda ülevaadet väga tõsiselt võtta, sest nagu öeldud, seisukohad alles hakkavad tulema ja kindlasti on neid seinast seina. Eesti jaoks on parim kindlasti kohustuslikest
rändekvootidest loobumine ehk põhimõte: “ühtegi liikmesriiki ei saa sundida vastu võtma inimesi, keda riik ei taha vastu võtta, samuti ei saa ühtegi inimest saata riiki, kuhu ta ei taha minna.”

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/maailm/ulevaade-mida-otsustati-euroopa-liidu-ulemkogus-migratsiooniteemadel/
_____________
Tõsi on siiski see, et see üldsõnaline kokkulepe jääb suures osas täitmata! Selline kokkulepe sõlmiti vaid osariikde rahustamiseks.
M.I. 

Read more...

Jaak Madisoni kõne ENP Assambees

Teisipäeval ehk 26ndal juunil oli Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee päevakorras raport migratsioonikriisi probleemidest Süüria naaberriikides. Jaak Madison rõhutas oma kõnes, et tõelised põgenikud asuvadki pagulaslaagrites ja Euroopasse tulijatest enamus on majandusmigrandid.

Read more...