teisipäev, 4. veebruar 2020
Mart Helme: õpirände piirangutega takistame Schengeni alale elama pääsemiseks mõeldud migratsiooni
Siseminister Mart Helme ütles teisipäeval õpirännet käsitleval pressikonverentsil, et õpirännet ei saa kujundada ainult lähtuvalt kõrgkoolide majanduslikest huvidest, vaid arvestada tuleb pikaajalisi mõjusid ühiskonnale.
„Tahame Siseministeeriumi algatatud eelnõuga ennetada ja tõkestada olukordi, kus õpirände eesmärk ei ole mitte hariduse omandamine, vaid Schengeni alale pääsemine ja püsivalt elama asumine,“ rääkis siseminister Mart Helme. „Mitmete Eesti ülikoolide, eelkõige erakõrgkoolide tegevus lähtub peaasjalikult oma majanduslikust kasust, kuid ei arvesta riigi ühiskondlike või majanduslike vajadustega. Kolmandate riikide tudengite osakaal on neis koolides suur, kuid nende õpitavad erialad – näiteks ärindus või avalik haldus – ei lisa meie ühiskonda puuduolevat tööjõudu.“
Ruth Annus rõhutas, et eelnõu ei puuduta Euroopa Liidu riikidest pärit tudengeid ega piira tegelikult ka kolmandate riikide kodanike Eestisse õppima tulemist ja siin õppimist.
Siseminister Mart Helme saatis möödunud aasta 18. detsembril kooskõlastusringile välismaalaste seaduse ja õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduseelnõu. Eelnõu eesmärk on korrastada õpirände ja sellega kaasneva pererände tingimusi. Siseministeerium jätkab tagasiside põhjal läbirääkimisi erinevate osapoolte ja huvigruppidega nii muudatusettepanekute kui ka eelnõu jõustumise aja osas.
Rahvastikuregistri andmetel on Eestis elavate Nigeeria ja India kodanike arv paari aastaga märkimisväärselt kasvanud. Enamik neist on saabunud Eestisse üliõpilastena. Kui Nigeeria kodanikke elas Eestis 2018. aasta alguses 435, siis 2019. aasta algul 600 ja 2020. aasta hakul juba 713. Kui India kodanikke elas Eestis 2018. aasta alguses 532, siis aasta hiljem 619 ning tänavuse aasta alguses juba 849. Kokku õpib Eestis üle 5000 välisüliõpilase, kellest ligi pool on Euroopa Liidust ja teine pool kolmandatest riikidest.
Kogukondade suurenemisele viitab ka see, et oluliselt on kasvanud pikaajalise viisa alusel ajutine viibimine Eestis sugulaste või sõprade külastamise eesmärgil. Ajutise viibimisalusega töötajal või õppijal on võimalik võtta Eestisse kaasa samadel tingimustel viibimisalusega pereliikmed.
Eesti on jõudnud olukorda, kus niinimetatud riskiriikidest pärit üliõpilaste arv ja osakaal pidevalt kasvab. Valdav enamus neist ei kavatse pärast õpingute lõppemist kodumaale naasta, selle asemel toovad nad hiljem Eestisse ka oma pereliikmed. Tegelikkuses on siiatulnute eesmärgiks saada elamisluba ning jääda edasi Euroopa Liitu.
Enamikul õpingute lõpetanud välismaalastel on raske Eesti ühiskonda sulanduda. Põhjuseks on vähene eesti keele oskus, aga ka see, et Eesti kõrgkoolid ei koolita rahvusvahelistel õppekavadel välisspetsialiste Eesti tööturu vajadustest lähtuvalt.
Pärast õpinguid Eestisse elama jäädes töötatakse õpingutele mittevastava madalama kvalifikatsiooniga tööl, mis omakorda võib kaasa tuua sisemise solvumise ja pettumise. Sotsiaalne ja majanduslik haavatavus loovad omakorda soodsa pinnase radikaliseerumisele ja sedakaudu terrorismile.
Eelnõu väljatöötamisel on tuginetud rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud põhimõttele, mille kohaselt on igal riigil suveräänne õigus kontrollida isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Seega puudub isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, subjektiivne õigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabumiseks ja seal viibimiseks.
Eeltoodust tulenevalt, ei ole kolmanda riigi kodanikul ka õigust asuda Eestisse elama õppimise või töötamise eesmärgil. Seetõttu ei saa erinevatele välismaalaste gruppidele pikaajalise viisa või elamisloa andmiseks erinevate tingimuste seadmine välismaalaste seaduses mingil viisil riivata nende õigusi.
Allikas: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/mart-helme-opirande-piirangutega-takistame-schengeni-alale-elama-paasemiseks-moeldud-migratsiooni/ Read more...
Statistikaamet: Kas eestlased on omal maal ohus?
Loe täpsemalt edasi siit, https://bit.ly/2U1c9IN #eestistatistika Read more...
esmaspäev, 3. veebruar 2020
Ühendkuningriik uuesti iseseisev. Mis saab edasi?
Sel vabadusel on aga oma hind. Nagu üldse igal vabadusel. Sestap on täiesti loomulik, et
Ühendkuningriigi käitumist ja käekäiku pärast Brüsseli diktaadi alt vabanemist jälgivad tähelepanelikult nii selle sammu pooldajad kui vastased. Seda nii Ühendkuningriigis eneses kui ka väljaspool selle piire.
Põhiküsimused on:
1) kuidas Euroopa Liidu „kaitsva tiiva” alt lahkunud riik tuleb üksinda toime?
2) kas ta üldse tuleb üksinda toime?
Ühendkuningriigi käekäik alates 1. veebruarist 2020 mõjutab EL-i käekäiku rohkem kui paljudki julgevad tunnistada. Kui äsjalahkunu ei saa lähiaastail jalgu kuidagi alla, vaid jääbki põduraks, siis annab see suure trumbi kõigile riikliku iseseisvuse vastastele. Need saavad siis väita, et EL-ist lahkumine on liikmesriigile ülikahjulik, ja et liikmesriikidel oleks üldse arukam loovutada veelgi rohkem iseseisvust EL-i juhtkonnale.
Seevastu kui Ühendkuningriik saab jalad alla, annab see lisajulgust Euroopa kõigile iseseisvuslastele. Sest näitab, et heaolu on võimalik ka mujal kui EL-i „kaitsva tiiva” all.
Iseseisvuslaste elutargem osa ei rutta aga seejärel kohe üles kutsuma EL-ist lahkuma. Seda ennekõike sellepärast, et viimase aasta-paari jooksul on toimunud EL-is oluline jõujoonenihkumine. Selline, mis annab lootust, et logisev euromasinavärk on võimalik üle võtta ja korralikult, mõistuspäraselt tööle panna. Umbes nii, nagu püüdis „Praha kevade” aegses Tšehhoslovakkias „inimnäoga sotsialismi” ehitada Alexander Dubček oma mõttekaaslastega, veel varem aga Jugoslaavias Milovan Džilas oma mõttekaaslastega. Kui need katsed olnuks eluvõõrad, teostamatud ja ohutud, siis polnuks ju vaja neid nii karmilt maha suruda. Kuna aga suruti, siis räägib see selget keelt nende põhjendatusest.
Kujundlikult öeldes: enne kui tormata päästepaatidesse ja laev hüljata, tuleb uurida, kas oleks ehk hoopis lihtsam eemaldada purjus või segiläinud kapten, tüürimees ja teised juhtkonnaliikmed, kes on seadnud laeva hukukursile, seada kurss õigeks ning parandada ära olemasolevad rikked ja kahjustused.
Lahkumine eeldab valmisolekut
EU-foorikutel on tõepoolest õigus selles osas, et äkiline lahkumine EL-ist oleks liikmesriikidele äärmiselt ebameeldiv, nõrgematele neist koguni ehk hukutav. Tõsi, seda mitte põhimõtte pärast, vaid põhjusel, et ükski liikmesriik pole selleks valmis. EL-i liikmesriikide majandus, tegelikult üldse kogu nende elu, on üksteisega praegu nii tihedalt läbipõimunud, et äkiline sidemetekatkestamine jätaks väga valusad, veritsevad haavad. (Ülilihtne ja valutu on see lahkumine ainult selliste iseseisvuslaste meelest, kellele loodus pole jaganud mõistust just üleliia. Aga nemad elavadki üksnes soovunelmates, ei arvesta tegelikkust, mistõttu nende mõju laiematele rahvahulkadele on tühine. Tuleb kohe lisada: õnneks.)
Nüüdisaegne Euroopa meenutab paljuski Esimese maailmasõja eelset Euroopat. Reisida, tööd otsida ja äri ajada saab vabalt, riigipiir on olemas üksnes kaardil. Tagasilangemist ajastusse, mil seni loomuliku terviku moodustanud piirkondade vahele veeti okastraat, ei soovi tõenäoliselt lõviosa EL-i liikmesriikide elanikest. On ju ka eestlastel veel väga hästi meeles ajad, mil samasugune loomulik tervik – omaaegne Liivimaa kubermang – oli poolitatud. Täiesti loomuvastaselt.
Euroopa Liidu juhtkonna keelava-käskiva rolli vastu aitab liikmesriikidel saada ikkagi üksnes omavaheline koostöö. NB! senisest veelgi tihedam koostöö. Ja seda mitte pelgalt riigiasutuste vahel, vaid ka üksikisikute vahel. Alles siis, kui EL-i liikmesriikide hulgas on moodustunud tugevad blokid, on lootust Brüsseli keskvõimule vastu saada. Kui soovitakse EL-ist välja astuda võimalikult valutult, siis parim, tegelikult lausa ainuvõimalik viis, on teha seda just blokkidena. Näiteks Visegr?di riigid koos, Põhjamaad (s.h. Eesti ja Läti) koos jne. Kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid saavad omavahel kokkuleppele, siis võib moodustuda koguni riikide ühendus Poolast Balkanini. Mäletatavasti oli selline, Doonau konföderatsiooni nime kandnud kava olemas juba 1848–49. aasta Ungari revolutsiooni ajal. Hiljem on seda korduvalt edasi arendatud.
Tegelikult ei peagi äsjakirjeldatud blokkidemoodustumine tooma enesega ilmtingimata kaasa EL-i lagunemist. Sest kui Brüssel näeb, et neisse blokkidesse koondunud riikidel on tõsi taga ja nad tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i, siis on arukam nende soovide ja ootustega arvestada, tõmmates pidurit kõigile püüetele muuta EL riigiks.
Eesti-sugusele riigile oleks äkiline, ettevalmistamata lahkumine EL-ist sõna otseses mõttes hukutav. Siit siis juhtnöör Eesti eurovastastele: kui tahate, et Eesti lahkuks EL-ist, aidake esmalt muuta Eesti nii tugevaks, et ta tuleks hästi toime ka väljaspool EL-i! Selleks tehke aga koostööd oma mõttekaaslastega kogu EL-is, ennekõike meie piirkonnas ja endises idablokis. Oma soovunelmais elades kärarikkalt midagi nõuda oskab ju viimnegi loll. Hulga raskem (aga sellevõrra ka üllam) on tegutseda oma eesmärgi nimel arukalt, läbimõeldult ja sihikindlalt.
Nagu maailmaparandamine, nii algab ka EL-i mõistuspäraseks muutmine iseendast.
Kas britid saavad sellega hakkama või mitte, näitab juba tulevik. Meil on sellest õppida aga nii ühel kui teisel juhul.
Tõnu Kalvet
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/eesti/12-artiklid/270-uhendkuningriik-uuesti-iseseisev-mis-saab-edasi Read more...
pühapäev, 2. veebruar 2020
laupäev, 1. veebruar 2020
SUURBRIIANNIA TAASTAS ISESEISVUSE!
Euroülemused ennustavad brittidele väga raskid aegu, kuid asi läheb tegelikut vastupidi. Maailmapanga prognooside kohaselt hakkab nende majandus kasvama märksa kiiremini kui EL-is olles!
M.I.
Julgus ja otsustavus seista vaba ja iseseisva riigi eest on lugupidamist väärt. RESPEKT! Read more...
Britid lahkuvad, suusailm on kehv ja punaarmeed tänatakse "vabastamise" eest
Nädalast Euroopa Parlamendis, kus tipphetk oli loomulikult emotsionaalne Suurbritanna lahkumise teemaline debatt. Lõbus oli. Lisaks veel palju muud: Auschwitzi koonduslaagrist, prantsuse keelest, Eesti meediast ja kehvast suusailmast. Read more...
Riigikogu istung, 29. jaanuar 2020
Riigikogu võttis vastu kohustusliku kogumispensioni reformi seaduse, millega tehakse muudatused teise pensionisamba regulatsioonis. Pensionireformi jõustumisel muutub teise sambaga liitumine või sealt välja astumine kõigile vabatahtlikuks. Valitsus sidus seaduse vastuvõtmise usaldushääletusega. Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reformi) (108 SE) poolt hääletas 56 saadikut, vastu oli 45 saadikut. Kultuuriminister Tõnis Lukas andis ülevaate „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ täitmisest. Lukas käsitles oma ülevaates ellu viidud tegevusi, saavutusi ja olulisemaid edasiminekuid, samuti esitas olulisemad jätkutegevused 2020. aastal. Aruande keskmes oli Eesti tantsu ja laulu juubeliaasta, mille raames analüüsiti ka laulu- ja tantsupeoliikumise traditsiooni elujõulisust samuti käsitles arenguid kõigis kultuuri alavaldkondades. Teise lugemise läbis valitsuse algatatud laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (100 SE), millega täpsustatakse laevandussektori ettevõtete tulumaksu erirežiimi ja viiakse see kooskõlla Euroopa Liidu riigiabi reeglitega. Esimese lugemise läbis valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (126 SE), millega muudetakse alates 2020. aastast fossiilsele kütusele biokomponendi lisamise kohustus paindlikumaks ning suurendatakse biokomponendi ja taastuvelektri statistikaga kauplemise läbipaistvust ja tõhusust.
Tellimine:
Postitused (Atom)
