Fookuses: selles, et ajakirjandus valetab, pole midagi loomulikku

Markus Järvi ja Varro Vooglaid kommenteerivad Postimehe ajakirjaniku Joosep Värki artiklit "Miks ajakirjandus valetab?" ning vaatavad ka laiemalt küsimust sellest, milline peaks olema tõelise ajakirjanduse ning üldiselt väärikate inimeste suhe tõega.

Read more...

Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” aprillinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel  A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25–30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui ka majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada:  51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;            

               
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee

 Aprillikuu „Rahvuslikust Teatajast” – Juhtkiri:

 

 JUHTKIRI

Õnnitlen lugejaid aprilli saabumise puhul, sest aprill on meie laiusel aasta üks meeldivamaid kuid. Valge ja mõõdukas, ei ole näpistavat pakast ega lämmatavat kuumust. Aprill oli vanadel roomlastel aasta teine kuu. Aprilli nimest ei ole selgust: kas tuleb ladinakeelsest aperio, mis tähendab avamist ja avanemist, käib õite ja pungade kohta, mis Rooma laiuskraadil aprillikuul tõepoolest avanevad või jumalanna Aphrilis nimest, keda  asendas hiljem Veenus, kellest sai aprillikuu jumal, sest roomlastel oli igal kuul oma jumalus.
 

Kellegi arvates on alanud juba Kolmas maailmasõda. Huvitav, miks on olemas ÜRO ja rahvusvaheline õigus, kui ühed lähevad ja pommitavad teisi, nagu heaks arvavad? Viimase aja Süüria-sündmuste valguses on ilmavõrgus laineid löönud üks vana ajalooline kiri, mille satanist, 33. astme kõrgvabamüürlane ja illuminaat Albert Pike saatis oma sõbrale, teisele samasugusele vandenõulasele, maffia ninamehele, itaalia „revolutsioonilisele tegelasele“ Giuseppe Mazzinile  15. augustil 1871.  Kirjas oli plaan, mis nägi ette kolme maailmasõda Uue Maailmakorra kehtestamiseks. Neist kolmas maailmasõda pidi tulema hirmsaim, mida senini nähtud. Järelejäänud inimkonna jäänuste  üle kehtestatakse üleilmse saatan-kuninga ennenägematu hirmuvalitsus. Plaani teostamine pidi võtma sada aastat  või veidi enam. Kaks varasemat maailmasõda on läbi viidud plaani kohaselt üksikasjaliku täpsusega. Esimese maailmasõja eesmärk oli tema järgi Tsaari-Venemaa hävitamine ja Venemaa muutmine kommunistlik-ateistlikuks (loe satanistlikuks)  riigiks. Teise maailmasõja eesmärgiks oli asutada Iisraeli riik ja levitada kommunismi üle terve Euroopa. Milleks oli vaja Iisraeli – on ilmselt liigne küsimus – Kolmanda maailmasõja jaoks. Kirja järgi Kolmandas maailmasõjas hakkab keskset osa etendama islam, kuid islam pole eesmärk, vaid tegelikult üleminekuvorm, et saaks tõusta esile „tõeline kirgas satanism“. Islam pole isegi mitte usk, vaid tööriist, millega hävitatakse kristlik Lääs. Islam on vahend vastasseisu õhutamiseks Ida ja Lääne vahel. Vastasseis muutub aina teravamaks.
 

Ajalooline kiri olevat olnud Briti Muuseumiraamatukogus (inglise k British Museum Library) Londonis avalikult väljas 1977. aastani – igaühele lugeda, siis aga kadus ja muuseum eitab tänapäeval kirja olemasolu. Kirjast on juttu ka eesti keeles ilmunud Jüri Lina raamatus: „Maailmaehitajate pettus“ (lk.169 –170).
 

Aprillinumbri 3. leheküljelt leiab lugeja Tiit Madissoni kirjutise eesti riikluse 100. aastapäevaks. 8. leheküljel juurdleb Heiki Kortspärn kindral Aleksander Einselni rolli üle meie lähiajaloos. Muidugi ei saa jätta kahe silma vahele Kalju Mätiku tõsist lahkamistööd Eesti riigikaitsest. Lõpuks (lk 11) EKSKLUSIIVNE – ainult „Rahvuslikus Teatajas“, Eero Nõmme jutustus lahkumisest Eestist tundmatusse aastal 1988.

 Head lugemist!

Soovib „Rahvusliku Teataja“ toimetaja JAAN HATTO

                     14. aprillil 2018 Velisel

Read more...

"Sest me armastame teineteist!"

Homod nõuavad endale abiellumiseks õigust ja põhjendavad seda tavaliselt oma armastusega. Et riik peab lubama neil abielluda, sest nad armastavad teineteist. Ja kui riik ei luba neil armastuse pärast abielluda, siis rikub riik nende inimõigusi. Jne jms. Muud põhjendust kui armastus neil abiellumiseks pole.

Kahjuks on seda argumenti toovad homod lihtsalt õiguslikus mõttes täiesti harimatud. Nad ei tea sedagi, et riik ei vaja abiellujatelt tõestust, et abiellujad teineteist armastavad. Riik paneb paari ka kaks sellist inimest, kes teineteist vihkavad, põlgavad, põlastavad - kui nad vaid tahavad nii.

Armastus on valdkond, mida riik mitte kuidagi ei reguleeri. Pole olemas seadust, mis käsiks või kohustaks kedagi armastama. Isegi laste kasvatamist käsitlevad seadused ei nõua vanematelt lapse armastamist. Ja olgem realistid - ega ei saagi nõuda. Sest seda ei saa kuidagi kontrollida. Riik siis ka ei nõua ega kontrolli.

Ka abiellumisel ei küsita ühegi inimese käest, kas ta teist armastab. Küsitakse, kas tahetakse abielluda. Ja kunagi ei küsita põhjust, miks tahetakse abielluda. Ja neid põhjuseid, miks tahetakse, on ikka väga palju rohkem, kui vaid üks - see armastus. Armastus jäetakse abielu sõlmimisest välja, jäetakse üldse ära. See pole riigi asi kontrollida, reguleerida, nõuda ega tuvastada vms. Riik armastusega ei arvesta, seda pole sama hästi kui riigi jaoks olemas.

Niisiis, kui homod toovad oma abiellumise tahte põhjenduseks oma suure armastuse, siis on see mõttetus - totaalselt väär arusaamine, mis on üldse abielus riigi roll, riigi tegevuse piirid, põhimõtted ja sisu. Armastuse argument pole riigi jaoks absoluutselt oluline argument - riik ei küsi isegi heterote armastusest. Miks peaks riik äkki hoolima homode armastusest!?

Homod - ärge rohkem põhistage oma tahtmist abielluda oma suure armastusega. See on riigi jaoks puhas bla-bla-bla ja täielik sooja õhu liigutamine. Riiki see ei huvita. Riik armastusega ei tegele. Riik armastust ei reguleeri, ei nõua ega seadusta. Pole normi, mis kohustaks abikaasasid teineteist armastama. Ja seeläbi pole armastus ka riigi jaoks mingi põhjus kaht inimest paari panna. Teie argument, et riik peab homodel lubama abielluda, sest homodel on suur armastus - noh, see on täielik jamps ja sügav õigusliku hariduse lünk teie teadvuses.

Elage ja armastage teineteist. Riigil pole sellega vähimatki pistmist. Ammugi pole riigil sellest tulenevaid kohustusi. See lihtsalt pole argument riigi jaoks.

Allikas: Harri Kingo, Facebook

Read more...

Eesti Leegioni Sõprade Klubi: Teine Vabadussõda

Allikas: Facebook

Read more...

Eesti Meel: Millest tekkis kultuur?

See on küsimus, mida tavapäraselt esitatakse antropoloogidele või arheoloogidele.
Meie päevil on aga bioloogidki öelnud kõva sõna sekka.

«Püssid, pisikud ja teras»
TEOSE ORIGINAALTEKST

Üheks selliseks "sõnaks" on California Los Angelese Ülikooli (UCLA) biogeograafia professori Jared Diamondi 1997 ilmunud teos «Guns, Germs and Steel: A short history of everybody for the last 13,000 years»  (Tulirelvad, pisikud ja teras: inimühiskondade saatus) See ei püüa otse lahendada küsimust kultuuri algeist — ¿geenid või omandatud oskused? — kuid pakub seletuse lääne tsivilisatsiooni erakordsele elujõule võrreldes loodusrahvaste sotsiaalstruktuuridega.

Läänlased, ütleb Diamond, on edestanud kõiki teisi kultuure seetõttu, et nad on osanud taltsutada suurima valiku loomi. Kummaliselt ühtib see hüpotees suurelt jaolt vanakreeka müüdiga Prometheusest, kes sai kultuuri esiisaks seeläbi, et kinkis inimsoole tule.

Prometheuse pärand. Kesksel kohal Diamondi uurimuses on küsimus: miks hävisid terved indiaanihõimud, surres Euroopa konkistadooride imporditud rõugeisse, eurooplased elasid aga üle asumaadest toodud süüfilise jm nakkushaigused?

Washington Timesi retsensent Martin Sieff võtab kokku UCLA professori peateesi:

«Diamondi hinnangul oli põhjuseks see, et eurooplaste immuunsus oli märksa tugevam ja ulatuslikum. Nad olid sajanditega omandanud vastupanuvõime märksa laiemale nakkushaiguste skaalale. Nende haiguste allikaks olid enamasti Euraasia koduloomad suhteliselt taltsad — lambad, veised, sead ja hobused — kes ühtlasi tegid inimsoole võimalikuks karjakasvatuse alguse nooremal kiviajal.» Vaid sel teel arenesid välja need «laiad sotsiaalstruktuurid, mis kindlustasid immuunsuse tavaliste pisikute vastu tohutu suurte inimpopulatsioonide ulatuses». (WT 17.5.1997)

Seevastu näiteks Aafrika päriselanikel ei õnnestunud kunagi taltsutada oma mandri pühvlit ega sebrat, nagu ei tekkinud karjakasvatust ka vihmametsade populatsioonides. Ometi, väidab Diamond, ei ole olulist vahet mujal elavate ürgrahvaste ja Euroopa talupoja mõtlemis- ega kohanemisvõime vahel.

Diamond hülgab seega geenid (pärilikkuse) kui seletuse kultuuri tekkele. Tõestuseks tõstab ta esile Põhja-Ameerika indiaanlaste võime kiiresti õppida kasutama euroopalikke tulirelvi ja pidama edukat võitlust valgete sissetungijate vastu. Vahe seisnes vaid selles, et indiaanlastel puudus oma taristu püsside tootmiseks, puudus terasetööstus; ent sõdalastena olid nad vilunud.

Põlisus + asustus… Saksa ajaloolane Herbert Kühn juhtis veel pool sajandit varem tähelepanu sellele, et ka kõige sõjakamad stepikultuurid (sküüdid, hunnid, mongolid) ei jäänud püsima, sest nad ei suutnud taltsutada maad, st teha maast samasugust inimese teenrit nagu hobustest või veistest. Nomaadidel püsiasulaid ei tekkinud. 'Küla' tähendas mitmes indoeuroopa keeleski algselt ringkaitsesse asetatud härjavankreid.

Püsivalt ei jäänud inimene paigale enne kui põlluvilja kasvatama hakates.

Prometheuse müüt asetab inimkultuuri tekketegurina esikohale maaviljeluse, seejärel arstiteaduse ja siis loomakasvatuse. See on teatavaks täienduseks Diamondi hüpoteesile loomade kodustamise kaudu omandatud immuunsusest. Eksootiliste tõbede võitmiseks pole ju tähtis olnud mitte üksnes lääne inimese immuunsuslävi, vaid ka lääne meditsiin, teadus ja tehnoloogia.

Ent teadus ja tehnoloogia on saanud edeneda vaid linnastumisega käsikäes, linnastumine omakorda käsikäes inimese paikseks muutumisega. Paikseks muutumine aga tähendab ka põlluharimist.

Tõenäoliselt need ongi need laiad sotsiaalstruktuurid, mis seletavad kultuuri teket niisama hästi või paremini kui geenid või geniaalsed ideed.

IImar Mikiver

Teabeläte: Luup, 1997 nr 19 (50) lk 49.

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com.ee/2017/09/millest-tekkis-kultuur.html

Read more...

Macron ohverdab Euroopa Aafrika tuleviku heaks

 Euroopa vajab põliselanikkonda, kuid mitte hellitatud, tarbijalikku, tsirkusejanus laiska biomassi, vaid tugevaid ja enesekindlaid Inimesi, kes oma tarkuses oskavad arvestada ka kõrgema Väega, tõdeb kolumnist Roland Tõnisson Euroopa olukorda hinnates.

Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni hinnangul tähendab Aafrika demograafiline plahvatus Euroopa jaoks seninägematut massilist sisserännet. Tema sõnul jagavad Euroopa ja Aafrika sama saatust. Sellest rääkides viitas ta ekspredile, kes ennustab praeguse Euroopas elava 9-miljonilise aafriklaste “kogukonna” kasvavat 30 aastaga 150–200 miljonini. “Euroopa on koos Aafrikaga saatusekaaslased ja on astumas seninägematu massiimmigratsiooni ajastusse.”

Väljaanne Kansalainen refereerib Virginia Hale’i artiklit Breitbartis, kus on esitatud ülevaade Prantsuse presidendi äsjasest arvamusavaldusest Euroopa tuleviku kohta. “Läheme vastu ajaloolisele immigratsiooniilmingule,” kuulutas Prantsuse president Macron pühapäevaõhtuses teleesinemises kanalil BFM TV. “Kliimamuutused ja geopoliitilised konfliktid annavad paljude tulevaste aastate jooksul põhjust laviiniga võrreldavaks aafriklaste liikumiseks Euroopasse.”
Macron põhjendas oma nägemust Aafrika plahvatusliku iibe kohta prantsuse-ameerika ajakirjaniku, Duke’i Ülikooli professori Stephen Smithi uurimusega. Smith on seda ilmingut oma hiljuti ilmunud raamatus “äärmiselt hästi kirjeldanud”.

“Aafriklased tulevad Euroopasse meie asukoha pärast, sest meie maailmajagu ei ole saar ning Euroopa saatus on seotud Aafrikaga,” tõdes ELi-meelne Macron oma kahetunnises intervjuus. Reaalsusele viidates rõhutas ta, et tegemist on paratamatu protsessiga, kuna Euroopa ei ole okastraadiga muust maailmast eraldatud.

Macroni poolt osutatud Aafrika-spetsialist Stephen Smith oletab, et järgmise 30 aasta jooksul kasvab aafriklaste arv Euroopas üheksalt miljonilt 150–200 miljonini. Raamatus “La ruée vers l’Europe” (“Tung Euroopasse”) kirjeldab Smith veel algstaadiumis olevat ennenägematut rahvasterännet, mille põhjusena näeb ta paradoksaalselt lääneriikide majandusabi Aafrikale.
Püüdes pakkuda Aafrika rahvastikuplahvatuse mõjust Euroopale “erapooletult asjatundlikku” nägemust, on Smith oma raamatus kirjeldanud mitmeid võimalikke tulevikustsenaariume.
Väljaande Le Figaro sõnul on neist kõige optimistlikum “Euraafrika” variant, mille kohaselt tekib massimigratsiooni tagajärjel avatud, multikultuurne Euroopa, mis aktsepteerib täielikult immigratsiooniga kaasneva rasside segunemise. Selle stsenaariumi järgi tabab Euroopa heaoluriike lõpp, kuna ulatuslikku sisserännet ja heldet sotsiaalabisüsteemi ei ole võimalik ühendada.
Teine võimalik stsenaarium kannab nime “Euroopa kindlus”, mida peetakse häbiväärseks ja ka võimatuks, ent selle teostumiseks on Smithi arvates suur tõenäosus (Smith viitab EL-i poolt Liibüa ja Türgiga sõlmitud lepingutele massiimmigratsiooni peatamiseks).

Taoliselt meie kontinenti hukatusse lükates käitub Macron tõelise sotsialistina, kes viib ellu unistust uuest, isemõtlemisest ja iseolemisest loobunud Euroopast. Macron isegi ei nimeta võimalust seda Euroopat hukutavat tulevikustsenaariumi peatada. Temale kui sotsialistile oleks see muidugi loomuvastane.

2017. aasta septembris esitas ta Sorbonne’i ülikooli tudengite ees esinedes oma nägemuse Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest. Peamiselt näeb ta vajadust “solidaarsusfondi” järele, millega kaitsta EL-i kodanikke sotsiaalsete, kaubanduslike ja klimaatiliste kataklüsmide eest. Ta ei maininud sõnagi Euroopa majanduslike ressursside piiratusest mitmesaja miljonilise parasiitide hordi ülalpidamiseks.
Teisalt leidub eurooplaste tulevikustsenaariumite näiteid katselaborist, mille nimi on Rootsi riik ning mille elanikkonnast juba nüüd moodustavad umbes veerandi immigrandid. Protsess on olnud kiire – veel pool sajandit tagasi elas Rootsis mõnisada moslemit. Ennustatavalt elab seal aastakl 2050 umbes 4,5–5 miljonit immigranti, kellest rootslaste sündivuse vähenemist arvestades võib kujuneda koguni pool elanikkonnast. Senise kogemuse järgi hakkavad neist tööl käima kindlasti väike protsent. Keelt immigrandid enamuses ei õpi, eelistades elatuda mitte tööst, vaid sotsiaalsetest hüvedest. Milline saab olema selle parasiteeriva “kogukonna” reaktsioon, kui nende hüvesid ei suudeta enam välja maksta, võime näha igapäevaste näidete varal mujalt Euroopas, kus immigrantide meeleavaldused ja õigluse jaluleseadmise nõuded on igapäevased. Sagenevad kaupluste röövimised ning isikuvastaste kuritegudega võitlemise asemel on näiteks Macroni enese kodumaal politseinikel raskusi juba ka nende kuritegude registreerimisega.

Macron tahab dialoogi ja arutelu, nagu seda igatseb ka meie kodusots Ossinovski. Kumbki neist ei räägi oma poliitika hukatuslikkusest Eestile, Prantsusmaale või kogu meie kontinendile. Nende arvates saab ümarlauavestlustes kõik asjad selgeks rääkida. Rootsi oli oma talk-show’dega kuulus. Kuhu ollakse nendega jõudnud?
“Ma ei näe punaseid jooni (millest üle ei tohi minna – R.T.). Ma näen vaid horisonte,” deklareeris Macron Sorbonne’is. Demagoogiliste, reaalsusest lahutatud horisontide poole püüdlevad sotsid ja kõikvõimalike värvivarjunditega punased, roosad ja rohelised elavad jätkuvalt nii, nagu tõdes kunagi Briti peaminister Margaret Thatcher: “Sotsidel on toredad kavatsused, aga teiste inimeste raha saab kahjuks nii ruttu otsa.”

“Me ei saa kogu aeg rääkida rahast!” karjatas sotsiaaldemokraadist vallavolikogu liige Soomes koosolekul, kus vaagiti, kui palju on vallal vahendeid illegaalide (ehk “pagulaste”) ülalpidamiseks.
Oleks küsimus ainult rahas… Veel enam on asi eurooplaste tahtes, võimes ja oskuses oma tsivilisatsiooni barbarite pealetungi eest kaitsta. See oskus on maises maailmas elementaarne ja primaarne. Aafrikast hakkavad liikuma Euroopa poole põhiliselt moslemite hordid. Need on inimesed, kelle jaoks on maailm väga lihtne – uskmatute koht on moslemite kanna all. Seepärast tuleb Euroopa just nimelt eraldada muust maailmast tugeva militariseeritud vööndiga. Euroopas tuleks juba praegu välja kuulutada eriolukord, ent muidugi ei leidu Lääne-Euroopas sellist poliitilist üksmeelt, mis julgeks olukorra tõsidust tunnistada ja sellele adekvaatselt reageerida. Kas Macron, Ossinovski ja Indrek Tarand kavatsevad barbarid kinni maksta? Kui palju ja kui kaua peab eurooplane tööd tegema, et barbarite hordide saamahimu rahuldada? Mille peale loodab eesti “poliitiline eliit”, kes pakub alandlikult oma teeneid terve kontinendi hukutajale? Kui madalale võivad “meie poliitikud” veel laskuda?

Eesti koht ei ole Lääne-Euroopa üha koledamaks ja painajalikumaks muutumas reaalsuses. Eesti peab võtma kasutusele sarnased meetmed nagu Visegrad. Eesti peab “tegema Orbanit”.
Lõpetan tsitaadiga ühest oma hiljutisest artiklist:

“Üldiselt on aga Lääne-Euroopas ja Skandinaavias eskaleerumas konflikt. Suur vastasseis võib lahvatada põlvkonna või kahe (25–50 aasta) jooksul. (Nagu näha, ennustatakse perioodi pikkusega kuni 30 aastat). Loodan, et Visegradi ja Balti riigid jäävad sellest kõrvale, sest aidata või toetada saab vaid seda, keda võib veel päästa. Sellel konfliktil on kolm võimalikku stsenaariumi ning arvestades praegust olukorda ja tendentse, ei ole ühegi puhul põhjust rääkida Lääne- ja Põhja-Euroopa säilitamisest “valgena”.

Ühe stsenaariumi järgi suudavad põliseurooplased säilitada endale mingid õigused šariaadiriigi raames, sest hakkavad aastal 2018 tõsiselt tegelema moslemite eesmärgipärase Läänemaailma hõivamisplaanidega.

Teise järgi jäävad nad vastu tahtmist, haledalt häälitsedes moslemite armu hoolde, kes ise otsustavad, mida nad oma alamatega peale hakkavad, sest aastal 2018 vahivad eurooplased jätkuvalt, mokk töllakil, kuidas vägistatakse nende naisi ja tütreid ja pekstakse nende lapsi tänavatel ja koolides, ilma et munitsipaliteet, haridussüsteem ja kogukond ise julgeks midagi ette võtta.

Paraku on konflikt enam kui tõenäoline, sest see on moslemite maailmanägemusse sissekodeeritud. See on välditav vaid siis, kui need, kellele moslemid annavad “soovituse võtta vastu islam ja vältida verevalamist”, võtavadki selle vastu ja kuulutavad end “prohvet” Mohammadi sulasteks. Ja see stsenaarium on, arvestades praegust eurooplaste mentaliteeti, kõige tõenäolisem.”

Euroopa peab relvastuma, sest barbareid veenab vaid jõud. Nii on see alati olnud.
Ja veel olulisem – Euroopa peab naasma oma vaimsete ja vaimulike allikate juurde. Vägede Issand, kes saatis 1939.–1940. aasta Talvesõjas Punaarmee kallale kõhutõve, peatas äkilise, massilise epideemia läbi inimesed, kellel oli tohutult ülekaalukalt sõjatehnikat. Vägede Issand päästis seeläbi Soome, kelle rahvas ja president raskeimal ajal end Tema hoolde usaldasid. Tema on sama ka täna ja homme. “Ärge lootke vürstide ja inimlaste peale, kelle käest ei ole abi,” lauldakse õigeusukiriku palves. Euroopa peab paluma halastust oma Loojalt.

Euroopa peab loobuma oma hukatusseviivast äärmuslikult egoistlikust eluviisist ning mõrvarlikust mentaliteedist sündimata inimelude suhtes. Euroopa vajab põliselanikkonda. Ja mitte ainult hellitatud, tarbijalikku, tsirkusejanus laiska biomassi, vaid tugevaid, eneses kindlaid Inimesi, kes oma tarkuses oskavad arvestada ka inimeste ning rahvaste saatust suunava Väega. Vägede Jumalaga.
Euroopa peab paluma halastust, nagu palus Niinive linn prohvet Joona läbi. Muud pääseteed Euroopal ei ole. Selle peale võib pilklikult muiata, ent ma küsin siis: kus ja millised on need kaitsemehhanismid, millest nii palju armastatakse rääkida? Kas need on Euroopa vahemereriikide merejõud, mis barbareid poliitikute mahitusel üle mere eskordivad?

Päisefoto: Scanpix

Allikas: http://objektiiv.ee/macron-ohverdab-euroopa-aafrika-tuleviku-heaks/

Read more...

“Räägime asjast” 22.04.2018

Link: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/r%C3%A4%C3%A4gime-asjast-22042018/

 

Read more...

Riigikohtu otsus tunnistada kooseluseadus kehtivaks on selgelt meelevaldne

 Illustratsioon: Icedmocha/Bigstockphoto.com

Riigikohtu otsus kooseluseaduse jõustumise küsimuses on selgelt põhjendamatu ja tendentslik, lähtudes mitte ausameelselt loogilise arutelu põhimõtetest, vaid soovist jõuda võimu- ja meediaringkondadele meelepärase tulemuseni, tõdeb Varro Vooglaid oma kommentaaris.

Ligi kaks nädalat tagasi andis riigikohus teada põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusest, millega asuti seisukohale, et kuigi riigikogul ei ole kohustust kooseluseaduse rakendusakte vastu võtta, on kooseluseadus jõustunud ja kehtiv, mistõttu on kohtutel mitte ainult õigus, vaid ka kohustus seda rakendada, täites seejuures loominguliselt rakendusaktide puudumisest tingitud seaduseauke.

Riigikohtul oli kõnealuses asjas suurepärane võimalus parandada väga tõsiseid vigu, mis kooseluseaduse läbisurumisel on tehtud. Paraku otsustas kohus aga risti vastupidiselt anda omapoolse panuse nende vigade õigustamiseks, põlistamiseks ja jätkamiseks, lähtudes pigem ideoloogilistest kaalutlustest kui ausameelsest õiguslikust arutlusest ning kirjutades seeläbi kooseluseaduse nimelise pettuse saagasse järjekordse peatüki.

Neist küsimustest, millele Eesti kõrgeimal kohtul tuli antud kaasuses vastus anda, oli keskse tähtsusega see, kas kooseluseadus on üleüldse jõustunud ehk kas see kujutab endast kehtivat õigust või mitte. Ausameelselt arutledes pidanuks riigikohus tunnistama, et kooseluseadus ei ole tegelikult jõustunud, mistõttu on jämedalt eksinud nii madalama astme kohtud kui notarid, kes on seda seadust kohaldanud, justkui oleks tegu osaga Eestis kehtivast õigusest. Selle asemel tunnustas kohus nii notarite kui madala astme kohtute meelevaldset positsiooni, nagu oleks kooseluseadus 2016. aasta 1. jaanuaril jõustunud ning nagu oleks seega peamine küsimus vaid selles, kuidas seadust rakendusaktide puudumise tingimustes jõustada.

Aga vaadakem riigikohtu seisukohta veidi lähemalt. Kooseluseaduse jõustumise küsimust puudutav osa kõnealusest määrusest on kätketud punkti 32, kus seisab:

“Kolleegium nõustub halduskohtuga, et kooseluseadus on jõustunud. PS [põhiseaduse – toim] § 108 järgi jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses endas ei ole sätestatud teist tähtaega. KooS [kooseluseduse – toim] §-s 26 on sätestatud, et seadus jõustub 1. jaanuaril 2016 koos rakendusaktidega. Kolleegiumi hinnangul nägi KooS § 26 ette kooseluseaduse jõustumise tähtaja, seadmata seaduse jõustumist sõltuvusse rakendusaktidest.”

Riigikohtu hinnangul toetab sellist järeldust kooseluseaduse §-i 26 “grammatiline tõlgendus, samuti võrdlus senise õigusloomepraktikaga”:

“Keeleliselt ei sisalda KooS § 26 sõnastus ühtegi edasilükkavat tingimust seaduse jõustumiseks, nähes ette üheaegse jõustumistähtaja nii kooseluseaduse kui ka tulevikus kehtestatavate rakendusaktide jaoks. Rakendusaktide vastu võtmata jätmine ei mõjuta aga kooseluseaduse enda jõustumise aega. Sellist lähenemist toetab ka võrdlev argument. Seaduste puhul, mille jõustumise parlament on seadnud sõltuvusse rakendusaktide kehtestamisest, on seadusandja seda eesmärki seaduse rakendussätetes sõnaselgelt väljendanud. […] Sellist seost kooseluseaduse ja rakendusaktide jõustumise vahel KooS § 26 ei väljenda. Pigem deklareerib seadusandja KooS §-s 26 oma kavatsust võtta vastu rakendusakte. Eeltoodut arvestades jõustus kooseluseadus 1. jaanuaril 2016.”

Kahjuks ei saa riigikohtu esimehe Priit Pikamäe ja teiste kõnealuse lahendi teinud riigikohtu kohtunike ehk Viive Ligi, Nele Parresti, Peeter Roosma ja Malle Seppiku niisuguste selgitustega kuidagi nõustuda, sel lihtsal põhjusel, et esitatud argumendid pole veenvad. Soovimata kirjutada detailset kriitilist analüüsi, toon esile kohtukolleegiumi seisukoha põhilised nõrkused.

Vaadates, mida kooseluseadus ise oma jõustumise kohta §-s 26 ütleb – “Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega” –, ei ole raske mõista, et seaduse jõustumine on seatud sõltuvusse kahest tingimusest, millest esimeseks on 2016. aasta 1. jaanuari saabumine ja teiseks rakendusaktide vastuvõtmine. Elementaarne loogika, just nagu grammatiline tõlgendus, ei võimalda järeldada muud kui seda, et kui kooseluseaduse rakendusakte ei ole 2016. aasta 1. jaanuariks vastu võetud, siis ei saa ka kooseluseadus ise jõustuda. Kooseluseaduse jõustumine “koos rakendusaktidega”, mida pole vastu võetud ja mida seega kehtiva õiguse tähenduses ei eksisteeri, on loogiliselt võimatu.

Ometi asus riigikohus vastupidisele seisukohale. Et seda positsiooni põhjendada, esitati tõlgendus, mille kohaselt tuleks kooseluseaduse §-s 26 kirjutatut, et seadus jõustub “koos rakendusaktidega”, käsitleda mitte seaduse jõustumise tingimusena, vaid pelgalt seadusandja kavatsuse väljendusena võtta enne 2016. aasta 1. jaanuari vastu ka kooseluseaduse rakendusaktid.

Esiteks on niisugune seisukoht lihtsalt meelevaldne, sest selle põhjenduseks pole esitatud ühtegi kaalukat argumenti. Sama hästi võinuks kohus asuda vastupidisele seisukohale, tuginedes selgitustele, et kohtu “hinnangul” tuleks kooseluseaduse jõustumise kohta seaduses öeldusse suhtuda rangelt ning et rakendusaktide vastuvõtmise kriteeriumit ei tohi lihtsalt tähtsusetuna kõrvale heita. Kohus pole toonud välja ühtegi fakti, mis tõestaks, et kohtu tõlgendus §-st 26 väljendab reaalselt seadusandja selgelt väljendatud intentsiooni. Pigem on kohus valinud võimuringkondadele meelepärase ja nö ideoloogiliselt korrektset lahendust soosiva tõlgenduse, mis toetab kooselueaduse läbisurumise ja jõuga kehtestamise ambitsioone.

Teiseks on arusaamatu kohtu seisukoht, nagu oleks kooseluseaduse ainsasse seaduse jõustumist puudutavasse sättesse, mis koosneb vähem kui kümnest sõnast, kirjutatud mitte seaduse jõustumise tingimused, vaid ka seadusandja kavatsused edasiste seadusandlike plaanide kohta. Taoline seisukoht on lausa naeruväärselt tendentslik ja rajaneb ilmselgelt otsitud põhjendustel. Kui seaduse jõustumist reguleerivasse sättesse on kirjutatud, et seadus jõustub “koos rakendusaktidega”, siis on sügavalt ebaloogiline järeldada, et jutt käib mitte seaduse jõustumise tingimustest, vaid hoopis seadusandja kavatsuste ja lootuste kirjeldusest seoses oma tulevase õigusloomelise tegevusega.

Niisugune järeldus on seda põhjendatum, et teatavasti suruti kooseluseadus läbi poolikul kujul ehk ilma rakendusaktideta 9. oktoobril 2014 ehk vähem kui viis kuud enne riigikogu koosseisu mandaadi lõppemist ja seega ka võimaluse sulgumist oma plaane ellu viia. Seaduse rakendumist reguleeriva normi tõlgendamine lähtuvalt oletusest, et üks riigikogu koosseis kirjeldab selles järgmise riigikogu koosseisu kavatsusi, on kõike muud kui adekvaatne.

Kolmandaks oleks üksnes loogiline eeldada, et kui üks seadus võetakse vastu ilma rakendusaktideta ehk kujul, mis ei võimalda seaduse rakendamist, siis on mõistlik seada seaduse jõustumine sõltuvusse ka rakendusaktide vastuvõtmisest, sest vastasel korral kujuneks olukord, kus jõustub rakendamatu seadus. Miks riigikohus leiab selle taustal, et kooseluseaduse §-i 26 selgesõnaliselt kirjutatud nõue, et seadus jõustub koos rakendusaktidega, pole oluline, jääb arusaamatuks.

Kui keegi nüüd küsib, et kes olen mina arvustama riigikohtu seisukohti ja millele tuginedes ma leian, et minu tõlgendus kooseluseadusest §-st 26 peaks olema õigem kui riigikohtu oma, siis võin vastata, et vastavale järeldusele on viidanud lisaks minule ka õiguskantsler Ülle Madise – tõsi, küll ammu enne seda, kui ükski kohus oli kooseluseaduse (pärast 2016. aasta 1. jaanuari) kehtivaks lugenud.

Nimelt ütles Madise juba 2015. aasta 22. septembril riigikogus kooseluseaduse ühe kõige innukama läbisurujana tuntud Imre Sooääre küsimusele vastates ühemõtteliselt, et seaduse jõustumiseks on tarvis ka rakendusaktide vastuvõtmist: “Täna on seis see, et tõepoolest täiendavateõigusloomeliste muudatusteta, täiendavate seaduste vastuvõtmiseta see seadus ei jõustu.” Ilmselgelt pidas Madise “täiendavatest õigusloomelistest muudatustest” ja “täiendavate seaduste vastuvõtmisest” rääkides silmas kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist, osutades sellega järeldusele, et rakendusaktide vastuvõtmine on kooseluseaduse jõustumise eelduseks.

 Väljavõte Riigikogu 22. septembri 2015 istungi stenogrammist.

Niisiis oleme tänaseks olukorras, kus õiguskantsler ja riigikohus ehk kaks kõrget põhiseaduslikku institutsiooni, mille mõlema ülesandeks on teostada järelevalvet selle üle, et riigivõimu teostataks kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega, on kooseluseaduse jõustumise küsimuses väljendanud risti vastupidiseid seisukohti. Kui õiguskantsleri sõnul on rakendusaktide vastuvõtmine kooseluseaduse jõustumise eelduseks, siis riigikohtu hinnangul pole rakendusaktide vastuvõtmine seaduse jõustumise seisukohast üldse oluline – mis sest, et kooseluseadus ise selgesõnaliselt nimetab rakendusaktide vastuvõtmist oma jõustumise eeldusena.

Tähelepanuväärselt ei ole õiguskantsler Madise pärast 2016. aasta 1. jaanuari saabumist enam kordagi avalikult korranud oma seisukohta, et ilma rakendusaktide vastuvõtmiseta kooseluseadus ei jõustu. Vastupidi, vähemalt mulle teadaolevalt ei ole ta öelnud antud teemal mitte ühtegi sõna, olgugi, et samal ajal on ta kindlasti olnud teadlik sellest, kuidas notarid ja kohtud hakkasid kooseluseadust aktiivselt rakendama, justkui oleks see jõustunud ja kujutaks endast osa kehtivast õigusest. 

Endiselt on aktuaalne see, mida ma kirjutasin sellel teemal juba 22. detsembril 2015 ehk vaid loetud päevad enne kooseluseaduse jõustumise eeldatava aja saabumist: 

“[S]edamööda, kuidas sügise jooksul selgus, et kooseluseaduse rakendusakte ei õnnestugi valimiste järgselt tunduvalt väiksema reformierakondlaste ja sotside kontsentratsiooniga parlamendis kõikvõimalikest manipulatsioonidest ning saadikute survestamisest, nende äraostmise püüdlustest ja isegi väljapressimisest läbi suruda, hakati liberaalse meedia lahkel kaasabil justkui ühest suust korrutama, et tegelikult ei olegi kooseluseaduse jõustumiseks rakendusaktide vastuvõtmist tarvis – seadus jõustuvat nii või teisiti.

Mängleva kergusega justkui unustati olematuks see, mida kooseluseadus ise jõustumise kohta ütleb ning mida oli riigikogu ees kõneldes kinnitanud ka õiguskantsler, kes on ühtlasi Tartu Ülikooli riigiõiguse professor ja põhiseaduse kommenteeritud väljaande vastutav toimetaja – kujundati üksmeel, et kui see ei haaku poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonidega, siis pole seaduse tekst oluline ning seejärel asuti seda üksmeelt jõuliselt üldkehtiva seisukohana kehtestama.

Seesugune õigusriigi põhimõtte jõhker ja häbenematu eiramine on veel üks samm paljude manipulatsioonide, valede ja pettuste jadas, mis on saatnud kooseluseaduse läbisurumise püüdlusi algusest peale. Ja taas kord pakub kooseluseaduse läbisurumise protsess hea võimaluse näha, kui olematu on meie riigis võimu juures olevate poliitikute ja ka mitmete ametnike ja nö heasse seltskonda kuuluvate juristide austus õigusriigi ja demokraatia põhimõtete vastu, kui need juhtuvad olema ebamugavad või kliendi huvidele vastukäivad.

Samuti näeme, et elementaarsed loogilised vastuolud – kuidas teisiti nimetada seisukohta, et kooseluseadus, mis peaks jõustuma koos rakendusaktidega, väidetakse jõustuvat sõltumata sellest, et rakendusaktid, millega koos see peaks jõustuma, ei ole vastu võetud – ei ole enam ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide läbisurumisel takistuseks.

Kõik see on märgilise tähtsusega palju laiemalt kui kooseluseaduse kontekstis ning saadab sõnumi kogu meie poliitilise kultuuri kohta: pole vahet, mida seadus ütleb, sest selle osa, mis ei sobi hetkel prevaleerivate ambitsioonidega, saab lihtsalt kõrvale jätta ja ära unustada või tõlgendada seda moel, nagu puuduks sel tähtsus. Loomulikult tundub see jabur ja mõistusevastane ning ongi seda, ent paraku just nii meie riigis asjad käivad.

Siiski on loo juures võimalik näha ka head, sest mida innukamalt, jultunumalt ja häbitumalt poliitiline eliit meie ühiskonnakorralduse aluspõhimõtetele selja keerab ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete suhtes põlgust väljendab, seda enamatele inimestele saab päev-päevalt aina selgemaks, milline on kõnealuse seltskonna tegelik pale. Kokkuvõttes saeb poliitiline eliit nõnda käitudes oma enda istmiku alust oksa.”

Paraku tuleb nüüd eelnevalt väljendatud hinnangut laiendada ka riigikohtule. Loomulikult eeldanuks riigikohtu poolt vastupidise sisuga otsuse langetamine ja kooseluseaduse mittekehtivaks tunnistamine julgust minna konflikti nii võimuringkondade, meedia, notarite kui ka alama astme kohtutega, kes on nö ideoloogilise õigeusklikkuse vaimus pannud ühisel jõul kehtima ebaausa tõlgenduse, nagu oleks kooseluseadus jõustunud.

Riigikohtunikel aga seda julgust ei leidunud, mistõttu asuti kooseluseaduse läbisurujate näotut mängu kaasa mängima. Sellise tegevuse ohvriks pole aga mitte ainult tõde, vaid ka usaldus kohtusüsteemi ausameelsuse ja sõltumatuse vastu.

Allikas: http://objektiiv.ee/riigikohtu-otsus-tunnistada-kooseluseadus-kehtivaks-on-meelevaldne/

 

Read more...

UURING: EKRE toetus kasvas rekordiliselt kõrgeks – 19%

Uuringufirma Kantar Emor erakondade populaarsusküsitluse kohaselt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna toetus tänavu aprillis aegade kõrgeim – 19%. EKRE on astumas Keskerakonna kandadele.

Üldarvestuses toetas aprillis Reformierakonda 30 protsenti vastanutest, Keskerakonda toetas 21,6,

EKRE-t 19,1 ja SDE-d 10,6 protsenti vastanutest. Eestimaa Roheliste toetus oli aprillis 6,1 protsenti, Vabaerakonnal ning IRL-il mõlemal 5,8 protsenti.

Kui üldarvestuses on EKRE kolmandal kohal, siis eestikeelsete kodanike seas on EKRE populaarsuselt teine erakond. Reformierakonda toetas 35,9 protsenti ja EKRE-t 21,3 protsenti eestikeelsetest. Suuruselt kolmanda toetusega oli eestikeelsete kodanike hulgas Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) 11 protsendiga. Toetuselt neljas erakond oli aprillis eestlaste hulgas Keskerakond, mida pooldab 8,6 protsenti poliitilise eelistusega vastanutest. Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) ning Eestimaa Rohelisi pooldas mõlemat võrdselt 7,5 protsenti ja Vabaerakonda 7 protsenti eestlastest.

Kantar Emor näitab erakondade reitinguprotsente nendest, kellel on erakondlik eelistus, seega “ei oska öelda” vastanute protsent elimineeritakse. Andmete näitamise selline viis muudab erakondade reitinguprotsendid võrreldavaks riigikogu valimiste tulemustega. Aprillis oli “ei oska öelda” osakaal 27 protsenti. Maksimaalne statistiline viga ±3,1 protsenti.
Kokku küsitles Kantar Emor 12. – 18. aprillini veebiintervjuude meetodiga 908 kodanikku vanuses 18-74 aastat.

BNS / UU

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/uuring-ekre-toetus-kasvas-rekordiliselt-korgeks-19/ 
_______________
Vikerraadio küsitlus, 23.04
Kui homme toimuksid riigikogu valimised, kellele annaksite oma hääle?

Reformierakond
9%
Keskerakond
19%
EKRE
45%
SDE
5%
IRL
4%
Vabaerakond
14%
Eestimaa Rohelised
2%
Ei läheks valima
2%

471 hääletajat
Aitäh hääletamast!

M.I.

Read more...

MATTI ILVES: LÜHIDALT ITAALIA KOALITSIOONIVALITSUSE KÕNELUSTEST

Itaalas võtab valitsuse moodustamine päris palju aega, nagu ka lõikjal Euroopa Liidus ja seda põhiliselt euroskeptiliste jõudude jõulise tulemisega.

Aga nüüd paistab, et saavutatakse kokkulepe. Põhja Liiga juht Matteo Salvini ütles pärast valitsuse moodustamise konsultatsioone senati spiikri Maria Elisabetta Alberti Casellati´ga neljapäeval, et õhus on uusi arenguid ja valitus võidakse moodustada koos Viie Tähe Liikunisega.

Seni on sellise valituse vastu olnud jõuliselt Forza Italia (FI) liider Silvio Berlusconi.

Hea on muidugi see, mõlemad parteid on euroskeptilised, aga rahutuks teeb mind see, et Viie Tähe Liikunise juhid on vasakpoolitsevad.
Aga eks näeme mis tegelikukt juhtub.

Kasutatud allikas: http://www.ansa.it/english/news/2018/04/19/salvini-says-developments-from-m5s-4_e0b9df7d-12cd-41b2-a06b-1d03e5b48e5d.html

Read more...