Eesti rahvusluse igavene põhiprobleem

Mis siis on Eesti rahvusluse igavene põhiprobleem? See on eesti rahva väiksus! Eesti rahvuskehandis puudub see kriitiline mass rahvuslasi, kellede olemasolu oleks vajalik selleks, et olemasolevate aktivistide sünergiaga suudetaks rahvuslust taastoota ja levitada. Rahvuslasi on nii vähe, ja nad on hajali üle Eesti, et parimagi tahtmise juures ei saa tekkida tugevat "küünarnuki tunnet", mis on väga vajalik, et säilitada optimism ja võitlusvaim.
Suurrahvaste puhul seda probleemi pole. Neil leidub alati see kriitiline mass aktiviste, kes suudavad koos palju korda saata. Seal on ka hoopis rohkem inimesi erinivatest eluvaldkondadest, kes siis oma spetsiifiliste teadmiste ja oskustega saavad omakorda rahvuslusele kasuks olla.

Neil pole ka karta seda, et noor rahvuslane satub tühjusesse või siis mõne üksiku aktivisti mõju alla. See kõik pärsib inimese arengut. ja võib lõppkokkuvõttes teda pettuma panna. Väikerahva puhul pole siin kerget lahendust. Mida väiksem rahvas, seda tugevamat (koos)tööd peavad kõik rahvuslased tegema. Väikerahva rahvuslaste puhul on äärmiselt ohtlik pisiasjade pärast nägelemine, rivaalitsemine ja lausa vihavaen teineteise peale. Selline väiklane käitumine ja rivaalitsemine on meeldivaks kingituseks kõigile meie vaenlastele. Olgu neetud kõik, kes seda harrastavad, kuigi nad ehk ei anna isegi aru, mida nad oma väikluses ja suurushullustuses teevad. Väikerahva rahvuslastel peab olema ühised põhieesmärgid, milleks on: rahva, kultuuri, riigi püsimajäämine! Kõige muu üle võib ja peabki vaidlema, kuid seda saab ja peab tegema peaeesmärgi nimel koostööd tehes. Ei saa nii, et "mulle see ei meeldi, et sulle meeldivad brünetid, sest mulle meeldivad hoopis blondid jne., ja nüüd ma sinuga  koostööd ei tee! Hakkan sulle hoopis vastu töötama!". Selline väiklus on needuseks. Tuleb keskenduda PEAEESMÄRKIDELE ja kui see toimib, võib rahumeeli vaielda "blondide-või-brünettide" teemal. Aga loll on see, kes selle küsimuse peamiseks seab ja selle põhjal otsuseid teeb.
Nagu öeldud, on väikerahva rahvuslased kohustatud olema kordades aktiivsemad ja koostööaltimad, kui suurrahvaste rahvuslased. Meil ei ole inimesi raisata. Pisivigade ja eriarvamuste pärast ei tohi koostööst loobuda. See oleks oma kätega oma rahva surnukskägistamine. Kes sellest midagi võidab? Kui, siis ehk vaid mõni haiglaselt suure egoga egomanjakk, kellele oma ego on tähtsam, kui kogu rahva saatus. Sellised mürgitavad ja koostööd takistavad "ussid" tuleb "rahvuslikust peast" välja noppida ja seada valiku ette: kas teed koostööd, surud rahvusterviku nimel oma ego maha, või lahkud. Mida kauem sellega viivitataks, seda halvem kõigile. Ausus, karmus ja õiglus käigu käsikäes!
Nüüd võib tekkida küsimus, et kui me egod välistame, kuidas siis saaks keegi juhiks olla? On ju teada, et karismaatiline ja ühtsust hoidev juht on igale liikumisele hädavajalik. Siin ongi vahe juhi ja egomanjaki vahel. Tõeline juht osutab alati sellele, mis on peamine ja mis liidab, loob ühtsuse. Egomanjakk närib aga pisiasjade kallal ja lõhub ühtsust. Juht peab aga just seisma pisiasjadest kõrgemal ja keskenduma vaid peamisele ning seda peamist alati meelde tuletama, kui pisiasjadest ähvardab tekkida koostööd ja ühtsust ähvardav tüliõun.
Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/