Oksanen: suhtumine Balti riikidesse on silmakirjalik

 Kirjanik Sofi Oksaneni arvates teab Lääs Balti riikide ajaloost liiga vähe ning seetõttu on suhtumine nendesse riikidesse silmakirjalik.

Romaani "Puhastus" lätikeelse tõlke ilmumise puhul ajalehele Latvijaz Avize antud intervjuus rääkis Sofi Oksanen, et see on jutustus mitte ainult Eesti, vaid ka Läti lähiajaloost: lootusest, meeleheitest ja ellujäämisvõimest. ERR-i uudisteportaal avaldab intervjuu lühendatult, tuginedes Vene portaalis Inosmi.ru ilmunud venekeelsele tõlkele.

Ma kirjutan peamiselt võimust ja võimustruktuuridest. Mulle tundub, et Eestist kirjutada on praegu tähtis seepärast, et pärast minu esimese romaani "Stalini lehmad" ilmumist 2003. aastal sain ma aru, et minu eakaaslased ei tea palju Nõukogude Liidust ega sellest, mis seal toimus. Mulle tundus ka, et Lääne-Euroopa ei tea palju neist uutest Euroopa Liidu riikidest, mis ilmusid ootamatult, otsekui eikuskilt, Euroopa kaardile, ja et Euroopa suhtumine sellesse taasühinemisse on veidi silmakirjalik. Seepärast tundus mulle, et on väga tähtis kirjutada Eestist ja teha Lääne-Euroopa tuttavaks sellega, mis okupatsiooni ajal tegelikult juhtus.

Silmakirjalikkusest. Jah, lääneriigid aitasid milleski, ja sealjuures ka Eestit. Näiteks abistas Soome veidi ökoloogia küsimustes. Kuid vahel näib, et suhtumine on selline: jumal küll, kas tõesti on vaja minevikus sorida, kas ükskord ei tule juba sellele lõppu?

Rääkisite uut tüüpi finlandiseerumisest ehk soometumisest. Kuidas see teine soometumine Soomes avaldub?

Lääneriikides on erinev suhtumine ühest küljest Nõukogude küüditamistesse, Siberi laagritesse, ja teisest küljest holokausti. Reas lääneriikides on nii: kui mõni kõrgkooli õppejõud eitab holokausti, pole tema koht kõrgkooli kateedris. Kuid samal ajal võib eitada Nõukogude küüditamisi, peaaegu kinnitades, et need olid "kena puhkus", ning sealjuures takistamatult korrata seda kõrgkooliloengutel. See on üks põhjustest, miks on suhtumine Nõukogude võimu ja natsi-Saksamaa kuritegudesse endiselt erinev.

Teine  küsimus on, miks vaatamata kuritegudele inimõiguste valdkonnas Venemaal, on Soome ja teised lääneriigid nii altid koostööks Venemaaga. Teist soometumist näen ma näiteks selles asjaolus, et Soome hakkas Tšetšeeni põgenikke kui varjupaigataotlejaid vastu võtma alles 2005. või 2006. aastal, palju hiljem kui teised lääneriigid. Ning organisatsioone, kes töötavad tšetšeenidega, on vaja kuidagi karistada... Üldse on Tšetšeenia väga keeruline küsimus ja Soome poliitikud ei taha sellest rääkida.

Teisest küljest - Vene inimõiguste aktivist Anna Politkovskaja oli ja on endiselt soome rahva hulgas populaarne. Tundub, et elanikud toetavad midagi muud kui poliitikud. Ent siis tõstavad pead uued "retsidiivid". Näiteks kui minu esimene romaan "Stalini lehmad" Soomes avaldati, võis lugeda arvustusi ja artikleid, kus väideti: raamat on hea, kuid Nõukogude-vastane... See oli 2003. aastal, kui NSV Liitu enam ammu ei eksisteerinud. Absurd, kas pole? Ma toonitasin alati, et NSV Liit ja Venemaa on kaks erinevat riiki ja minu meelest on imelik, et soome keeles kasutatakse seniajani sõna "Nõukogude-vastane", kui räägitakse praegusest olukorrast ja praegustest riikidest.

Soomlased suhtusid kaua eestlastesse kui "noorematesse vendadesse". Jah, Soomes oli inimesi, kes aitasid 1940. aastatel Eesti põgenikke, kuid ametlik Soome andis põgenikud Moskvale tagasi. Soome oli ainus riik, kes andis põgenikke Venemaale üle, ja selles mõttes erines Soome suhtumine Rootsi või näiteks Kanada või Austraalia suhtumisest.

Praegu on aeg, kui paljud inimesed Lätis meenutavad ajalugu. Kuid Lääne "ekspertidelt" kuuleme nõuandeid: teil pole vaja nii kõvast süüvida minevikku, mis on läinud, vaadake üksnes ettepoole! Tõsi on, et oma riikides nad nii ei räägi.

Sellised nõuanded on ekslikud. Inimestel, kes ei tunne minevikku, ei ole tulevikku. Oma juurte teadvustamine muutub eriti tähtsaks ajal, kui me elame üle rahvuslikku kriisi. Ma ei arva, et need inimesed, kes Nõukogude ajal said tunda režiimi ebainimlikkust, ja nende sugulased oleksid võimelised seda kunagi unustama. Ma  ei arva, et kellelgi on õigus õpetada neid kõike unustama. Ning see ei unune.

Balti riigid on pärast okupatsiooni lõppemist olnud sõltumatud vaid kaks aastakümmet ja ma ei arva, et inimestel on olnud võimalus selle aja jooksul taga nutta seda, mis oli minevikus, see läbi põdeda. Nõukogude okupatsiooni´aastail seda ei lubatud. Mingi aeg leinata on kasulik ja see on lausa hädavajalik; see ei tähenda, et oleks vaja tunda ennast purustatuna, vaid seda on vaja, et pärast edasi minna...

Veel üks asjaolu, mis ei luba minevikku unustada, on Venemaa välispoliitika, mis mõnel määral püüab Balti riike kitsikusse ajada. Venemaa ei ole seniajani ratifitseerinud piirilepingut Eestiga. Ja kuidas võib unustada valulist minevikku, kui teine pool, kes on meelestatud ebasõbralikult, kasutab minevikku sinu vastu relvana?

Kaasaegne Saksamaa on holokausti ja selle, mis selle õudse minevikuga seotud on, hukka mõistnud. Venemaa, NSV Liidu juriidiline järglane, ei ole Nõukogude aja kuritegusid hukka mõistnud. Peale Katõni, aga samuti - ei mõistnud päriselt hukka, vaid tunnistas: ah jah, see toimus... See paneb mõtlema, et Venemaa tahab mitte mineviku kuritegusid hukka mõista, vaid veel enam - Stalinit, stalinismi ja NSV Liitu rehabiliteerida. Ei saa ette kujutada, et Hitleri portreed ja tema mälestussambad pandaks üles kaasaegsel Saksamaal, kuid keegi ei imesta, kui Venemaal ilmuvad välja Stalini portree. Stalin oli massimõrvar, kes on süüdi mitte üksnes teistest rahvustest inimeste, vaid ka venelaste hukkumises - miljonite hukkumises. Miks siis on Euroopale vastuvõetav riik, mis tahab Stalinit heroiseerida?

Mis Te arvate, mil määral võib Vene ühiskond tervikuna jääda mineviku mittetunnistamise poliitika juurde? Pole ju NSV Liidu ajad, kui informatsioonile ei pääsenud ligi.

Inimesed, kellel tekivad raamatuid lugedes ja vaatenurki võrreldes oma arvamused ja hinnangud, on ainult üks osa Venemaa ühiskonnast. Venemaa on suur riik. Ma ei arva, et Vene ühiskonna teine osa on selleks valmis. Teatud ajaloomõistmisel rajaneb rahvuslik uhkus ning juhul, kui alused muutuvad, variseks see tükkideks. Ma ei usu,et paljud Venemaa poliitikud seda toetaksid. Ma ei usu, et Venemaa seda arvamust ka Lääne survel muudaks.

Allikas: RahvusRinghääling
Allikas: http://bhr.balanss.ee/