RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 3. aprill 2011

Kohustuslik poliitkorrektsus

Posted in nsblogi@politician.com on 2. apr 2011 by TAAVI.R.
Autor: Vladimir Bukovski
Californias, töötades Stanfordi ülikoolis, 1983., arvatavasti…1984. aastal. Teel oma töökohale laboris läksin liftiuste juurde kui mulle laskusid vastu kaks neiut. Ma avasin ukse – ja hoidsin seda lahti, nagu oleksin teinud kellele iganes: meestele, naistele, noorele, eakale. Lihtne viisakus. Nad vaatasid mind täieliku põlgusega ja ütlesid mulle: «male chauvinist pig».
Kohustuslik poliitkorrektsus

Minu sõbrad Stanfordi laboris võisid selle üle aastal 1984 naerda, kuid täpselt kümne aasta pärast see käsitlus – ajuvaba, omamata mingit teaduslikku alust – sai valitsevaks kogu maailmas, valitsevaks. Kõikides ülikoolides olid avatud teaduskonnad «gender studies» – ma isegi ei tea, kuidas seda vene keeles sõnastada, «sugudevaheliste suhete uuringud», – mida on seal uurida, te vabandage mind, mina kui füsioloog aru ei saa, sest sugudevahelised suhted on olemas miljoneid aastaid ja mitte midagi uut neis aset leidnud ei ole, miks seda on täna vaja uurida ja mis see annab, on minu jaoks suur küsimus ja justkui oleks see tunnustatud akadeemiliseks õppeaineks, – kuid neid sigines uskumatult ja esimese asjana asusid nad meie patte uurima. Meessoo patte. Et me ei käitu nii, ei vaata naist niimoodi…Sugenes suur hulk teooriaid, esmajärjekorras keelelisi – nagu mäletame Orwellist, tahavad vasakpoolsed alati esimese asjana võita mõistete sõja, – ja hakkas pihta: ei tohi neid nimetada «Miss» ega «Missis», sest sellega me määratleme nende perekonnaseisu, see on lubamatu. Ilmus inglise keelele uskumatu sõna «Mizz», mida on raske hääldada, kuid see oli alles algus. Läks edasi: meile öeldi, et ei tohi öelda «history», sest see on «his story» («mehe ajalugu»), tuleks öelda «her story» – sigines tohutu hulk keelelisi uuendusi, meile öeldi, et seminari ei tohi «seminariks» nimetada, sest see pärineb sõnast «semja» («perekond» – tõlk) – tuleb öelda «ovary» («ovaar, ovaarium» – tõlk. ) (See pärineb naise munasarjast). Aga üldse kuidas nimetada naist? – tegelesid need uued akadeemikud suure küsimusega: sõnas “woman” on sõna “man” – seda ei tohi olla, sõnas “female” on sõna “male” – see on lubamatu, vastavalt mõtlesid nad välja uue mõiste, millega tuleb naist nimetada: wofe – «vufi» («wo» sõnast «woman» ja «fi» sõnast «female»), nõnda ühendasid nad need kaks puhast naiselikku osa ja, tähendab, teatasid, et me oleme nüüd kohustatud neid niimoodi nimetama, aga kui me seda ei tee, öeldakse meie kohta “male chauvinist pig”! Tundub absurdina. Jah, näib, et, ilmas on palju hullumeelseid. Omal ajal istusin ma koos paljude hulludega ja harjusin sellega täiesti ära, kuid asi on selles, et tänane ühiskond, eriti Ameerika oma, on algeline. See omastab mis iganes lolluse ja paljudel puhkudel teeb selle kõigile kohustuslikuks.
Ameerika ühiskond – eriti, kuid mitte ainult: Euroopa mitte vähem, võib-olla, on uskumatult konformistlik arenenud ühiskond, see tähendab, et seal on vaja omaks võtta kõik see, mida keegi peale sunnib, selleks, et olla edukas. Et olla omal alal edukas, ei saa mitte mingil moel olla mittekonformist. See on selline Ameerika šabloon, ja sestap hakkas see väga kiiresti levima kategoorias «kohustuslik». Kohustusliku paradigmana, mis oli juba imekspandav, läks see seadusandlusesse: ütleme, naised – need feministlikud liikumised – süüdistasid mehi selles, et nad on kõik, tähendab, seksistid, et nad vaatavad naist vaid seksiobjektina ja, vastavalt, kõik see, mis on seotud naise ja seksiga, tuleb kaotada. Igasugune flirt mehe ja naise vahel tembeldati «pealetükkivaks tegevuseks» («ahistamiseks»), ja seetõttu kui te töökohal oma kolleegiga, aga veel hullem – alluvaga naljatasite, häda teile: otsekohe esitatakse teie suhtes kohtule hagi ja te kaotate töö.
Edasi – kaugemale. Hakkas pihta! Nad ju, need inimesed, ei peatu. Utopistid üldiselt ei peatu kunagi, nad lähevad kogu aeg edasi ja edasi – neid saab üksnes maha lasta, kuid kui seda ei tee, hakkavad nad seda kõike edasi ja edasi arendama. Läks käibele, tähendab – «mehe stereotüüp»: mees – see on rõhuja, seega siis, tema olemine võimupositsioonidel on lubamatu, on vaja, et igal pool oleksid naised. Mees – ta on vägivallatarvitaja, ta on võrgutaja. Algas suur kampaania child abuse – nagu «laste seksuaalne kuritarvitamine» – ettekäändel – hüsteerika oli üle kogu Ameerika uskumatu. Sõitsin just siis Ameerikast juba ära, lasin end ümberristida, mõtlesin: «Tänu Jumalale, ei taha siia rohkem sõita!…» . Terved lasteaiad suleti, aga töötajaid süüdistati selles, et nad tegelevad laste seksuaalse väärorienteerimisega, mis oli täielik jama.
Kõik see selgus väga kiiresti, lõppkokkuvõttes kõik need inimesed vabastati, kuid nad jõudsid türmis istuda, see pole naljaasi. Kogu Ameerikas läks lahti üldine hüsteerika, elatanud inimesed, ulgudes, meenutasid, kuidas neid lapsepõlves seksuaalselt ahistati, ehkki vanus, millest nad rääkisid, mällu ei talletu: inimene täiskasvanuna ei saa mäletada, mis temaga 2. või 3. aastaselt juhtus, see on lora. Ometigi, isegi Kongressi liikmed – kongressmanid, senaatorid…Neil hakkas selline (täpselt nagu nimetatakse psühholoogias) «võltsmälu» – neile tuli äkitselt meelde, kuidas neid lapsepõlves väärorienteeriti, aga idee selle taga oli väga lihtne, feministlik: mees – olemuselt kiskja, vägistaja, riivatuks muutja, ja talle ei tohi anda mitte kuskil mingit võimupositsiooni. Samaaegselt algas kampaania selle eest, et oleks vähemalt võrdne hulk naisi tähtsatel kohtadel, suurt kampaaniat vedasid nad selle nimel, et saada õigus teenida armees. Kusjuures mitte lihtsalt mingites abiteenistustes, aga just nimelt lahinguüksustes – ehk seal, kus on suurimad ebamugavused, kus inimesed elavad välitingimustes, kus nad koos riietuvad, käivad koos dušši all ja nii edasi – sügavalt ebamugav. Ja, mõistagi, mõne kuu pärast sellist teenistust läksid need naised kohtusse ja andsid sisse hagi «seksuaalses ahistamises» – «sexual harrassment». Tänapäeval, muide, Ameerikas, mitte ükski ülemus ei hakka iial rääkima alluva naisega nelja silma all, eales. Ta kutsub kindlasti tunnistaja, sest muidu võib tema pärast anda ta kohtusse, et ta talle seksuaalselt lähenes – ja sellega on kogu tema karjääril lõpp!
Edasi võttis asi suuremaid mõõtmeid: enam ei tohtinud kuuldavalt öelda, et naised on teatud ametitele vähem sobivamad. Näiteks, Harvardi ülikooli president ütles erakohtumisel, et naised mingil põhjusel lähevad vähe õppima täppisteadusi ja eriti matemaatikat, ilmselt ei taha, ütles ta, – see maksis talle töö, tema vastu algas metsik hüsteeriline kampaania ja ta oli sunnitud esitama ülikooli presidendi kohalt tagasiasumisavalduse. Ja see toimus igal pool, toimus terror, nagu toimus aastal 1937. Mäletan, aastal 1991 saabusin ma Ühendriikidesse lugema loenguid (kord või kaks aastas sõitsin ma loenguid lugema, teenisin ülikoolides raha) – ja vaat number üks uudis: aastal 1991 saavad Euroopas kõik aru: kohe – kohe hävib kommunism, laguneb Nõukogude Liit, kõik ripub juuksekarva otsas. Ja mis siis oli uudis number üks Ameerikas sel päeval, sel ajal, «CNN» -i kanalil?Aga uudis number üks – see oli lugu tüdrukust, keda ei võetud skaudiks, vaat ei võta kurjad inimesed teda skaudiks, sest ta ei ole «poiss», – ja et mida kõike tuleb muuta, et tüdrukutel oleks võimalik skaudiks astuda. Vaat see oli lugu number üks! Mina loen seal loengut, selgitan, mis Nõukogude Liidus toimub, millised globaalsed vapustused seal kohe praegu aset leidma hakkavad ja on veel ebaselge, milleni need viivad. Lõpetan loengu – küsimused, keegi daam tõuseb püsti, mitte üliõpilase olekuga, ilmselt professorite seast: «Palun öelge, aga millal siis lõpuks nõukogude Poliitbüroosse saavad kuuluma naised?» Ütlesin: » Just see neil veel puudus, just seda on neil praegu vaja, seal, jah! Olen teiega nõus!»
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP