Euroopal oma «Tea Party» liikumine
Vaevalt oli Portugal abipaketile alistunud, kui Euroopa Liidu liidrid valmistusid juba «lahinguks Hispaania pärast» – tagamaks, et euroala suuruselt neljas majandus naabrist nakatatud ei saaks.
Tegelikult peaksid ELi valvsad silmad pöörduma pigem kontinendi teise äärde, kus Soome eeloleval nädalavahetusel Euroopa esimese tõelisest euroskeptikust peaministri võib valida.
Esmapilgul võib paista, et Portugali valitsuse kokkuvarisemine ja seni tundmatute Põlissoomlaste tähelend ei ole omavahel seotud.
Esipõlissoomlane Timo Soini oli aga veidi aega tagasi Financial Timesile intervjuud andes kärmas kahte ülalmainitud fenomeni omavahel seostama.
«Kui see Portugali asi tuleb enne Soome valimisi, siis vallanduvad vihased arutelud ja protestid,» ütles Soini. Möödunud nädalal olid Põlissoomlased enamike arvamusküsitluste valguses vaid napilt maas paremtsentristlikust Rahvuslikust Koonderakonnast – ning seda enne Lissaboni abipalvet. «Inimestele ei mahu see lihtsalt pähe, nad ei taha seda.»
Ja selline meeleolu näib levivat. Rahva pahameel väljaupitamiste, kasinuse ja üldise majandusliku ebakindluse pärast on juba kukutanud juhte euroala perifeerias: esiteks Iirimaal, siis Portugalis ja väidetavalt ka Hispaanias: José Luis Zapatero on teatanud, et ei kavatse kolmandaks ametiajaks peaministriks pürgida.
Nüüd hakkab viha vallutama ka Euroopa jõukat tuumikut, kus peavoolu parteid populistlikele autsaideritele «turuosa» on kaotamas. Viimase mängivad kasinusest ja langevast elatustasemest tekkinud vimmale ja frustratsioonile.
Prantsusmaal sai president Nicolas Sarkozy paremtsentristlik UMP partei märtsikuistel kohalikel valimistel korraliku keretäie, samal ajal kui paremäärmuslik Rahvusrinne tugevaid tulemusi näitas.
Belgias on flaami rahvuslased juba aasta aega valitsuse moodustamist takistanud ning vaatlejate sõnutsi osutuksid nad veelgi tugevamateks, kui neile uued valimised peale surutaks.
Hollandi vähemusvalitsus on juba kuus kuud püsinud võimul natsionalistist Geert Wildersi ELi-vastase partei abiga.
Isegi Saksamaal sosistatakse ja muretsetakse juba salamisi võimaluse pärast, et mõni parempoolne populistlik partei majanduslikust rahulolematusest jõudu võib koguda. Karistuseks majandusjuhtimises tehtud vigade eest said peavoolu parteid märtsis Baden-Württembergi liidumaa valimistel tagasilöögi. Kollase ajakirjanduse poolt ülesköetud pahameel oli nii suur, et üks peavoolu partei (liberaalsed Vabad Demokraadid) mängis valimiste eel üsna avalikult ELi-vastase platvormiga.
Euroopa populistliku liikumise kroonikapidajad on juba kaua aega keskendunud nende parteide (eriti Prantsuse Rahvusrinde ja Wildersi Hollandi Vabaduspartei) immigratsioonivastasele retoorikale.
Kuid paljud, Soome Soini ja Flaami rahvuslane Bart De Wever on oma võõramaalaste-vastased juured kas maha jätnud või kõrvale lükanud, kujundades end ümber majanduse peale vihaste põhivoolu valijate järgi.
Nii suutis ka Prantsuse vihase rahvuslase leebem tütar Marine Le Pen partei teravat lähenemist rassi- ja immigratsiooniküsimustele pehmendada ja tõmmata kaasa valget töölisklassi, kes on kaotanud usu Sarkozy majanduspoliitikasse.
Meie silme all on kujunemas välja Euroopa oma Tea Party liikumine.
Nagu USA president Barack Obama, on Euroopa riikide juhid – iseenesest võimelised kontinenti kriisist välja tõmbama – takerdunud valijate pahameelde, kellel on villand teiste väljaaitamisest.
Vägagi sarnaselt Obamale ei suuda need liidrid kuidagi välja nuputada, kuidas valijaid tagasi meelitada. Saksa kantsler Angela Merkel on astunud küll vaid «miinimumsamme» euroala aitamiseks, kuid selline pooleldi vastumeelne lähenemine on rahva pahameelt priiskava perifeeria vastu vaid süvendanud.
Hollandi rahandusminister Jan Kees de Jager on üks vähestest, kes väljendub avameelselt. Ta toetab karme abitingimusi, kuid ütleb samal ajal valijatele, et Portugali, Iirimaa ja Kreeka päästmine on nende endi huvides, sest Hollandi pangad, pensionifondid ja kaubandusettevõtted kannaksid Euroopa perifeeria kokkukukkumisest kahju.
Kuid praktiliselt kõik on oma populistlike oponentide vastu astudes ettevaatlikud. Soome rahandusminister ja paremtsentristide peaministrikandidaat Jyrki Katainen ütleb: «Ma ei taha kedagi ähvardada, öeldes, et hääle andmine Põlissoomlastele tooks kaasa katastroofi.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.
Allikas
Esmapilgul võib paista, et Portugali valitsuse kokkuvarisemine ja seni tundmatute Põlissoomlaste tähelend ei ole omavahel seotud.
Esipõlissoomlane Timo Soini oli aga veidi aega tagasi Financial Timesile intervjuud andes kärmas kahte ülalmainitud fenomeni omavahel seostama.
«Kui see Portugali asi tuleb enne Soome valimisi, siis vallanduvad vihased arutelud ja protestid,» ütles Soini. Möödunud nädalal olid Põlissoomlased enamike arvamusküsitluste valguses vaid napilt maas paremtsentristlikust Rahvuslikust Koonderakonnast – ning seda enne Lissaboni abipalvet. «Inimestele ei mahu see lihtsalt pähe, nad ei taha seda.»
Ja selline meeleolu näib levivat. Rahva pahameel väljaupitamiste, kasinuse ja üldise majandusliku ebakindluse pärast on juba kukutanud juhte euroala perifeerias: esiteks Iirimaal, siis Portugalis ja väidetavalt ka Hispaanias: José Luis Zapatero on teatanud, et ei kavatse kolmandaks ametiajaks peaministriks pürgida.
Nüüd hakkab viha vallutama ka Euroopa jõukat tuumikut, kus peavoolu parteid populistlikele autsaideritele «turuosa» on kaotamas. Viimase mängivad kasinusest ja langevast elatustasemest tekkinud vimmale ja frustratsioonile.
Prantsusmaal sai president Nicolas Sarkozy paremtsentristlik UMP partei märtsikuistel kohalikel valimistel korraliku keretäie, samal ajal kui paremäärmuslik Rahvusrinne tugevaid tulemusi näitas.
Belgias on flaami rahvuslased juba aasta aega valitsuse moodustamist takistanud ning vaatlejate sõnutsi osutuksid nad veelgi tugevamateks, kui neile uued valimised peale surutaks.
Hollandi vähemusvalitsus on juba kuus kuud püsinud võimul natsionalistist Geert Wildersi ELi-vastase partei abiga.
Isegi Saksamaal sosistatakse ja muretsetakse juba salamisi võimaluse pärast, et mõni parempoolne populistlik partei majanduslikust rahulolematusest jõudu võib koguda. Karistuseks majandusjuhtimises tehtud vigade eest said peavoolu parteid märtsis Baden-Württembergi liidumaa valimistel tagasilöögi. Kollase ajakirjanduse poolt ülesköetud pahameel oli nii suur, et üks peavoolu partei (liberaalsed Vabad Demokraadid) mängis valimiste eel üsna avalikult ELi-vastase platvormiga.
Euroopa populistliku liikumise kroonikapidajad on juba kaua aega keskendunud nende parteide (eriti Prantsuse Rahvusrinde ja Wildersi Hollandi Vabaduspartei) immigratsioonivastasele retoorikale.
Kuid paljud, Soome Soini ja Flaami rahvuslane Bart De Wever on oma võõramaalaste-vastased juured kas maha jätnud või kõrvale lükanud, kujundades end ümber majanduse peale vihaste põhivoolu valijate järgi.
Nii suutis ka Prantsuse vihase rahvuslase leebem tütar Marine Le Pen partei teravat lähenemist rassi- ja immigratsiooniküsimustele pehmendada ja tõmmata kaasa valget töölisklassi, kes on kaotanud usu Sarkozy majanduspoliitikasse.
Meie silme all on kujunemas välja Euroopa oma Tea Party liikumine.
Nagu USA president Barack Obama, on Euroopa riikide juhid – iseenesest võimelised kontinenti kriisist välja tõmbama – takerdunud valijate pahameelde, kellel on villand teiste väljaaitamisest.
Vägagi sarnaselt Obamale ei suuda need liidrid kuidagi välja nuputada, kuidas valijaid tagasi meelitada. Saksa kantsler Angela Merkel on astunud küll vaid «miinimumsamme» euroala aitamiseks, kuid selline pooleldi vastumeelne lähenemine on rahva pahameelt priiskava perifeeria vastu vaid süvendanud.
Hollandi rahandusminister Jan Kees de Jager on üks vähestest, kes väljendub avameelselt. Ta toetab karme abitingimusi, kuid ütleb samal ajal valijatele, et Portugali, Iirimaa ja Kreeka päästmine on nende endi huvides, sest Hollandi pangad, pensionifondid ja kaubandusettevõtted kannaksid Euroopa perifeeria kokkukukkumisest kahju.
Kuid praktiliselt kõik on oma populistlike oponentide vastu astudes ettevaatlikud. Soome rahandusminister ja paremtsentristide peaministrikandidaat Jyrki Katainen ütleb: «Ma ei taha kedagi ähvardada, öeldes, et hääle andmine Põlissoomlastele tooks kaasa katastroofi.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.
0 kommentaari:
Postita kommentaar