Keele võin ära õppida, aga Eesti riiki vihkan edasi!

 Selline sõnum kumab läbi nende venelaste sõnumist, kes nii agaralt on asunud kaitsma venekeelseid koole. Eriti on silma jäänud keskerakondlastest vene rahvusest inimesed, eesotsas Jana Toomi (Ternogorova) ja Mihhail Kõlvartiga.

Keskerakond on võtnud juskui lausa oma ametlikuks poliitikaks lõimumise takistamise. Samal lainel on ka sotsid eesotsas Vadim Belobrovtsev. Neil ei ole mingeid arukaid vastuväiteid, on vaid pime viha eesti keele, kultuuri ja riigi vastu. Nad arvavad, et neid tahetakse muuta eestlasteks, kuid see pole nii. Keeleoskus ei muuda kellegi rahvust. Lihtsalt, kui elatakse ühel maal, siis on kergem, kui osatakse ka selle maa keelt.

Verinoorte elukogemusteta omainimeste nagu Sofia Derjugina määramine Lääne-Tallinna keskhaigla nõukokku või Mihhail Kõlvarti määramine abilinnapeaks, kõneleb selget keelt. Ega asi pole rahvuses, Siret Kotka, Toobal, Kutser ja teised on vististi eestlased, kuid on selgelt näha, et Keskerakond minetab järjest enam eestlaste erakonna kuvandit. Asi on pigem selles, miks edutatakse just neid ja mitte teisi? Sama küsimusega on hiljuti välja tulnud ka senini truu ja kuulekas keskerakondlane Aivar Riisalu. Tundub, et edutamise põhjus on sageli üksnes rahvuses. Keskerakond on andnud sõrme kohalikele venelastele ja ka Putini Ühtsele-Venemaale, aga nagu vanasõnagi ütleb, et "kui annad kuradile sõrme, siis ta võtab terve käe."

Nüüd on aga tulemused käes. Keskerakond on valimistest valimistesse panustanud järjest enam venelastele (või siis venekeelsetele) ja loogiliseks tulemuseks ongi see, et Keskerakond venestub. Ilma Keskerakonnata ei saaks kunagi Stalnuhhinid, Toom-Tšernogorovad, Kõlvartid, Velmanid ja teised läbinähtavalt eestivaenulikud venelased riigikokku. On kummaline, et inimesed, kelle "teeneteks" on pidev Eesti riigile ja integratsioonile vastuseismine ja rahvastevahelise vaenu õhutamine, edutatakse Keskerakonna poolt kõrgetele ametitesse. Miks seda tehakse?

Mis selle põhjus võib olla, on üheselt raske vastata. Põhjus võib olla tedlik Eesti riigi vastase poliitika ajamine. Seda võidakse otseselt või kaudselt suunata Kremlist. Samuti võib olla tegu kibestunud "tähtpoliitiku" Savisaare kättemaksuga kogu Eesti riigile ja rahvale. "Pärast mind tulgu või veeuputus!" ütles kord üks Prantsuse kuningas. Ehk mõtleb ka Savisaar nii. Kuna "neetud eestlased" teda ei vali, ei jumalda, siis peavad nad enesemõistetavalt ka tema "püha viha" tundma saama. Ehk määrabki Savisaar ametisse eestivastaseid "uusinterrinde" meelsusega venelasi, et eestlasi ärritada ja võimalikult suurt kahju teha eestlusele? Arvestades tema pirtsakat ja kergelt solvuvat iseloomu, võib asi just nii ollagi. Ta vaatab mõnuga, kuidas eestlased tema poliitikat kiruvad. Temale on jäänudki suuresti vaid venelased, eestlased on ta hüljanud. Aga Tallinnas ja Ida-Virus võimul olemeiseks sellest täiesti piisab. Kuid mees, kes tahaks valitsusjuhiks, on kibestunud sellest patiseisust. Nagu kibestunud tsaar on ta lukustatud oma linnriiki.

Kolõvarti valimine aselinnapeaks, kes tegeleb muu hulgas ka haridusega, võib olla Savisaare vastus Ansipile, kes määras endise kaitseministri Aaviksoo haridusministriks, kelle ülesandeks on ka venekeelsete koolide reformi elluviimine. Kolõvart on taekwondo liidu president, karm vend, kes käis eelmisel aasta kremlimeelse noorteorganisatsiooni "Naši" laagris, kus olid nn Venemaa vaenlasi kujutavad pead teibasse aetud. Eestlastest olid teibasse aetud Ilvese, Laari, Ansipi ja ajaloolane Valge "pea". Kui selline üritus pole eesti vastane, siis mis see on? Kas sellise meelsusega mees, kelle eesti keel ka pehmelt öeldes "longab", sobib tõesti Eesti pealinna haridust juhtima? Aga ju see on Keskerakonna ametlik poliitika, sest tema eellane sellele kohal, Jana Toomi (Tšernogorova) meelsus oli sarnane. Toom teatas muuseas, et ei poolda eestikeelset haridust, sest siis nad loevad tütrega erinevat kirjandust. Mida teab selliste väidete pilduja haridusest ja haritusest, kui ta ei luba oma lastel selle riigi kirjandust lugeda, kus ta elab?

Miks ei võiks keskerakondlased/venelased lihtsalt eesti keele ära õppida, selle baasil tunda end Eestis koduselt, samas jäädes venelaseks? Eesti keele äraõppimine ei tee ju ühtki venelast vähem venelaseks, vastupidi, tal on siis palju lihtsam siin riigis elada, sest ära ta siit ju minna ei taha.  Kõik oleneb venelasest endist. Samas on selge, et Eestis ei saa venelane kunagi elada nii, nagu Venemaal. Sellest võiksid nad aru saada. Aga selle eest võitlemine on selgelt eestivastane tegevus, mida riik ei tohi aktsepteerida.

Miks nad tahavad väikest Eestit venestada? Kas nad ei mõista, et meil ei ole teist kohta, kus elada ja oma tillukest kultuuri säilitada? Miks peaks meie oma niigi väheseid resursse raiskama venekeelsetele koolidele, meediale ja muudele teenustele, et toota umbkeelseid ja meelseid elanikke? Kui neil on siin Eestis nii hirmus raske elada ja nad nii palavalt armastavad oma vene keelt ja kultuuri, siis kas poleks loogilisem minna sinna keskkonda, kus sa saad seda kõike nautida?

Lätis tehti venekeelste koolide reform kiiresti ära, ja nii ei jõudnud äärmuslikud jõud end mobiliseerida selle vastu. Aga mis toimub Eestis? Alates 2001. aastast venib venekeelsete koolide reform. Kõik need koolid teavad, et see tuleb, aga siiani ei ole suudetud (tegelikult pole tahetudki) end selleks valmis seada. Kõik toetused ja raha võetakse vastu, kuid mida pole, need on tulemused. Õnneks ei kehti see kõigi venekeelsete koolide kohta. Aga kogu see protsess näitab, et kui ei ole tahet, siis võib riik teha kõike, kuid tulemust sellel ei ole. Vastaspool hoopis suurendab nõudmisi - olgu kakskeelsus, leevendage kodakondsuse andmist (kuigi meie kodakondsusseadus on niigi üks maailma leebemaid).

Vägisi jääb mulje, et venemeelsetel on siiani raske tunnistada oma Nõukogude Liidu aegse priviligeeritud seisuse kadumisest. Neil on raske tunnistada, et rahvas, kellega nad 50 aastat ei pidanud arvestama, kellest võisid üle astuda, on saanud vabaks ja loonud oma riigi, kus nemad enam ei olegi peremeeste seisuses. Nüüd nad peavad hoopis õppima selle väikerahva keelt, tunnistama nende ajalugu ja kultuuri, nendega arvestama. Seda on neil ikka veel valus tunnistada. Nad võivad ju isegi õppida ära eesti keele, käia eesti koolis, kuid kodune suhtumine Eesti riiki on raske muutuma. See võtab aega paar generatsiooni, või isegi rohkem. Paljude vanemad ja vanavanemad on Nõukogude aegse hariduse ja meelsusega. Lisaks toidab seda Nõukogude aegset väärastunud maailmapilti ka pidev Venemaa propaganda. Selle vastu on väikesel Eestil raske võidelda, kuid alla me ka anda ei saa, kui tahame säilitada Eesti riigi, kulltuuri ja rahva.

Tuleb veel mainida, et väikerahva natsionalism või (maru)rahvuslus on suunatud rahva säilimisele, selle asemel suurrahva natsionalism on sageli agressiivse, ekspansionistliku kallakuga. Seda tuleb silmas pidada, kui rääkida Eesti rahvuslusest. Väikerahvale on see eluliselt olulisem, kui suurrrahval. Samuti ei maksa suurrahvaste agressiivse rahvusluse kuvandit automaatselt üle kanda ka eesti rahvuslastele. Need ei ole samaväärsed ilmingud. Kahjuks Eesti ajakirjandus eksib sageli selle vastu ja tembeldab teatud eestlasi kergelt marurahvuslasteks. Rahvuslik mõtlemine peaks olema iga rahvusriigi normaalne ja aktsepteeritav osa, sest keegi teine ei tule meie rahvust ja kultuuri säilitama, kui me seda ise ei tee.

Delfi.ee
Allikas: http://bhr.balanss.ee/