RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 5. aprill 2011

Sasko: 1938. aasta põhiseadust ei jõustatud, kuna see jätnuks punased võimuta


SI-141
Jüri  Kuke  mälestuskonverentsi ettekanne, 27. märts  2011.
Soovin arutada riigipiiri ja põhiseaduse küsimust. Eesti riigi taastamine selle järjepidevuse alusel 20 aastat tagasi oli enamusele mõistetav.
Miks Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel enam ei sobinud sellele ennesõjaaegne, 1938. aasta põhiseadus? Lennart Meri  soovis tingimata olla taastatud riigi esimene president. Kui aga presidendivalimisel oleks õiguslikuks aluseks võetud seni kehtinud 1938. aasta põhiseadus, siis tõenäoliselt poleks Lennart Meri saanud presidendiks tõusta...
Samuti poleks ideelised tippkommunistid uuesti saanud kõrgeid riiklikke ametikohti. Erastamise ajal poleks seesugused saanud ärastada, varastada, üleöö rikastuda. Nüüd aga on riigi kullavarud kus seda ja teist kadunud. Asemele ilmusid nn väärtpaberid, paraku ei saanud nende eest „planeeritud” intresse. Nn väärtpaberid sõi näljane pangarott ära, kullale aga poleks pangaroti hammas peale hakanud.
Keegi millegi ei vastutanud. Seadusi lihtsalt polnud. Endist põhiseadust ei peetud enam kehtivaks, uut põhiseadust aga polnud...
Jüri Adams mõtles küll välja „ajakohase” põhiseaduse, see võttis aega, kuid temagi sattus märkamatult petetute hulka. Iseasi, kas ta ise sellest aru sai. Küll aga oleks pidanud ta mõistma seda, et uus põhiseadus polnud eesti rahvale legitiimne, kuigi rahvas selle dokumendi poolt pikemalt mõtlemata hääletas. Poolthääletajatest võib vahest arugi saada, kuna eesti rahvas oli oma rahvuslikest juurtest ära lõigatud, ei teadnud uue põhiseaduse olemusest ega mängudest selle ümber midagi, kuna hääletajatele oli sovetiajast juurdunud sõna „konstitutsioon” tol hetkel omasem.
2. veebruaril 1920 Tartus allkirjastatud Eesti-Vene rahulepingust peaks maailma riikidele saama eeskuju. Dokument on tolle ajajärgu arukate riigimeeste poolt koostatud, mis omakorda kohustab meid küsima: „Kus on meie samasugused targad riigimehed tänapäeval?” Jälgides neid protsesse, mis on toimunud pärast 1920. aasta Tartu rahu sõlmimist, peame tunnistama, et Jaan Poska sarnaseid riigimehi meil käesoleval ajal enam lihtsalt pole. Riigi eesotsas on tegemist huvigruppide ja kollaboratsionistidega, kes juudaseeklite eest on valmis ükskõik milleks, sealhulgas loobuma Eesti Vabariigi territoriaalsest terviklusest. Mõne riigiametniku seisukoht on aga lausa kuritahtlik, sest tema arvates ongi valega saavutatud „õigus” just tema ameti juurde kuuluv karistamatuse õigus. Seesugust ei häiri sugugi, et enamus eesti rahvast näeks sellist ametnikku parema meelega Patarei vanglas...
Kas need kaks siin esitatud näidet on meie riigi paljud teadlased, õppejõud, juhtivpoliitikud vaikimisi aktsepteerinud? Keegi ju ei protesteeri ega juhi tähelepanu negatiivsetele asjaoludele... Kas siis niiviisi kaitsemegi oma põhiseadust? Kas kirjeldatud käitumine ikka on väidetavale õigusriigile kohane?
Kuigi 1994. a. Vene väed okupeeritud Eestist lahkusid, jätsid nad teadlikult siia oma nn reservjõud. Idanaabrile aga ei esitatud ühtegi ÜROs vastuvõetud juriidilist kohustust „kaasmaalased” nende ajaloolisele kodumaale repatrieerida. Aga miks siis ikkagi niiviisi tehti? Lisaks ignoreeris Lennart Meri oma volitusi, jättes Eestisse umbes 20 000 Nõukogude armee eruohvitseri.
Nüüd aga levitab Vene diplomaatiline punaplagu kuuldusi ja ähvardusi ÜRO normide ignoreerimisest ja nn kaasmaalaste diskrimineerimisest Eesti Vabariigis. Okupatsiooniaja pärandina siia jäänud „venekeelne elanikkond” olevat tõeline „kangelane”, kes olevat sunnitud suures vaesuses elama fašistide, natsionalistide, rassistide, russofoobide ja igat tüüpi tšuhnaade seas... Ja kirjeldatud situatsioonis kooris karjudes: „Zdesj Rossija! Zdesj Rossija!”, „Fašism ne proidjot!”, „Diskriminatsija ne proidjot!” (Seesuguseid hõikeid kuulsin ka Riias tänavu 16. märtsil.)
Äraseletamatuks faktiks jääb, miks siis need „rõhutud” nii kangesti tahavad sellises vaesuses, vastikus Eestis ja Lätis edasi elada – mitte oma Emakesele Venemaale tagasi pöörduda...
Eesti riik ja eesti rahvas jäävad ka edaspidi püsima, kui ükskord ometi vabaneme oma senistest poliitilistest perverssustest, hakkame riigina käituma ja säilitame oma rahvuskultuuri!
Allikas:  Hereditas
Kontakt: rein.vanja@ut.ee

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP