Esitasin endale küsimuse, kas üldse on vaja sõdida, kui eesmärgiks on oma riigi territooriumi suurendamine? Ajalugu näitab, et kõik need sõjaretked hiljem satuvad terava kriitika osaliseks ja neile omistatakse nimetustena kas invasioon, okupatsioon, anastamine ja tekib võimalus nõuda taasvabanemist ja iseseisvuse taastamist. Sõjategevuse käigus saavad surma miljonid inimesed, hävineb hulk tootmisettevõtteid ja põllumajandus saab kahjustatud. Sellele lisandub allutatud rahva poolt vihkamine ja rahvussuhete kalgistumine. Kui süveneda küsimusse ja otsida teist teed, siis kõige lihtsam ja veretum tee on vaikselt kokkuosta, kas otse või variisikute vahendusel, ohverriigi maad, metsad, veekogud. Kogu maailmas on juurdunud mõiste, et eraomand on puutumatu ja seadusandlikult kaitstud. Kujutame ette, et mõne riigi valitsus finantseerib gruppi isikuid, eelnevalt neid hoiatades, et nad teeks vajalikud sisseostud, pärast neile esitatakse mingi süüdistus ja nende vara konfiskeeritakse, seal hulgas ka välismaal asuv vara, ja see muutub konfiskeerinud riigi omandiks.
Kokkuvõttes näeme, et tehes suured maaostud naaberriigis, võib selle riigi, kui
eraomand, inkorporeerida oma jurisdiktsiooni alla ja ei midagi vägivaldset või üldsuse poolt taunitavat tegevust. Arvan, et selle looga pakun palju mõtlemisainet nii tavakodanikule, kui ka riigijuhtidele.
_____________________
Lugege ka:
http://rahvuslane.blogspot.com/2011/03/ka-venemaa-ostab-eestis-maid-ja.html
http://rahvuslane.blogspot.com/2011/03/vene-investorid-krabavad-eestis.html
M.I.
2 kommentaari:
Burovi lood on muidugi huvitavad, täpsed ja konkreetsed, aga absoluutselt kasutud, sest otsustamisvõimelisi isikuid need lood ei huvita. Ka praegune lugu on vist hiljaks jäänud, sest esimesest maist alates võivad väljamaalased Eestis kõik üles osta. Rong (ka Eesti maa) on läinud. Lämbit Tähela
Rong ei ole läinud, peab võitlema ja kirjutama-rääkima. Vaadake, sis toimub Soomes. Kas parem on vaikida?
Postita kommentaar