RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 5. september 2019

Prantsusmaa on langemas kaosesse

Kollavestide protest, kus meeleavaldaja kannab Prantsusmaa presidendi maski. Foto: Scanpix

Tänane Prantsusmaa on segaduses. Maad võtavad rahutused ja seadusetus. Korratusest on saanud igapäevaelu osa, kirjutab Pariisi Ülikooli professor Guy Millière.  
  • Prantsusmaa president Emmanuel Macron ei ole mitte kunagi vabandanud nende ees, kes kollavestide miitinguid saatnud politseivägivallas on kaotanud jala või silma. Selle asemel palus ta Prantsusmaa parlamendil võtta vastu seaduse, mis pea täielikult kaotab ära õiguse meelt avaldada, süütuse presumptsiooni ja mis lubab ilma põhjuseta arreteerida kõiki ning kõikjal. Seadus võeti parlamendis vastu 1. veebruaril.
  • Juunikuus võttis parlament vastu senisest karmima vihakõneseaduse. Seadus ise on nii segane, et USA juurateadlane Jonathan Turley tundis, et peab kuidagi reageerima. Tema sõnul on “Prantsusmaast saanud suurim rahvusvaheline oht sõnavabadusele.”
  • Macron ja Prantsusmaa valitsus ei paista niivõrd tundvat muret mässude, üldsuse rahulolematuse, kristluse kadumise, masendava majandusliku olukorra või islamiseerumise ja selle tagajärgede pärast. Suurimaks probleemiks on kliimamuutused. 
  • “Lääs ei tea enam, mis ta on, sest ta ei tea aga ka soovi teada, mis on tema üles ehitanud, mis on tema vundament, mis ta oli ja mis ta on. … Selline iseenda lämmatamine viib loomulikult allakäiguni, mis omakorda avab ukse uutele barbaarsetele tsivilisatsioonidele.” — Kardinal Robert Sarah, raamatus “Le soir approche et déjà le jour baisse” (Saabub õhtu ja juba tuled hääbuvad).
Pariis, Champs-Élysées, 14. juuli. Vahetult enne sõjaväeparaadi algust sõidab president Macron autoga mööda bulvarit ja lehvitab inimestele. Tuhanded inimesed karjuvad: “Macron, astu tagasi,” “buuu” ja teisi solvanguid.
Paraadi lõpus laseb mõnikümmend inimest lendu parve kollaseid õhupalle ja jagavad lendlehti sõnumiga “Kollavestid ei ole surnud”. Politsei ajab nad kiiresti ja otsusekindlalt laiali. Mõned hetked hiljem saabuvad sündmuskohale Antifa anarhistid, kes kisuvad turvatarad maha, ehitavad neist barrikaadid, süütavad lõkkeid ja peksavad sisse kaupluseaknaid. Politseil on olukorra lahendamisega probleeme, kuid hämardumise ajaks õnnestub neil kord taastada.
Mõni tund hiljem kogunevad Triumfikaare ümber tuhanded eeslinnadest pärit noored araablased. Nemad on tulnud “tähistama” Alžeeria jalgpallimeeskonna võitu. Sisse pekstakse veelgi rohkem kaupluseaknaid ja poode rüüstatakse. Kõikjal lehvivad Alžeeria lipud. Karjutakse loosungeid: “Elagu Alžeeria”, “Prantsusmaa on meie”, “Surm Prantsusmaale”. Champs-Élysées tänavasildid kistakse maha ja asendatakse koloniaalajal Prantsusmaa vastu sõdinud Alžeeria islamisti Abdelkaderi nime kandvate siltidega. Politsei piirdub ainult mässu piiramisega lootuses, et see laiemalt ei levi.
Kesköö paiku marsivad politseijaoskonnast välja kolm kollavestide juhti ja räägivad järgmisel päeval teleajakirjanikele, kuidas nad eelmise päeva hommikul kinni võeti ja terve päev vangis hoiti. Nende advokaat kinnitab, et nad ei teinud midagi ebaseaduslikku ja nad peeti kinni ennetava meetmena. Advokaadi sõnul lubab 2019. aasta veebruaris vastu võetud seadus politseil inimese arreteerida, kui on kahtlus, et too läheb meeleavaldusele. Kohtuniku luba pole vaja ja kellegi poole abi saamiseks pöörduda pole võimalik.

19. juulil sai Alžeeria jalgpallimeeskond järjekordse võidu. Triumfikaare ümber kogunes sündmust “tähistama” veelgi rohkem noori araablasi. Purustused olid märksa suuremad kui kaheksa päeva tagasi. Kohal oli ka palju rohkem politseinikke, kuid need ei teinud midagi.
12. juulil, kaks päeva enne Bastille’ päeva, tungivad Pantheoni, Prantsumaa ajalooliste kangelaste matmispaika, mitusada Aafrikast pärit illegaalset immigranti. Immigrandid annavad teada “Mustade vestide” liikumise asutamisest. Aafrika illegaalsed immigrandid nõuavad kõigi Prantsusmaal olevate illegaalsete immigrantide “seadustamist” ja kõigile tasuta elamist. Politsei tuleb küll kohale, kuid ei sekku. Enamus meeleavaldajatest läheb rahumeelselt laiali. Üksikud politsei peale karjujad arreteeritakse.
Tänane Prantsusmaa on segaduses. Maad võtavad rahutused ja seadusetus. Korratusest on saanud igapäevaelu osa. Küsitlused näitavad, et enamus inimesi Macroni ei salli. Vihatakse tema ülbust ega olda valmis talle andestama. Viha tekitab Macroni põlgus vaeste vastu, viis kui vägivaldselt ta on maha surunud “Kollavestide” liikumist ja kuidas ta ei pööra tähelepanu protesteerijate pisematelegi nõudmistele. Näiteks nõudmistele korraldada kodanike seas Šveitsi laadis rahvahääletusi. Macron ei või avalikult enam kuskil nägu näidata ilma, et ta riskiks avaliku pahameelega.
Paistab, et “Kollavestid” on lõpuks meeleavaldamise järele jätnud ja alla andnud. Liiga paljud on jäänud invaliidiks ja saanud raskelt kannatada. Aga rahulolematus pole kuhugi kadunud. See ootab avaldumiseks järgmist võimalust.

Prantsusmaa politsei näitab üles küll äärmist otsustavust, kui on vaja maha suruda rahumeelseid demonstratsioone, kuid suudavad minimaalselt hallata “Antifa” laadsete gruppide märatsemist, mille tõttu ilmuvad peale igat “Kollavestide” demonstratsiooni välja Antifad. 
Politsei hoiab ennast eriti tagasi juhul ,kui on tegemist noorte araablaste ja illegaalsete immigrantide märatsemisega. Politseile on antud konkreetsed juhised. Nad teavad, et noored araablased ja illegaalsed immigrandid võivad korraldada mastaapseid mässe. Kolm kuud tagasi ajas politsei Grenoble’is taga mootorratta varastanud noori araablasi. Põgenemisel tegid noored araablased avarii ja mõlemad said surma. Sündmusest sai alguse viiepäevane märatsemine.
President Macron jätab rahulolematute vaesemate elanikkonnagruppidega silmitsi seistes endast mulje kui autoritaarsest juhist. Ta ei avalda inimestele, kes politsei vägivalla tõttu on saanud pöördumatuid ajukahjustusi, kaotanud silma või käe, mitte kunagi kaastunnet. Selle asemel käskis ta parlamendil vastu võtta seaduse, mis kaotab pea kõik võimalused seaduslikult meelt avaldada. Selle seaduse tõttu ei tähenda suurt midagi ka süütuse presumptsioon, sest ilma põhjuseta võib suvalise inimese arreteerida suvalisel ajal.

Juunikuus võttis Prantsusmaa parlament vastu järgmise seaduse, mille alusel saab rangemalt karistada igaühte, kes räägib või kirjutab midagi, mida võib nimetada “vihakõneks”. Nimetatud seadus on nii segane, et isegi USA juurateadlane Jonathan Turley tundis, et peab reageerima. Ta kirjutas, et “Prantsusmaast on saanud üks suuremaid ohte sõnavabadusele maailmas.”
Kuid vägivaldsete anarhistide suhtes ei ilmuta Macron mingit autoritaarsust. Kui tegemist on noorte araablaste ja illegaalsete immigrantidega, jätab ta endast väga nõrga mulje.
Ta teab, et endine siseminister Gérard Collomb rääkis 2018. aasta novembris valitsusest tagasi astudes: “Prantsusmaa erinevad kogukonnad on üksteisega üha suuremal vaenujalal ja konfliktid muutuvad üha vägivaldsemaks… Täna me elame külg-külje kõrval, ma kardan, et homme me oleme üksteisel hammastega kõri kallal.”
Ta teab, mida rääkis eelmine president François Hollande peale oma ametiaja lõppu: “Prantsusmaa on lagunemise äärel.”

Macron teab, et Prantsusmaa on juba osadeks lagunenud. Enamus araablasi ja aafriklasi elavad nõndanimetatud keelatud piirkondades (no-go zones), eraldatuna ülejäänud elanikkonnast, kuhu peale araablaste ja aafriklaste on teistel üha vähem asja. Seal elavad inimesed ei pea ennast prantslasteks, kuid teatavad, et Prantsusmaa kuulub nendele. 
Uuringud näitavad, et enamus sellistest inimestest põlgavad südamest Prantsusmaad ja lääne tsivilisatsiooni. Üha suurema hulga araablaste ja aafriklaste jaoks on religioon tähtsam kui nende kodakondsus, paljud on radikaliseerunud ja valmis oma usu eest sõdima.
Macron ei taha selliste elementidega võidelda. Selle asemel üritab ta neile meeldida. Ta on kindlalt pähe võtnud teha islamist ametlikult tunnustatud religioon. Kolm kuud tagasi asutati Prantsusmaal Moslemite Islami Assotsiatsioon (AMIF). Selle organisatsiooni üks haru hakkab tegelema islami mõju kultuurilise laiendamisega ja “sõdima moslemitevastase rassismiga”. Teine haru hakkab õpetama välja imaame ja ehitama mošeesid. 
Eeloleval sügisel asutatakse “Prantsusmaa imaamide nõukogu”. AMIFi tähtsamad juhid on (või hiljuti veel olid) Moslemi vennaskonna liikmed. Moslemi vennaskond on kuulutatud terroristlikuks organisatsiooniks Egiptuses, Bahreinis, Süürias, Venemaal, Saudi-Araabias ja Araabia Ühendemiraatides.

Macron on kursis ka demograafiliste andmetega. Ta teab, et moslemite arv kasvab eelolevatel aastatel plahvatuslikult. Majandusteadlane Charles Gave kirjutas hiljuti, et aastaks 2057 on Prantsusmaal elavatest inimestest enamus moslemid. Macron teab, et peatselt on ilma moslemite häälteta võimatu saada Prantsusmaa presidendiks ja ta käitub vastavalt. 
Macron saab väga hästi aru, et rahulolematus, mis sünnitas “Kollavestide” liikumise, on ühiskonnas alles. Ta arvab, et vägivallaga saab edasised ülestõusud ära hoida ja nii ei tee ta sellise rahulolematuse vaigistamiseks midagi.
“Kollavestide” liikumine sai alguse jaburalt kõrgetest kütusemaksudest ja valitsuse karmist poliitikast autode ning teiste mootorsõidukitega liiklejate suhtes. Viidatud meetmed tähendavad näiteks, et suuremal osal Prantsusmaa maanteedel on piirkiiruseks kaheksakümmend kilomeetrit tunnis, teedele on paigutatud rohkem liikluskaameraid, märgatavalt on tõstetud trahve ja igaaastased tehnoülevaatused on tehtud kordades keerulisemaks. 
Hiljuti tõsteti taas kütusemakse ja need on Euroopa kõige kõrgemad, moodustades 70% tanklahinnast. Autode ja mootorsõidukite vastased meetmed annavad eriti tunda kehvemini hakkama saavate inimeste puhul. Kehvemal järjel elanikkonnagrupid on sallimatute uustulnukate poolt aetud välja eeslinnadest ja täna peavad nad elama ning tööle sõitma veelgi kaugemalt kui varem.
Macronil ei ole ühtegi mõtet, kuidas parandada Prantsusmaa kohutavat majanduslikku olukorda. Kui ta ametisse sai, moodustasid maksud, lõivud ja sotsiaalkoormised sisemajanduse kogutoodangust pea viiskümmend protsenti. Valitsuse kulutused moodustasid SKT-st 57%, mis on arenenud riikide seas kõige kõrgem näitaja. Riigivõla suhe SKT-sse oli pea 100%.
Maksud, sotsiaalkoormised, lõivud ja valitsuse kulud on jäänud samaks kui need olid enne Macroni. Võla suhe SKT-sse on jätkuvalt 100% ja see suureneb. Prantsusmaa majandus ei loo uusi töökohti. Vaesuse tase on äärmiselt kõrge: 14% elanikkonnast teenib vähem kui 855 eurot kuus.
Macron ei pööra tähelepanu ka riiki üha enam hõlmavale kultuurikatastroofile. Haridussüsteem on varemetes. Keskkooli lõpetab üha suurem hulk inimesi, kes ei saa isegi ühe lause kirjutamisega vigadeta hakkama, ning nende jaoks on kõik kirjutatu arusaamatu. 

Kristlus on kadumas. Suurem osa mittemoslemitest prantslastest ei pea ennast enam kristlasteks. Notre Dame’i katedraali räsinud tulekahju kuulutati ametlikult küll “õnnetuseks”, kuid see on ainult üks paljudest viimase aja jooksul Prantsusmaal hävinud kristlikest sakraalhoonetest. Kirikuid rüüstatakse iga nädal ja avalikus on selle suhtes äärmiselt ükskõikne. 2019. aasta esimese poolaastaga põletati maha 22 kirikut.
Macron ja Prantsuse valitsus ei tunne muret meeleavalduste, rahva rahulolematuse, kristluse kadumise, masendava majandusolukorra ja islamiseerumise pärast. Suurimaks probleemiks on nende jaoks saanud hoopis kliimamuutused. Kuigi Prantsusmaa CO2 heitmed moodustavad maailma omadest alla 1%, on inimtekkeliste kliimamuutustega võitlemine Macroni jaoks kõige tähtsam eesmärk.
Kuueteistaastane Rootsi tüdruk Greta Thunberg, kellest on mingil põhjusel saanud “kliimavõitluse” guru, kutsuti hiljuti Macroni toetavate saadikute poolt Prantsusmaa Rahvusassambleesse esinema. Teismeline pidas seal kõne, milles lubas, et peatselt tabab meie planeeti “pöördumatu häving”. Tema sõnul ei ole poliitilised juhid piisavalt “täiskasvanud” ja lapsed peavad neid õpetama. Tema kõne saatis Macroni toetavate rahvasaadikute tormiline aplaus.
Talle anti vastselt asutatud Vabaduse aumärk, mida antakse  inimestele, kes “võitlevad samade väärtuste eest, mida kandsid 1944. aastal Normandias maabunud Euroopa vabastajad”. Selle juures pole muidugi vaja tähelepanu pöörata tõsiasjale, et 1944. aastal Normandiasse saabunud sõduritest mitte ükski ei arvanud, et ta sõdib kliima eest. Sellised pisidetailid jäävad Macroni ja teda toetavate parlamendisaadikute jaoks arusaamatuks.

Macroni ja Prantsusmaa valitsust ei häiri ka kasvava antisemitismi ja vägivaldse islami mõjukuse
suurenemise hirmus Prantsusmaalt põgenevate juutide saatus.
Kabili Traored, kes 2017. aastal mõrvas Sarah Halimi, ise samal ajal Koraani suurasid korrates ning karjudes, et juudid on Sheitan (araabia keeles “Saatan”), mõrvas süüdi ei mõistetud. Traore oli enne mõrva ilmselt suitsetanud kanepit ja selle tõttu arvasid kohtunikud, et ta ei vastuta oma tegude eest. Traore saab peatselt vanglast vabaks, aga mis saab siis, kui ta jälle kanepit suitsetab?
Mõned nädalad peale Halimi mõrva rünnati ühe juudi perekonna kolme liiget, neid piinati ja hoiti oma kodus pantvangis. Viis kurjategijat kuulutasid, et “juutidel on raha” ja “juudid peavad maksma”. Mehed peeti kinni, kõik olid moslemid. Kohtunik, kes neile süüdistuse ette luges, kuulutas, et nende tegudel polnud antisemitismiga midagi pistmist.
25. juulil mängis Iisraeli jalgpalliklubi Maccabi Haifa Strasbourgi jalgpalliväljakul. Prantsusmaa valitsus piiras klubi toetajate arvu pealtvaatajate seas kuuesajaga ja rohkem ühtegi fänni staadionile rohkem ei lastud. Prantsusmaale olid kohale sõitnud tuhatkond klubi toetajat. Prantsusmaa valitsus keelas ära ka Iisraeli lippudega lehvitamise nii mängu ajal kui linna peal. 
Sellest hoolimata lubas Prantsusmaa siseministeerium “sõnavabaduse” ettekäändel pidada staadioni ees Iisraeli vastaseid meeleavaldusi, kus lehvitati Palestiina lippudega ja käidi ringi loosungitega “Surm Iisraelile”. 

Päev enne jalgpallimatši rünnati staadioni lähedases restoranis iisraellasi. “Iisraeli vastased demonstratsioonid kiideti sõnavabaduse ettekäändel heaks, kuid võimud keelasid Maccabi fännidel Iisraeli lippudega lehvitamise ja see on vastuvõetamatu,” kuulutas Iisraeli Prantsusmaa saadik Aliza Ben Nun.
Iisraelisse kolib ära üha rohkem prantsuse juute. Lahkudes peavad nad tooma ohvreid. Paljud kinnisvaraagendid ostavad kiiruga lahkuda soovivate juutide vara kokku märgatavalt alla selle turuhinna.
Macron jääb Prantsusmaa presidendiks 2022. aasta maikuuni. Tema 2016. aasta 6. aprillil loodud parteiga La République En Marche! (Vabariik edasi liikumas!) on ühinenud mõõdukad vasakpoolsed (näiteks Sotsialistlik partei) ja mõõdukad parempoolsed (Vabariiklased). Peale ühinemist kaotasid sotsid ja Vabariiklased valijate seas suurema osa oma toetusest. 2022. aastal on Macroni vastaseks taas populistliku Rahvusrinde juht Marine Le Pen.
Kuigi Macroni vihatakse ja ta on äärmiselt ebapopulaarne, läheb ta valimistele ilmselt samade loosungitega kui 2017 aastal. Loosungitega, mis kuulutavad, et on viimane lootusekiir võitluses “kaose” ja “fašismiga”. 
On päris suur võimalus, et ta valitakse taas presidendiks. Kõik, kes loevad Prantsusmaa Rahvusrinde programmi, saavad aru, et Le Pen ei ole fašist. Ning igaüks kes uurib täna Prantsusmaal valitsevat olukorda pisut lähemalt, küsib endalt: kas Prantsusmaa pole juba kaosesse langemas?
Prantsusmaa õnnetu seisukord ei erine kuigivõrd mitmete teiste Euroopa riikide olukorrast. Kuu aega tagasi üllitas Aafrika kardinal Robert Sarah raamatu “Le soir approche et déjà le jour baisse” (Saabub õhtu ja juba tuled hääbuvad): “Lääs ei tea enam, mis ta on, sest ta ei tea aga ka soovi teada, mis on tema üles ehitanud, mis on tema vundament, mis ta oli ja mis ta on. … Selline iseenda lämmatamine viib loomulikult allakäiguni, mis omakorda avab ukse uutele barbaarsetele tsivilisatsioonidele.”
Täpselt see on täna Prantsusmaal – ja Euroopas – sündimas.

Doktor Guy Millière on Pariisi Ülikooli professor ja ta on kirjutanud Prantsusmaast ning Euroopast 27 raamatut. Gatestone Institute’i portaalis ilmunud artikli tõlkis Karol Kallas. 

Allikas: https://objektiiv.ee/prantsusmaa-on-langemas-kaosesse/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP