RAHVUSLANE

Rahvuslane

Esmaspäev, 6. juuli 2015

Mart ja Martin Helme: Olukord nõuab krõbedamat kõnepruuki

Raul Ranne,Eesti Päevaleht

Foto: Rauno Volmar
Maailm on muutunud, ja ainult halvemaks, dekadentlikumaks, ütleb Martin Helme (tagaplaanil). Mart Helme on päri: moraal ja tõekspidamine ees, ühiskond järel.

Nagu arvata oli, algas verbaalne tulistamine peaaegu kohe, kui EKRE juhtide, isa ja poja Mart ja Martin Helmega Pärnus Ammende villas kokku saime ja intervjuud alustasime.

„Ära sa poliitikast räägi, nad on ka muidu huvitavad persoonid,” ütleb üks. „Ega seal ole muud kui pane aga võitlus püsti,” soovitab teine.



Tuleb tunnistada, et selleks intervjuuks valmistudes sai räägitud nii mõnegi kolleegi ja hea tuttavaga, kes isa-poega Helmesid teavad. Kuidas teha nii, et lugu ei tuleks ettearvatav. Raskeks läheb, see on selge. Kohtume Pärnus, sest isa Mart (65) tuleb Läänemaalt Suure-Lähtru mõisamajast, mille ta 1990-ndatel ostis ja kus ta sellest ajast saati toimetab. Martin (39) saabub aga Lõuna-Eestist oma maamajast. Pärnu jääb sobivalt vahepeale.
Ma millegipärast arvasin, et peate Suure-Lähtrus koos mõisa.

Martin: Inimesed ikka küsivad, kuidas mul mõisas läheb. Ma siis vastan, et ei tea, küsige Mardilt.

Mart: Martin on ju nelja lapse isa, ehitab endale ise pesakesi.
Kas mõisa pidamine üle jõu ei käi?

Mart: Ei, miks ta peaks?
Mõisad üldjuhul nõuavad rasket raha ja pidevat tegelemist.

Mart: Kui kõike teha, nagu eurodirektiivid ette näevad, siis muidugi käiks üle jõu. Aga kui teha mõistusega, mitte direktiivide järgi, siis ei käi.
Mingit äri seal pole? Mõisates pakutakse sageli majutust või toitlustust.

Mart: Ei, ma olen härra, senjöör, mitte ärimees. Selliseid senjööre nagu mina ei ole Eestis palju.

Martin: Miskid linnuvaatlejad ju käivad sul seal.

Mart: No mul on firma registreeritud. Koht on selline, et kevadeti ja sügiseti käib üsna massiliselt linnuvaatlejaid. Kuna seal ei ole nii palju majutust ja toitlustust, siis kohalikud firmad on meiega kokku leppinud, et võtame linnuvaatlejaid vastu, kui meile sobib. Aga see on ikkagi hobiäri. See pole see, millest me elame.
Martin, milline on tööseis kirjastusega?

Kirjastusega on nii, et olen alates aprillist sealt palgalt maas. Aga just oli üldkoosolek, kus otsustati, et juhatajana jäetakse mind üheks aastaks veel, sest ei ole teist nii kiiresti asemele leitud. Tõsi, tegevjuht on juba uus inimene, tema tegeleb igapäevaselt. Ütleme nii: mina ainult vastutan, aga raha selle eest ei saa.

Siinkohal, nagu öeldakse, lüürika lõppeb. Ettevaatamatu ümar küsimus – „Mida peate EKRE suurimaks saavutuseks parlamenti pääsemise järel?” – paneb rongi liikuma.

Martin: Mu arvates on kõige suurem saavutus see, et Eesti ei nõustunud immigratsioonikvootidega. Ilma meie fraktsiooni kohese kiire ja väga terava surveta oleks Eesti valitsus teinud nii, nagu ta alati teeb. Nad oleksid läinud ja võtnud Euroopast vastu seda, mida antakse, tulnud tagasi Eestisse ja teatanud, et saime kõige parema variandi.
Arvad, et teie tegevuseta oleks nii läinud?

Martin: Olen selles täiesti kindel. Meieta ei oleks õnnestunud ära hoida seda, mingis mõttes, katastroofi esimest faasi.

Mart: Eesti diplomaatide tase on ikkagi selline, et põhimõtteliselt võetakse vastu need pakkumised, mida teised teevad. Eesti diplomaatia on ses mõttes väga nõrk. Kui sisemist survet ei ole, nagu seda siiani pole olnud, teeb Eesti üksnes seda, mida teised meile soojalt soovitavad. Meie hoiame sel silma peal. Ega lahing pole lõppenud, see kestab veel aastaid. Mul on tunne, et meie lapspoliitikud pole siiani aru saanud, et elame väga murrangulisel ajastul. Elame külma sõja järgse ajastu järgses ajastus, kus maailmakord muutub iga päevaga.
Ja milline on teie roll?

Mart: Me oleme nendele asjadele pidevalt tähelepanu juhtinud. Väga oluline on see, et tegelikult olime meie need – mitte Keskerakond oma 27 000 allkirjaga –, kes nurjasid ka maksutõusude esialgsed plaanid.

Osa maksutõuse jäi ära, osa maksutõuse sisuliselt ajatati, sest meie tõime Toompea ette mitu tuhat inimest.

Martin: Tartus ka... Isegi Pärnus oli mingi üritus.

Mart: Pärnus ka. Siis tuli ka ülejäänud opositsioon sellega kaasa. Me oleme võimukoalitsiooni jaoks nagu kivi kingas ja arvan, et Eesti ühiskonnale on väga kasulik, kui kivi on kingas.
Öeldakse, et teie tulekuga on poliitika muutunud rämedaks ja agressiivseks.

Martin: Need inimesed, kes virisevad ja halavad, et Eesti poliitika on läinud väga teravaks ja konfliktseks, ei saa aru ühest asjast: esimesel märtsil algas Eesti poliitika ümberkujunemine. Algas taasiseseisvumise järgse paikaloksunud poliitika täielik ümberkujunemine. Kõik vanad jõujooned on muutumises, mis tähendab, et miski pole enam kindel. See on pikk protsess, mis kestab vähemalt järgmiste riigikogu valimisteni. See saabki olema väga pingeline, terav aeg. Käisin hiljuti ühel koosolekul, kus olid esindatud kõik parlamendi erakonnad. Nad ütlesid, et nüüd, kui valimised on läbi, olukord rahuneb. Mina ütlesin, et minu arvates ei rahune siin mitte midagi.

Edasi on selge, et neid kaht ei ole võimalik rütmi muutma panna. Jääb üle üksnes meenutada hea tuttava tähelepanekut: kui Mart ja Martin koos poliitikast räägivad, siis täie veendumusega ja teineteist üha üles küttes. Kogu seda juttu, mida isa ja poeg pikkade lõikude kaupa, teineteiselt sõna üle võttes esitavad, ei ole võimalik kirja panna. Ei mahuks. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kõige pikemalt räägitakse loomulikult pagulastest.

Tõsi, Helmete sõnul pole üldjuhul tegu pagulastega, sõjakoleduste eest pagevate vanurite ja lastega. Kõnealused pagulased olevat enamasti noored täies elujõus mehed, kes otsivad paremat elu.

Ja Eesti ei tohiks neid mingil juhul vastu võtta, sest meie riik ei ole võimeline ohjeldama sissetulijate arvukuse kasvu ega sellest tulenevaid probleeme, konflikte ja reaalset ohtu nii sise- kui ka välisjulgeolekule. Üleüldse ei peaks Eesti suveräänse riigina selles küsimuses Euroopa Liidu juhistele alluma.

Teine peateema on Eesti meedia, mida nad nimetavad riigitruuks peavoolumeediaks.

Helmete sõnul on meedia EKRE-d süüdistanud nende maailmavaate tõttu, vihakõnede pidamises, vaenu õhutamises, rassismis, natsismis ja milles kõiges veel. Helmete hinnangul pole mingit kahtlust, et võimuerakondade jaoks ebamugava erakonna vastu on käivitatud infooperatsioon või koguni infosõjaoperatsioon.

Kolmandana räägivad Helmed ikka ja jälle sellest, et Eesti võimupoliitikud teevad, mida kästakse. Neil polevat selgroogu, poliitilist veendumust ega diplomaadioskusi.

Argumente, arve ja küsitluste tulemusi, mis juttu toetavad, kõlab rohkelt. Nagu ka reljeefseid näiteid.

Mart, meenub, et paar aastat tagasi andsite Eesti Ekspressile intervjuu, kus ütlesite, et mõnisada immigranti, miks mitte siis Lähis-Idast või Põhja-Aafrikast, ei teeks me ühiskonnale paha, nad pigem mitmekesistaks. Sellest jutust jäi mulje, et hindate me ühiskonna valmisolekut siiski piisavaks, et neid vastu võtta. Miks nüüd enam mitte?

Need on kaks iseasja. Praegu räägime sellest, et meile määritakse kaela midagi, mida me ei soovi. Mõned aastad tagasi see polnud nii terav teema. Siis võis arutada, et noh, mõnisada inimest, hästi, teevad omad söögikohad, see on ühiskonnale seeditav. Praegu on küsimus kriitilistes massides, millega me riik enam toime ei tule.

Martin: Praeguses kontekstis on ilmselgelt küsimus suveräänsuses. Kes seda otsustab? Praegu, jah, vähemalt formaalselt säilis selles küsimuses liikmesriikide suveräänsus. Sisuliselt aga üritas eurokomisjon immigratsioonikriisi taustal võtta liikmesriikidelt viimastki suveräänsuse kübekest. Ehk siis üritas rändepoliitika enda kätte haarata. Vähemalt esimeses etapis õnnestus see ära hoida.

Ma ei arva, et üksnes tänu Konservatiivsele Rahvaerakonnale või Eestile. Peaaegu kõik liikmesriigid hakkasid sellele vastu.
Laupäeval toimub Vao külas mootorratturite üritus varjupaiga taotlejate majutuskeskuse laiendamise ja selle elanike hulga suurendamise vastu. Kas lähete ka sinna?

Martin: Ei lähe. Ma tean, et seal tehakse aktsioon – aga see pole meie partei organiseeritud.

Mart: Ilmselt ma ei lähe. Aga Vao on üks mädapaise, mille valitsus on tekitanud ja mida nüüd üritab maha vaikida.

Martin: See on nagu väike mudel sellest, mis hakkab toimuma igas vallas, kui peaks läbi minema see, mida praegu plaanitakse.

Mart: Me näeme laiemat pilti ja valmistame ette mõningaid suuremaid aktsioone, millest me praegu ei räägi.
Kas te ei karda, et võib minna inetuks?

Mart: Seal on juba inetuks läinud. Ma sain ühelt Vao küla elanikult appikarjemeili, kus ta ütleb, et olukord on hullem, kui ajakirjanduses on kajastatud. On vaja midagi ette võtta, aga vallavalitsus ainult irvitab ja ütleb, et pole meie probleem.
Kas mainitud laupäevane üritus teeb olukorra paremaks?

Mart: Meie ei anna sellele hinnangut.

Martin: See on see, mis hakkab Eestis toimuma kogu aeg ja igal pool. Konflikt on Eesti ühiskonda sisse kirjutatud, kui massiimmigratsioon läheb läbi. Selle vastu võitleme me küünte ja hammastega.

Möödunud on täpselt tund, kui jõuame mullu ühiskonnas palju kirgi kütnud kooseluseaduse arutamiseni. Ent tõmbame korraks hinge. Mart Helme on ju aastaid uurinud põhjalikumalt Hiinat ja Kaug-Ida rahvaid ja kultuure... Ma pean selle kohta küsima.

Kas on mõni Hiina vanasõna, mida soovitaksite meie inimestel meeles pidada?

Hiina diplomaatias on ütlus: „Tapa kana, et hirmutada ahvi.” See tähendab taktikalist ohverdust, et saavutada strateegiline edu. Ma ise olen ehk kõige rohkem juhindunud tõdemusest „Kiirusta aeglaselt”. Selle puhul tuleb muidugi loota, et elad kavandatud plaanide teostamiseks piisavalt kaua.

Pausi lõpp. Jätkame kooseluseadusega. Räägime paraku sellestki pikalt. Pikemalt kui siin kirjas.
Kas teil on raske uskuda või vähemalt taluda mõtet, et maailm on muutunud? Nii mõnigi asi, mis kunagi oli tabu, pole seda enam. Selle järgi tuleb ka seadusi kohendada.

Martin: Muidugi on maailm muutunud. Halvemaks on muutunud. Dekadentlikumaks.

Mart: Vana Euroopa ei saa aru, et see, mida praegu tehakse – ja Eesti tahab paraku vägisi kõike järele teha –, on sisuliselt võrreldav Vana-Rooma hukkumisega. Ega siis meie kätt vahele panna saa. Tulles tagasi kasvõi selle sama immigratsiooniteema juurde. Millal hukkus Vana-Rooma? Siis, kui löödi käega ja öeldi, et me ei jaksa neid piire enam valvata, laseme barbarid sisse ja sõlmime nendega parem lepingud – las hakkavad ise meie piirialasid valvama, äkki siis järgmised ei tule. Aga nii kui barbarid üle piiri sisse lasti, hakkasid nood kohe rüüstama. Ma ei taha küll üle dramatiseerida, et nüüdsed immigrandid hakkavad ka kohe rüüstama. Tegelikult nad hävitavad selle kultuurikeskkonna, mis on Euroopa. Nad on selle juba suuresti hävitanud. Täpselt sama kehtib homonduse kohta. See kõik hävitab traditsioonilise kristliku moraali ja kristlikul moraalil põhineva ühiskonnakorralduse, mis on Euroopast teinud suure Euroopa ja heaoluühiskonna.

Küsimus on moraalis ja tõekspidamistes. Kui inimesed ütlevad, et kõik on suhteline, on see ühiskond hukule määratud.
Kas Eesti ühiskond on määratud hukule? Või, ütleme, kui poleks teid, oleks määratud hukule?

Martin: Raul Rebane tegi me fraktsioonile meediakoolituse. Tema on kõrgel tasemel propagandaasjatundja. Muu kõrval ütles ta, et propagandavõitluses on tõekspidamised kõige tähtsam, mis tuleb vastasel ära murendada. Tuleb kahjustada seda moraalset sammast, millel põhineb tegevuse põhjus. Kui see murendada või lõhkuda, võib sul olla sõjavägi, politsei... Kõik võib olla, aga see ei toimi, sest keegi ei saa enam aru, miks ja mida nad tegema peavad. Homoabielude või nn abielude teema on täpselt sama: moraalse samba lõhkumine. Põhimõtteliselt on see tänapäeva läänemaailmas ka edukalt lõpule viidud. Jah, maailm on edasi liikunud, aga ka halvemaks muutunud.
Millal maailm viimati hea oli?

Mart: Mina ütleksin, et hea maailm oli kuni Esimese maailmasõjani. Loomulikult, kah oma probleemidega. Me ei saa rääkida teatud tehnoloogiatest ning meditsiinilistest ja teaduslikest võimetest, mis on nüüdseks ka kõige lihtsamate inimeste elukvaliteeti oluliselt parandanud. Aga see oli töökas, usklik maailm. See oli moraalne, kindla koordinaadistikuga maailm. See maailm hävitati Esimeses maailmasõjas.

Muide, seesama Pärnu linn oli 1950-ndatel, mu lapsepõlve aegu suuresti 19. sajandi maailm: töökas, aus, kohusetundlik. Siin oli selge moraalitunnetus, mis on halb ja mis hea. Mäletan, et tahtsin ühes aias marjapõõsast marja võtta, aga tädi keelas, sest see oli naabri põõsas. Küsisin: „Miks ei tohi? Naaber ju ei näe.” Tädi ütles seepeale: „Aga jumal näeb!” See on nii oluline teadmine, et jumal näeb.

Jumal näeb ka seda, mida praegu valesti tehakse. Hävitatakse moraali. Hävitatakse kindlat vundamenti, mille peal on ühiskonnad aastatuhandeid püsinud.

Kui me laseme sisse tuhandeid ja tuhandeid immigrante, siis see lõhestab ühiskonda, toob tänavatele ja kodudesse konfliktid, mida ei ole siia vaja.

Martin: Ja selle kõige ärahoidmise nimel me tegelikult võitlemegi. Meid peetakse oma tegemistes ja ütlemistes käremeelseteks. See on lapse lalin selle kõrval, milliseks läheb ühiskonna seis, kui see konflikt siia jõuab. Ma ei saa aru, miks ei ole inimesed võimelised nii palju ette nägema, et seda ära hoida.
Aga seda ilusat maailma, millest rääkisid, ei saa enam tagasi. Seda pole olemas, ega tule. On ju nii?

Mart: Me tahaksime, et Eesti oleks mõnusalt kodune riik, eesti rahva kodu. Aga näeme, kuidas seda kodu tahetakse ära solkida.
Pagulasteemade puhul valis Delfi anonüümsete kommentaaride võimaluse, sest seda, mis seal toimub, on võimatu viisakuse piires hoida. Räme. Olete vahel sattunud tundlike teemade kommentaare lugema?

Martin: Väga mitte, aga vahel siiski. Pean seda mõne teema puhul vajalikuks, et saada n-ö sõrmeotsatunnetust.
Kas nõustud, et osa teemade kommentaarides muutub jutt kiiresti sõimlevaks müraks, mis lämmatab mõistliku arutelu?

Martin: Jah, muidugi.

Mart: Aga milles me süüdi oleme? Selles, et oleme ennast selgelt positsioneerinud ja öelnud, et ei taha immigrante? See, et kommentaariumis on inimesed, kes räägivad pigidest ja brikettidest... See pole meie teema.

Martin: See pole meie retoorika.

Mart: Kui keegi süüdistab, et oleme pannud mingid trollid sinna kommenteerima, siis ütlen, et meil neid ei ole. See on ühiskond. Ühiskonnas on niisugused arvamused.
Mart Helme ja Martin Helme räägivad palju ja täie veendumusega, nopivad õhust teineteise mõtteid ja kütavad üksteist üles. Isa-poja vahel erimeelsusi ei paista.

Ega te ka ise oma ütlemistes-hinnangutes alati liiga delikaatsed ole.

Kui meile öeldakse, et oleme liiga käredad, siis osalt on see meile peale surutud. Peame ju end kaitsma, kui meid rünnatakse. Teiseks, meie oleme kõige maailmavaatelisem Eesti partei. Meie seisukohad on paigas. Arusaadav, et väga suur hulk inimesi ei nõustu sellega, mis on meie eesmärk.

Aga kui keegi arvab, et tahame tagasi 19. sajandit, siis see ei vasta tõele. Ütlen neile inimestele, et mina pole 19., vaid 18. sajandi inimene. Ehk Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni ja selle õiguste deklaratsiooni ideeline kandja.

See, kui meid raevukalt ja õelalt sõimatakse, toob paratamatult kaasa vastureaktsiooni. Kui ühiskonnas surutakse läbi üliagressiivsete mõtetega jaburaid ideid, kaasneb äge vastureaktsioon. Tegelikult laieneb asi sellele, et Eesti ühiskond ja laiemalt kogu maailm on praegu väga suures muutumises ning kõik suured muutused toovad kaasa konfliktsust. See ongi uus reaalsus, millega tuleb harjuda. Meie oleme teistest ühe sammu võrra ees, sest oleme selleks karastunud.
Tahate surmanuhtluse karistusena taas kasutusele võtta. Milleks tänapäeva Eestile surmanuhtlus?

Martin: See on õigluse küsimus. On kuritegusid, mis on nii jõhkrad, et nende puhul on surmanuhtlus õiglane karistus.

Mart: Kas te teate, kuidas Reinhold von Patkul riigireetmise eest hukati? Kõigepealt tõmmati ta rattale, siis murti tal kõik luud ja kondid, siis poodi ta üles ja seejärel raiuti pea maha.
Mida ma selle peale arvama peaksin?

Mart: Ma arvan, et nii julmi hukkamismeetodeid me muidugi ei poolda, aga põhimõtteliselt on küsimus selles, et Karl XII leidis toona, et niisuguste kuritegude eest on see õiglane karistus. Meie arvame, et massimõrvarite, sarimõrvarite, sarivägistajatega ja muude niisuguste inimestega... Milleks hoida niisuguseid inimesi vanglas, maksta nende haigekassa kindlust ning võimaldada neil vaadata televiisorit ja kirjutada raamatuid? Ma arvan, et nende inimeste koht ei ole inimeste hulgas, sest nad ei ole käitunud inimesena.
Ma ei tea, kuidas oli von Patkuliga, aga on ju teada juhtumeid, kus rängas kuriteos süüdistatu on hiljem siiski süütuks osutunud. Hukatud surmamõistetu puhul ei saa viga enam parandada.

Mart: Need on siiski demagoogilised arutelud. Tänapäeval teevad DNA-analüüsid ja muud kohtuekspertiisivõtted vägagi efektiivselt mustvalgelt kindlaks, kes on millegagi hakkama saanud. Ma muidugi ei arva, et riigireetmine, mille eest von Patkul surmati, oleks see kuritegu, mille eest peaks surma mõistma.
Arvate siis, et praegu ongi surmanuhtluse arutamiseks kõige õigem aeg?

Martin: Ei, mitte seda. Aga ta on meil programmis sees.

Mart: Me selgitasime lihtsalt, miks me oleme seda meelt.

Martin: Aga võimaluse avanedes me teeme selle ära. See on ju järjekordselt üks neid teemasid, kus meie oleme rahva poolt.

Mart: Rahvas soovib sedasama.
Räägite pidevalt rahvast, kes teid toetab ja on teiega sama meelt. Ma ei saa öelda, et mul oleks väike tutvusringkond, ega ka seda, et tunnen paljusid, kes teid ühemõtteliselt toetavad. Mõni üksik.

Mart: Äkki on vale tutvusringkond? Või äkki pole need inimesed nii sügavalt neile asjadele mõelnud?
Olen veendunud, et on. Kas te ei karda, et teie mõttelaad viib kapseldumiseni, mis on tänapäeva maailmas imelik?

Martin: Miks me kapselduma peaksime? Me ei räägi ju, et Eesti on kuidagi füüsiliselt või vaimselt suletud. Me räägime, et on selged piirid meie ja nende vahel.

Mart: See on jälle see, milles meid süüdistatakse. Me justkui tahaksime, et Eesti oleks Põhja-Korea. Ei taha! Minu arvates olete teie ajast maas. Pea kogu Euroopas kasvatavad toetust need, kes räägivad oma rahvuse, keele ja kultuuri esiplaanile tõstmisest. Muide, kas te Spengleri „Õhtumaa allakäiku” olete lugenud? Kõige ürgsem ja hävimatum tunne on hõimutunne. See kehtib ka rahvuse kohta. Selles mõttes oleme meie kindlal vundamendil ja meid ei löö keegi sadulast.
Ma ei kahtlegi me rahvuse hõimutundes. Ma ei kahtle me riigi ega rahvuse võimekuses. Ma lihtsalt ei usu, et kooseluseadus või mõõdukal hulgal pagulasi võiks meid sadulast lüüa.

Mart: Me ei kahtle riigi, vaid praeguse valitsuse võimekuses.

On selge, et võimegi jääda arvamuste ja mõtetega žongleerima, seega on vist paslik lõpetada. Lõpetada kuidagi paremas meeleolus. Intervjuu alguses tuli jutuks, et Martin on nelja lapse isa.
Martin, kui karm isa sa enda arvates oled? Oled pigem reegleid ja põhimõtteid hindav või siiski leebe jälgija?

Ma olen isana ilmselt siiski üsna leebe. Teatud põhireeglid peavad olema. Lapsed peavad oma vanemate sõna kuulama, aga see ei tähenda, et neid peaks kogu aeg käskima ja keelama.

Nõuan viisakust, korrektset keelekasutust ja koolis häid hindeid ning piiran teatud asju internetis, aga need ei ole väga karmid piirangud.
Kas pead võimalikuks, et tulevikus hakkab keegi su lastest elama koos mõne võõra kultuuri esindajaga? On gei, sots või kõike seda, mida sina põlgad. Kuidas sa sellisel juhul suhtuksid?

Ma siiski loodan, et mu kasvatustöö ja eeskuju on tõhusam, aga ilmas on kõik võimalik. Kuidas ma ikka suhtun? Oma lapsi tuleb hoida ja armastada ning üritada ikka õigele teele suunata.
Aga kuidas on sõpradega, kellel on teine maailmavaade? On sul selliseid sõpru?

On ikka. Nendega on vaikiv kokkulepe, et poliitikast ei räägi.
Mart Helme, muusik ja kirjanik

Olete Fixi asutaja, mängisite bassi Vitamiinis ja Hübriidis ning olete mõnes teiseski kooseisus n-ö rokki ja poppi teinud. Kuidas see alguse sai?

Ma alustasin 1964. aastal Pärnus ansamblis Viiking. Fix oli mingil määral selle jätk, kui ma Tartusse ajalugu õppima läksin, ja kõik ülejäänud Fixi jätk.

Bass ripub juba mõnda aega varnas. Miks?

Miks ma muusika tegemisest loobusin? Ma leidsin lihtsalt, et minusuguse amatööri aeg sai läbi. Algas perestroika, terendasid uued väljakutsed, äri, poliitika.

Kas kunagises repertuaaris on mõni lugu, mida siiani väga armastate?

Tuntuim lugu, mis tänapäevalgi veel paljudele midagi ütleb, on kindlasti Hübriidis Madis Salumiga kahasse sündinud „Võõra linna tuled”, aga vahel tuleb raadiost üht-teist muudki. Sõnu olen teinud ka paljudele teistele lauljatele-ansamblitele, võib-olla üks tuntumaid on Mait Maltise lauldud „Kauge aeg”.

Martin Helme, väikest viisi anglofiil

Martin, te kirjastus on avaldanud mitu elulooraamatut. Millist neist oled kõige rohkem nautinud? Kelle lugu?

Minu absoluutne lemmik on Oliver Cromwelli elulugu, mis ilmus eelmisel aastal kuningasarjas.

Miks?

Cromwell on põnev ja inspireeriv tegelane. Inglismaa ajalugu pakub mulle samuti suurt huvi, olen väikest viisi anglofiil. Tegelikult lugesin selle raamatu läbi juba ingliskeelse käsikirjana, tavaliselt ma seda ei tee.

Allikas: http://epl.delfi.ee/news/lp/mart-ja-martin-helme-olukord-nouab-krobedamat-konepruuki?id=71837173
_________________
Krõbedamat kõnepruuki eriti ei olnud, kõik kuuldud asjad. Rahvaga tuleks rääkida avameelselt. Seda aga E Liitu pooldav erakond teha ei saa.
Näiteks ekrelane Henn Põlluaas kirjutas kunagi Delfis: "Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy on läinud veelgi kaugemale. Tema sõnul on EL suurim vaenlane rahvuslus." Seega ka rahvusriigid ja nende hävitamisele EL praegu keskendub. Miks mitte ütelda seda rahvale otse?
Meie "riigi" suveräänsusest ELi tingimustes rääkimine on ülimalt naljukas, lugege SIIT.
Rahvale tuleb rääkida karmi tõde, vaid nii võib EKRE rahva poolehoiu võita. Pooltõed ei vii sihile.
M.I.

0 kommentaari:



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP