RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 6. september 2015

Einar Ellermaa | Pagulastest: me kardame, et midagi on pöördumatult kadumas

Mäletan hästi, kuidas 1981. aastal sõitsin pärast mitmeaastast vaheaega Tartust Tallinna. Olin käinud Tallinnas koolis, aga see pole mu sünnilinn ja pärast ülikooli minekut ei juhtunud ma mitu aastat pealinna.


Läksin juhuse tahtel just samasse toidupoodi, kus keskkooli ajal ikka käinud olin. Müüja ütles mu ostusoovi peale "Govorite po-russki!" ehk rääkige vene keeles. Keskkooli ajal olin poes veel eesti keelega hakkama saanud. Sain kokku ka klassivennaga. Kui kesklinnas taksosse istusime, et tema koju Mustamäele sõita, ütles ta taksojuhile "Na bulvar Družbõ" ehk Sõpruse puiesteele.
Tallinn oli paari-kolme aastaga tohutult muutunud. Lasnamäe kosus tohutu kiirusega. Ma tundsin lausa füüsiliselt, et midagi on nüüd pöördumatult kadunud ja seda ei saa enam tagasi pöörata. Eesti pealinnas sai nüüd vabalt ja väga hästi elada ilma sõnagi eesti keelt oskamata. Saab tegelikult praegugi, aga see elu ei ole enam nii hea kui nõukogude ajal ja sellest ka süüdistused, et venekeelseid inimesi ja vene keelt surutakse alla. 

Mõni nädal tagasi sõitis mu tuttav Helsingi trammis. Vagunis oli peale soomlaste üks somaallane, neid on Soomes palju. Ta oli juua täis ja kakerdas mööda trammivagunit, lunis inimestelt raha ning samal ajal tuikus pidurduste ja kiirenduste ajal neile otsa. Tülitatavad pöörasid pilgud ära ja vaatasid aknast välja. Ükski inimene ei julgenud talle midagi öelda. Kas kartuses, et peetakse rassistiks?
Kujutage ette, et samamoodi oleks trammis kakerdanud ja raha pomminud soomlane. Kas teised inimesed oleks samamoodi pea kõrvale pööranud ja ära kannatatud või oleks paar krõbedat sõna öelnud? Kui tramm peatus, võttis minu tuttav eestlane sel mehel lihtsalt natist kinni ja viskas trammist välja. Too ei süüdistanud teda rassismis. Trammiseltskond vaatas mu tuttavat imetlevalt nagu kangelast.
Mida teha siis, kui ei õpi keelt ega taha teha tööd? Soomlased tunnevad, et midagi on pöördumatult kadunud ja seda ei saa tagasi pöörata. Ümberasujaid vastu võtma hakates arutati läbi kõik küsimused, kuidas neile hüved ja õigused tagada, kodu, keeleõpe ja töö kindlustada. Küsimata jäi küsimus, mis saab siis, kui nad ei taha õppida keelt ega taha teha tööd.
Paljud, kellele on töökoht otsitud, ummistavad arstikabinette koos oma väljamõeldud haiguste ja riigi tasustatava tõlgiga, kelle tunnitasu on miinimum 40 eurot. Soomlased ju näevad, et see hoolitsus käib nende kulul ja hoolitsetavate vool ei lõpe. Nad sünnitavad lapsi ja neil on palju sugulasi. Samas ei lõpe ka viletsus hoolitsetavate lähteriikides. Sellest lähevad vahel käed rusikasse ja pomisetakse sajatusi, aga mitte kõvasti. See ei tähenda, et poleks häid näiteid Soome ühiskonda sulandumisest, aga palju on vastupidiseid näiteid.
Mina ei ole Facebookis liitunud kommuuniga "Ei pagulasmassidele Eestisse,1000st saab 100 000". Ma pole tegelikult ühegi Facebooki liikumisega kunagi liitunud. Aga õhus on pinge ja tunne, et pöördumatult võib muutuda midagi, mida ei saa tagasi pöörata. Me räägime pagulastest juba kohvilauas, sünnipäevadel ja pargipingil.
Algul oli selle Facebooki kommuuni nimi "Ei pagulastele!" Nimemuudatus on väga õige. Kõiki, kes on suure hulga pagulaste vastu, süüdistatakse küll muulasevihas, aga mu meelest ei ole meie inimestel hirm nende 300 või isegi 1000 teistmoodi inimese ees, keda Euroopa Komisjoni ametnikud siia saata tahaks.
Ükski normaalne inimene ei põlga ju inimesi, kes on põgenenud sõja eest. Aga see on ülekaalukas vähemus neist, kes on tõelises hädas. Meie inimesed kardavad, et see ümberasustamise plaan on kõigest suure protsessi algus ja sellega muutub pöördumatult midagi, mida ei saa enam tagasi pöörata.
Oleks justkui käinud mingi krõks, mis tegi valvsaks ja tekitas ohutunde. Et Euroopa Komisjoni ametnikud hakkavad otsustama meie valitsuse eest, keda meile elama saata. Et kui neil polegi selleks juriidilist õigust, siis kasutatakse piitsana rõhumist solidaarus- ja häbitundele ning präänikuna raha. Et see 300 või 1000 inimese ümberasustamine ei ole mingi alguse ja lõpuga projekt, vaid see ei lõpegi kunagi, sest nad sünnitavad lapsi ning 300 inimesel on 3000 sugulast ja 1000 inimesel 10 000 sugulast. Et Euroopa aitab vaid ühte väikest seltskonda ja tegeleb probleemi ühe väikese killuga. Et mingi aja pärast on vaja aidata palju suuremat seltskonda ja tegelda palju suurema probleemiga. 

See on hiiglaslik töö 

Tänavu tähistab SOS Lasteküla oma 20. aastapäeva ja hiljuti ilmus nendest inimestest raamat. 20 aasta jooksul on ehitatud lastele, pereemadele ja pereisadele kümneid maju ja seal elab praegu 190 last.
Viimasel ajal ei ehitata neid maju enam ühte kohta, nagu omal ajal Keilasse. Ikka selleks, et need lihaste vanemateta kasvavad lapsed elaks n-ö ühiskonna keskel, mitte omaette.
Kõike sedasama on vaja teha pagulastegagi. Neile on samuti vaja maju, kortereid ja mentoreid, kes aitaks ühiskonda sulanduda. Kas nende 300 või 1000 jaoks peab tegema ühe aastaga selle töö, mida SOS Lasteküla tegi 20 aastaga 190 lapse jaoks? Kusjuures majade ehitamine on väga väike probleem, kuigi kulukas. Vaja on väga palju nendega tegelevaid inimesi.
Ja nüüd Soome juurde tagasi tulles – kui me teeme kõik selle materiaalse ideaalselt ära ja aitame neid meie ühiskonda sulanduda, mis saab siis, kui paljudel ei ole soovi keelt õppida ega tööl käia? Kas see on muulaseviha, kui me teiste kogemuse põhjal seda kardame?
Nüüdseks on esimene šokk üle elatud ja aeg maha võetud. Aga pöördumatult muutunud on juba see, et me oleme valvsaks tehtud ja hirmul. Ja selle juures pole mingit vahet, milline on meie emakeel.

______________
Tõde on tegelikult see, et pagulaskriis on algatatud sõdadega "demokraatia eest". Sõdadest puutumata Aafrikas praegu lausa propageeritakse Euroopa Liitu elama asumist.
Nii luuakse ELi ühtne segarahvas keda on palju kergem valitseda, sest teatavasti on rahvuslus E Liidu suurim vaenlane, seda on meile lausa otse välja öeldud - tuletaga meelde ja tehke järeldused.
M.I.

2 kommentaari:

Anonüümne 6. september 2015 17:24  

Eesti vajaks MTÜ vormis ühendust, mille juhtstruktuur oleks kindlalt fikseeritud ning vaieldamatult eestimeelne. See MTÜ võiks olla kasvõi meie põhiseaduse preambula sõnumi täideviijaks. Tagada eestlaste kultuuri ja rahvuse kestvus läbi aegade. Meie põhiseaduse preambula aluseks võtmine oleks ka sümboolselt väga oluline tugi, mida oleks reeturlikel neokommunistidel raske kritiseerida.

Liikmeteks võiks saada iga eestlane, kes tunnustab põhikirjalisi eesmärke ning mõistliku ja taskukohase liikmetasu eest saaks olla selle MTÜ liige. Vastutasuks aitaks MTÜ oma jõu ning vahenditega kaitsta oma liikmete õigust olla eestlane eestimaal. Kui vaja, olla ühendusena isikut kaitsmas. Tulevikus hakatakse eestlasi omal kodumaal represseerima ning seal on suur vahe, kas inimene on üksi kohtus multikulti ekstremistide vastas, või on suurühendusega, mille eesmärgiks on Eesti vabariigi preambula sõnumi täideviimine. Kui muudetakse põhiseadust, sõnum jääks samaks!

Eestis on väga palju erinevaid gruppe ja rühmitusi, kes kasutavad enda huvide ja õiguste kaitseks MTÜ vormi ning ühinguna ollakse oluliselt mõjuvõimsamad kui üksikisikuna.

Selline ühing võiks olla targa ja tugeva struktuuriga ning reserveerida endale piisavalt õiguseid, et vajadusel blokeerida liikmeks saanud saboteerivaid isikuid.

Eestlastel pole enam eestimaal mitte kuskil "liiga palju" kaitset. See on peaaegu täielikult hävitatud.

Anonüümne 7. september 2015 16:13  

Oleks hädasti vaja mitmeid algatatud kohtuasju, mis on suunatud olukorra põhiseaduslikkuse kontrollile. See annaks kergemini võimaluse õelda stopp, meil on pagulaspoliitika ja olukord alles kohtulikus staadiumis. Praegu on iga viivitus väga olulise tähtsusega, kuna võimudel on plaanis asja väga kähku läbi lükata, just nagu ka omasooliste kooselude seadust ning ESM-i.

Miks ka mitte teha koostööd Läti rahvuslastega.

Algatage kohtuasju, sest muidu lähevad nad ise peatselt nii kaugele, et isegi kohtuga ei saaks midagi muuta.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP