RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 22. september 2015

Makse maksab maksta?



Pealkirjaks oleva sotsiaalreklaamloosungi (tõsi, ilma küsimärgita) ja sellega seotud kampaania maksis omal ajal kinni maksuamet. Sotsiaalreklaam ei täitnud arvatavasti täiel määral oma eesmärki, sest selle aasta 5. veebruaril võis uudisteportaali Delfi majandusleheküljelt lugeda järgmist: „Maksu- ja Tolliamet kavatseb sel aastal tõsisemalt ette võtta krooniliselt ametile võlgu olevad äriühingud, kellest osasid võib ees oodata pankrot: „Oma võlaportfelli (siin ja edaspidi minu rõhutus – R.S) analüüsides  oleme näinud, et on üle 150 äriühingu, kes tegutsevad süsteemselt, kuid kes ei täida oma kohustusi. Sel aastal kavatseb riik end nende äriühingute suhtes rohkem kehtestada ja hakkame esitama pankrotiavaldusi," sõnas maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja Egon Veermäe”.
Allakirjutanus, riigi- ja haldusõiguslases, kes mõneti orienteerub majanduses ning kellele eraõigus ega lihtne loogikagi võõras pole, tekitasid küsimusi kõik ülalrõhutatud kohad:
1) Mis võlaportfellist maksuamet räägib ja millisel õiguslikul alusel see portfell on tekkinud?
2) Mille alusel on äriühingutel tekkinud kohustus maksta korrektselt seadusega kehtestatud makse, sh intresse (sic!)?
3) Millele tugineb juriidilistele isikutele suunatud  ähvardus, et riik kui kodanike ühendus (mitte bürokraatiaaparaat – autori märkus) kavatseb end senisest rohkem kehtestama hakata?
Eks püüan siis endaga aru pidada ja neile vastata just sellises järjekorras nagu loogiline tundub.

Juriidilise isiku võimalikust võlast riigi kui kodanike ühenduse ees
Riik kui ühiskondlik kokkulepe, mille kohaselt selle loonud inimrühma liikmed otsustavad delegeerida mõnede nende ees seisvate ülesannete täitmise ühiskooslusele, et seeläbi neid ülesandeid ühises kasus paremini täita, toetub tänase Eesti Vabariigi puhul 1992. a rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusele. Oma olemuselt ei erine riik ei seltsingust ega äriühingust. Kui loovutatakse vabatahtlikult mingi osa oma isiklikest kohustustest, et neid hakataks kandma ühiselt, siis nähakse nende ühiseks kohustuste täitmiseks ette ka vahendid,  st loobutakse ka mõnedest õigustest ning antakse õigus kasutada mingit osa igale organisatsiooni liikmele kuuluvast varast ühiste ülesannete täitmiseks. See printsiip ongi maksude kogumise aluseks. Kodanike oma riigi ülalpidamiseks otsustasid kodanikud maksude ühise kogumise siis, kui nad 1992. aastal põhiseaduse poolt hääletasid (põhiseaduse 8. peatükk „Rahandus ja riigieelarve“). Kas selle otsustasid ka juriidilised isikud? Ei, sest nemad hääletamisel ei osalenud. Kust võtsid aga kodanikud õiguse panna riigi kui nende endi ühistegeliku moodustise ülalpidamise kohustuse ka juriidilistele isikutele? Mina seda ei tea ja põhiseadus sellest vaikib.
Kui minna sisulisemaks, siis riigi kui ühise koosluse toimimiseks oleme kodanikena kohustatud maksma meie kõik ning on täiesti põhjendatud, et maksukohustus pannakse ka kõigile neile inimestele, kes ei ole küll kodanikud, kuid tahavad kodanike loodud riigis tunda end (kasvõi ajutiselt) kodanikega samaväärsetena. Sellisteks inimesteks on kõik riigis viibivad inimesed, nii turistid kui (il)legaalsed sisserännanud. Põhjendus maksude osas kodanikega samastamiseks seisneb selles, et neil on olnud valik – kas olla kasvõi korraks koos selle ühiskondliku leppe sõlmijate, ehk riigi kodanikega ,või neist eemal – keegi pole neid sundinud.
Minu loogika „ütleb üles“ kohas, kus asi jõuab juriidiliste isikuteni – kodanikud, kes kodanikena maksavad nagunii makse nagu teisedki, peavad lisaks maksma makse selle eest, et nad on loonud sellesama kodanike koosluse veelgi parema toimimise huvides juriidilisi isikuid, et anda näiteks elatist kaaskodanikele, nagu teevad seda äriühingud või seltskondlikku ühistegevust, nagu teevad seda mittetulundusühingud. Ehk siis osad kodanikud ei maksa makse mitte ainult ühe korra, vaid täpselt nii mitu korda, kui nad on suutnud luua juriidilisi isikuid. Ja kui siis tekib mingeid tõrkeid, nimetatakse neid isikuteks, kes ei täida oma kohustusi (kuigi kohustuse tekkimise algset alust nagu polegi) või võlgnikeks, kelle pinnal hinnatakse oma võlaportfelli suurust.
Lisaks juriidiliste isikute represseerimisele saame siis ju rääkida ka kodanike ebavõrdsest kohtlemisest, sest miks peaks näiteks viie äriühingu omanik ja mitme MTÜ liige, tööandjast kodanik Aadu panustama ühisesse ettevõtmisse (riiki) kordi ja kordi rohkem kui üksik perekonnata töövõtjast kodanik Peedu. Rääkimata siis ammugi illegaal Zeedust, kes „tiksub“ riigis kodanike kulul niisama...

Juriidiline isik põhiseaduse sättes ja mõttes
Põhiseaduse § 9 lõikes 2 on kirjas: „Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.“ Äritegevusele suunatud juriidilise isiku üldine eesmärk on teatavasti kasumi teenimine – seda jutlustavad kapitalismi apologeedid söögi alla ja söögi peale. Järelikult sellest lähtumegi, sest see on meie tänane riigikorraldus ja võimalikest alternatiividest ei saaks tänase riigi organid nagunii aru. Mittetulundusühingu kui juriidilise isiku eesmärk on lihtsalt egoistlik kasu, sest keegi ei ehita kasvõi külakiike naaberküla kodanikele – ikka enda omadele. Selles mõttes ei erine viimane näide üldisest loogikast, sest keegi juriidilistest isikutest ei ole suunatud laiema hüve kasvule (kui just riik ise vahele ei asu, aga seda siis ka õiguslikult korrektsetele alustel).
Mitte väheoluline kõrvalepõige: on siiski üks huvitav näide juriidilisest isikust, kes on näidanud üles altruismi. Lihtne küsimus: millisest juriidilisest isikust käib jutt? Vastus: see on riik. TsÜS § 25 lõikes 2 on öeldud: „Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.“
Lihtne loogika ja teadmine ütleb, et juriidilised isikud suhtlevad teineteisega reeglina lepingute alusel. Kui riik on juriidiline isik ja näiteks minule kuuluv aktsiaselts on juriidiline isik (tuletan meelde – see ei ole sõlminud ühiskondlikku lepingut nimega põhiseadus), siis miks ei sõlmi me omavahel vastastikku kasulikke lepinguid, et riigi kui juriidilise isiku osutatavate teenuste eest maksaksin mina juriidilise isikuna makse või vastupidi? Selle asemel öeldakse mulle, et minu aktsiaseltsil on kohustused riigi ees, vastasel korral kuulun ma „võlaportfelli“. Aga riik kui juriidiline isik ise – millised on tema kohustused ja võimalik koht minu „võlaportfellis“, kui ma nende kohustuste täitmist oma aktsiaseltsi suhtes ei näe? Ma eeldan, et ükski mõistuse juures olev juriidilise isiku tegevjuht ei „sõlmi“ lepingut riigiga vaid selleks, et maksu maksta ning saada vastu maksude sissenõudmise teenust... Kas vanglas istuv inimene on valmis maksma talle kinnipidamisteenuse osutamise eest, mida eriti ülbitsevalt veel „vabaduse valvamiseks“ nimetatakse?
Minu selge arusaamine on (tõsi, see põhineb suuresti ka loomuõiguse tundmisel ja loogikal, sest nähtava fakti konstateerimiseks oleks see liialt triviaalne), et maksuvõla sissenõudmine juriidilise isiku käest ei tugine täna paraku lepingule kui peamisele võlasuhte ja isikliku kasu regulaatorile: juriidilised isikud ei ole sõlminud maksuametiga ühtegi vastastikku kasutoovat lepingut, mille alusel maksuamet riigiasutusena oleks volitatud nõudma maksu tasumist ja pakkuma midagi tulutoovat ka vastu.
Ja nüüd vaatame veel, mis see juriidiline isik siis vabariigi helgemate peade arvates on (aluseks EV Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne): „Juriidiline isik on õigusteaduse konstruktsioon, mis on loodud selleks, et kergendada inimeste elu. Sellest lähtuvalt on juriidiliste isikute üldiseks eesmärgiks tagada füüsilistele isikutele rohkem vabadust, kui neil oleks ilma juriidiliste isikuteta maailmas. --- Kui aga juriidiliste isikute üldiseks eesmärgiks on tagada füüsiliste isikute vabadust, siis saab põhiõiguste kaitse laieneda neile ainult sedavõrd, kuivõrd juriidiliste isikute tegevuse kitsendamine kitsendab ühtlasi juriidilise isiku taga seisvate füüsiliste isikute vabadust. Seejuures ei ole vaja neid füüsilisi isikuid identifitseerida. Piisab, kui selgub, et juriidiline isik on loodud ja tegutseb erahuvisid ja mitte avalikke huvisid silmas pidades. Juriidilised isikud ei saa selle kitsenduse tõttu toetuda näiteks õigusele elule, nad ei sõlmi abielusid ning tütarettevõtetega aktsiaseltsil ei saa olla vanemate põhiõigust kasvatada oma lapsi. Seevastu tulenevad elukutse, ettevõtluse ja omandiga seotud põhiõigustest juriidiliste isikute subjektiivsed õigused.“
Mõelgem väga hoolikalt nende sõnade peale, mu prouad ja härrad, kuni need veel keelustatud pole. Kas maksuameti seisukohad „võlaportfelli“ ja „kohustuste“ osas selle teksti valguses ikka üheselt pädevad ning kuidas haakuvad need meie põhiseaduse printsiipnormide ja preambuliga? Olgem väga ettevaatlikud kiiret hinnangut andma, sest tavadele (et nii ju tehakse igal pool) viitamine siin ei aita – me oleme mõtlevad, mitte reageerivad olendid.

Lõpetuseks
Paljudele kirjutistele heidetakse ette nende vähest praktilisust. Püüan selle etteheitega arvestada ning soovitan kõigile neile, kelle suhtes „sel aastal --- hakkame esitama pankrotiavaldusi" küsida pankroti nõuete kaitsmise ja nõuete tunnustamise koosolekul, et millele tugineb maksuamet riigi esindajana, kui nõuab tasumata jäänud makse ja intresse nende maksmisega viibimise eest (intressid ei tulene isegi kaudselt põhiseadusest): põhiseadusest madalamal seisvale seadusele viitamine ei tohiks kellegi jaoks olla piisav alus; nõutav on viide nõude põhialusele – aluslepingule ehk põhiseadusele. Vaadake, mis nad kostavad...
Lõpetuseks vastan pealkirjas toodud küsimusele: jah, muidugi maksab makse maksta, sest see on meie riik, kuid ainult siis, kui maksud on kooskõlas terve mõistusega ja loomuõiguse põhimõtteid kõrgelt hindava põhiseadusega ning terve riik on kooskõlas samaga.

Raigo Sõlg
Jurist, filosoofiamagister, radikaal

P.S. See kirjatükk ei ole visatud lihtsalt „õhku“ – kui lugejatel on küsimusi või mõtteid, palun esitage need autorile ja arutame edasi. Teema on autori jaoks piisavalt intrigeeriv ning autor loodab, et sellest kasvab välja midagi sisuliselt radikaalsemat kui siintoodu. 

 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP