Varro Vooglaid vaatleb oma arvamusloos, millist kuvandit
luuakse meie ühiskonnas naise ideaalist ning toob välja, et vastavalt
“aasta naise” valimiste statuudile ei ole perekonnale pühendnud heal
pereemal lootust tiitlipretendendiks kvalifitseeruda.
Eelmisel nädalal kuulutati rohke meediatähelepanu saatel välja
järjekordne “aasta naine”. Kultuuriliselt huvitav pole mitte niivõrd
küsimus sellest, kes tiitli pälvis, vaid pigem see, mis on niisuguse
tiitli sõnum ühiskonnale.
Kõikvõimalike aasta parimate tiitlite jagamine on mulle alati
tundunud veidrana, sest ilmselgelt on võimatu leida objektiivseid
kriteeriumeid, millele tuginedes saaks väita, et just see või teine
inimene on olnud viimase aasta jooksul kõige-kõige silmapaistvam ema,
isa, kodanik, arst, õpetaja, sportlane või teadlane.
Kuid ilmselt ei lähtugi niisuguste tiitlite jagamine niivõrd
eesmärgist valida tõsikindlatele tõenditele tuginedes välja konkreetse
valdkonna kõige silmapaistvam esindaja, vaid pigem soovist saata
ühiskonnale regulaarselt sõnumeid ühiskondlike ideaalide kohta ehk tõsta
esile teatud väärtushoiakuid. Seetõttu on ka nn aasta naise iga-aastase
väljakuulutamise juures huvitav analüüsida, millist nägemust naise
ideaalist püütakse selle kaudu ühiskonnas rõhutada, kinnistada ja
esile tõsta.
Vaadates tiitlit väljaandva Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni
(EENA) kodulehelt, kuidas on määratletud “aasta naise” kuvand, nähtub,
et tiitlipretendendi näol peaks olema tegu ühiskonnaelu aktiivselt
mõjutanud, väljapaistva ja oma ametis pädeva naisega äris, teaduses,
kultuuris või mõnel muul elualal. Konkursi statuudis
on aga öeldud, et aasta naise tiitliga tunnustatakse naissoost isikut,
kes on aasta jooksul eriliselt silma paistnud oma töö ja/või
ühiskondliku tegevusega või muude eriliste saavutustega ning kes on
Eesti naistele eeskujuks nende püüdlustes.
“Aasta naise” pretendendid tiitli väljastamise tseremoonial. Foto: ERR
Sellist määratlust vaadates torkab paratamatult silma oluline
tõsiasi, et emaks olemist, mida on igas terves kultuuris peetud naiseks
olemise sügavaimaks sisuks ja naiselikkuse auväärseks teostumiseks, ei
ole “aasta naise” määratluses isegi mitte mainitud. Veelgi enam: aasta
naine peab olema paistnud silma oma töö või ühiskondliku tegevusega, aga
perekondlikud saavutused ei puutu asjasse. Seega: “aasta naiseks” võib
kvalifitseeruda karjärist, kes on loobunud professionaalse edu nimel
lastest, ent mitte ema, kes on loobunud perekonna nimel karjäärist.
“Aasta naiseks” võib
kvalifitseeruda karjärist, kes on loobunud professionaalse edu nimel
lastest, ent mitte ema, kes on loobunud perekonna nimel karjäärist.
Pole raske arvata, milline sõnum sellega ühiskonnale saadetakse: olla
hea ema ei peeta enam naiseks olemise juures mingiks märkimisväärseks
saavutuseks – see on ühiskonna seisukohast kui mitte tähtsusetu, siis
vähemasti teisejärguline küsimus. Tähtis on pigem naise ühiskondlik
aktiivsus ning tema ametialane silmapaistvus, mistõttu ei ole väärikal
suurpere emal “aasta naise” tiitlipretendentide sekka asja, sõltumata
sellest, kui palju tublisid lapsi ta on üles kasvatanud ning mil määral
on ta seeläbi ühiskonna hüvangusse panustanud. Küsimuseks jääb, kas
“aasta naise” määratlusega on naise ideaal tõepoolest adekvaatselt kokku
võetud või oleks kohasem otsida niisuguse määratluse alusel kandidaate
näiteks “aasta naisaktivisti” või “aasta naisprofessionaali” tiitlile.
Mõeldes sõnumile, mida “aasta naise” tiitli väljakuulutamisega ühiskonnale sisendatakse, meenus mulle aastaid tagasi loetud Peeter Põllu
essee pealkirjaga “Emast kui suurest kultuuriloojast”. Juba 1929.
aastal kirjutas kunagine Tartu Ülikooli kuraator ja haridusminister Põld
hoiatavalt, et ühiskonnas on maad võtmas uus naise ideaal, milles
sunnitakse emaks olemine tagaplaanile ning et seepärast on hädavajalik
rõhutada perekonna tähtsust ühiskonna tugevaima alusena ja ema olulisust
perekonna nurgakivina.
Põld, kes oli ise paljulapselise perekonna pea ja tuntud
ennastsalgava töömehena, kirjutas toonaseid ühiskondlikke suundumusi
iseloomustades mõtlemapanevalt, et emakssaamist ümbritsev aupaiste on
hakanud tuhmuma: “Paljud naised ei näe enam emakutses oma ülemat ja
kaunimat õnne, vaid müüvad selle kergemeelselt kassikullaga ehitud
nukukeste või elu pealispinnal tegeleva pool-mehe asendi eest. Tihti
kõneldakse vaid halvakspanevalt neist väikseist lugemata kohustusist
toimetusist, millest koosneb ema elu. Perekond öeldakse olevat iganenud
kodanliku korra jäänus, mis ainult orjastab naist.”
Peeter Põld perekonnaga
Põld toob valulikult välja, kuidas emaks olemine ei olnud juba 1920-ndate aastate lõpus trendikas:
“Ema ei ole meie päevil moes. Tema
rikutud kehavormid ei vasta moelehtede saledale tiisikustüübile. Tema
krobelised töökäed ei anna ennast pehmeks ja läikivaks poleerida
mingisugusel maniküürikunstil. Temal ei ole aega iluduskuningannadega
võidu päevi veeta “mõjuvõimsaks jumaluseks saanud” riietuse teenistuses
või “armukunstide” õppimises, et “vahetada alati välimust” ja “meeldida
kires otsivaile pilkudele” (“Päevaleht”, 1929, nr 80). Ema olla ei ole
“ilus”. Ema olla ei ole lõbus. Ema olla võtab vabaduse “armumängu”
mängida ja meestekarjad enese järele jooksma panna. Ema “ilu närtsib ühe
mehe meelevalla piirides” ja tüütute laste eest hoolitsedes. Ema olla
ei anna teaduslikke doktoriastmeid, ei too kuulsust näitelaval või
kinofilmis, ei luba hõljuda kergeil tantsujalgel. Ema olla köidab. Ta ei
sobi hästi isegi tegelikkude elukutsetega, nagu näiteks õpetaja,
kantseleiametniku, äriteenija tegevusega.”
Ja mis veelgi mõtlemapanevam, juba ligi sajandi eest kirjutas Põld
naise ideaali muundumisest sõnad, mis kõlavad meie ajal mõõtmatult
tabavamalt kui toona:
“Meie aja ideaaliks on küll
naine-teadlane, naine-kunstnik, naine-tegelane ilma lasteta või ühe-kahe
võsuga, kes ei seo ja keda võib teenija hooleks jätta, naine-hetäär
(armuke), värvitud ja võltsitud, igatähes aga mitte ema, kes
ümbritsetuna lastest elab nendele ja leiab selles oma täielikuma maise
rahulduse ning elu eesmärgi. Heal juhul meil tahetakse olla ema muu
kõrval, mitte esijoones. Nii maksab see vähemalt meie haritud
ringkondades, kelle tõepoolest oma hinnangut osutavad tühjad või vähe
elustatud lastetoad. Nii peegeldub see meie kirjanduses, mis vaene
ematüüpidest, kuid kubiseb aina muist, eriti oma armastust vabalt
jagavaist naistest.”
Omal ajal üheks silmapaistvaimaks riigimeheks ja hariduselu
edendajaks olnud Põllu sõnul olid säärased kultuurilised suundumused
tingitud osaliselt muutunud oludest, mis sundisid naisi valima endale
elukutset, et täita oma elu kuni abiellumiseni ja anda ka selle järgselt
kindlus puhuks, kui abielu peaks äparduma. Kuid olulisema põhjusena
nägi Põld massiivset väärtuste ümberhindamist, mida ta nimetas ei
enamaks kui väärhinnanguks. “Oleme “Euroopasse minnes”, nagu sellest 25
aasta eest kõnelema hakati, kaotanud palju oma põlistest elu alustest ja
oleme selle asemel sealt toonud koos mitmesuguste paremustega rohkesti
pahesid, kultuurihaigusi, mida pimedas arusaamatuses tihti ülistatakse
suurte edu saavutustena,” kirjutas ta ja lisas, et eriti kehtib see
rääkides ühiskonnas maad võtvatest meelelis-hedonistlikest
kultuurilistest suundumustest, millest lähtub ka eelkirjeldatud hinnang
ema asendile ja ülesannetele.
Oleme “Euroopasse
minnes” kaotanud palju oma põlistest elu alustest ja oleme selle asemel
sealt toonud koos mitmesuguste paremustega rohkesti pahesid,
kultuurihaigusi, mida pimedas arusaamatuses tihti ülistatakse suurte edu
saavutustena.
Kahtlemata aitavad Peeter Põllu selgitused mõista, milline on “aasta
naise” tiitli järjepideva väljaandmise ja selle kaudu rõhutatud
ideaalide tähendus meie ühiskonna jaoks ning milliseid kultuurilisi
hoiakuid, kalduvusi ja suundumusi selle läbi rõhutatakse. Tegu on osaga
suuremast ideoloogilisest projektist, mis lähtub ühiskondlike
väärtushinnangute ümberkujundamise taotlusest.
See, milliseid ideaale noorte inimeste ette tõstetakse, mõjutab nende
maailmapildi ja väärtussüsteemi kujunemist, mis omakorda suunab nende
elupürgimusi. Paljuski just see ongi kultuuri ühiskondlik funktsioon,
mistõttu saab kultuuriliste mustrite manipuleerimise kaudu tõhusalt
suunata tervete põlvkondade käitumismustrite kujunemist. Ja kui meie
ühiskonnas rõhutatakse järjepidevalt, et naise ideaali keskmes on mitte
emaks olemine, vaid edukas karjäär või mõjukas ühiskondlik positsioon,
siis on kõike muud kui üllatav, et naiseks sirguvad tütarlapsed ei näe
emaduses oma elu keskset mõtet ning ka meeste nägemuses naisest taandub
emaks olemine perifeeriasse. Veelgi enam: ühiskonnas võtab maad hoiak,
nagu oleks esiplaanil oma emarollile pühendunud naine sotsiaalselt
läbikukkunud või vähemasti anomaalne nähtus.
Mõistmaks, milline on niisuguste kultuuriliste mustrite juurutamise
mõju meie rahva, riigi ja ühiskonna tulevikule, ei pea aga olema
geenius. Eestis ei ole juba mitukümmend aastat sündinud ligilähedaseltki
nii palju lapsi, kui oleks rahvastiku taastootmiseks tarvis. Ja kui me
sisendame nii meelelahutustööstuse, meedia, haridussüsteemi, poliitikute
poolt antava eeskuju, riiklike kampaaniate kui ka erinevate tiitlite
jagamise teel kogu ühiskonnale – nii naistele kui ka meestele, poistele
kui ka tüdrukutele –, et emadus ei ole naiseks olemise juures keskse
tähtsusega, siis puudub vähimgi lootust, et olukord võiks hakata
paranema, jagatagu kõikvõimalikke abirahasid ja toetusi kuitahes
heldelt.
Küsimuseks jääb, kas suudame sellest ühiskondlikult aru saada ning ka
sellest tulenevad otsused langetada enne, kui on meie rahva
püsimajäämise seisukohast liialt hilja. Tahaks loota, et see osutub
võimalikuks ning et emadus tõstetakse naise ideaalina uuesti au sisse.
Tähtis et ta oleks eesti soost ema, mitte aga võõramaalane, siia sigima toodud ja eesti mehe nime alla peidetud. Sest eestile igiomast kultuuri saab lastele õpetada vaid läbinisti eesti naine,ilma võõrrahvastelt omandatud nüanssideta.
1 kommentaari:
Tähtis et ta oleks eesti soost ema, mitte aga võõramaalane, siia sigima toodud ja eesti mehe nime alla peidetud. Sest eestile igiomast kultuuri saab lastele õpetada vaid läbinisti eesti naine,ilma võõrrahvastelt omandatud nüanssideta.
Postita kommentaar