RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 22. veebruar 2018

Oswald Spengleri ajaloolis-filosoofiline teos "Õhtumaa allakäik"

O.Spengler'i filosoofilises suurteoses käsitletakse müstilisi kogemusi ja uskumusi. Autor näitab kuidas kõige olulisemad elus on vaimsus ja spirituaalsed tõekspidamised. Teos on leidnud arvukalt pooldajaid ja ka teravat vastuseisu.

Müstika on ajaloo vaeslaps, ajalooline mälu on kohelnud teda ebaõiglaselt.
Plotnios, 204/5 – 270 C.E.

Üsna peatselt on Ilmamaa kirjastuselt "Avatud Eesti Raamatu" sarjas ilmumas  Oswald Spengleri suurteos "Õhtumaa allakäik". Autor on sündinud 1880.a. Saksamaal, Blankenburgis. Õppis Müncheni, Berliini ja Halle ülikoolis matemaatikat, loodusteadusi, ajalugu ja kunstiajalugu. Emalt saadud pärandus võimaldas tal asuda 1911.a eraõpetlasena Münchenisse, kus ta elas surmani 1936. aastal.

O.Spengler elas askeetlikku elu, tegi kaastööd kultuuriajakirjandusele, poliitiliselt toetas esialgu Hitlerit, hiljem kritiseeris natside tegevust. Käesoleva suure väljaande ja autori puhul tekkib kohe õigustatud küsimus, kas antud teos liitub üheks tervikuks O. Spengleri kireva loominguga - teemad, mis punase niidina läbivad tema neli kümnendit väldanud kirjutamistööd? Tihkan vastata - jah, see on kokkuvõtlik teos temalt nii eelnevalt kui pärast ilmunust ja käsitleb laias laastus inimese müstiliset loomust ning sellest tulenevalt intuitiivsel alusel saatuse kujunemist.

Möödunud sajandi lõpus võitis O.Spengler hämmastavalt kiiresti hulganisti poolehoidjaid. Filosoofiliselt müstiline teos sai tavapäratult edukaks ja seda saatis Esimese maailmasõja kiiluvees suur publikumenu. O.Spengleril jätkus julgust öelda kaasaegsetele otse ja selgesti välja, et nad eksivad sügavalt, arvates, et kõige tähtsamad on teadus, majandussuhted ja poliitiline kord. See idee on O.Spengleri õpetuses peamine ja kõige tähtsam ning kinnitab, et kõige olulisemad ja mõjusamad on inimkonna jaoks kogemisega seotud mõisted, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised. Teaduslikel tõdedel, majandussuhetel ja poliitilisel korral pole maa peal nii suurt võimu, järelikult ei mõjuta nad inimesi sel määral nagu spirituaalsed tõekspidamised. Seepärast on ilmne, et suurimat mõju kogu inimkonna elule ei avalda mitte teadlased ega poliitika ning majanduse reformijad, vaid vaimsed õpetajad. Saksa filosoof Nietzsche rõhutas selgesti: "Maailm tiirleb uute väärtuste loojate ümber; ta liigub märkamatult tõelise vaimuse poole."

Oswald Spengleri teoses tulevad vaatluse alla inimeste uskumused ja kogemused läbi ajaloo, mida kirjeldatakse tihti hooletu lõtvusega "müstilisena". Kuid "müstika" on ohtlikult libisev mõiste, seda nii tavalises elus kui akadeemlises maailmas. Oma kirjutises kasutan Andre Lalande'i ranget definitsiooni, mille ta annab oma teoses "Vocabulaire de la Philosophie's":  müstika on "usk võimalusse, et inimvaim võib seesmiselt ja otse ühineda olemise alusprintsiibiga, kusjuures ühinemine rajab korraga olemisviisi ja teadmisviisi, mis on erinev ja kõrgem normaalsest eksistentsist ja teadmisest". Isikuid, kes arvavad, et taoline ühinemine on võimalik, nimetatakse müstika teoreetikuteks ning isikuid, kes usuvad, et nad on seda ise kogenud, müstika praktikuteks: mõistagi hõlmab teine klass esimese aga vice versa mitte.  Mis ikkagi on too illuminatio ehk müstiline valgustus ja selginemine, millest õpetas Dionysios?

Enne kui hakkame lähemalt uurima müstilist valgustust O. Spengleri teoses, seda ajaloolises tähenduses võiksime valida üldise kogemuse näiteks Pierre Teilhard de Chardini kirjelduse:
Tuuleõhk puhub ööpimedas. Millal ta tõusis? Kust ta tiirdeb? Kuhu viib tema tee? Keegi ei tea. Keegi ei saa Vaimu, Jumala pilku ja valgust sundida alla laskuma iseenda peale. Ühel teataval päeval märkab üks või teine inimene täiesti ootamatult, et ta on avanenud erilisel viisil tajuma kõike jumalikku, mis laotub laiali igal pool tema ümber. Küsige tema käest. Millal puhkes temas säärane seisund? Ta ei oska seda ütelda. Ta teab vaid, et tema elust käis läbi uudne vaimupuhang. Algul täitis teda võõrastav ja ainukordne värelus, mis oli tulvil kõige mitmekesisemat harmooniat. Sellest hoovas kiirgus, mida ümbritses täiuslik ilu... See avaldas järjestikust mõju kõigile hingeelu koostisosadele: meeltele, tunnetele, mõtetele. Mida päev edasi, seda meeldivamaks muutus nende lõhn, seda enam lisandus värve ja väge; kõike seda manas esile mingi seletamatu põhjustaja - üks ja seesama algpõhjus. Määratlematu tähelepanu, lõhn ja valgus muutusid nüüd selgemaks. Ning selle järel - ootamatult ja ettearvamatult - hakkasin tajuma seda, mis sõnulseletamata on ühine kõikides ja kõiges. Minu ees avanes too ühtsus ja kinkis mulle nägemise. Tegelikult olin saanud uue tundmismeele, võimaluse tajuda uut kvaliteeti või uut mõjusfääri. Too osutus seda sügavamaks, kuna minus teisenes ka olemasoleva tajumine. Sellest alates muutus olemine ise mulle kuidagiviisi kombatavaks ja tunnetatavaks, ning määrates ise kindlaks kõik vastuvõtmise vormid, hakkas olemasolev ise mind enda poole tõmbama, sünnitades minus joobumuse. (Pierre Teilhard de Chardini. Le Phénomène Humain, 1955:114)

Esimene filosoof, kes püüdis müstilist mõtlemisviisi konkreetseks uuritavaks ja tajutavaks teha, oli kahtlemata filosoof Plotinos. Plotinosele on iseloomulikum korduv rõhutamine, et tuleb eralduda sisemisse ellu, "omaenda maanurka". "Vaata sissepoole," ütleb Plotinos. "Seespool on hüve läte, mis võib alati välja voolata, kui teda välja kaevad." Kord Plotinos hüüatab triumfis: "Täna tulin välja kõikidest katsumustest, õigemini: viskasin välja kõik katsumused, sest nad polnud mitte väljaspool, vaid seespool, arvamustes." Mõnel määral ennetavad taolised ütlused Spengleri käsitlust.

Nii või teisiti on õpetlik võrrelda üht lõiku Plotinose poolt ettekirjutatud praktlise harjutusega:
Las iga hing mõtleb järele esmalt selle üle: et tema ise on, kes lõi kõik elusolendid, puhudes neisse elu; et kõik, mida kasvatab maa või meri, kõik, mis on õhus, kõik jumalikud tähed taevas lõi tema; lõi ka päikese ja suure taevavõlvi ning korrastas kaunilt - temast on nende ringlemine; ja ometi on ta loomus erinev neist, mida ta korrastab ning liikuma ja elama paneb.
Plot., VI. 9.11. 38; IIL 8.6.40.
O.Spengleri mõjukas kaheköiteline "Õhtumaa allakäik" (Der Untergang des Abendlandes, 1918-1922) on sundinud ennast ühe või teise nurga alt kommenteerima paljusid ajaloolasi, sotsiolooge, filosoofe ja kirjandusteadlasi. Teos leidis entusiastlikke pooldajaid, kuid ka teravat vastuseisu. Kriitikale vaatamata jätkub "Õhtumaa allakäigul" lugejaid  tänaseni terves maailmas. Enne, kui selle aruteluga edasi liikuda, tuleb  tunnistada, et O.Spengler ei ole autor, kes annab ennast nii-öelda kergelt kätte ja kelle loomingut oleks lihtne taandada mingile selgele skeemile. Autori seisukohad ei allu hõlpsale süstematiseerimisele, sest tegu on tundelise meelelaadiga ajaloolasega. O. Spengler formuleeris, et ajaloo uurimine pole mitte niivõrd ajalooline, kuivõrd filosoofiline valdkond, milles tuleb üles leida inimkonna ajaloo metafüüsiline ja müstiline mõõde.  Spengleri kriitlised käsitlused (John Farrenkopf's, 2011, Henry Stuart Hughes, 1991 jne)  kinnitavad, et on alust rääkida teatud müstilisest ajalookäitlusest - Spenglerile omasest vaimsest orientatsioonist, mõtlemisviisist, mida on tihedalt täis terve Spengleri suurteos.

O.Spengleri teoses tulevad vaatluse alla inimeste uskumused ja kogemused sellest valdkonnast, mida kirjeldatakse müstilistena. Ühiskonna, kultuuri ja inimese uurimisel ja kirjeldamisel ei ole võimalik piirduda vaid "objektiivse" või õigemini "objektse" uurimismeetodiga, mille puhul ühiskonda ja inimese kogemust uuritakse nagu füüsilisi objekte ainult väljastpoolt. Lisaks tuleb tungida inimeste teadvuse ja maailmataju sügavusse, et tuua esile selle struktuur ja osa üldises ajaloolises liikumises. Ajaloolis-kultuurilise analüüsi aineks on elav, mõtlev ja tundev sotsiaalne inimene, kelle käitumist determineerib ühiskond ja kes omakorda mõjutab ühiskondlikku elu ja selle liikumist.

O.Spengler üritab anda oma müstilises suurteoses ammendava ülevaade maailmastruktuuri dünaamika kohta eri kultuuride näitel ning ka vastuse, kuidas eri kultuurid maailma mõjutavad. Autori suurteoses ei ole fakt enam fakt, paljud ajaloolised mõisted on müstiliselt segamini, objektiivus on segamini soovmõtlemisega, kuid samas tõestab autor, et üleminek inimese ja ajaloo vaimsuse uurimise tasandile toob kaasa olulisi tagajärgi.

Esiteks, tähelepanu keskpunktis ei ole enam tingimata ajaloo suurmehed - erineva psüühika ja maailmakäsituse kandjatena võivad  edukalt esineda ka keskpärased inimesed ehk meie mõistes tavainimesed. Üldistavalt öeldes: kui ideede ajaloo või epohhi saavutuste puhul on tegemist kultuurieliidi poolt saavutatuga, siis O.Splengeri ajalookäsitlus pretendeerib ühiskonna kõige erinevamate liikmete maailmanägemise eripärade avastamisele. Nii O. Spengler, kui teised, näiteks Max Weber on uurinud neid paljuülistatud ratsionaalseid, umbisikulisi ajaloolisi mehhanisme, mida M.Weber tähistas ilmeka väljendiga "raudpuur". Paljud humanistlikud autorid on püüdnud neist analüüsidest järeldada, et inimkond on väliste  jõudude ees täiesti abitu või abitu vähemalt seni, kuni ei lammuta neid üdini ratsionaalseid institutsionaalseid struktuure nagu seda on turg ja raha. Tänapäeval näib see siht niivõrd utoopiline, et võrdub lihtsalt oma abituse tunnistamisega. Samas tõeline müstiline kogemus on seotud alati oma abituse tunnistamisega, seda tunnet tajusid nii Jeesus, Meister Ekhart, Püha Theresa kui teised ajaloolised isikud.

Siit jõuame teatud kindlale vaimsele tasandile ja individualismi ning instrumentaalse mõistuse kardetud tagajärgedeni inimese elus. Tööstuslik-tehnilise ühiskonna institutsioonid ja struktuurid piiravad inimkonna valikuid, sunnivad nii ühiskondi kui indiviide andma instrumentaalsele, ratsionaalsele mõistusele seda kaalu, mida sel tõsistes moraalsetes kaalutlustes olla ei tohiks ja mis mõjub enim inimeste sisemisele  õnnetundele.  Tõeline õnn on tähendanud müstikule julgust kogeda maailma teistsuguse kohana, kui see tavateadvuse jaoks on ning samas tajuda teisi inimesi oma tõeliste sõpradena.

O. Spengler soovis olla ratsionalismi vastane prohvet. Selles raamatus tehakse esmakordselt katse ajalugu ette näha – nii kõlab üks tema peateose juhtmõtetest. Varasem filosoofia ja teadus oli lähtunud eeldusest, et inimene on ainult  mõistuslik olend - animal rationale. Mõtlemisvõime oli filosoofide silmis kogu inimliiki olemise tähenduse mõttes defineeriv ning ka ülendav tunnus. O.Spengler väidab aga, et inimese paljukiidetud ning üleabsolutiseeritud eneseteadliku intellekti taga peitub tegelikult end instinktiks moondanud teadvusetu müstiline tahe.  Seega pole inimene eelkõige mitte ratsionaalne "looduse kroon", vaid ebaratsionaasetest instinktidest juhinduv loom, kelle mõistuslikkus teenib alati ning üksnes tema salapärast elutahet. Mõjukas kriitline saksa sotsioloog Theodor Adorno on maininud, et ratsionaalsetest uskumustes ei ole midagi tõest peale liialduste ning need liialdused põhinevad  ajaloolistele müütidele ning tulenevad väärast inimloomuse analüüsist. Ratsionalistid  on müstika kahtlase olemuse üle arutletud ammustest aegadest saadik; juba vanad kreeklased seostasid seda 'hullusega', mille skaala võib ulatuda neurootilisusest psühhoosini. Filosoofia, matemaatika, loodusteadused, muusika, maalikunst, draama ja luule on O.Spengleri ajalookäsitluses peamised müstilised vahendid, mida ainult tõelised loovad hinged julgevad vabalt kasutada. O.Spengler lükkab oma teoses inimese kujunemise ratsionaalse vaatepunkti selgesõnaliselt tagasi. Autor ei otsi põhjusi ja tagajärgi, vaid universaalseid, müstilisi ajaloo kujunemise ajendeid ning vorme.

Ajalugu ei saagi hinnata, ta on teisel pool head ja kurja, ta on teisel pool põhjusi ja mõjusid. Ta areneb oma sisemise sunni järgi. Tal on saatus, mida ükski muuta ei saa. [---] ajalugu, mida kultuurid läbi teevad, näitab, et kõigi kultuuride sisemine elu karvapealt samu faase läbi elab, mis organismgi: tekkides juhuslikult, võrsub ta, õitseb ja variseb. Ta üle valitseb paratamatus nagu inimesegi üle, kes midagi selle vastu teha ei saa, et ta lapseeast täisealiseks saab, ja siis raugaks vananeb. Mitte põhjuste-järelduste ahel ei tingi niisugust arenemist, vaid saatus. Kui ajaloost õigesti aru tahetakse saada, ei tule talle ligineda kausaalsusega ega uurida, miks üks või teine sündmus on tekkinud, vaid füsiognoomiliselt: mis vanaduse astet üks või teine nähtus kultuuri elus tähendab.

"Aga täiesti väärarvamine on, nagu ei võiks inimese vaim kõige vähematki mõju avaldada ajaloo käigu peale. Selleks kõnelevad faktid liiga selget keelt."

"Sirgjoonelise maailmaajaloo üksluise pildi asemel, mis püsib vaid siis, kui suletakse silmad tõsiasjade mõjuva hulga ees, näen mina vaatemängu paljudest võimsatest kultuuridest, mis puhkevad ürgse jõuga emapinnase rüpes, millega igaüks neist kultuuridest kogu oma olemasolu vältel tihedalt seotuks jääb, millest igaüks vajutab oma ainesele, inimsusele, isepärase vormi, millest igaühel on oma idee, oma kired, oma elu, tahtmine, tundmine ja oma surm."

"Keegi ei oleta tuhandeaastase tamme puhul, et just nüüd algab tema tõeline kasv. Keegi ei oota rohutirtsult, nähes tema igapäevast kasvu, et ta võib kasvada veel mitu aastat. Siin tunneb igaüks, et on mingi piir, ning see on sisemise vormi tunne. Kuid ajaloo suhtes valitsebm ohjeldamatu optimism."

"Nihilismi ohvriks langenud, usu ja veendumusteta moodsast inimesest saab vaimne nomaad, kodutu rändolend, kellele on saatusest määratud elada maailmalinnade ajajärgul, mida asustavad juurtetud inimmassid ja mil loojuva kultuuri väljendusvõimalused on pöördumatult ammendunud. Kultuurist küllastunud suurlinnainimene ei oska luua uut kunsti ja peab seetõttu leppima sellega, et taaskasutab materjali, mida ajalugu on juba tarvitanud ja kopeerib vanu kunstiteoseid. Selline kultuuri dialektiline enesehävitus päädib viimaks inimese hingetustumisega, varjatult ettevalmistatuna nihkub ajaloo valgusesse "tsiviliseeritud inimese viljatus" (UA, 679)."

Juhus, paratamatus ja ajakulg saab oma auväärse koha mõistetena O.Spengleri ajaloofilosoofias. Heites kõrvalpilgu J.W.Goethele räägib O.Spengler maailmaajaloo morfoloogiast või kultuuride palgejoonte võrdlevast uurimisest. Ajalugu on O.Spenglerile ainult niipalju ajaloona väärtuslik, kuivõrd ta sellest oma müstilisele inimkäsitlusele materjali leiab ning kuivõrd selles avaldub spontaanne, alateadvuslik inimlooming. Teose autor on pigem müstiline kunstnik, kui täpne ajaloolane. Inimeste tunded ja ematsioonid saavad autori ajalookäsitluses auväärse osa, mida seni olid monopoliseerinud  teadussaavutused ja  suurmehed. Müstiline idee saab autori jaoks võimsaks relvaks elu, aja ning inimese seletamisel, selle ilmekaks näiteks on O.Spengleri aastaaegade käsitlus, milles realiseerub kosmoloogline kujutlus maailmast, mille juured asuvad  juba antiikajas. Inimene teostab oma olemust, samavõrd peavad inimese kogetavad aastajad oma saatust teostama, et leida oma põhivorm, oma tõeline esoteeriline pale. Müstilises aastaaegade, hinge ja inimese käsitluses on  antiikfilosoofia sugemeid. Ratsionaalse teaduse suurkuju Sokrates oli ülimalt õnnelik teades, et tema pea juures asub esoteerilist vaimu täis ingel, kes tema eksivale vaimule taevalikke tarkusi kõrva sositab. O.Spengler kirjeldab oma suurteoses aastaaegu sarnaste esoteeriliste sümbolitega.

Kevad: intuitiivne loovus • ärkava vaimu võimsad teosed  • uut tüüpi jumalatunnetus • hirm/aukartus maailma ees, müstilis-metafüüsilise maailmapildi süstematiseerimise katsed.

Suvi: küpsev teadvus • kriitiliste hoiakute teke • katsed maailmapilti reformida • algav linnastumine ja kodanlastumine • uus matemaatika, arvu tähenduse üle arutlemine • ratsionaalne müstika.

Sügis:vaimse jõu kõrgpunkt • suurlinnad • usk mõistuse jõusse • suurteooriad ja totaliseerivad süsteemid • religioon
mõistusele allutatud • loodus ja loomulikkus au sees.

Talv: süsteem laguneb, vaimujõud hääbub • maailmapilt muutub pragmaatiliseks • loov metafüüsiline mõtlemine
asendub kateedrifilosoofiaga • levivad resigneerunud ja lõpueelsed maailmavaated.

Looduse tärkamine kevadel on naiivse elutunnetuse aeg. Suvel küpseb kultuur, jõudes teadlikkuseni oma võimalustest. Virgunud arutlusvõime otsib vabanemist traditsioonilistest ratsionaalsusevormidest ja avastab inimvaimule uue maailma. See tähendab reformatsiooni ja teadust. Sügis on selginud tarkuse aeg. Mõtisklus ja kahtlus pidurdavad teotahet, kuid mõistus ei ole veel hakanud õõnestama usku omaenda kõikvõimsusse. Talve tulek on radikaalsem, kui muud üleminekud aastaajalt aastaajale. Kultuur eemaldub müstilisest lähenemisest, tardub tsivilisatsiooniks. Loomine lõpeb, kuid eelmiste aegade vaimupingutuste viljad levivad standardiseeritud masstoodanguna lossidesse ja hurtsikutesse terves kultuuripiirkonnas. Kunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus või vägivaldne lunastusõpetus. Ajaloolane mõistab ajastut, mõistmata tema ideed nagu loodusloolane seletab füüsilisi sündmusi kausaalsete seaduste abil. Teadus, ütleb autor, on vältimatult ainult loodusteadus. Maailmaajaloo morfoloogia ei ole seetõttu teaduslik, vaid filosoofiline õpetus. See on O.Spengleri meelest põhiline filosoofiline tarkus, mille saatus on annetanud läänemaisele inimesele kultuuri vanaduspäevil.

"Ajaloos ei valitse mitte objektiivsed seadused, vaid ideed, mis leiavad oma sümboolse väljenduse nähtustes. Ajaloo sündmuste uurimisel ei ole tähtis, mis nad on, vaid ainult, mida nad tähendavad."

"Vana kreeklane on ühepäevaliblikas, kes lendleb ja mängleb päiksepaistel, kus kõik on nii selge, silmanähtav, meeltega tabatav. [---] Tema andub kõige hingega lähedasele, olgu ajas või ruumis."

O.Spengler ei salli oma ajalookäsitluses inimese ja saatuse loogilisi tõdesid, ta arvab ning väidab, et ajaloolist arenemist ei saa mõistuspärastesse vormelitesse sulgeda. Autor loob terve müstilise hiigelehitise, tuues tõestusi oma veendumusele igast ilmakaarest ja ajast ning kõikvõimalikelt aladelt. O.Spengler ei ole ajaloo pisiasjade uurija, materjali detailide koguja ega "mustatöö-tegija”, vaid kunstnik ja filosoof, kes püüab koostada juba oleva materjali põhjal suurejoonelist ja sügavat süsteemi intuitsiooni abil. Autor püüdles oma teost luues tõsikindla tunnetuse poole, kuid nägi seda samas üha enam kättesaamatuks muutuvat. Kõigepealt arvas ta leidvat ajaloo kulgemise oma meeletajude kaudu, kuid peagi koges meeletajude petlikkust. Kas pole inimese teadvus ja ajalugu midagi muud kui ettekujutus või unenägu? Prohvet Muhammedile omistatud pärimus tõdeb:"Inimesed magavad seni, kuni elavad ja kui surevad, siis nad ärkavad."

O.Spengler esitab ennast oma teoses pigem müstikuna, kes lükkab tagasi käsitluse ajaloost, kui sirgjooneliselt edasi suunduvast sündmuste ahelast. O.Spengleri kui müstilise ajaloolase geniaalsust näitab see, et tema ideedel on olnud ja on nii ägedaid pooldajaid kui ka vastaseid. Tema ideed on tekitanud tormilist poleemikat. Kui O.Spengleri ideed oleksid pelgalt häiritud inimese ettekujutused, siis ei oleks neile aastakümnete jooksul suurt tähelepanu pööratud ning tema teosed oleks peagi unustatud..

Autor Ivar Tröner
Vaimne otsija

Allikas: http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/oswald-spengleri-ajaloolis-filosoofiline-teos-ohtumaa-allakaik?id=69696575

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP