RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 16. veebruar 2018

Saja-aastase omariikluse hulka jääb ka põhiseadusliku korra kukutamine

 
Riigikogu liige Jaak Madison (EKRE). Foto: Urmas Saard

Kui rääkida põhiseaduslikust korrast ja selle kaitsmisest, siis ei saa me üle ega ümber tõigast, et meie 100 aasta omariikluse hulka jääb ka põhiseadusliku korra kukutamine. See on seik meie ajaloost, mida tuleb tunnistada ja tehtud vigu kahetseda. Veelgi enam, tuleb teha kõik, et sellised vead enam ei korduks, rõhutas EKRE fraktsiooni liige Jaak Madison riigikogu kõnepuldis vabadussõjalaste rehabiliteerimise eelnõu arutelul.

Täna [s.t 13. veebruaril] hääletusele tulev Riigikogu otsuse eelnõu on märgiline, arvestades meie omariikluse ajalugu, riigi sündi ja ka häbiplekke 1930-ndatest. 11 päeva pärast tähistame meie riigi 100. sünnipäeva. Seda enam on meil kõigil vajalik teha sisekaemus ja endilt küsida, kas me oleme teinud kõik endast oleneva, et tagada selle riigi püsimine ja rahvuse kestmine aegade lõpuni, nagu kohustab seda vabariigi põhiseadus. Eriti peame seda sisekaemust tegema meie, seadusandliku võimu esindajad, kes on andnud vande kaitsta ja tagada põhiseaduslik kord ja sellest tulenevate kohustuste täitmine. Väljend “Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta” kehtib antud otsuse eelnõu juures rohkem, kui esmapilgul arvata oskaksime.
Kui rääkida põhiseaduslikust korrast ja selle kaitsemisest, siis ei saa me üle ega ümber tõigast, et meie 100 aasta omariikluse hulka jääb ka põhiseadusliku korra kukutamine.
Kui rääkida põhiseaduslikust korrast ja selle kaitsemisest, siis ei saa me üle ega ümber tõigast, et meie 100 aasta omariikluse hulka jääb ka põhiseadusliku korra kukutamine. See on seik meie ajaloost, mida tuleb tunnistada ja tehtud vigu kahetseda. Veelgi enam, tuleb teha kõik, et sellised vead enam ei korduks. Üheks selle aluseks ongi mineviku vigade tunnistamine ning püüd heastada kurjus ja poliitiline omakasu, mille tõttu kannatasid süütud inimesed. Need süütud inimesed olid Eesti patrioodid ja meie riigi rajajad. Need inimesed olid mehed, kes sõdisid ennastsalgavalt ja eluga riskides meie riigi rajamise nimel. Need mehed ei suutnud vaadata pealt poliitilist lehmakauplemist, mis võttis võimust 1920-ndate lõpul.

 Algne eufooria iseseisvusest asendus liigkiirelt onupojapoliitika ja omakasupüüdlikkusega. See oli ajend, miks olid vabadussõjalased sunnitud muutuma aktiivseks ka poliitiliselt, sest selle riigi rajajatena sõjatandril nad ei saanud ega suutnud vaadata labast poliitmängurlust. Aastad mööduvad, kuid inimloomus ei muutu. Ei muutu ka üks inimeste alamliike, poliitikud. Nii nagu oli 1930-ndate parlamendis poliitikuid, kelle peamine mure oli saada tagasi valituks ja selle nimel tehti peaaegu kõike.

Teine suur mure tulenes esimesest. Soov tagada endale mugav ja muretu elu, mis paljude teiste ametitega võrreldes oli kahtlemata parem Riigikogus. Kas täna, 2018. aastal on midagi teisti? Vaatamata otsa kellelegi siin, ma kardan, et ega suurt midagi muutunud pole. Kuid kas muutubki, kui juba see inimloomus ei muutu? Paraku on teil, õigemini meil ühiselt võimalik suuresti erineda 1934. aasta parlamendisaadikutest, kes vaikivalt kiitsid heaks riigipöörde ja ligi 500 vabadussõjalase vangistamise. Need parlamendisaadikud toona vaatasid vaikiva heakskiiduga, kuidas Konstantin Päts koos Johan Laidoneri ja August Reiga kehtestasid 12. märtsil 1934. aastal kaitseseisukorra. Ja seda häbiväärselt taunitaval põhjusel: sest sama aasta aprillikuus olevatel valimistel oleks paljud oma töö kaotanud, kuna vabadussõjalased olid nende jaoks liigpopulaarsed.
Selge on see, et riik, kus väikene kildkond omakasupüüdlikke poliitikuid esindab isekaid huve, ei saa kesta iseseisvana.
Kas mitte 1934. aasta sügisest, kui ei kutsutud kokku enam vana Riigikogu koosseisu ega korraldatud uusi valimisi, ei peaks me otsima põhjuseid, et kaotasime iseseisvuse vähimagi vastupanuta? Seda me ei tea ega saagi teada. Teame vaid seda, et vabadussõjalaste vangistamise ja võimalik et ka ühe mõrvaga hävitati Eestis demokraatia. Nimelt ei saa me arvatavasti kunagi teada, kas vabadussõjalaste sisulise juhi Artur Sirgu n-ö kukkumine teise korruse rõdult, Luksemburgis hotelli rõdult oli tõesti kehv enesetapp või oli see seotud asjaoluga, et samadel päeval, 1937. aasta juuli lõpus oli välislähetuses Luksemburgis kolm poliitilise politsei agenti.

Selge on see, et riik, kus väikene kildkond omakasupüüdlikke poliitikuid esindab isekaid huve, ei saa kesta iseseisvana. Üks ajalooline õiglus saab kindlasti käesoleval, vabariigi 100. sünniaastal jalule seatud. Nimelt valmib juba mainitud Artur Sirgu ausammas kevadel ja leiab omale väärika koha sünnikoha kalmistul vabadussõja ausamba kõrval. Kuid õigluse jaluleseadmiseks on võimsaim jõud parlamendil, kellel on täna võimalus heastada minevikus tehtud vead ja ausa silmavaatega minna vastu 200. sünnipäeva (?) ootusele. Ärge jätke seda võimalust kasutamata, sest nagu me ajaloost juba liigagi valusalt teame, kunagi ei tea, mida homne toob. Mina tänan!
Sõnavõtt Riigikogus 13. veebruaril 2018 otsuse “Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja sellega seotud isikute ning organisatsioonide rehabiliteerimisest” eelnõu esimesel lugemisel.
Riigikogu ei soostunud vabadussõjalasi rehabiliteerima
Kas võib loota 1934. aasta riigipöörde hukkamõistmist Riigikogus?
 Allikas: http://objektiiv.ee/saja-aastase-omariikluse-hulka-jaab-ka-pohiseadusliku-korra-kukutamine/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP