TMS: MART HELME: Ideologiseeritud ajalugu — taas?

Saada sõbrale Hiljuti esitletud Eesti ajaloo II köidet on juba nimetatud revolutsiooniliseks, kuna see muudab vaatenurka mitmetele meile siiani iseenesest mõistetavateks olnud sündmustele. Eelkõige käib jutt muidugi meile emapiimaga sisse imbunud sõnaühendi muistne vabadusvõitlus piinlikust vältimisest koguteoses. Asemele pakutakse variatsioone ristisõdade teemadel, presenteerides seda vaatenurka justnagu viimase kümnendi Eesti ajalooteaduse – ja käesoleva teose autorite – suuravastusena.
Paraku pole see muud, kui juba pärani lahtisest uksest valju kisaga sisse murdmine. Vähemalt mina olen küll juba koolieelsest ajast alates teadnud, et sakslaste ja taanlaste vallutusretked 13. sajandil tänase Eesti ja Läti aladele olid kõige muu kõrval ka ristisõjad. Ühtlasi olen kogu aeg teadnud aga sedagi, et võitlus vallutajate vastu oli võitlus oma poliitilise, majandusliku, territoriaalse ja ideoloogilise suveräänsuse eest – ehk siis muistne vabadusvõitlus.
Millega äsja ilmunud raamatu autorid muistse vabadusvõitluse mõiste vältimist teoses siis õigustavad? Tegelikult väga napisõnaliselt väitega, nagu saaks vabadusvõitlusest rääkida vaid poliitilises mõttes. „Kindlasti ei moodustanud Eesti mingit riiklikku üksust, mille vabadust 13. sajandil kaitsti,“ nagu ütleb üks autoreid Marek Tamm. Kindlasti mitte, kuid see ei tähenda, nagu poleks siin olnud põhjust kaitsta oma vabadust. Ja kas polnud küsimus riikidest ja riiklusest tol perioodil keerukas ja vastuoluline mitte kogu Euroopas? Samuti nagu olid seal tavapärased lakkamatud sõjad ja kokkupõrked kõige erinevamate osapoolte vahel. Traditsioon, mille vallutuse järgse Vana-Liivimaa valitsejad Euroopast sujuvalt üle võtsid.
Ometi armastavad Eesti ajaloo II autorid tekstis igal pool, kus võimalik ära märkida juba alla heidetud maakondade eestlaste osalemist sõjakäikudes veel allutamata maakondade vastu, veenmaks lugejat seeläbi veelgi, nagu ei saaks me muistsete eestlaste solidaarsusest ja ühisest vastuhakumeelest vallutajatele tõsimeeli rääkida. Ehk siis veenda lugejaid, et muistset vabadusvõitlust justnagu polnudki.
Kahetsusväärselt läheb see vastuollu nende faktidega, mida seesuguse vastuhakumeele näidetena tunneme: erinevate maakondade korduvad ühisretked, kuue tuhande mehelise maleva kogumine peaaegu kõigist Eesti maakondadest Madisepäeva lahinguks, üksmeelne maa puhastamine sakslastest-taanlastest 1223. aastal, läbirääkimised ja liidud (aga ka omaette võitlused) venelastega, ristivee mitmekordsed mahapesemised ja juba allutatud maakondade üha uued väljaastumised pantvangide ja seni kantud kaotuste peale vaatamata, lepingute sõlmimised vallutajatega õiguste-kohustuste piiritlemiseks jne.
Kõike seda tehti ju ei millegi muu kui oma seniste vabaduste kaitseks-hoidmiseks – ja seda just maa põliselanike seisukohast vaadatuna. Sumada see kõik mingisse üle-Euroopaliku ajaloo katlasse on asi, mida nõukogude ajal nimetati voluntarismiks. Ja eks ole eelpool nimetatud faktid ka need, mis juba isenesest põrmustavad väite, nagu ei oleks meil 13. sajandi alguse sündmusi võimalik nimetada muistseks vabadusvõitluseks. Read more…

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Pühapäevased pildid

Read more...

“Rikkaks tegevat” Euroopat on üha raskem valijale maha müüa

Briti peaminister David Cameron pole ainus Euroopa liider, kes on püstihädas oma valijaskonna hulgas levivate ELi-vastaste meeleoludega.
Euroopa Liidu 10 suurima liikme hulgas on üksnes Saksamaa ja Austria valitsused kriisiaastail krahhi või mahahääletamist vältida suutnud, samal ajal tõuseb ELi-vastaste liikumiste populaarsus nii vasak- kui paremleeris.
Nagu näitab detsembris avaldatud Eurobarometeri küsitlus, näevad ELi positiivses valguses vaid 30 protsenti eurooplastest – kusjuures alles viis aastat tagasi oli vastav protsent 52.
Inimestele valetati kokku nägemus Euroopa Liidust kui vabadusi kasvatavaks, rikastavat ja tavainimese huvide eest seisjat. Reaalselt on aga see neokommunistide ja suurpankurite eraprojekt, kus miljardid pankadelt laenatud rahadest suunatakse “partnerpankadesse” ja makstakse intressidega kinni, kus Brüssel ütleb, kuidas ja kellega võid ja ei või äri teha ning kus suurärisid toitev pidev hinnatõus on saanud ELi sünonüümiks.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

Väljaränne suureneb, iive taas negatiivne: rahvaarv langes alla 1,29 miljoni

Laulupidu

foto: Liis Treimann

Esialgsetel andmetel oli 1. jaanuaril 2013. aastal Eesti arvestuslik rahvaarv 1 286 540, teatas statistikaamet. Rahvaarvu kahanemist 2012. aastal mõjutas kõige enam väljarände suurenemine ja surmade arvu kasv.

2012. aastal rändas Eestist välja 10 871 inimest, mis on 4657 inimest enam kui aasta varem. Samas Eestisse sisse rändas 4416 inimest.
Seega oleme saavutanud viimase kümnendi suurima negatiivse rändesaldo, välja rändas 6455 inimest enam kui riiki sisenes. Rändesaldo on olnud kogu viimase kümnendi negatiivne, kõige väiksem oli rahvastiku kadu väljarände tõttu aastatel 2007–2009.
2012. aastal registreeriti 14 054 elussündi ja 15 514 surma. Varasema aastaga võrreldes oli 624 sündi vähem, samas 270 surma enam. Sündide vähenemine ja surmade arvu kasv on mõjutanud ka loomulikku iivet, mis oli taas negatiivne – suri 1460 inimest enam kui sündis.
Loomulik iive on negatiivne olnud alates 1991. aastast, ent hakkas 2004. aastast vähenema. 2010. aastal oli iive 34 sünniga positiivne, aga nüüdseks on taas toimunud pööre. 2012. aastal saavutas negatiivne loomulik iive viimase viie aasta kõrgeima taseme.
Täpsustatud arvestusliku rahvaarvu 2013. aasta 1. jaanuari seisuga avaldab statistikaamet 3. mail.
Arvestuslik rahvaarv põhineb 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse lõplikul rahvaarvul, mida on täiendatud 2012. aasta jooksul registreeritud sündide, surmade ja rände andmetega. Varasem rahvastikuarvestus põhines eelmise, 2000. aasta rahvaloenduse rahvaarvul.
Statistikaamet on alustanud sarnaselt paljudele teistele liikmesriikidele ka kahe loenduse vahelise perioodi rahvaarvu korrigeerimist, mille käigus elimineeritakse nii 2011. kui ka 2000. aasta loenduse alakaetus (st võetakse täiendavalt arvesse inimesed, kes mingil põhjusel on jäänud loendamata).
Rahvaloendustevahelised korrigeeritud rahvaarvud avaldab Statistikaamet aastate 2000–2013 kohta 2014. aasta I kvartali jooksul. Eelpool nimetatud tööd on vajalikud selleks, et saada baasi registritepõhise rahvaloenduse läbiviimiseks 2020. aastal.

Allikas: SIIN

Read more...

MATTI ILVES: USA SÕJAVÄELASED TÄNAPÄEVAL

Tänapäeval on USA sõjavägi alla käinud just isikkooseisu osas. Sõjavägi on seal elukutseline, aga on suuri probleeme väeosade komplekteerimisega. Inimesed ei ole valmis pidevalt sõdima, piisab sellest kui meenutada, et ameeriklased on viimastel aastakümnetel viibinud pea pidevalt sõdades ja võtnud osa suurematest või väiksematest relvakonfliktidest.
Komplekteerimiseks korraldatakse meeletult kalleid reklaamikampaaniaid, aga tulemused on kesised. Nüüd on koguni mindud niikaugele, et sõjaväkke värvatakse välismaalasi kellele antakse lepingu lõppemisel USA kodakonsus. Piltlikult öeldes, nad sõdivad passi eest. Vähe veel sellest, armeese värvatakse ka kurjategijaid. Väiksemate kuritegude sooritajatele lubatakse, et kui nad astuvad lepingu alusel sõjaväkke, siis hiljem nende vastu süüdistust ei esitata. Rääkimata sellest, et sõjaväkke on oodatud kõisugused seksuaalvähemused.

Samuti on selle "demokraatilku" riigi sõjaväline väljaõpe eriti jõhker, mis hävitab lahinguväljal igasuse inimlikuse ja teada on palju USA sõdurite kordasaadetud inimsusevastaseid kuritegusid. Armees valitseb ka nn. dedovtšina ja seda nii sõjakoolides kui ka väljaõppel. Sellisest liitlasest ei ole ka sõjaajal palju oodata. Ameerika erivägede kuulsusega kroonitud sõdurid käisid ka paar korda ERNA retkel ja nende tulemused tõeliste katsumusete tingimustes olid enam kui kehvad. Isegi meie Naiskodukaitse osutus korra tugevamaks kui USA parimad sõdurid!
USA oskab pidada vaid õhusõda ja teeb seda samuti väga jõhkralt, meeles on meil veel 2. maailmasõja aegsed linnadele krraldatud terrorirünnakud. Ega nüüd pole asi muutunud ja lennuvägi kasutab isegi valget fosforit (mis põhjustab eriti piinarikast surma), minule on teada sellised faktid näiteks Vietnamist, Iraagist ja Afganistanist.

Read more...

FINANCIAL TIMES: Vaenulikkus Euroopa Liidu suhtes süveneb

Vaenulikkus Euroopa Liidu suhtes süveneb.

foto: Scanpix

Briti peaminister David Cameron pole ainus Euroopa liider, kes on püstihädas oma valijaskonna hulgas levivate ELi-vastaste meeleoludega, milles on osaliselt süüdi kontinenti kurnav kolmeaastane eelarve- ja majanduskriis.

Euroopa Liidu 10 suurima liikme hulgas on üksnes Saksamaa ja Austria valitsused kriisiaastail krahhi või mahahääletamist vältida suutnud, samal ajal tõuseb ELi-vastaste liikumiste populaarsus nii vasak- kui paremleeris.
Nagu näitab detsembris avaldatud Eurobarometeri küsitlus, näevad ELi positiivses valguses vaid 30 protsenti eurooplastest – kusjuures alles viis aastat tagasi oli vastav protsent 52.
Küsitluse tulemused osutavad käputäiele riikidele, kus ELi suhtes kogetakse sama sügavat usaldamatust kui Suurbritannias – eriti paistavad sellega silma Kreeka ja Hispaania, mis vaevlevad kõige masendavamate majandushädade käes.
Siiamaani ei ole veel materialiseerunud Brüsseli hirmud, et varjamatult euroskeptilised parteid mõnes euroala riigis kontrolli haaravad ning kriisiga võitlemiseks vajaliku konsensuse pea peale pööravad. Aga palju pole puudu olnud.
Kõige suurema ehmatuse elasid ELi liidrid üle mullu Kreeka puhul, kus vasakäärmuslik Syriza jõudis 3 protsendi kaugusele riigi suurima partei staatusest – olles tõotanud visata prügikasti Kreeka 172 miljardi eurose abipaketi. Hiljutiste arvamusküsitluste valguses juhib Syriza paraja edumaaga valitsuspartei Uue Demokraatia ees, neonatsistlik Kuldne Koidik on kolmandal kohal.
Teistes «paketiriikides» on poliitilisi vapustusi esinenud siiski vähem ning ELi-vastased meeleolud mängivad kaugelt suuremat rolli ELi kreeditorriikidest tuumikus.
2011. aasta Soome valimistel pidid euroskeptilised Põlissoomlased äärepealt suursoosikud seljatama, olles lubanud mitte toetada edasisi päästeoperatsioone.
Mullustel valimistel Hollandis nautisid vasakäärmuslikud sotsialistid ja parempoolne Vabaduspartei oma euroskeptiliste vaadete toel nädalate kaupa suurt populaarsust, enne kui vasaktsentristlikud leiboristid neist viimasel hetkel mööda pressisid.
Ka Prantsusmaal tekkis mullustel valimistel olukord, kus Jean-Luc Mélenchoni Vasakrinne ja Marine Le Peni Rahvusrinne esimeses voorus kahepeale ligi kolmandiku häältesaagist ära napsasid. Mõlemate platvormid kubisesid Brüsseli pihta suunatud kriitikast.
Avatud Ühiskonna Instituudi (OSI) Euroopa küsimuste osakonna juhataja Heather Grabbe, kes on uurinud ELi-vastaseid populistlikke liikumisi, hoiatas, et ülalmainitud nappe pääsemisi ei tohi tõlgendada kui Brüsseli-vastase viha usaldusväärset mõõdikut. Grabbe kinnitab oma osakonna uuringutele toetudes, et ELi-vastased meeleolud on palju sügavamad kui valimistulemused näitavad.
Uued eksamid ei lase end kaua oodata.
Juba veebruaris leiavad aset Itaalia üldvalimised, kus endine peaminister Silvio Berlusconi üritab kasutada ära valijate rahulolematust ja peab kampaaniat, mis on ülimalt kriitiline ELi kriisiohje suhtes eesotsas Saksmaaga.
Isegi Saksamaal tegi abipakettide-vastane liikumineFreie Wähler (sõltumatud valijad) Baieri valimistel märkimisväärseid edusamme ning üritab pöörata pea peale septembrikuised üldvalimised, pommitades ELi kriisijuhtimist halastamatu kriitikaga.
«Eurokriis on valitsemiskriis, kuna inimesed on väga vihased ja otsivad, keda süüdistada,» ütles Grabbe. «Inimesed on vihased, et nende valitsusel puudub kontroll nende oma majanduse üle.»
Copyright The Financial Times Limited 2013

Allikas: SIIN

Read more...

Kalle Mälberg: Hõbevalgeima Puusliku purunemine

Kalle Mälberg

www.DELFI.ee

Foto: Erakogu

Meie elegantselt Lennuka Presidendi kirjandusliku kujundi ideeline arendus - tema loominguline ülivõrre, milleni rahvuse huvides poliitika ja meedia peaks ja võiks pürgima - eestlase igikestev püüe!, on austada tõde ja avalikkuse õigust teada tõde ning anda inimestel juhatust eluolu keerukate nähtuste mõtestamisel.
Eesti hõbevalgeima riigi ülesanne on kaitsta inimvabadust ja mitte lasta end mõjutada labasel saamahimulisel kommertsil idast ega läänest puhuvatel poliittuultel.
Ametnik, poliitik ja ajakirjanik ei varja olulist teavet ning peab hoiduma kahju tekitava teabe leviku eest. Et ei korduks saatuslik sügis 1939!

Venelasi loomuldasa vihastas Eesti kindlameelsus, vennalikust liidust lahkumine ning ülejäänud puurublade lennutamine vabadust armastavate kaukaaslasteni. Nõnda külmutatigi kättesaadud eestlaste raha. Ent keset häda ja hala hakkas poolikuksjäänud kommunistikarjääriga tegelaste peas hõõguma peenike plaan - tulla rüsinal tagasi Eesti poliitikasse! Süümevannet anda ei saanud ju! Aatemeestena poleks usutav - neid oli ämbriteviisi niikuinii! Tuleb astuda sisse „ves- v- belom“- üleni valges, asjalike pankurite ja tarkade majandusmeestena. Leiti kaasparteilasest aparaaditöötjaja, kellel vedurijuhist vend. Tol aga tubli venestunud viinavabrikandist poeg Sass.
Las venelased „soojendavad“ Sassile 32 milli lahti, küllap verevend tassib kotiga kolmandiku sulas kehasse nimega - R Hooldus, mille kolm omanikku saidki varsti Eesti vabariigi ministriteks, hiljem vastavalt riigikohtu esimeheks, rahvuspanga presidendiks ja euroliidu asepresidendiks.
R Hooldusese askeldajaks pandi kunagine Leningradi sidekooli kursant, kes püüdlikult jagas „bratvale dooljat“ – partei käsul, nagu vaja! Temalegi preemiaks ministriportfell.

Projekt „Unelmatepartei“ oli sedavõrd edukas, et oldi lakkamatult võimul. Joobnud edust müüdi tosina aasta jooksul igatsorti proovireisjatele - maaletoojatele ja monopolistidele, hinnanguliselt tuhatkond seaduseparandust - jäätmekorraldus, kütuseaktsiis, viinavabrikud, maadevahetajad, raudteelased, ravimitootjad ja muud müügimehed kuni jalgrattakellade maaletoojateni.
Raskelt teenisid eriti itimehed ning pankurid. Nemad said maarahvast majanduskasvu mantraga lüpsta kahe suupoolega, jae ja hulgi, kuni rahvuspulsi lakkamiseni.
Maa kipuus aga tühjaks jääma - põgenikud ummistaid Soome lahe parvlaevad. Et „bantutanis“ asi segasemast selgem oleks, tehti maailmas unikaalne apartheidi demokraatia – valima pääsesid koos inimestega ka ülitargad masinad. Kel masinat polnud, las kõmbib jala. Ja ennäe, lapseohtu parteibroilerid saidki metsadest ja soodest tuhandeid elektroonilisi signaale - palun, tulge, kasvage meie suurteks juhtideks!

Sooritati ka rida riiklikke kuritegusid, mida avalikkus pole tänini märganud: näiteks tarbijate mitmekordne maksustamine ühesama teenuse eest. Nn korraldatud jäätmevedu maataludest kuni elektrienergia tagasimüümiseni samasse tallu on riikliku röövraha masinana vahest kõige räigemalt ilmekas. Talumees või majaomanik peab „tootma“ jäätmeid, sunnismaiselt ostma riikliku punavoori ehk veoteenuse, veofirma müüb kuldselt kinnimakstud kraami elektrijaamale kui ressursi, rämps põletatakse elektriks, millele lisatakse esimene riigimaks – aktsiis, sellele samale elektrile ja aktsiisile aga keevitab riik veel teisegi riigimaksu- käibemaksu otsa..
Mitu riiklikku röövimisastet saite, tublid riigialamad?
Teie, Maxima kassapidaja, projektijuht, lasteaednik, põllulkündja, metsalangetaja, kalamees ja kõik teised arvamusliidrite poolt „tavainimesteks“ sõimatud. Õhtuhämaruses trambib üks parteisõdur teile külla: esmalt ostetakse kokku vallavanem, kilohinnaga. Seejärel parteistatakse kuuleka puudlina sitsima kohalik haigla, lasteaed, muusikakool,luuad ja labidad.
Tellitakse arvamusküsitlus ( sotsioloogia onju täppisteadus- niipalju kui maksad selle numbri ostad!). Pooled küsitletud inimesed ei arva parteidest mitte halligi, aga tollest poolest, kes üleüldse kedagi eelistasid, iga viies ( äraseletatult: partei poolt ametisse pandud asjamees ja tema pere!) hüütakse ERRi uudistes välja kui üldkogumi kõrge parteireiting. Topeltvale peab olema koletu! Nii sünnivad „arvamused“, mida annab suvalisteks „uudisteks“ mudida.
Täna istub võimuhullunud seltskond staabivagunis, ninad kuvarites, paksud kardinad ette tõmmatud. Vahepeal mingi harta loksutas vagunit, aga vedur annab reipalt vilet.
Sassi? Ei teda meist keegi ei tunne, ei tea, ega tereta – ei mäletagi enam sellenimelist. Teda ei kutsuta ballile. Ja üleüldse, lõpetage see vanades asjades tuhnimine!
Aga järsku üks põhiseaduslik institutsioon - Eesti Pank - teeb järsu liblika tiivalöögi.

Panga president avaldab keset külma talve auditi, kus rebitakse valedevabrikult – Pühalt Ikoonilt - äkki riided seljast ja keset tuba plartsatab rahapuuslik põrandale kildudeks...
Olles töötanud mitmetes maades ja kõikvõimalikes meediaväljaannetes ligi 40 aastat, julgen arvata, et siinkirjeldatu ei ole üksikjuhtum. Ega jää viimaseks! Kõikjal vohav faktoidne meediakallutus, leebe demagoogialoba on tublisti jõudu kogumas. Hiilivaid spindoktoreid ja kavalaid suhtemehi esineb arvamusliidritena kõikjal Eestis.
„Inimesed, olge valvsad!“ ütles kord Praha ajakirjanik Julius Fucik oma reportaažis silmusega kaelas.
Me võiksime ja peaksime just täna sarnaseid nähtusi analüüsima ning Eesti riigi, rahvuspoliitika ja meediakaaperdamise ohtlikke katseid avalikustama ja ennetama.
Kas veelkord särame hõbevalgeimat kirkust või hulbime e-lekkivas valimispaadis keset pöörlevat kärestikku määnduma kusagile soppi? Kuulsusetult!

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=65542720

Read more...

EUGEN VEGES: Minule Eesti ühiskonnakorraldust kritiseerivad kirjutised meeldivad

EPL: Vastukaja: Peaaegu iga päev toob mõne sõnavõtu ja kirjutise, milles idealiseeritakse Eestist äraminekut, manatakse siinset elu või tehakse maha oma rahvuskaaslasi. Miks ei saa lihtsalt öelda, et lahkutakse raha pärast? Miks on tarvis kibedaid hinnanguid eestlaseksolemise kohta, justkui lisapõhjuseks: “Ahjaa ja siis see asi veel ka, et eestlased on ühed suured s.......d?” http://www.epl.ee/news/arvamus/vastukaja-vihkamisest-ja-armastusest.d?id=65546472

Otsekohesust ei tasu pahaks panna.

Minule Eesti ühiskonnakorraldust kritiseerivad kirjutised meeldivad, naudin nende lugemist. Kogen nende lugemisel äratundmisrõõmu, saan lootust paremale elule. Kodanikuvaenuliku ühiskonnakorraldusega leppimine tähendab alistumist. 

Olgem ausad – Eesti elukeskkond pole inimsõbralik. See ei tulene rahulolematutest, vaid rahulolevatest – otsustajatest, kes sülitavad eetika- ja moraalinormidele, räägivad üht, teevad aga teist.

Nõustun sellega, et inimeste halvustamisega kaugele ei jõua. Ei nõustu aga sellega, et probleemidest ei tule rääkida. Pettustega leppimine pole lahendus. Kui on probleemid, siis tuleb neist rääkida ja nendega tegeleda. Lombakaid süsteeme, hälvetega protsesse ja tegevust tuleb kritiseerida. Keegi pole rääkinud, et Eestis pole võimalik elada. On küll. See pole aga paljudele kerge. Uuringute järgi elavad paljud Eestimaa lastest absoluutses vaesuses. Palju on narkomaane (nt süstivate narkomaanide poolest oleme ELs esirinnas), esirinnas oleme alkoholi ja teiste meelmürkide tarvitajate poolest. Noorte seas läbi viidud uuringud kinnitavad, et meelemürke tarbimine on populaarne juba teismelises eas, vähe pole neid, kes nuusutavad koguni kemikaale. Legaalne rahustite ja uinutite tarbimine on kasvutrendis. Eestlaste närvisüsteem on pinges. Kui arvestada seda, et kodumaalt põgenejate arv on kasvutrendis, siis tuleks „virisemise“ asemel kaigastega tänavale tulla ja riigis kord majja lüüa. 

Eestlaste kurtmised on põhjendatud. Eestlaste reaalsissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on eurotsooni madalamad, reaalne maksukoormus (sh varjatud) aga kõrgeim. Esmatarbekaupadelt (leib, sai, piim jne) 20 protsendilist maksu ei kogu ükski teine riik. Üldsusele serveeritakse olukorda eduna – räägitakse üksikutest edusammudes, kahesilmavahele jäetakse olulisem. 

Luiskamisega leppimine ei tee elukeskkonda Eestis paremaks muuta, ei pane kodumaalt lahkujaid meelt muutma. Puudustele tähelepanu juhtimine pole virisemine ega halvustamine, vaid leppimatuse näitamine.

 

Allikas: http://eveges.blogspot.com/

Read more...

Saksamaa kahtleb oma Atlandi ookeani-taguste kullavarude olemasolus

Kirjutas Toomas Kask

Pilt: Deutsche Bundesbank/Associated Press

Teoorias peaks Saksamaa olema kullavarude suuruses maailma riikide järjestuses teisel kohal. Ametlikud allikad väidavad, et kõige enam on investeerinud kulda Ameerika Ühendriigid, kelle valduses peaks olema 8133,5 tonni kulda ja teisel kohal 3395,5 tonniga Saksamaa, mis peaks tegema ligikaudu 270 000 kullakangi.

Seoses külma sõja-aegse Nõukogude Liidu invasiooni hirmuga hoiustati pool kullavarudest (s.o. 1500 tonni) New York’i Föderaalreservi valdusesse ja 450 tonni Prantsusmaa keskpanka, mis asub Pariisis. Ülejäänud osa paikneb Saksamaa keskpanga peakorteris Frankfurtis.

Tänaseks on Nõukogude Liit lagunenud ja õigusjärglane Venemaa enam säärast ohtu endast ei kujuta. Lisaks eelnevale on hakanud levima kuuldused, et Saksamaa kulda enam Föderaalreservi valdustes ei eksisteerigi. Saksmaa keskpank on saanud kriitika osaliseks väidetava ebakompetentse halduse eest. Saksamaa riigikontroll (saksa k. Bundesrechnungshof) väidab, et kullavarusid ei ole kunagi füüsiliselt üle kontrollitud, mistõttu tuleb varud esimesel võimalusel kodumaale toimetada. Keskpanga esindus vastas, et ei ole alust kahelda välismaiste hoiustamisasutuste aususes ja varude terviklikkuses. Siiski on otsus vastu võetud ja edaspidi pidavat Saksamaa hakkama välismaal hoiustama kaubanduslikel eesmärkidel koguvarudest ainult väikest osa.

Kasutatud materjalid:

Bundesbank to retrieve $200bn of gold reserves. (15.01.2013). The Guardian. URL: http://www.guardian.co.uk/world/2013/jan/15/bundesbank-retrieve-200bn-gold-reserves

Bringing in the bullion: Germany to repatriate gold from US and France. (16.01.2013). Russia Today. URL: http://rt.com/news/germany-reclaims-gold-us-094/

Allikas: http://www.vabamotleja.info/

Read more...

Pankade intressikasumite eetilisest ja majanduslikust tähendusest

Adrian Bachmann - 14.01.2013

Hiljuti avaldati De Civitate veergudel Ellen Browni artikkel, mis käsitles panganduse rolli tänapäeva majanduses. Täpsemalt selgitati kirjutises, kuidas intressikasumite plahvatuslik kasv on mõjutanud lääneriikide majanduse toimimist ning heaolu.

Artikli autor demonstreeris mõningate faktide abil põhjusi, miks majanduskriisi juurpõhjus peitub liitintressile üles ehitatud rahasüsteemis ning kuidas majandussurutis oleks tegelikkuses lihtsasti lahendatav avalik-õiguslike pankade abil, mis teeniksid mitte finantskapitali, vaid ühiskonna kui terviku huve.

Enne pealkirjas antud teemakäsitluse avamist olgu öeldud, et käesolev lihtsakoeline kirjutis ei ole mõeldud osana “majanduslike mõtiskluste” artikliteseeriast. Antud kirjutise taotlus on tagasihoidlikum, piirdudes eesmärgiga kummutada kõige tüüpilisemad argumendid, mida finantssektori mittetöise tulu õigustamiseks tavapäraselt esitatakse.

Konkreetsemalt ajendas antud teemal kirjutama Browni artiklit kõnetavate kommentaaride hulgas leiduv postitus, mis üritas selgitada liigkasuvõtmise majanduslikku ja eetilist legitiimsust järgnevalt:

Alati on finantsturgudel subjektid, kellel on kapitali üle, ja subjektid, kellel on seda puudu. Ma ei saa nüüd küll aru, et kuidas on pank süüdi, et need, kellel raha üle on, ei taha seda laiali jagada tasuta? Pank reeglina vahendab ja paneb kokku struktuuri, võttes selle eest vahendustasu. Turud on suhteliselt efektiivsed... kui keegi leiab, et pangandus on ülikasumlik, siis miks ta endale ise panka ei tee? Keegi ei süüdista, kui jaekaubandus viib tarbija vahendustasu eest tootjaga kokku, aga panganduses on see justkui liigkasuvõtmine?

Kuna kommentaar peegeldab arusaamatust majandus- ja pangandussüsteemi olemusest, mis on kahetsusväärsel kombel šabloonina kirjutatud enamikesse majandusõpikutesse, siis väärib kirjapandu lähemat tähelepanu.

Kommentaar lähtub neoklassikalise majandusteooria postulaatidest, mis on – tsiteerides Paul Samuelsoni – "matemaatiliselt elegantsed", ent paraku defektsed ühes olulises aspektis: nimelt selles, et paljudel abstraktsetel majandusmudelitel on pahatihti vähe pistmist reaalsusega.

Oluline on mõista, et matemaatiliselt kooskõlalisi majandusteooria mudeleid (või pseudomudeleid) on võimalik luua lõpmatult, ent kas abstraktsioonidest [1] koosnevatel "majandusseadustel" on üldse mingisugust pistmist kirjeldatava reaalsusega – see ei ole sageli lihtne küsimus.

Ometi on tsiteeritud seisukoht tänuväärne selles mõttes, et selles esitatud argumendid on selgepiiriliselt esitatud ja hõlpsasti mõistetavad. Paraku on kommentaaris sisalduvate teeside tõeväärtus sõltuv kahest vaikivast eeldusest, mida formuleeringus välja ei lausuta ning mis reaalsuses ei kehti, muutes sedasi pankade liigkasuvõtmisele moraalset õigustust andva mõttekäigu ebatõeseks. Sellest nüüd lähemalt…

Neoklassikalise majandusteooria kaanoneid järgiv kommentaar lähtub vaikivast eeldusest, et kommertspangad on majandusringlust kirjeldavas mudelis põhimõtteliselt samaväärsed tavaliste majandussubjektidega, kes või mis:

a) teenivad oma kapitali reaalse lisaväärtuse loomise (st. töö) kaudu; ja

b) omavad selle tõttu moraalset õigust laenata oma tööga teenitud kapitali välja intressiga, et katta laenude tagastamata jätmisest tulenevaid kahjusid.

See paistab esmapilgul tõepoolest õiglane lahendus, kuna töötavatel majandussubjektidel ei ole muud võimalust kaotatud kapitali taastada, kui teha tööd, mille väärtus on võrdne kaotatud finantsvara väärtusega reaalsetes kaupades ja teenustes. Näiteks põllumees teeb 100 tundi tööd, et kasvatada 1000 euro väärtuses vilja, mis kujutab endast reaalset väärtust, mille ta virtuaalväärtuseks (rahaks) konverteerides pärast realiseerimist välja laenab. Kui väljastatud võlg 500 euro väärtuses põllumeheni tagasi ei jõua on põllumees sunnitud tegema taas kord 50 tundi tööd, et kaotatud kapital taastada.

Kuid pangandussüsteemi puhul on antud argumentatsiooniahela kasutamine põhjendamatu – seda tulenevalt lihtsast tõsiasjast, et pangad ei ole tavalised majandussubjektid. Tegemist on ainsate majandussubjektidega, millel on võime laenata edasi majandusringluses kapitalina käibivat raha, mida väljastatakse keskpankade poolt ilma, et kapitali omandanud kommertspangad oleksid teinud selle nimel tööd, mis oleks ligilähedaseltki võrdne laenatud raha väärtusega töötundides.

Sedavõrd elementaarsest tõest möödavaatamine praktiliselt kõikides majandusõpikutes annab tunnisust sellest, millisel määral on tänapäeva makroökonoomiline majandusteooria loksunud lahti lõtkust, mis peaks teaduslikkusele pretendeerivat teooriat siduma reaalsusega.

Tulenevalt loogikas tuntud modus tollens printsiibist lähtuvad ebatõesed järeldused ebatõestest eeldustest paratamatult (ja vastupidi). Eelpool toodud liigkasuvõtmist moraalselt õigustav mõttekäik on ebatõene seepärast, et see on rajatud kahele ebatõesele eeldusele.

Neist eeldustest esimene on ebatõene järgmistel põhjustel:

a) Suurte kommertspankade aktsiakapitali (mis on väga problemaatiliselt lähim, mida panga puhul võiks tinglikult nimetada tööga teenitud kapitali vasteks) maht moodustab pankade poolt valitsetavate varade kogumahust tühise osa. [2] Sedasi on ebatõene väide justkui oleksid panga poolt väljastatud laenud samasugused nagu laenud, mis on väljastatud tavaliste majandussubjektide poolt, kes on omandanud oma vara tööga.

Käsitledes pankade turukapitalisatsiooni mahtu kui tööga teenitud tulu [3] ning võttes keskmiseks turukapitalisatsiooni ja varade mahu suhteks 10 (mis oli vastavaks suhteks Eestis 2008-2012), võime väita, et käsitlus, mis annab pankade intressinõuetele moraalse legitiimsuse tööga teenitud kapitali välja laenamise õigustuseks toodud printsiibi alusel (nagu see on kirjas enamikes majandusõpikutes), on tõene maksimaalselt 10% ulatuses ning sedagi vaid juhul, kui eirata tõsiasjast, et pankade omakapital on enamikul juhtudel samuti mittetöise tuluga teenitud vara.

Sedasi on vaikiv eeldus, nagu oleks pankade poolt väljalaenatud kapital omandatud reaalse lisaväärtuse loomisega sarnaselt teiste majandussubjektidega, ilmsesti ebatõene.

b) Eelnevas teesis esitatu on ise-eneses küllaldane, et muuta üleliigseks detailsemad selgitused selle kohta, miks pangad ei ole – erinevalt teistest majandussubjektidest – sunnitud laenukahjusid töise tuluga korvama. Piisab vaid sellest, kui keskpank rullib halvad laenud üle uue (sisuliselt) tasuta rahaga, mis ei nõua kommertspangalt mingisugust täiendavat tööd ning kõikvõimalikud makroökonoomika õpikutes esitatud paralleelid säästjate ja võlgnike, kapitali puudujäägi ja ülejäägi vahel muutuvad pangandussüsteemi toimimismehhaanika taustal kohatuks. Tegemist on rahaga, mille väärtus mõõdetuna kaupades, teenustes ning nende loomiseks vajaminevates töötundides ületab pangandussüsteemi püsikulud väga suurel määral. Muutuvkulu mõttes on digitaalse ülekande tegemise maksumus keskpangalt kommertspankadele sisuliselt hoopiski olematu ning seega ei vääri isegi märkimist.

Olukord, kus liitintressil põhinev liigkasuvõtmine on kasvanud kontrollimatult läbi kogu majandussüsteemi, on saanud võimalikuks tänu asjaolule, et “krediiditeenust” pakkuvad erapangad laenavad keskpankadelt saadud raha edasi nii riikidele, majapidamistele kui ka ettevõtetele kordades või koguni kümnetes kordades kallimalt. Sedasi usurpeeritakse pidevalt kasvav osa majandussüsteemis toodetud lisaväärtusest finantssektori poolt. See on protsess, mille varjatus majanduse toimimise baasstruktuure halvasti tundva elanikkonna mõistmise eest on kõikjal samavõrra hämmastav kui traagiline.

Liitintressile üles ehitatud liigkasuvõtmises peitub ka peamine (kuigi mitte ainus) põhjus, mis seletab enamikes majandusõpikutes seletuseta jäänud müsteeriumit – täpsemalt küsimust sellest, kuidas on võimalik vaesuse kasv keset rikkust. See leiab aset ajastul, kus kõrge spetsialiseerituse astmega kvalifitseeritud tööjõu hulk, infrastruktuuriline tase, tehnoloogilised võimalused ning ekspluateeritavate energiakandjate kättesaadavus on vähemasti arenenud riikides tasemel, mis on inimkonnale olnud senini tundmatu. Paraku on inimkonnale senini tundmatu ka olukord, kus kõige kõrgema majandusliku lisaväärtuse loomise võimega piirkonnad on allutatud täielikult rahasüsteemile, mis jaotab üha kasvava osa toodetud lisaväärtusest mitte seda tootnud subjektidele, vaid reaalset lisaväärtust mitte tootvale finantskapitalile – finantskapitalile, mille kasumite osakaal on viimase kolme dekaadi jooksul lääneriikides viiekordistunud, jõudes varsti süsteemi peatset lõppu ennustava 50% piirimaile.

Lõpetuseks... Majandusteoorias on levinud kainemõistuslikkuse kontsentraadina kõlav maksiim, mille kohaselt protsessid mis ei saa jätkuda… lõppevad. Seda, kas läänemaailma majandussüsteemi võtmeinstitutsiooniks saanud liigkasuvõtmine on mõeldud leidma oma lõpu läbi riikliku rahasüsteemi taaskehtestamise või kulgema kuni destruktiivse tsükli loogilise lõppkulminatsioonini, näeme juba järgnevate kümnendite jooksul. Kuid maailmamajanduse kujunemislugu, hetkeseisu ning võimalikke tulevikustsenaariume käsitleme põhjalikumalt juba „Majanduslike mõtiskluste“ järgmises osas.


[1] Näide. Selline üldmõiste nagu "finantsturu subjekt" on täiesti õigustamatult reaalses maailmas esinevat kompleksust nivelleeriv mõiste. "Majandussubjekte" on finantsturgudel mitmesuguseid ja nende käitumismustrid erinevad diametraalselt. Esimene vahetegu on "majandussubjektide" vahel tõelises tähenduses ning "krematistlike" subjektide vahel teises tähenduses. Antud teema on avatud lähemalt “Majanduslike mõtiskluste” artikliteseeria esimeses peatükis “Majandus ja krematistika”.

[2] Käärid pankade turukapitalisatsiooni ja hallatavate varade mahu vahel on hiiglaslikud. Isegi kui jätta hallatavate varade hulgast välja kõikvõimalikud tuletistehingud jms finantsinstrumendid, mida bilansilehtedel ei kajastata, ületab pankade poolt hallatavate finantsvarade maht pankade omakapitali reeglina kümneid kordi. Järgnev viide (vt siit) kirjeldab suhteid pankade kapitali ja hallatavate varade (mis ei ole küll pankade vara, ent millelt pangad teenivad kasumeid) vahel erinevates riikides. Olgu öeldud, et alljärgnevad suhted on saadud võttes arvesse mitte üksnes panga omakapitali, vaid ka likviidseid reserve mida pank on kohustatud omama, ent mis võivad olla keskpangalt laenatuna samuti mittetöise tulu järelmid.

[3] See on ise-eneses panakdele maksimaalselt soodne tõlgendus, kuna pankade aktsiakapital on enamasti omatud majandussubjektide poolt, kes on omakorda teeninud raha mittetöise tuluga – kas teised pangad või finantsspekulatsiooniga tegelevad majandussubjektid. Lisaks tõuseb aktsiaturgudel kaubeldavate pankade aktsiate väärtus pankade kasumliku, ent mittetöise tulu kasvu tõttu paratamatult.

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1472

Read more...