RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 21. jaanuar 2013

TMS: MART HELME: Ideologiseeritud ajalugu — taas?

400117_10151246685104584_795929193_n3

Saada sõbrale Hiljuti esitletud Eesti ajaloo II köidet on juba nimetatud revolutsiooniliseks, kuna see muudab vaatenurka mitmetele meile siiani iseenesest mõistetavateks olnud sündmustele. Eelkõige käib jutt muidugi meile emapiimaga sisse imbunud sõnaühendi muistne vabadusvõitlus piinlikust vältimisest koguteoses. Asemele pakutakse variatsioone ristisõdade teemadel, presenteerides seda vaatenurka justnagu viimase kümnendi Eesti ajalooteaduse – ja käesoleva teose autorite – suuravastusena.
Paraku pole see muud, kui juba pärani lahtisest uksest valju kisaga sisse murdmine. Vähemalt mina olen küll juba koolieelsest ajast alates teadnud, et sakslaste ja taanlaste vallutusretked 13. sajandil tänase Eesti ja Läti aladele olid kõige muu kõrval ka ristisõjad. Ühtlasi olen kogu aeg teadnud aga sedagi, et võitlus vallutajate vastu oli võitlus oma poliitilise, majandusliku, territoriaalse ja ideoloogilise suveräänsuse eest – ehk siis muistne vabadusvõitlus.
Millega äsja ilmunud raamatu autorid muistse vabadusvõitluse mõiste vältimist teoses siis õigustavad? Tegelikult väga napisõnaliselt väitega, nagu saaks vabadusvõitlusest rääkida vaid poliitilises mõttes. „Kindlasti ei moodustanud Eesti mingit riiklikku üksust, mille vabadust 13. sajandil kaitsti,“ nagu ütleb üks autoreid Marek Tamm. Kindlasti mitte, kuid see ei tähenda, nagu poleks siin olnud põhjust kaitsta oma vabadust. Ja kas polnud küsimus riikidest ja riiklusest tol perioodil keerukas ja vastuoluline mitte kogu Euroopas? Samuti nagu olid seal tavapärased lakkamatud sõjad ja kokkupõrked kõige erinevamate osapoolte vahel. Traditsioon, mille vallutuse järgse Vana-Liivimaa valitsejad Euroopast sujuvalt üle võtsid.
Ometi armastavad Eesti ajaloo II autorid tekstis igal pool, kus võimalik ära märkida juba alla heidetud maakondade eestlaste osalemist sõjakäikudes veel allutamata maakondade vastu, veenmaks lugejat seeläbi veelgi, nagu ei saaks me muistsete eestlaste solidaarsusest ja ühisest vastuhakumeelest vallutajatele tõsimeeli rääkida. Ehk siis veenda lugejaid, et muistset vabadusvõitlust justnagu polnudki.
Kahetsusväärselt läheb see vastuollu nende faktidega, mida seesuguse vastuhakumeele näidetena tunneme: erinevate maakondade korduvad ühisretked, kuue tuhande mehelise maleva kogumine peaaegu kõigist Eesti maakondadest Madisepäeva lahinguks, üksmeelne maa puhastamine sakslastest-taanlastest 1223. aastal, läbirääkimised ja liidud (aga ka omaette võitlused) venelastega, ristivee mitmekordsed mahapesemised ja juba allutatud maakondade üha uued väljaastumised pantvangide ja seni kantud kaotuste peale vaatamata, lepingute sõlmimised vallutajatega õiguste-kohustuste piiritlemiseks jne.
Kõike seda tehti ju ei millegi muu kui oma seniste vabaduste kaitseks-hoidmiseks – ja seda just maa põliselanike seisukohast vaadatuna. Sumada see kõik mingisse üle-Euroopaliku ajaloo katlasse on asi, mida nõukogude ajal nimetati voluntarismiks. Ja eks ole eelpool nimetatud faktid ka need, mis juba isenesest põrmustavad väite, nagu ei oleks meil 13. sajandi alguse sündmusi võimalik nimetada muistseks vabadusvõitluseks. Read more…

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP