Eesti Vabariik ei ole riiulilt võtta

TITUREL
Mein Sohn Amfortas, bist du am Amt?
(Langes Schweigen)
Soll ich den Gral heut noch erschaun und leben?
(Langes Schweigen)
Muss ich sterben, vom Retter ungeleitet?AMFORTAS
(im Ausbruche qualvoller Verzweiflung
sich halb aufrichtend)
Wehe! Wehe mir der Qual!
Mein Vater, oh! noch einmal
verrichte du das Amt!
Lebe, leb' und lass mich sterben![1]

Aastail 1919–1940 tähistas Eesti Vabariik kahekümne kahel korral iseseisvuspäeva. Sama palju aastaid on täitunud selle riigi postuumse esindamise viimasel, niinimetatud Nõmme valitsuse[2] ajajärgul. Seetõttu on õigustatud küsimus, mida ja kui palju ainuüksi selle viimase perioodi jooksul, mis kestab nüüd juba sama kaua, kui Eesti Vabariigile oli aega antud.

            Vastus on ahastamapanev. Selle aja jooksul ei ole riigi järjepidevuse kandjad selgeks saanud isegi kõige elementaarsemaid mõisteid, seaduse eeskirju ja valitsuse töökorra aluseid. Nad ise on avalikkuse ette toonud oma täieliku ebaefektiivsuse ja võimetuse. Nad on osalenud oma eelkäijate laimamises, kelle järjepidevust nad hoidma peaksid. Nad ei ole suutnud selgusele jõuda ja avalikkusele teatavaks teha, miks nad üldse olemas on. See kõik tuleb selgeks rääkida, lootuses veel midagi muuta ja parandada, ammu pärast mõeldava viimase tähtaja langemist. Palju põhjalikumalt, kui siin.

            Alljärgnev sisaldab lühendatud kujul tsitaate, mõtteid ja väljendeid pikemat aega pooleliolevast artiklite sarjast. Vahest ei saa see kunagi vajalikus mahus ja täiuses valmis ja tõenäoliselt ei vaja seda ka keegi. Ta ei ole komponeeritud tervik, pigem eri katkenditest kokkupandud kollaaž ja seetõttu tuleks teda hinnata idee, mitte viimistluse järgi.

            Siin pole käsitletud niinimetatud Nõmme valitsuse, millega koos käsitletakse ka Peaministrit Vabariigi Presidendi ülesandeis, kes ei kuulu Vabariigi Valitsuse koosseisu, tekkimise põhjusi ja asjaolusid 15. septembril 1992. Neid võib leida mujalt, eriti Ahti Männi[3] arvukatest teostest Nõmme valitsuse kodulehel.

            Kahtlemata sooritasid Mihkel Mathiesen[4], Kalev Ots[5], Ahti Mänd ja nende mõttekaaslased 1992. aastal suure ühekordse kangelasteo, päästes teoreetilise võimalusena Eesti Vabariigi taastamise ja 1938. aasta põhiseaduse permanentse kehtivuse idee. Kuid nad ei ole seda lõpule viinud ja selle suure teo mõju on jäänud olematuks. Nõmme valitsus on jäänud tähenduseta mitteveenvaks etteasteks, arusaamatuks ja ebaefektiivseks sekeldamiseks. 22 aasta jooksul ei ole jõutud kaugemale 15. septembrist 1992. Nõmme valitsusel puudub tõsiselt võetav ja arusaadav positiivne programm, on vaid ebajärjekindel ja kasutu resoneerimine. Alates 1992. aastast juhuslikult kasutatavad varjatud okupatsioon ja valitsuse tegevuse peatumine on äärmiselt segaseks aetud defineerimatud ja ebaveenvad mõisted, milles isegi valitsuse liikmed ise ei orienteeru.

*          *          *

„Smolt, mes te siss õieti tahate! No ütelge ometi!

„Jah, konsuliärra, ma pallalt ütlen, et me tahme vabariiki, seda ütlen...“

„Sa oled lollpea... Meil on ju vabariik olemas.“

„Jah, konsuliärra, aga me tahame teist veel.“

Mõned ümberseisjaist, kes asja paremini teadsid, hakkasid kohmakalt ja südamlikult naerma, ja kuigi vaid vähesed olid Corl Smolti vastusest aru saanud, kasvas lõbus meeleolu, kuni kogu vabariiklaste jõuk laia ja heasüdamlikku naeru kihistas.[6]

            Veel 16. novembril 2003, pärast 11-aastast ametisolekut, ei teadnud tolleaegne Peaministri asetäitja „Peaministri ülesandeis“ Kalev Ots, kelle ülesandeis ta õieti on: Põhiseaduse §46 järgi M.Mathiesen peaks iga kord Presidendi ülesannete täitmise ajaks panema (ilmselt kirjalikult) Peaministri ülesanded minu täita – seda pole siiani tehtud, vaid olen ise need ülesanded võtnud (või ei ole see nii?).[7]

            Vastus on, et Peaministri asetäitjal kui sellisel ei ole iseenesest mingeid ülesandeid (seetõttu on ka mõttetu ametinimetus Peaministri asetäitja Peaministri ülesandeis), ta aktiveeritakse permanentselt tegutseva Vabariigi Presidendi käskkirjaga, kui talle pannakse Peaministri ülesanded, aga 1944. aastast kuni siiani pole seda tehtud! Ta ei täida Peaministri asetäitja ülesandeid Peaministri ülesandeis, vaid Peaministri ülesandeid, kui need on tema peale pandud. Muidu peaksid olema veel Vabariigi Valitsuse vanim liige Peaministri asetäitja ülesandeis, Vabariigi Valitsuse keskmine liige vanima liikme ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse noorim liige keskmise liikme ülesandeis jne. Rohkem liikmeid niinimetatud Nõmme valitsusel praegu polegi!

            Kalev Otsa suhtumist ja teadmiste taset oma eelkäija kohta iseloomustab paraku tema eelmise aastal avaldatud teose[8] kasutatud kirjanduse loetelu, kus on esindatud William Tomingas[9], Ilmar Raamot[10], Olaf Kuuli[11], Hjalmar Mäe[12], August Ots, Heinold Okas[13], Andrus Roolaht, Eino Saaremaa, Marttti Turtola, Magnus Ilmjärv[14]. Täielikult puuduvad Friido Toomus, Konstantin Päts[15] ise ja Eesti Vabariigi ametlikud väljaanded. Nii ei kohelda oma surnud eelkäijat, kes ei saa end kaitsta ja kelle enda sõnu ei võeta arvesse. Mida otse ei julge välja öelda väliselt korrektsed, kuigi ette valmis negatiivsete seisukohtadega, teaduslikud teosed, saadavad korda poliitilised paskvillid oma julge mõttelennu, oletuste, väljamõeldiste ja süüdistustega, mida esitatakse iseenesestmõistetava tõena. Johanna Pätsi sõnad William Tomingase kohta iseloomustavad neid kõiki: „See mustus ja laim langeb talle endale ja ta mõtteosalistele tagasi.“[16]

            Nad kõik levitavad Eesti aja kohta uskumatuid leiutisi, mis on osaliselt alguse saanud juba Eesti NSV ametlikust ajalookirjandusest: „riigipööret“ ja „vaikivat ajastut“ kasutatakse aksiomaatiliste mõistetena nagu holokausti ja arendatakse neid edasi: küll peetakse vajalikuks märkida, et „riigipöördega“ ei muutunud valitsuse koosseis ega põhiseadus; lastakse paista Eesti Vabariigi riigipead mingi Bokassa[17] või Idi Aminina[18]; sügavas ignorantsuses väidetakse, et 1938. aasta põhiseadus kehtestati „dekreediga“ (!); küll peetakse 1934. aastal kehtestatud kaitseseisukorda enesestmõistetavalt ebaseaduslikuks ja kuritegelikuks, aga varasem permanentselt kehtinud kaitseseisukord pole märkimisväärne; Johan Laidoneri[19] nimetamist Kaitsevägede Ülemjuhatajaks 1934. aastal peetakse ebaseaduslikuks, aga sama nimetamine 1925. aastal ei tekita kahtlust; Eesti seaduslikule riigivõimule ja kohtule pannakse sõnad suhu, nagu oleks ta ise ametlikult ja enesestmõistetavalt „riigipöörde“ terminit kasutanud jne. Kui karikatuur on valmis, hakatakse seda endaleiutatud moonutist raevukalt hukka mõistma.

            Piisab vapside[20] legaalse ajakirjanduse vaatamisest, veendumaks, et ka neile ei olnud 1934. aasta eelne periood mingi vabadusaeg. Tõelist, neile meelepärast, Eesti aega polekski nagu kunagi olnud. Eesti NSV ajalookirjanduses iseloomustati samade sõnadega kogu „kodanluse diktatuuri” aega ja tema väidetavat võitlust „töölisliikumise” vastu.

            Vastava eelsoodumuse ja leidlikkuse korral võib Eino Saaremaa argumentidega hävitada kelle iganes, ka Jaan Tõnissoni. „Ja selsamal Koodil olevat rahvalt saadud terved majad ja mõisad, välismaal Taanis ja Rootsis ja kuskil lõunamaa kaardipõrgus, kus ta kord riigivanemana suvitamas käinud, iga kuu viis miljonit teeninud, aga vaat' Ameerikas olles teeninud kord kümme miljonit kuus – „no vaat kus kurat ikka neelab alles raha!““[21]

            Vabariigi President ei peaks selliseid väljamõeldisi levitama! Ta peaks lakkamatult meeles pidama oma eelkäija Konstantin Pätsi sõnu: „Meie ei ole valitsuses mitte võimuhaarajad, vaid meie oleme võimu hooldajad. Meie oleme kogu aeg kõige raskemat muret kandnud, et oma tegevust seaduse järele korraldada, ja et meie asutusi niipalju kui võimalik on, alal hoida, neid täiendada, nende tegevust arendada ja julgustada. Valitsus ei ole iialgi, ei ühelgi oma otsusel olnud niisugusel seisukohal, et ta on tahtnud mingisugust diktaatorlist korda luua või kellelegi isikule suuremat õigust anda, kui see meie riigis praeguse põhiseaduse korra järele maksev. Kui need õigused suured ja laiad on, siis on see ka sellega seletatav, et seda põhiseadus lubab ja et see praegu hädatarvilik on.“[22]

            Konstantin Päts ei olnud jumal, aga ta on ühe õnneliku aja mälestus ja teda peaks sellisena austama. „Ja kui see peaks tõesti viimne kord olema teid näha, siis võtke minu poolt vanamehe õnnistus teele kaasa, et elu, nagu see siin praegu on, ka nii edasi läheks.“[23]

            Ahti Mänd nimetab Artur Sirku „Langenud Vabadusvõitlejaks“, kes enesestmõistetavalt „mõrvati“. „Vabadusvõitlejaks” sama riigi vastu, mille peaministriks Ahti Mänd end nimetab. Ei ole riiklikust järjepidevusest kõrgemat vapslikku, erakondlikku või EÜS-likku järjepidevust. Kui Ahti Mänd on Artur Sirgu õigusjärglane, ei ole ta Konstantin Pätsi ja Jüri Uluotsa õigusjärglane.

            Me peame alustama aksioomist, et iga korrapäraselt toimiv riik on iseenda seisukohalt seaduslik. Ka praegu suuremat osa Eesti Vabariigi maa-alast valitsev riik ei pea end ise ebaseaduslikuks, vaatamata alates 1992. aasta põhiseaduse ette teadaoleva tulemusega vastuvõtmisest, põhiseadusevastasest valimisseadusest või presidendivalimisest, mille seadus võeti omal ajal spetsiaalselt vastu sellisel kujul, et Arnold Rüütel valitud ei saaks.

            1930. aastail toiminud riigivõimul olid oma tegude põhjenduseks seaduslikud alused ja motiivid, mis tänapäeval maha vaikitakse või osava kunstvõttega olematuks muudetakse.

            Eesti aja nostalgia 1980. aastate lõpuni säilinud kujul, „maailm, kus me elasime“, jääb ajalises perspektiivis järjest väiksemaks ja kaugemaks. Ühe põlvkonna põhist nostalgiat on lihtne naeruvääristada. Seetõttu on vaja igavikulisemat programmi, mis vastaks tänapäeva küsimustele. Ilma positiivse, teostatava ja arusaadava programmita on sõnad de jure ja de facto snooblik targutamine, nagu ta oli juba 1990. aastal.

            Restitueerida ei saa üksiku inimese peas olevat abstraktset ja reaalse sisuta ideed - „Mis on tõde?“ küsis Pilatus Jeesuselt.[24] Mis on vabadus?- vaid ainult reaalselt toiminud õiguskorda status quo ante. Kui see ei ole õiglane ega seaduslik, miks peaks siis tema järjepidevust hoidma, et ta esimesel võimalusel tühistada? Restitueeritavasse õiguskorda saab suhtuda ainult positiivselt ja seda võib muuta ainult tema enda reeglite kohaselt.

            Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda ei saa pidada ebameeldivaks vahejuhtumiks, mis tuleks esimesel võimalusel tähelepanu äratamata likvideerida. 23., 24. ja 25. veebruaril 1936 toimunud rahvahääletusega määrati, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. See on programm, mida me ei saa muuta kuni Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseaduse alusel toimiva riigivõimu korraldatud uue rahvahääletuseni. Võimalik, et seda uut rahvahääletust ei lastagi kunagi toimuda. Sel juhul kehtib ta konserveerununa igavesti. Kõik muud rahvahääletused saavad muuta ainult riigi maa-ala faktiliselt kehtivat riigikorda, mis rahvahääletuse korraldas. Seevastu riigi aktiivne juhtkond peab end säilitama, olukordadele reageerima ja tegema kõik oma füüsilise säilimise ja tegevusvabaduse alahoidmiseks.

            Kuni riigi põhikorra otsustava muutmiseni saab Nõmme valitsusel olla ainult üks jaatav eesmärk: 1936. aasta rahvahääletuse nimekirjas olnud 760338 hääleõigusliku kodaniku, nende järglaste ja hiljem juurdetulnud kodanike summa kui juriidilise isiku esindamine ja huvide kaitsmine. Sel eesmärgil tuleb tähtajatult jätkata põhiseadusliku Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse, Riigikogu, kohalike ja kutsealaste omavalitsuste olemasolu ja nende isikulist koosseisu seaduslikus korras ja võimaluse piirides asendada, pidada kodanike nimekirju.

            1936. aasta rahvahääletusega kehtestatud riigikord erineb põhimõtteliselt kõigist varasematest. Mäletamatutest aegadest kuni Eesti ajani esindas meie maad seisuslikult organiseeritud aristokraatlik vähemus. Eesti aeg tõi kaasa üldise hääleõiguse, mis tegelikult ei hakanud toimima. Nii ei küsinud rahvalt keegi, kas ta tahab, et Asutav Kogu tema eest põhiseaduse vastu võtab, nagu ei küsitud tema nõusolekut pärast põhiseaduse vastuvõtmist Asutavas Kogus (Rahvuskogu puhul peetakse viimast enesestmõistetavaks). Pärast I Riigikogu läbikukkumist rahvahääletusel ei peetud kümne aasta jooksul kindluse mõttes üldse rahvahääletusi (see oli ainus kord kui Riigikogu rahvahääletuse tagajärjel laiali läks ja ühtlasi ainus kord, kui Konstantin Päts oli Riigikogu esimees; ka teda ei valitud enam kunagi Riigikogu esimeheks, kindluse mõttes). Sel ajal olid rahva tahte ainsaks väljendajaks iga kolme aasta järel läbi erakonliku filtri peetavad Riigikogu valimised. Pärast kolmekordset läbikukkumist aastail 1932—1933 peetud rahvahääletustel hoidis V Riigikogu end edasi ametis, kuna tema erakonnad teadsid rahvast paremini, mis on rahvale parem. Seda ei peeta erakondlikku „demokraatiat“ iseloomustavaks.[25]

            Erakondadele vastandas end uus „rahvaliikumine“, mille liikmed olid seni „üleoleva muigega“, nagu nende endi häälekandja kirjutas, jälginud neid, kes tõsimeeli püüdsid kehtiva korra tingimustes riiki üles ehitada. Kuid rahvas ei olnud ka nende poolt.[26]

            1938. aasta põhiseadusega on püütud kõrvaldada seniste põhiseaduste tasakaalustamatust ja kehtestatud isikuvalimised. Paraku ei suutnud eri institutsioonide vastastikusel ühtlustamisel põhinev riiklik ülesehitus talle antud lühikese ajaga juurduda ja temas peituvaid võimalusi teostada. Ka uued, isikuvalimistel, mitte oligarhial ja erakonnadistsipliinil, põhinevad erakonnad ei jõudnud seniseid asendada.

            Mida on Nõmme valitsus oma pärandusega teinud? Millised ja kus on seadused, mida Nõmme valitsus enda arvates järgib?

            1940. aastaks jõuti välja anda neli köidet 15-köitelisest Seaduste Kogust, mis oleks pidanud valmis saama 24. veebruariks 1943. Kaarel Eenpalu valitsuse deklaratsioonis on ette loetud 46 selleks vajalikku ja Riigisekretäri kirjas ministritele 31. maist 1939 koguni 68 seaduseelnõu. Riigi Teataja süstemaatilisest sisujuhist nähtub, et veel Eesti aja lõpul kehtis Eestis kümneid Vene seadusi, mille eestikeelset teksti ei olnud olemas.

            Eriti võimatu oli olukord tsiviilseaduste osas. Seaduste Kogu XIII köite mahulise enamuse täitis 4600-paragrahviline Balti Eraseadus. Balti Eraseaduse täielikku eestikeelset tõlget pole tänaseni avaldatud, samuti puudub saksakeelne tekst pärast 1902. aastat muudetud osas. Riigi erinevates osades kehtis Liivimaa linnaõigus (Riia õigus), Liivimaa maaõigus, Eestimaa linnaõigus (Lübecki õigus), Eestimaa maaõigus ja Narva linnaõigus. Virumaa Narva-tagustes valdades ja Petserimaal oli osaliselt kehtima jäetud Vene tsiviilseadustik. Ka pärast seisuste kaotamist kehtisid edasi talurahvaseadused (Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa). Õigusprovintside piirid ei kattunud administratiivpiiridega: nii oli Tallinnas maju, mille eri korrustel kehtisid eri seadused. Võib kindel olla, et tänapäeval pole enam inimesi, kes orienteeruksid 1940. aastal Eestis kehtinud tsiviilõiguses. Teadaolevalt pole Nõmme valitsus selles suhtes midagi ette võtnud ega ole selles küsimuses end isegi informeerida võtnud. Keegi ei hakka nende eest seda tegema.

            Peaministrid Vabariigi Presidendi ülesandeis on 1957. ja 1991. aastal muutnud Kodakondsusseadust. Need seadused on nähtavate vormivigadega, eriti pole neid Vabariigi Presidendi otsusega välja kuulutatud, mis tähendab, et nad pole ka kunagi jõustunud. See tähendab ka, et kõik Eesti Kongressi valijad pole ka tänapäeval Eesti Vabariigi kodanikud. Siiani ei ole selles suhtes midagi tehtud.

            Eraomandi taastamise küsimuse suhtes (EVP § 26) pole valitsus midagi teinud. EKKE Omandisuhete taastamise programm on erakonna, mitte riiklik, dokument, ja sisaldab peamiselt eraomandi positiivsete külgede iseloomustamist, nagu oleks eraomand tekkinud koos Eesti Vabariigiga ja sellega seotud. Eraomandi täielik restitueerimine 1940. aastal kehtinud kujul ei ole füüsiliselt võimalik ja muutub iga päev toimuvate tsiviilõiguslike toimingutega järjest võimatumaks. Vastupidist väita on kooskõlas ainult Põrgupõhja peremehe loogikaga:

„Aga kui mindi järele kuulama, siis leiti, et see on Antsu, mitte Jürka maja.

„See on minu maja, ainult Antsu nimel,“ kinnitas Jürka.

„Kuidas siis sinu maja, kui Antsu nimel?“ päriti.

„Nii, et minu maja, aga Antsu nimel.“

Kuulati Ants üle, aga see muigas.

„Leidsite paraja, kelle juttu uskuda,“ ütles ta.“[27]

            Ahti Männi väljaantud eraviisiline Riigi Teataja iseloomustab Nõmme valitsuse arusaama kodifitseerimisest ja seadusandlusest, mis on rikkumatute Mahtra talupoegade tasemel. Siin on erakirju, ajaleheväljalõikeid, avaldusi, pöördumisi, memorandumeid, EKKE dokumente, kaaskirju, nekrolooge. Need on kindlasti olulised ja säilitamisväärsed poliitilised dokumendid, aga kas nende koht on vormikohases Riigi Teatajas? Kas RT on EKKE häälekandja või Eesti Vabariigi ametlik väljaanne?

            Nõmme valitsuse enda seadusandlikust tegevusest on parem vaikides mööda minna, nii palju kui seda on. Hakatuseks andis Mihkel Mathiesen 1994. aastal dekreedina seaduse, millega kuulutas tagantjärele ebaseaduslikuks Nõmme valitsuse esimese koosseisu ametisseastumise, andes Ahti Männile aluse küsida, ega ei ole kusagil ametis veel ühte 1938. aasta põhiseaduse alusel olevat valitsust, millest tema midagi ei tea. „Käesolev koosseis muutub seaduslikuks ainult juhul, kui Peaminister Presidendi ülesandeis tühistab oma dekreedi samuti tagasiulatuva jõuga. Alternatiiv sellele on tunnistada praegune Peaminister Presidendi ülesandeis vastutusvõimetuks„[28] Või siis arvamus dekreedi andmise korrast: „Kuna tegemist on ju presidendi dekreediga ja mida võib üksi teha, siis sisuliselt pole ju kedagi juurde vaja.“[29] Lõppude lõpuks pole see ka oluline, kuna selliseid seadusi, mida Vabariigi Valitsus oma vormikohase otsusega pole Vabariigi Presidendile esitanud ega Vabariigi President välja kuulutanud, ei ole õiguslikult olemas.

            Valitsuse efektiivsust iseloomustab kõige paremini 2005. aastal kahel korral nurjunud koosoleku katse[30], mis seisnes „variantide“ üksteise otsa kuhjamises, mida ei eristanud miski peale uhkelt kõmisevate fraaside. See ei olnud üldse oluline, kas koosolekul on piisavalt liikmeid, et seda saaks toimunuks lugeda, või et Välisminister, kelle kompetentsi oleks pidanud ainuisikuliselt kuuluma Tartu rahulepingu kohta valitsusele ettepanekute tegemine, oli kolm kuud surnud, tema asemele polnud uut ministrit määratud ega tema ülesandeid mõnele teisele ministrile pandud![31]

            Ka see ilmne häving ei ole midagi muutnud. Ahti Mänd kuulutas konfidentsiaalse ettekandega[32] ainuisikuliselt omaenda valitsuse teo- ja otsusevõimetuks ja sinnapaika see jäigi. Valitsus on olemas ka üheksa aastat hiljem ja teda pole püütud teo-ega otsusevõimeliseks muuta ega tema tegevuse peatumist lõpetada. Isegi Ahti Männile ainuisikuliselt Vabariigi Valitsuse ülesannete panemine, et ta diktaatorina ainuisikuliselt valitsemisvõimu täidaks, oleks seaduse mõttele tabavam ja otstarbekam. Kas nii kuulsusetult peabki lõppema ebaõiglaselt hävitatud riigi esindamine, mis on kestnud kuidagiviisi, ja seni korralikult pihta hakkamata, seitsekümmend neli aastat?

            Kui defineerimatu tegevuse peatumine[33] on samatähenduslik takistatuse mõistega, tähendab see, et kõik Vabariigi Valitsuse sammud alates 1992. aastast ja kõik Vabariigi Presidendi sammud alates 2003. aastast, kaasa arvatud Ahti Männi valitsuse nimetamine ja ametisseastumine, ei ole aset leidnud. Ja kui valitsuse tegevuse peatumine on tingitud Eesti NSV õigusjärgse riigi territooriumil asumisest, tuleb see põhjus viivitamatult kaotada esimesel võimalusel Eestist lahkudes. Tõeline tegevusvabadus saab teostuda ainult eksiilis. Eestis saab selleks vaid ettevalmistusi teha - koguda materjale raamatukogudes ja arhiivides. Ideaalis jääksid Eestisse vaid vabatahtlikud kaastöölised. Tänapäeva kommunikatsioonivahendite juures saaks Eestisse jäävaid kodanikke valitsuse tegevusest informeerida, ilma ise kohal viibimata. Tegevusvabadus muudaks valitsuse tõsiseltvõetavaks eksilarhiaks[34]. Eesti rahvuslikku tasakaalu Kalev Otsa ja neljaliikmelise valitsuse lahkumine ei mõjutaks.

            Nagu ütles Heinrich Mark, me ei saa kogu maailma vastu minna.[35] Eesti Vabariigil peavad olema liitlased, kellele me oleksime vajalikud kasvõi looduskaitsealana. Mittetunnustamispoliitika lõppes 1991. aastal, kui maailma riigid tunnustasid Eesti NSV-st väljakasvanud riiki ja seda tunnustust ei võeta kunagi tagasi. Praegu on kogu maailmas Hiina Vabariik, tuntud rohkem Taiwanina, riik, kes ei astu diplomaatilistesse suhetesse praegu suuremat osa Eesti maa-alast valitseva riigiga ja kellega Eesti Vabariigil on sõprusleping 1937. aastast. Valitsus ei ole selles suhtes midagi teinud. Valitsus pole midagi teinud ka saatusekaaslastega[36] kontakti saamiseks.

            Pärast peapiiskop Andres Tauli[37] deserteerumist[38] 2010. aastal pole ka teoreetiliselt enam inimesi, kellel oleks õigus kuuluda I Riiginõukogu koosseisu. See tühik tuleb Riigikogu koosseisu järjepidevuse huvides viivitamatult täita. Inimesi pole (valitsus koosneb praegu neljast liikmest ja 22 aasta jooksul on sealt läbi käinud vähem inimesi, kui oli liikmeid Jüri Uluotsa valitsusel 1940. aasta kevadel). Kas tõesti pole vähemalt 40-aastasi hääleõiguslikke Eesti Vabariigi kodanikke, kes vastaksid Riiginõukogu kujundamise seaduse nõuetele?

            Ahti Mänd kulutab oma aega ja energiat asjade peale[39], milleks pole vaja end nimetada Peaministri asetäitjaks „Peaministri ülesandeis“. Aga Vabariigi Valitsuse otsuste raamatud, mille ainueksemplarid on Rahvusraamatukogus?! Teised valitsuse liikmed pole samuti midagi teinud. Kas nad tõesti ei ole saanud kahekümne kahe aasta jooksul minna Nõmmelt Lillekülla, Riigiarhiivi Madara tänava lugemissaali, või Rahvusraamatukokku – või kedagi sinna saata?

            On tagasisaamatult liiga hilja. Iga päev on kaotatud päev. Nii kakskümmend kaks aastat järjest. Aga homme, aasta pärast ja kahekümne kahe aasta pärast on veel enam hilja. Millal nad selle asjaga tõeliselt pihta hakkavad? Kõik on mingil määral vabadusvõitlus, eesti asja ajamine ja süsteemi seestpoolt õõnestamine. On alati olnud. Ebamäärane ja isamaaline vehklemine, millega tuleb tingimusteta nõustuda. Aga miks on vaja end selle juures valitsuseks nimetada? Endale ise võetud defineerimatu ja seadustes mitte sisalduva peatumise tõttu on valitsuse senine tegevus takistatud ja seetõttu tühine.

            Eesti Vabariik ei ole riiulilt võtta, millist väljendit on Ahti Mänd pruukinud 22 aastat. Kui isegi riigi valitsus ei tea kõige elementaarsemaid asju, siis ei tea ega tee seda nende eest ka keegi teine. Pole teinud kakskümmend kaks aastat ega tee ka tulevikus.

            „On minul väikene ja armas kohakene siin linna külje all, soo ja liivaküngaste vahel. Tuiskliiva seljandikul, männi jändrikutega segi kasvavad seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale sattunud, valge liiv toidab vaevalt mända, kuid tamme toiduks on seal kehv laud kaetud. Tammele omase sitkusega ei jäta need liivakingu võõraslapsed oma elu eest võitlemata. Vaevalt tollipikkused kasvud suudavad nad ladvast välja rõhuda, oksad ronivad neil mööda maad, kuid tüvi on kõva ja oksad paindumata. Mõne tõru kannavad nad ka. Ja igal sügisel puistavad nad oma lehed pinnale, väetades ja mullapinda tekitades, millest nende juured suurt küll veel ei suuda leida, kuid mis järeltulevale põlvele kindlama püsipaiga loob. See tamme sugu võitleb, kiratseb, kuid ta ei kao.“[40] See on kultuuri võrdpilt.

            Üksikisiku elu ja saavutused saavad tähenduse ja mõju ainult suuremas traditsioonis ja kontekstis. See on rahvuskultuur ja tema materiaalne väljund, rahvusriik. Üha uute põlvkondade täiendused parema tuleviku nimel, et järeltulijad saaksid alustada soodsamates tingimustes, lakkamatu ehitamine ja täiendamine. Surematu idee, mida ei hävitaks isegi ajutine katkestus riigi toimimises.

            Eesti Vabariik 1938. aastal: „Oma kultuur on lõpuks meie riikliku olemasolu riiklik õigustus. Meie oleme jõudnud olulise arusaamiseni, et kultuur ei ole loodav, ta võib ainult kasvada; ta peab ise ajajooksul kujunema, teda ei saa targeimate arutluste ega kaalutluste põhjal kujundada. Selles arusaamises on ka Päts teinud oma suure otsuse: luua selleks tingimusi, ette valmistada selleks vajalist olukorda sellega, mis meie eelpool nägime ühenduses seisvat elukutsete organiseerimise küsimusega“.[41] Ja tänapäev: „Mind ei huvita, milline teie kultuur on“.[42]

            Kas me peame selle kaasa tegema, oma eksisteerimise kõige pühamad alused multikultuuri ja tolerantsuse nimel maha salgama, nägu naerul, ja lõpuks mittepiisava püüdlikkuse tõttu end ikka Venemaale maha müüa laskma, nagu eelmine kord? Kas Venemaa hakkab meie suhtes tolerantsust näitama?

            Mida rohkem praegu Eesti maa-ala valitsev „õhuke riik“ end koomale tõmbab ja mida efektiivsemalt väljasuremise teele asub, seda suurema vastutuse asetab see kodanikele, kes peavad lõpuks ikka oma huvide kaitsmise endi peale võtma. Kas üksi ja stiihiliselt või oma riigi ja selle seaduslike omavalitsuste kaudu. Valitsus ei saa anda midagi peale kohusetäitmisest saadava moraalse rahulduse. Vahest on veel aega või on just praegu algamas kõige primitiivsem ja otsesem võitlus ellujäämise eest.

            Kaks tuhat aastat tagasi oli ühel kaugel maal üks väike sekt lõplikult lüüa saanud.

            Tema juht oli surnud kõige häbistavamat surma.

            Nad salgasid ta maha ja jooksid laiali.

            Nad olid nõrgad ja reetsid ta ikka uuesti.

            Nad pidid kogema terrorit, aga palju rohkem ükskõiksust, leigust ja naeruvääristamist.

            Nad olid lootusetult lõhenenud isehakanud pareminiteadjate vahel, kõige lihtsamates asjus.

            Ja ometi nad võitsid ja nende pärandus kestab tänaseni.

            Sest neil oli sõnum, mille nimel surra ja veel rohkem elada.

            „Ma armastan suuri põlgajaid, sest et nad on suured austajad ja igatsusnooled teisele kaldale.

            Ma armastan neid, kes ei lähe otsima tähtede tagant põhjust, et hukkuda ja saada ohvriks: vaid kes ohverduvad maale, et see saaks kord üliinimese pärismaaks.

            Ma armastan seda, kes elab, et tunnetada, ja kes tahab tunnetada, et elaks kord üliinimene. Ja nõnda ta ihkab oma hukku.

            Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab, et ehitada maja üliinimesele ja talle ette valmistada maad, loomi ja taimi: sest nõnda ta ihkab oma hukku.“[43]

---

[1]      Richard Wagner, Parsifal. http://www.rwagner.net/libretti/parsifal/e-pars-a1.html

[2]      http://www.nommevalitsus.org

[3]      http://et.wikipedia.org/wiki/Ahti_Mänd

[4]      http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Mathiesen

[5]      http://et.wikipedia.org/wiki/Kalev_Ots

[6]      Thomas Mann, Buddenbrookid. http://www.ester.ee/record=b1050845~S1*est

[7]      http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7116&Itemid=85&lang=et

[8]      http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=33017&Itemid=455&lang=et

[9]      http://et.wikipedia.org/wiki/William_Tomingas

[10]    http://et.wikipedia.org/wiki/Ilmar_Raamot

[11]    http://et.wikipedia.org/wiki/Olaf_Kuuli

[12]    http://et.wikipedia.org/wiki/Hjalmar_Mäe

[13]    http://et.wikipedia.org/wiki/Heinold_Okas

[14]    http://et.wikipedia.org/wiki/Magnus_Ilmjärv

[15]    http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_Päts

[16]    http://www.ester.ee/record=b3008908~S1*est

[17]    http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Bédel_Bokassa

[18]    http://et.wikipedia.org/wiki/Idi_Amin

[19]    http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Laidoner

[20]    http://vapsid.weebly.com/

[21]    http://www.ester.ee/record=b1436978~S1*est

[22]    http://www.ester.ee/record=b1177421~S1*est

[23]    http://et.wikiquote.org/wiki/Konstantin_Päts

[24]    http://www.piibel.net/?q=Jh+18&verse=38

[25]    Veel 1940. aastal oli Jaan Tõnissonile enesestmõistetav, et erakonnad astuvad uuesti tegevusse 1933. aastal eksisteerinud kujul ja koosseisus, nagu poleks nelja vahepealset rahvahääletust ja isikuvalimisi toimunud. Ja veel paguluses hoidsid nimelised erakonnad end sümboolses tegevuses, nagu oleks nende järjepidevus kõrgem, kui riigivõimul, mis nad laiali saatis, et uued isikuvalimistel ja rahva enda algatusel põhinevad erakonnad tekkida saaksid. Ja seda kõike peetakse demokraatlikuks mõtteviisiks.

[26]    Seni puudub, koos kõigi teiste loendamatute tegematajätmistega, ammendav faktoloogiline ülevaade 1934. aasta kohalike omavalitsuste valimistest, kuid ametlikel andmetel said vapsid 12,02% kohtadest, mitte rohkem, kui Töörahva Ühine Väerind II Riigikogu valimistel 1923. aastal. Seda pole keegi ümber lükanud.

[27]    A. H. Tammsaare. Põrgupõhja uus Vanapagan. http://www.ester.ee/record=b1430157~S1*est

[28]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7151&Itemid=93&lang=et

[29]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7153&Itemid=93&lang=et

[30]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7160&Itemid=93&lang=et

[31]    Mingit „deklaratsiooni” ega selle jaoks Vabariigi Valitsuse koosoleku kokkukutsumist poleks ka vaja olnud. Oleks piisanud Välisministri ainuisikulisest teadaandest.

[32]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=7163&Itemid=93&lang=et

[33]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=49&Itemid=9&lang=et

[34]    http://en.wikipedia.org/wiki/Exilarch

[35]    http://www.eestivabariik.org/eesti-vabariik/vabariigi-valitsus-alates-1945/

[36]    Näiteks Laose kuningriigi ja Lõuna-Vietnami valitsused.

[37]    http://et.wikipedia.org/wiki/Andres_Taul

[38]    http://www.nommevalitsus.org/index.php?option=com_content&view=article&id=8013&Itemid=421&lang=et

[39]    Autoriõiguse alla kuuluvate ja suvalisest külaraamatukogust saadavate raamatute käsitsi ümberkirjutamine.

[40]    http://et.wikiquote.org/wiki/Konstantin_Päts

[41]    http://www.ester.ee/record=b1177421~S1*est

[42]    http://www.decivitate.ee/?news_id=2335

[43]    Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra.
____________________
Nõmme valitsuse koduleht: http://www.nommevalitsus.org/index.php?lang=et