Ilmar-Erik Aavakivi: Eesti poliitikutel napib julgust - seda on näha nii välis- kui sisepoliitikas

Foto: Andres Putting


28. märtsil 2014.a kirjutas USA politoloog Paul Goble „Postimehe“ artiklis „Lennart Meri ja Krimmi kriis“, et Eestil on seoses Ukraina olukorraga võimalik mängida rolli, mis ületab kaugelt tema suuruse.

Artiklile järgnevatel kuudel asusid valitsusparteid Riigikogus läbi suruma kooseluseadust ja Eesti ei ole Ukraina kriisis mingit erilist rolli mänginud.
30. märtsi 2014.a „Postimehes“ kirjutas Erik-Niiles Kross artiklis „Püha maa Põhjas“, et Eesti peaks seadma eesmärgiks olla n.ö. Põhja-Iisrael ehk piirkond, mis ise ja mille liitlased kaitsevad oma väärtusi ja oma elukorraldust igal juhul. Teisiti öeldes oleks meie maale vaja senisest selgemat geopoliitilist identiteeti. Ka see artikkel ei pälvinud Eesti eliidi hulgas just palju tähelepanu, diskussiooni põhjustamisest rääkimata.
Prantsuse-Vene ründelaevade Mistral tehing on veel üks näide olukorrast, kus Eesti on kolmest Balti riigist kõige uimasemalt reageerinud, kui üldse. Välispoliitilisel tasandil ei ole meie valitsus teinud midagi avalikkusele nähtavat. Välispressi artiklites mainitakse küll Leedu ja Läti ministrite sõnavõtte, kuid eestlaste osas pole justkui midagi konkreetset öelda. Jääb mulje, nagu välis- ja kaitsepoliitika ning nende koordineerimine oleks meie riigile kolmanda-neljanda järgu tähtsusega. Esmajoones tuleks vastata välispartnerite ootustele?
Rahvuslike eesmärkide asemel välispartneritele meeldimine?
Kui 2004. aastal Euroopa Liitu ja NATO-sse astusime, siis avaldati arvamust, et vajame uusi rahvuslikke eesmärke, mille poole püüelda. Vastasel korral võime kaotada enda edumaa ja võib olla isegi osa rahvuslikust identiteedist. Paraku on hilisemad aastad näidanud selle arvamuse paikapidavust.
Balti keti 25. aastapäeval tasub meenutada, et oleme üks kolmest rahvast, kes panid aluse Nõukogude Liidu lagunemisele. Samas Euroopa Liidus olles käituvad meie poliitikud justkui koolipoisid, kes käivad Brüsseli ja Washingtoni koolipapadelt häid tunnistusi toomas. Nad saavad välismaalt tunnustusi ja auhindu ning esitlevad neid uhkusega oma rahvale, justkui garanteeriks need, et kõik on korras. Võimule lojaalne press võtab selle info analüüsivabalt vastu ja vahendab massidele. Ära unustatakse põhimõte, et Eesti Vabariigi valitsus, president ja Riigikogu ei ole ellu kutsutud välisriikidelt isikliku tunnustuse saamiseks, vaid Eesti rahva huvide teenimiseks ja kaitsmiseks. Kui meie poliitikud oleksid 25 aastat tagasi lähtunud samast mentaliteedist, oleks meil taasiseseisvumine ära jäänud.
Välispartnerite ootustele vastamine polariseerib meie rahva
Kooseluseadus ja selle menetlus Riigikogus pole midagi muud kui eelkirjeldatud mentaliteedi näitaja. Keegi ei tee saladust sellest, et suur osa seaduseelnõu koostamise ja Riigikogule esitamise motivatsioonist põhineb välispartnerite ootustel. Keegi ei eita ka fakti, et Eesti rahvas on seoses selle probleemse eelnõuga polariseerunud, kusjuures kõigi parlamendierakondade valijate enamik seda ei toeta. Kahetsusväärne on, et taoline välismaalt plusspunktide teenimine kui eesmärk omaette on tänases Eesti poliitikas pigem reegel kui erand.
Meie poliitikud peaksid endale teadvustama, et pikas perspektiivis ei saavuta edu see rahvas, kelle juhid teistelt kõige enam plusspunkte koguvad, vaid see, kes oma asja ajamisel alla ei anna. Tundub, et Balti ketist möödunud 25 aasta jooksul on see ununenud nii välis-, sise- kui kaitsepoliitikas.
On loomulik, et meie väärtushinnangud ja maailmavaade ei saa olla päris samasugused kui Lääne-Euroopa rahvastel. Selleks on meil liiga erinev kultuuriline, ajalooline ja geograafiline taust. Sellegipoolest üritame end poolvägisi esitleda Skandinaaviamaana, unustades sealjuures nii oma tegeliku geograafilise asukoha, poliitilise mineviku kui ühiskondliku olukorra. Unustame sealjuures ka asjaolu, et tänapäeval on Skandinaavia järjest harvem millegi uue ja elujõulise looja.
Sallivust seadusega ei kehtesta
Suurele osale Eesti rahvast, eriti venekeelsele elanikkonnale, on kooseluseadus ja sellega seonduvad nähtused („Lääne seksuaalpoliitika“) vastuvõetamatud. Sundida enamikku siinse maa elanikest elama ühiskonnas, kus „perekonna“ juriidiline mõiste ei vasta rahva arusaamale ega väärtushinnangutele (põhiseaduse algsest mõttest rääkimata), ei pruugi olla õige samm sise-, kaitse- ega rahvastikupoliitika seisukohalt. Küll aga on see märk meie poliitilise eliidi rahvast võõrdumisest ja julguse puudumisest.
Poliitikud peaksid lahti saama mõtlemisest, mille kohaselt on kõik läänest tulev hea ja õige ning kõik idast tulev halb ja vale. Seda enam, et tegelikult ei saa sallivust seadusega kehtestada. Erinevalt mitmetest teistest rahvastest on Eesti rahvast iseloomustanud homode suhtes pigem neutraalselt ükskõikne suhtumine. Kui kooseluseadus Riigikogus poliitilise jõuga (vägisi) läbi surutakse, võib see igapäevaelus homodele pigem karuteene teha.
Euroopa Liidu poolt pealesurutavate väärtushinnangute kuuleka ellurakendamise asemel peame enda poliitilise väärtussüsteemi ja minapildi kooskõlla viima oma geograafilise asukoha ja ajalooga. Siinse olukorra eripära arvestavad poliitilised lahendused võivad osutuda julgeolekutagatiseks, mis on igati kooskõlas meie poolt sõlmitud välislepingute mõtte ja eesmärgiga. Aga selle selgitamiseks on vaja julgust nii siin- kui sealpool riigipiiri. Samasugust julgust nagu meie rahva juhtidel oli kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses ning mis viis meie taasiseseisvumiseni.
Ilmar-Erik Aavakivi, vandeadvokaat, mag. iur.

Allikas: SIIN