Ori paljastab pea ja küürutab selja.
Kui 1207. a. lätlased hakkasid sakslasi ässitama eestlaste kallale ja ise tagasi nõudma saaki, mida eestlased olid lätlastelt ohtrasti võtnud, siis „...eestlased põlgasid ära lätlaste rahu... rääkides kogu aeg lätlaste vastu. Ja kui nad üksteist olid kõige teravamate odadega ähvardanud, läksid nad mingi rahuleppeta uuesti minema.” Sõprusliidu loomisel aga heideti relv maha, „astuti paganliku kombe järele mõõgale,” seletab teisal Läti Hendrik, liivlaste vastuhakkamist sakslastele kirjeldades.
Küll kuuleme ükskord ka pea paljastamisest, kuid see on niivõrd erakordne juhul, et kroonik seda just eraldi rõhutab. Kui nimelt liivlased sakslastele 1215. a. kui eestlastega oli üldine rahu maksmas, vastupanu organiseerisid ja kõik Liivi vanemad olid kogunenud Dabrieli linnusesse Satteielesse ja Võnnu ordumeister oma meestega seda ründama ilmus, siis lätlaste vanem Ruskin, keda mõned uurijad peavad päritolult liivlaseks, tervitanud linnuse valli pealt Bertoldi draugusena, (draugus-läti keeles sõber). Bertoldi aladel asusid nimelt ka nagu Ruskinilgi lätlased ja kõne juures võtnud kiivri peast.
Kuid see pea paljastamine oli ka läti vanema kohta ebatavaline ja ta pidi selle eest eluga maksma: ta sai sealsamas surmava noole pähe, kuigi see pea paljastamine ei olnud mõeldud küll tervitusena, kuid siiski sõbralikuks, võib-olla ka natuke nöökavaks jutuajamiseks, kuna kiivri näokaitse on kaugelt kõnelemisele väga takistav ja häält sumbutav.
Märgu andmine ja oma meeste tervitamine käetõstmisega näib aga käsikäes olnud samataoliste rühma märkide ja lippude tõstmisega, millest meil samuti Läti Hendriku kroonikas teateid.
Need kaudsed andmed lasevad kindlasti oletada, et nii nagu teistel rahvastel ja sõjameestel vanal ajal, ka eestlastel, kui sellel ajal sõjakamal ja uhkemal Läänemere rahval, oli lahtise vaba käe ülestõstmine ter
vitamiskombeks, mis tähistas vaba mehe austuse ja sõpruse avaldust omasugusele. Meie teatrid, kes lavastanud muinasaineid, on selles mõttes ka täiesti õieti Lembitut lasknud tervitada käe tõstmisega. Muidugi ei ole see tervitusviis, nagu märgitud, eriomane ainult põhjamaa rahvastele, vaid ta on maksvusel olnud igal pool, kus asjamehed kandsid relva, (Nüüdne auandmine käe kõrva ääre või sirmi juure panemisega on tekkinud hoopis hilisemal ajal kokardi osutamisena, teatud rühmitusesse kuuluvuse rõhutamisena prantslaste juures.)
See tervitusviis oli maksvusel siis, kui rahvaste ja isikute enesetunne oli küllalt tugev selja sirge ja rinna üleval hoidmiseks, kuna küüru tõmbamine ja pea paljastamine ainult kõige vägevamate autoriteetide ees alles aegamööda siirdus galantsusena ka daamide austamisele ja aegade jooksul iga mehe ees küürutamisele ja pea paljastamisele.
Ei ole siis ime, et Mussolini Itaalia rahva uue enesetunde äratamisel võttis uuesti tarvitusele vanade roomlaste uhke sõjamehe tervituse, kes julgeb vabalt igale ühele silma vaadata.
See on sümboolseks saanud kõigi rahvuste tõusu ajastule, kus pühitsetakse uuesti neid pärimusi, mis elasid siis, kui rahvad kandsid veel rinnus julget südant, ja kui osati kuulda selle südame verehäält, oma rahvusesse
kuulumise kategoorilist imperatiivi.
Kui mõned hädaldavad, et ka hitlerlased tarvitavad sama tervitusviisi, siis pole sesthäda, sest kuigi ta rootslaste „hei’st” ja eestisugu rahvaste „hõist” on teinud sakalaste „heil,”siis ometi ei ole germaanirahvastel selle tervitusviisi peale vähem õigusi kui eesti-soome sugu ja romaanirahvastel, ja see saagu ainult loetud üheks teeneks natsionaal-sotsialistide äratustöö kohta saksa rahva seas, et nad on osanud austada sama tervitusviisi, millega eestlaste esivanemad on esitanud oma iseseisva vaba rahvuse uhkust.
Sellepärast vaatame julgelt silma igale ühele, ja tõstame käe – kas relvaga või relvata, oleneb sellest, kellega meil tegemist. Kaasvõitlejatele tõstame vaba käe: „JÕUDU võitluseks!“
0 kommentaari:
Postita kommentaar