Jüri Estam: kui Euroopa 1939. aastal juba põles, mängisid juhtoinad Tallinnas ikka veel bridži

Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant

Jüri Estam

Foto: Rene Suurkaev

 
Cato armastas kõnesid lõpetada kuulutades seda, et Kartaago tuleb hävitada. Konstateerin samas vaimus, et EV ladvikul pole asja legaliseerida Stalini II MS järgset Petserimaa ja Komarovka lähistel asuvate valdade annekteerimist.

Mõelgem, kuivõrd vasturääkivasse olukorda me end sellega seaksime. Eesti ei nõustu või õigemini kogu Lääs ei nõustu Krimmi värske annekteerimisega, Eesti jääb aga idioodi visadusega otsuse juurde anda heakskiit meie idaalade (samuti õigusvastasele) annekteerimisele. Miks kaks täiesti erinevat mõõdupuud? Mis veel: kogu maailm peab meid veidrikeks-argpüksideks kui "vaba eesti rahvas" peaks andma tagant järele heakskiidu Petserimaa ja kolme Narvataguse valla annekteerimisele samal ajal, mil Kreml hoiab EstonKohverit Lefortovo kongis. Päris riigid niimoodi ei käitu.
Põlenud püssirohu kibe lehk hõljub siis uuesti Euroopa kohal, ja jälle ähvardab üks diktaator naaberriike pealinnade vallutamisega. Paavst Roomas ütles õigesti, et gloobus näeb praegu välja nagu sõjakolletest koosnev lapitekk. 
Ka meie inimesed on ärevil. Mati Hint kirjutas, et "Eesti poliitikal ja diplomaatial ei ole tähtsamat ülesannet kui Venemaaga sõjalise konflikti ärahoidmine." Nõustun, kuid ainult tuntud fraasi "kui tahad rahu, siis valmista sõjaks" kontekstis. Sirje Kiin küsib, miks Eesti inimestele pole sõnagi lausutud tsiviilkaitse kohta. Ta pärib miks, kui väliseestlased valutavad südant kodumaa julgeoleku pärast, - siis suur osa kodueestlastest toimetab tavapäraselt, kui mitte ütelda et tuimalt edasi. Kaitseväe ridades, kus lood on situatsiooniteadlikusega paremad, pidavat esinema teatud närvilisust.
Erameedias tundub olevat toimumas nihe paremuse poole, mis võib viia Okasroosikese unest ärkamiseni. Kuid millist imet läheb vaja me poliitikute koomast äratamiseks? Ja kas keegi kavatseb võtta vastutust selle eest, mis Eston Kohveriga juhtus?
Siin pole abi sõnadest ega headest kavatsustest. Ida Euroopas toimuks just nagu õudukalaadne loterii. Kes saab järgmisena nätaka? Kas Moldova või Läti? Kandidaate on lähivälismaal veel.
Mis kui Kohveri ülekuulamised ei toimu nii viisakalt, kui arvab Erik Niiles-Kross? Tuleb vaid tutvuda meetoditega mis on reaalselt kasutusel "Novorossija" julgeolekuasutustes, et saada aru, milliste võtetega vangisattunuid töödeldakse. Kui Donetskis ja Luhanskis pole rüütellikkusest haisugi, kas pole siis tõenäoline, et sealne "kultuur", mida eestlased vanast Boris Kummi ajast hästi tunnevad, on levinud ka FSB ja GRU ülekuulajate hulka Venemaa pealinnas?
Mis kui meie mehe töötlemisele järgnenud kohtuistungeil pasundatakse fabritseeritud süüdistusi, nagu kasvõi, et Eesti riigil või mingisugustel siinsetel vandenõudel on kavas korraldada pogromme? Las see jääb vaid halvaks aimduseks, kuid ebarealistlikuks ma seda ei pea.
On möödunud vaid natukene aega sellest, mil meie kaitseministri erakond püüdis kaitsekulutusi kärpida teiste eesmärkide tarvis. Kitsamates oludes elavate eesti inimeste situatsioon pole tõesti kiiduväärt, kuid kogu rahvas elab praegu ebaturvaliselt, mis puutub riigikaitsetusse.
Meie peaminister tuli alles Wales'ist tagasi Eestisse ja kinnitas, et Eesti saavutas NATO tippkohtumisel täpselt selle, mida oli üldse võimalik saavutada. Tegelikult tundub, et praeguseks on me riigi juhtimine jagunenud mitmesse leeri. On flegmaatilise mulje jättev välisminister, on "keep smiling" peaminister, ja siis on president, kelle silmad on paremini avatud Idast lähtuvale ohule, ja kes lööb häirekella.
Maailmas leidub mitmesugust korruptsiooni. Üks vorm on selline, kus laua all liiguvad rahapatakad. Teine ja ilmselt hullem vorm kujutab endast seda, kui poliitikutel puudub selge mõistus ja tahtejõud teha seda, mida rahvas vajab ja väärib.
Kas kujutan seda ette, või kas ajakirjandus ja poliitikud (pean silmas Läänt üldiselt) pole praegu minemas peaaegu vaikides mööda möödunud kuu katastroofist Ukrainas? Alles olid sealsed valitsusväed mässuliste alasid tasapisi kontrolli alla saamas, kui ukraina Donbassi vabatahtlike pataljonile seati Ilovaiski linnakeses lõks. Siis saatis Venemaa elukutseliste sõjaväelaste "piiratud väekontingendi" üle piiri koos rasketehnikaga. Donbassi mehed tulistati sõelapõhjaks, ning üksuse taganevatele riismetele korraldati verine varitsus. Vangilangenuid sunniti läbima kadalipu ehk alandava "kaotajate paraadi" nagu tõeliste fašistidega Moskvas 1945 a. tehti.
Nagu halb unenägu kõige selle juures oli, et Kiievis korraldati samal ajal läikveleaetud rasketehnikaga paraad tähistamaks Ukraina iseseisvuspäeva, kuuldavasti ignoreerides kotti jäänud Donbassi võitlejate korduvaid appihüüdeid.
Andrei Sahharov ütles Londonis 1989 a. suvel, et NSV Liit on maailma viimane järelejäänud koloniaalimpeerium. Et see on süsteem, mis on tegelikult külvanud rahvastevahelist vihkamist, ja et kui rahvusküsimusi ei lahendata, tuleb impeeriumi lõpp tohutult traagiline ja vägivaldne. Kui vaadata tagasi nendele paljudele relvakonfliktidele milledes Moskva on osalenud, neid sageli ise provotseerides, siis paistab silma üks asi, mis on kõikidel Venemaa ohvritel puudunud, ja nimelt terasest kaitserüü.
Siis kui lääneliitlaste tankid paiknesid massiliselt Lääne Saksamaal, NSV Liit BRD-d ei rünnanud. Ungarlastel olid see-eest suuresti vaid käsirelvad ja süütepudelid a. 1956. Nendega tankide vastu edukalt seista ei saa. Uuemal ajal on ka tšetšeenidel ja grusiinidel puudunud adekvaatne "raudrüü". Georgias jõudsid vene tankid ju peaaegu Tbilisini välja.
Aastal 1999 ilmus Simon Pearsoni tuntud futuroloogiline raamat "Totaalne sõda 2006", mille käigus NATO väed liiguvad Poolast põhja poole ja suudavad Leedu küll päästa, kuid suur osa Lätist ja kogu Eesti langevad Venemaa saagiks.
Ainus asi mis päästaks meid sellise saatuse eest konventsionaalses tähenduses on arvestatavad alalised ehk mitteroteeruvad Eestis paiknevad ning potentsiaalset vastast heidutavad soomusüksused. Kainelt rääkides saab Eesti lagendikel Vene tankide T90 ja sellest varasemate masinate vastu seista üksnes tankidega samast kaliibrist. Ma ei lasku siin loetellu puuduolevatest komponentidest mida läheb vaja selleks, et muuta Eesti kaitstavaks. Meie poliitikute missioon - nende olemasolu õigustus - on pingutada selle nimel, et see värk füüsiliselt siia saada, ning kähku.
Kuid peaks kunagi minema madinaks, vajame ilmselt teistsugust valitsust, millel taskus plaanid B ja C. Selline valitsus, mis tegeleks rahuajal samuti mitmesuguste ülesannetega, sealhulgas mõistliku lõimimise jätkamisega. Kuid sõja puhkedes, või siis Osseetia või Novorossija suguste pingekollete või muude assümeetriliste ohtude tekkides peab ülesannete tasemel oleval valitsusel olema adekvaatsed taktikad riiulilt kohe võtta ning piisavalt tahtejõudu nende rakendamiseks. 
Mike Hernacki bestselleris selle kohta kuidas saada elus kõike mida tahad kirjeldatakse üht lihtsat tõde: pead olema valmis tegema ükskõik mida selleks, et oma eesmärki saavutada. Tuleb anda kõik. See on psüühilise valmiduse küsimus.
Siiani on me juhid sisuliselt keeldunud dialoogist rahvaga selle suhtes, kuidas käituda olukorra halvenemise puhul, totaalkaitsest rääkimata.
Kui valitsus ei söanda rahvast kriisideks valmistada ega adekvaatset heidutust korraldada, pole meil sellist valitsust vaja. Kõige enam kardan seda - eriti kuna rünnakud ebakonventsionaalses ehk hübriidsõjas võivad olla õõnestuslikku laadi (tunnistame üles, et säärane madala intensiivsusega sõda on kestnud meil siin juba aastaid) - et selline valitsus nagu meil praegu on pole piisavalt karastatud et teha mida tarvis juhul kui situatsioon peaks dramaatiliselt halvenema. Loodan et eksin, kuid kahtlen isegi selles, kas kõikehõlmavad taktikate pakid B ja C igasuguste kontrolli alt väljuda võivate situatsioonide tarvis päriselt olemas on. Oleks tore, kui rahu, mis meil Eestis praegu on, oleks tõesti tugev ja turvaline nagu paistab Margus Leivole. Pigem nõustun tema sedastuse selle osaga, et "see ei ole nii sügav ja ühemõtteline, kui ta paistab."

 
See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=69788769