Tiit Made | Kuidas poliitkannibalid tahtsid EKRE ära süüa

Foto: Teet Malsroos

Jaak Madisoni ja EKRE nahkapistmise aktsioon soikus ilma oodatud täiskõhutunnet andmata. Algul rikkalikult kaetud lauale toodud roog osutust halvasti küpsetatuks ja veelgi halvemini demagoogia ja ärapanemise vürtsidega garneerituks.

Kui esimene aur välja visises, selgus, et oodatud mängu ühte väravasse ei kujunenudki. EKRE ei hakanud vabandama ja Madison riigikogu ei loobunud mandaadist, nagu neilt nõuti. Hoopis rohkem oli aktsiooni algatajatega pahandajaid. Eesti sai kerget rahvusvahelist tähelepanu, mis riigile tervikuna erilist kahju ei tekitanud, kuid EKRE-le osutati tasuta teene. Selle populaarsus ja tuntus kasvas järsult.

Milleks kogu see paarinädalane trall ja dramaatika? Pärast valimisi tundus EKRE mõne hääli kaotanu jaoks vägagi tõsise konkurendina. EKRE võttis vanadelt tegijatelt ära riigikogu kohti ja see tegi viha. Äraaetud poliitikahobused, väsinud ja tülpinud, olid ühtäkki hirmul, et võim libiseb käest. Siis hüüdiski keegi heureka!, kui leidis Madisoni kolme aasta taguse kirjatüki, millele seni polnud keegi tähelepanu pööranud. Isegi mitte valimiskampaania ajal. 

Järeleaitamistunnid ajaloos 

Tolles noormehe loos oli jutt tema arusaamisest, kuidas kujunes Saksamaa 1930. aastate majanduslik olukord. Eesti põhiseaduse kohaselt on igal kodanikul õigus oma arvamus välja öelda. Olgu ta siis tavaline maksumaksja või riigivalitseja. Tuli aga välja, et igaühel oma peaga mõtlemise, analüüsimise ja arvamuse avaldamise õigust siiski ei ole. On hoopis mingid reeglid, normid ja tavad, eriti välismaised korraldused või head tavad – nagu neid tituleeritakse –, mis käivad põhiseadusest üle. Need on vajalikud ilmselt selleks, et mis tahes sündmusi saaks meelevaldselt tõlgendada ning oleks võimalik silte kleepida.

Saksamaa majandusliku olukorra kohta on juba ajalootundidest teada, et riigi majandus oli enne 1933. aastat väga kehvas seisus. Vohas hüperinflatsioon. Markadega köeti ahju ning leiva ostmiseks pidi olema kartulikotitäis raha kaasas. Miljonid inimesed olid ilma tööta. Paljud nälgisid, lõid aega surnuks ega olnud oma valitsejatega rahul. See teadmine oli noormehe loo alus.

Seda majanduslikku kaost kasutas ära jefreitor Adolf, osav kõnemees, aga halb inimene. Ta laskis end parlamenti valida ning sai kiiresti diktaatoriks. Nagu oli teinud Nõukogude Liidus Stalin. Ta pani rahva tööle ja lõpetas üleüldise majanduskaose. Nagu Stalin Nõukogude Liidus. See on fakt. Hitleri käsul hakati riigieelarve raha eest ehitama maanteid, elumaju ja ühiskondlikke hooneid, põllumajandus sai jalad alla, tööstus hakkas arenema, teadlaste tööd kasutati ära. Noormees kirjutas sellest. See pole fašismi ülistamine, nagu pärast kleebitud siltidelt sai lugeda.

Tõsi on seegi, et Hitleril nagu ka Stalinil olid rahva selekteerimise kombed, mis on mõlemal juhul karmilt hukkamõistetavad. Diktaatorid arendasid sõjatööstust ja kasutasid selleks muu hulgas ka vangide ja represseeritute tasuta tööd. Saksa rahva puhul on tänaseni tähelepanuväärne, et Hitleri sigaduste eest peavad aina andeks paluma ka need põlvkonnad, kelle vanematelgi polnud tollaste sündmustega mingit kokkupuudet, Venemaal ei pea keegi midagi andeks paluma. 

Viha teistsuguste vastu 

Ärapanemiskampaania on vaibunud sama üleöö, nagu see algas. Isegi Venemaa telekanalid ei näe enam vaeva. EKRE-t nimetatakse nüüd äärmusparempoolseteks. Targemad inimesed ütlevad, et taolisi poliitikuid on Euroopa parlamentides olnud juba aastaid. Nimetatagu EKRE-t kuidas tahetakse, tegemist on Eesti poliitilisel maastikul igati normaalse kollektiiviga. Arusaadav, et vanadele tegijatele teeb esialgu viha, et EKRE kõnepruuk ja arvamised on teistsugused ega lange üldise joonega kokku. Ütlevad otse välja, mida mõtlevad. Räägivad sellest, millest ka vanad tegijad tahaksid rääkida, aga ei julge. Nagu seda, et ollakse küll imporditud lolluste vastu, aga näe, neid sunnitakse seda täitmiseks võtma.

EKRE liidrid ei raputanud tuhka pähe. Kollektiiv ei lõhenenud sisemiselt. Madisoni kaitsti ka sõbralikul kohtumisel USA saatkonnaga.

Selgroog pidas vastu. Poliitkannibalide pidusöök ei läinud korda. Läänest ja idast jäi tunnustus tulemata.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/670353/tiit-made-kuidas-poliitkannibalid-tahtsid-ekre-ara-suua