Ülo Vooglaid | Milles peaks riigireform seisnema?

Algul räägiti omavalitsusreformist, siis üha enam haldus- ja haldusterritoriaalsest reformist, siis neist läbisegi, siis riigireformist ja nüüd juba ka riiklikust kohahaldusest. Toompeal riigieelarvet jagavad isikud on korduvalt kärpinud omavalitsuste tulubaasi, seadnud põhjendamatuid tõkkeid ja veeretanud omavalitsustele ülesandeid, mille täitmine ei ole neile jõukohane. Presidentki lisab hagu ja innustab ükskord ometigi seda reformi ära tegema, ehkki ei kujuta ette, mida oleks vaja saavutada ega tea, kuidas toimida. 

Sundliitmine tähendab riigipööret? 

Asjamehed-naised, kes on Toompeale või Kadriorgu sattunud, arvavad, et neil on õigus otsustada, kuidas teised inimesed peavad elama. Paraku ei taha nad kuuldagi sellest, et iga otsusega käib kaasas kohustus vastutada selle eest, mis kaasneb otsuse täitmisega.

Otsustajaks aga on inimesed ja nende kogumid, mitte asutused. Riigikogul ja valitsusel on küll õigused, aga on ka kohustus tegutseda põhiseadusega kooskõlas, hoolimata sellest, kas see kellelegi meeldib või ei.

Paragrahvis 154 on kirjas, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.

Omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või siis temaga kokku leppides. Seadusega pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.

On kostnud üleskutseid teha asi ära sundkorras, vägivaldselt, elanike tahtest sõltumata. Omavalitsuste vägivaldse muutmise kava saab pidada riigipöördekatseks.

Kui rahvas ei tunne kurjust, rumalust ja valelikkust ära või tunneb küll, ent ei tee välja, võivad tagajärjed olla katastroofilised. See, mis algul tundub veider ja tühine, muutub jõhkruseks, mis lämmatab arukuse, õigluse ja väärikuse. Põhjendamatu autoriteedistruktuuri kujunemise ja püsimise eelduseks on saladus.

Riik on üleni ebaefektiivne. Jah, ka omavalitsused on ebaefektiivsed. Praegu pole kuigi oluline, kus valla-linna piirid kulgevad. Väidetakse, et valdade liitmisega saaks  veidi palgaraha kokku hoida. Selleski ei maksa väga kindel olla. Seoses töökoormuse kasvuga on paljude meelest õiglane tõsta nende palka, kes ametisse edasi jäävad. 

Riik on bürokratiseerunud 

Ametialast asjatundlikkust ei ole ette nähtud, nõutud on kuulumine õigesse erakonda ja ustavus. Nõutav on saladusehoidmine.

Ametiasutused, sh omavalitsused, on vaja depolitiseerida. Vastasel juhul ei ole võimalik riiki ega selle alasüsteeme edasi- ega tagasisidestada ja riik on endiselt juhitamatu.

Kõne all peaks olema Eesti kui elukeskkond, mitte haldus või reform. Elamiseks on vaja sellist produktiivset tegevust, mille tulemust peetakse väärtuseks ja seda vajatakse.

Kas omavalitsusel on õigus korraldada peale tootmise ka kaubandust, varustust, turustust, reklaami, sidet, rahandust, õpet ja tervishoidu ning ehitada vallarahva jaoks vajalikele asjatundjatele kortereid?  Õigus on korraldada lumekoristust, fekaali- ja õpilastevedu, registreerida sünde ja surmi.

Riigikogu ja valitsus ei saa kujundada inimeste elukeskkonda, nad saavad luua ja peaksid looma rahuldavaks peetava keskkonna rajamise eeldused.

Riiklik (vertikaalne) regulatsioon saab toimida vaid koos horisontaalse (omavalitsusliku ) regulatsiooniga. Õigusi on kõigil palju, aga enamik inimesi ei saa neid kasutada, sest kellelgi pole kohustust luua ja hoida õiguste kasutamiseks vajalikke eeldusi, sh haritust, informeeritust ja kogemust. Kes ettevõtlusest üldse midagi taipab, see teab sedagi, et efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon. Ettevõtluses edu saavutamiseks tuleb saavutada, et rahuldav oleks kõik, millest ettevõtlus sõltub. Seejuures on esmatähtis müük. Kui väikeettevõtlus on maal – linnadest ja transpordisõlmedest kaugel – samamoodi maksustatud kui linnas, kus infrastruktuur on enam-vähem laitmatu, transpordikulud väiksed ja kõik kohad on tööjõudu täis, siis on väikeettevõtluse väljasuremine (loe: töökohtade kadumine ja piirkonna vaesumine) ainult aja küsimus. Suured alad ongi juba tühjaks valgunud. Ametnikud ja saadikud või nende nõunikud, kes seda ei arvesta, on kas pimedad, juhmid või kurjategijad.

Iseseisev saab olla riik ja rahvas, mitte majandus. Selleks, et kogu raha läheks kohe välismaa pankadesse ja elanikud saaksid seda pisku-kaupa ostudeks, on võetud kasutusele ranged meetmed. Eesti ei saa iialgi majanduslikust madalseisust välja, kui meie raha on võõraste käes ja teenib võõraste huve.

Hoiu-tootmisühistute rajamist on muudetud aina võimatumaks. Miks peaks normaalne inimene hoidma oma raha kellegi teise taskus, pealegi nende omas, kes on harjunud teistel nahka üle kõrvade tõmbama?

Sõjaeelne Eesti vabariik sai kasvuhoo sisse alles siis, kui rajati riiklikud ekspordifirmad (võieksport, munaeksport, lihaeksport), kui seati sisse konsulentide süsteem ja kvaliteedikontroll, kui kaotati  liigkasuvõtmisele orienteeritud puukide-parasiitide tegevusvabadus.

Eesti nn haridussüsteemis on ette nähtud, et lapsed teaksid seda, mida on vaja teada, et järgmisse õppeasutusse pääseda. Kuskil pole aga ette nähtud saavutada loodusrütmides ja suurtes süsteemides orienteerumise oskust, otsustusvõimet, eesmärgistamise ja eesmärgistatud süsteemides iseseisva tegutsemise võimet. 

Kuidas teele tagasi saada 

Eesti nägemiseks peaks olema küllalt palju vaatepunkte ja peab arvestama, et meie riik on mitte ainult territoorium, majandusruum ja transiidikoridor, vaid ka kultuuriruum, kommunikatsiooniruum, elukeskkond ja rahvusvahelise suhtlemise subjekt.

Vaatajadki pole ühesugused. Inimeste hinnangud ei sõltu peamiselt sellest, mis on, vaid sellest, mida tahetakse ja loodetakse, millest on unistatud ja mida usutakse.

Oluline on kohalik omavalitsus, mitte haldusterritoorium. Suur osa rahvast on riigist võõrdunud ja suure osa elanikkonna jaoks on riik võõrandunud. Omavalitsuse kaudu oleks veel võimalik olukorda päästa. Ilma teoreetilise ja metodoloogilise aluseta ei saa selliseid reforme nii korraldada, et pärast poleks piinlik. Tähelepanu keskmes peaks olema inimene, tema elu ja  elukeskkond, mitte ametnike õigus teha ettekirjutusi.

Ka koalitsiooniläbirääkimistel räägitakse peamiselt rahast ja võimust, mille abil raha teha, saada ja jaotada. Olukorras, kus inimesed peavad nädalate viisi nõu, aga sõnastamata on nii siht kui ka eesmärk, pole rõõmustamiseks mitte mingit põhjust.

Rahva teenimiseks on vaja teistsugust ettevalmistust ja teistsugust orientatsiooni. Samal kursi ei või jätkata.

Kui ideid ei ole, on vaja dialoogi, milles sõnastatakse nii kraavis oleku põhjused kui ka meetmete süsteem, et teele tagasi saada.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/672055/ulo-vooglaid-milles-peaks-riigireform-seisnema#.VSOFXJN0G44.facebook