VARRO VOOGLAID: Pressinõkogu sõnul ei riku SAPTK kujutamine Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse instrumendina ajakirjanduseetika põhimõtteid
Pressinõukogu
tegi täna teatavaks oma otsused kahe kaebuse osas, mille hiljuti SAPTK
nimel esitasime, asudes mõlemal juhul seisukohale, et ajakirjanduseetika
põhimõtete rikkumist ei ole toimunud. Otsuseid lugedes tekkis esmalt
tõsine kahtlus, et tegu ägaõib olla terase aprillinaljaga, aga paraku
see vist nii ikkagi ei ole.
Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:
Eelneva taustal olen taas kord sunnitud väljendama siirast mure meie ühiskonna ja kultuuri (sh meedia) suundumuste pärast. Meedia hävitab ise oma usaldusväärsust ja me näeme iga päevaga üha enam, kuidas inimesed suhtuvad sellesse lihtsalt kui propagandainstrumenti, just nagu see oli nõukogude ajal.
Ja tõepoolest: kas me mitte ei näe siin väga selgelt tuntud mustri kordumist? Kui nõukogude ajal tembeldati ideoloogilisi vaenlasi (ehk kommunistliku ideoloogiaga mittenõustuvaid inimesi) meelevaldselt kodanliku lääne käsilasteks, siis nüüd tembeldatakse maailmavaateliselt ebamugavaid (st liberalismi, relativismi ja sotsialismi dogmadega mittenõustuvaid) isikuid ja ühendusi Putini käsilasteks. Ja seda kõike saab meedia teha täiesti karistamatult.
Ma ei hakka seda asja lähemalt kommenteerima, vaid toon lihtsalt välja oma vastuse Pressinõukogule, milles on probleem konkreetselt lahti kirjutatud. Kui midagi muud sellest kõigest kasu ei ole, siis vähemalt nii palju, et inimesed näevad, mil moel meedia tegutseb ja ringkaitsesse tõmbub. Loodetavasti on see kasulik materjal ka ajakirjanduse õppejõudedele ja üliõpilastele ning ajaloolastele, kes hakkavad tulevikus uurima, kuidas meedia oma usaldusväärsuse lõplikult minetas.
Minu vastus Pressinõukogule (1. aprill 2015):
Kanal 2 suhtes esitatud kaebuses osas otsustas Pressinõukogu, et kuivõrd saates pealkirjaga “Kuidas peatada Putinit?” (2. osa), mis rääkis ühemõtteliselt ja ainult Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest naaberriikides, näidati küll kaadreid SAPTK meeleavaldusest ja pressikonverentsist, ent SAPTK nime otseselt ei mainitud, siis ei ole SAPTK-le viidatud:
“Pressinõukogu otsustas, et Kanal 2 ei
ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Kuigi saates näidatakse
kooseluseaduse vastu korraldatud meeleavaldusi, ei viita ükski saates
esinenud ekspertidest SAPTK-ile.”
Eesti Päevalehe suhtes esitatud kaebuse osas asuti seisukohale,
et väide, nagu oleks SAPTK toetanud EKRE voldikute väljaandmist, ei
kujuta endast ajakirjanduseetika põhimõtete rikkumist, kuna
Pressinõukogu arvates ei ole kõnealuses artiklis kirjutatud seda, mida
seal kirjutati:
“Pressinõukogu otsustas, et Eesti
Päevaleht ei ole eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu.
Pressinõukogu hinnangul ei ole artiklis kirjas, et toetati EKRE
poliitikute voldikute trükkimist, vaid viidatud reklaamidele, kus
soovitati vältida kooseluseaduse poolt hääletanud riigikogulasi.”
(Võrrelgem seda seisukohta artiklis kirjutatuga ja otsustagem ise,
kui adekvaatne Pressinõukogu seisukoht on: “SA Perekonna ja
Traditsioonide [sic] Kaitseks (SAPTK) toetas muu hulgas nende [st EKRE]
reklaamvoldikute trükkimist.”)
Kaadrid
Kanal 2 saatest “Kuidas peatada Putinit?” (II osa). Kui siin ei ole
viidatud selgelt ja ühemõtteliselt SAPTK-ile, siis kellele või millele
siin viidatud on?
Nagu ma vastuses Pressinõukogule kirjutasin, tekib nüüd tõsine
küsimus, kas edaspidi võibki ajakirjanduses vabalt kujutada konkreetseid
isikuid ja ühendusi Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse vahendina,
eeldusel, et nende nime otseselt ei mainita – isegi, kui sellise kuvandi
loomiseks puudub absoluutselt igasugune faktiline aluspõhi. See on
küsimus, mis vääriks eraldiseisvana avalikku tähelepanu.Eelneva taustal olen taas kord sunnitud väljendama siirast mure meie ühiskonna ja kultuuri (sh meedia) suundumuste pärast. Meedia hävitab ise oma usaldusväärsust ja me näeme iga päevaga üha enam, kuidas inimesed suhtuvad sellesse lihtsalt kui propagandainstrumenti, just nagu see oli nõukogude ajal.
Ja tõepoolest: kas me mitte ei näe siin väga selgelt tuntud mustri kordumist? Kui nõukogude ajal tembeldati ideoloogilisi vaenlasi (ehk kommunistliku ideoloogiaga mittenõustuvaid inimesi) meelevaldselt kodanliku lääne käsilasteks, siis nüüd tembeldatakse maailmavaateliselt ebamugavaid (st liberalismi, relativismi ja sotsialismi dogmadega mittenõustuvaid) isikuid ja ühendusi Putini käsilasteks. Ja seda kõike saab meedia teha täiesti karistamatult.
Ma ei hakka seda asja lähemalt kommenteerima, vaid toon lihtsalt välja oma vastuse Pressinõukogule, milles on probleem konkreetselt lahti kirjutatud. Kui midagi muud sellest kõigest kasu ei ole, siis vähemalt nii palju, et inimesed näevad, mil moel meedia tegutseb ja ringkaitsesse tõmbub. Loodetavasti on see kasulik materjal ka ajakirjanduse õppejõudedele ja üliõpilastele ning ajaloolastele, kes hakkavad tulevikus uurima, kuidas meedia oma usaldusväärsuse lõplikult minetas.
Minu vastus Pressinõukogule (1. aprill 2015):
Tere!
Tänan teate eest. Paraku jääb sellistest
otsustest mulje – eriti Kanal 2 suhtes esitatud kaebuse osas –, et
ajakirjanduslikud ringkonnad on tõmbumas ringkaitsesse, just nii, nagu
Siim Nestor oma hiljutises üleskutses seda näha soovis.
(1) On lihtsalt uskumatu, et oleme jõudnud
olukorda, kus ajakirjandus võib luua isikutest täiesti meelevaldset
kuvandit ilma, et selle eest tuleks võtta mingigi vastutus. Kanal 2
saade rääkis ühemõtteliselt ja ainult sellest, kuidas Venemaa
teostab naaberriikides oma vaenulikku mõjutustegevust ning selles
kontekstis esitati ka SAPTK tegevust, kaadritega nii meie
pressikonverentsist, kus esitlesime EMORi uuringut kui ka meie
meeleavaldusest, olgugi, et meil ei ole Venemaa võimuringkondade ega
mõjutustegevusega absoluutselt mitte mingisugust pistmist.
Asuda nüüd seisukohale, et saates “ei ole
viidatud SAPTK-le”, on otsene vale ning püstitab küsimuse, kellele siis
kõnealustes kaadrites viidatud on, kui nii näidatud pressikonverents kui
ka meeleavaldus oli korraldatud ainuisikuliselt SAPTK poolt ja
portreteerivad SAPTK juhte. Samuti tekib nüüd küsimus, kas edaspidi
võibki ajakirjanduses vabalt kujutada SAPTK-i Venemaa vaenuliku
mõjutustegevuse vahendina, eeldusel, et SAPTK-i nime otseselt ei mainita
– olgugi, et selleks puudub absoluutselt igasugune faktiline aluspõhi.
Lähtudes Pressinõukogu lähenemisest võiks
siis näidata nt pedofiiliavõrgustikust rääkivas saates kaadreid ka meie
riigi juhtpoliitikutest, selgitades, et tõsiseid kahtlusi on ka selle
osas, kas meie poliitilisse juhtkonda ei ole imbunud pedofiile, ning
siis pärast nende isikute protestide korral selgitada, et kuivõrd ühegi
poliitiku nime konkreetselt ei mainitud, siis ei ole kellegi suhtes
mingit reaalsust moonutavat ega eksitavat infot levitatud.
(2) Mis puutub EPL-i suhtes langetatud
otsust, siis ka see on arusaamatu. Fakt on see, et SAPTK ei ole toetanud
ühegi EKRE reklaamvoldiku väljaandmist, vaid on andnud omal algatusel
välja voldikuid, milles on teiste hulgas tõstetud esile ka EKRE
kandidaate (samuti IRL-i, Keskerakonna ja Vabaerakonna kandidaate).
Vaielda võib selle üle, kas meie voldikute levitamine kujutab endast
keelatud annetuse tegemist või ei kujuta – ja meie hinnangul ei kujuta
–, aga väljaspool igasugust kahtlust on see, et SAPTK ei ole toetanud EKRE voldikute
väljaandmist. Seega on EPL-i väide ühemõtteliselt vale ning
Pressinõukogu otsuse tulemusel tekib küsimus, kas võibki
ajakirjandusväljaanne kirjutada asju, mis tõele ei vasta.
Oleksin väga tänulik info eest selle
kohta, millised isikud konkreetselt osalesid kõnealuste otsuste
langetamisel Pressinõukogus. Kui selline võimalus eksisteeriks, tahaksin
kindlasti kõnealused otsused vaidlustada, sest tegu on põhimõttelise
küsimusega.
Lugupidamisega,
Varro Vooglaid
0 kommentaari:
Postita kommentaar