Tagasi kommunismi.
„Ükskõik mis asutust me luua ei ürita, näeb see lõpuks ikka välja nagu kommunistlik partei.“
Just see Venemaa legendaarse peaministri Viktor Tšernomõrdini tsitaat
meenus mulle kui ma kuulsin Reformierakonna valimislubadust Tallinnas
lasteaia tasu ära kaotada. Tasuta ühistransport. Tasuta lasteaed. Tasuta
kõrgharidus. Maamaksu vabastus. Munitsipaalpood.
Kommunistliku korra ajal sellest ainult unistati aga tänapäeval on see reaalsus.
Olen juba siinsamas blogis varem kirjutanud, et meie tänane rahandusministeerium on sama suur kui kunagine Plaanikomitee. Samas ei ole plaane ja ettevõtted kuuluvad eraomanikele. Töötajaidki Eestis viiendiku võrra vähem.
Meil on kõikvõimalikke regulatsioone suurusjärgu võrra rohkem kui oli kolmkümmend aastat tagasi. Ei ole enam eluvaldkonda, kus võib ise oma peaga mõelda ja tegutseda. Ja vastutada.
Vaadates ministeeriumite ja erinevate ametite uusi kasvavaid peakontoreid on selge, et regulatsioone tuleb ainult juurde mitte ei jää vähemaks. Vahepeal tehakse rahva lollitamiseks bürokraatia vähendamise töögrupp aga tegelik elu läheb ikka samamoodi edasi.
Meil ei jätku majanduse jaoks töökäsi ja neid tuleb majanduseliidi arvates juurde meelitada. Nii nagu nelikümmend aastat tagasi. Meie majandusminister arvab, et majandus areneb paremini kui ministeeriumist aktiivselt juhitakse. Viisaastakust on saanud rahastusperiood. Ainult plaane ei ole endisel kujul. Meie valitsus võitleb alkoholiga. Jne.
Kas ainult mulle tundub, et me oleme siin juba olnud?
Reformierakonna poliittehnoloogides ei ole seni olnud põhjust kahelda. Just nemad on rahva meelsust kõige paremini tunnetanud. Kas tänane loosung tähendab, et me olemegi tagasi jõudnud sinna, kust me ära põgenesime?
Kas meie kohta võiks siis öelda, et ükskõik kas me ehitame sotsialismi või kapitalismi aga samasse kohta jõuame me ikka välja?
Huvitav, millal kork eest ära lendab ja laulev revolutsioon vol2 algab?
Allikas: http://www.indrekneivelt.eu/2017/07/20/tagasi-kommunismi/
Kommunistliku korra ajal sellest ainult unistati aga tänapäeval on see reaalsus.
Olen juba siinsamas blogis varem kirjutanud, et meie tänane rahandusministeerium on sama suur kui kunagine Plaanikomitee. Samas ei ole plaane ja ettevõtted kuuluvad eraomanikele. Töötajaidki Eestis viiendiku võrra vähem.
Meil on kõikvõimalikke regulatsioone suurusjärgu võrra rohkem kui oli kolmkümmend aastat tagasi. Ei ole enam eluvaldkonda, kus võib ise oma peaga mõelda ja tegutseda. Ja vastutada.
Vaadates ministeeriumite ja erinevate ametite uusi kasvavaid peakontoreid on selge, et regulatsioone tuleb ainult juurde mitte ei jää vähemaks. Vahepeal tehakse rahva lollitamiseks bürokraatia vähendamise töögrupp aga tegelik elu läheb ikka samamoodi edasi.
Meil ei jätku majanduse jaoks töökäsi ja neid tuleb majanduseliidi arvates juurde meelitada. Nii nagu nelikümmend aastat tagasi. Meie majandusminister arvab, et majandus areneb paremini kui ministeeriumist aktiivselt juhitakse. Viisaastakust on saanud rahastusperiood. Ainult plaane ei ole endisel kujul. Meie valitsus võitleb alkoholiga. Jne.
Kas ainult mulle tundub, et me oleme siin juba olnud?
Reformierakonna poliittehnoloogides ei ole seni olnud põhjust kahelda. Just nemad on rahva meelsust kõige paremini tunnetanud. Kas tänane loosung tähendab, et me olemegi tagasi jõudnud sinna, kust me ära põgenesime?
Kas meie kohta võiks siis öelda, et ükskõik kas me ehitame sotsialismi või kapitalismi aga samasse kohta jõuame me ikka välja?
Huvitav, millal kork eest ära lendab ja laulev revolutsioon vol2 algab?
Allikas: http://www.indrekneivelt.eu/2017/07/20/tagasi-kommunismi/
0 kommentaari:
Postita kommentaar