RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 18. november 2017

MATTI ILVES: ÜHEST RAAMATUST

Sain kingituseks raamatu "SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks" poolt, kuna olen nende püsitoetaja. Raamat pakkus huvi kohe esimesest leheküljest alates.

Koostajad: Timo Vihavainen, Marko Hamilo ja Joonas Konsting
"Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt" ja algas see tähelepanuväärse manifestiga, mille peaaegu kogupikkuses siin ka ära toon, väljaarvatud üks lõik, mis tutvustab lihsalt raamatu autoreid.

USALDA OMA MÕISTUST, sõltumatu haritlaskonna manifest:

"Spare audel! Julge olla tark! Julge kasutada oma mõistut, kirjutas Immanuel Kant ajajärgul, mida kutsutakse valgustusajaks. Vabad hinged söendasid seda üleskutset järgida ja Euroopa tsivilisatsioon arenes tänapäevaseks just seepärast, et selle parimad esindajad esitasid väljakutse kõigile harjumuspärasele, autoriteetidele ning tabudele, isegi neile, mida riigi seadused ja vägivallaaparaat üritasid kaitsta.
Vabadus iseenesest on väärtus ja lääne tsivilisatsioonis põhiväärtusi. Kuid on teisigi väärtusi ja neid tähtsuse järgi reastada võib olla tõline probleem. Vabadus- kui mõelda sõna- ja mõttevabadust - on siiski eriseisundis. See on tingimatu. Vabadusest loobumine viib vääramatult orjusse.

Orjuse kaotamine oli läänemaise kultuuri suuri saavutusi, mis ei tulnud kätte ilma võitluse ja tagasilöökideta. Kuid nagu demokraatiagi, ei ole vabadus kunagi lõplikult valmis ja igavesti püsiv nagu perekonna väärtesemed, vaid seda tuleb üha uusesti lunastada. Vabadus kaotatakse, kui selle olemust ei mõisteta, ja seda ei mõistetagi, kui iga sugupõlv vabaduse olemusse ei süüvi. Vabaduse eest peab ikka ja jälle võitlema või vähemalt olema kursis sellega, mida varasemad põlved selle heaks on teinud.

Vabaduses ei ole hinnalisem see, et võimalikult paljud saavad üha rohkem rahuldada oma himusid. Need põhimõtted on omavahel vastuolus ja optimum ei ole ka siin võimalik ilma enesepiiranguta. Kuid see pole asja kõige olulisem joon. Tähtis on, et mitte kedagi ei sunnitaks kummardama sellist poliitilist, usulist vüi teaduslikku seisukohta, mida ta ei usu ega kiida heaks. Inimese tegevusvälja võidakse kitsendada, kuid tema mõtte- ja väljendusvabadust ei ole kellelgi õigust piirata isegi siis, kui keeluga loodetakse jõuda positiivsetele tulemustele.

Kuigi vabadust kaitsnud poliitiline radikalism, eeskätt selle maksistlik vorm, on muutunud omaenda karikatuuriks. Kultuurimarsistide ja Ameerikas isegi ligeraalide järglased on nüüd muutunud vabadusevastaseks jõuks. Nad toetavad tsensuuri, üritavad korraldada inimeste eraelu ja kammitseda vaba mõtlemist, nõudes teistelt ja kasutades ise labast orwellilikku newspeak´i, uuskõnet, mida nimetatakse poliitiliseks korrektsuseks.

Haritlaskond, kes selle klassikalise uurija Karl Mannheimi sõnul olid ajast-arust mantrasid leierdavaks, hea- ja pahatahtkike tohmanite, kasutute idiootide karjaks. See kari käsib oma liikmeil järgida usudogmat, mille põhiväited on ise tunnistanud alusetuks juba möödunud aastatuhandel.

Siiski on endast märku andmud ka vastasjõud: kõigis tähtsamates Euroopa riikides on tekkinud liikumisi, kes on visanud kinda kaevikutesse jäänud vasakintelligentile. Uute jõude loosungid on tihti olnud konservatiivsed ja tihti populistlikud või parempoolsed. Nende liikumiste poliitiline värving ja uuele ilmingute osaks saanud vastuvõtt on riigiti sõltuvalt riigi traditsioonidest. Üks on aga siiiski selge: Euroopa ja kogu lääne tsivilistatsioon on jõudnud arenguetappi, mis ohustab nende olemasolu. Liiga kaua on liigutud suunas, mis enam ei juhi positiivse arengu poole. Liiga kaua on järgitud prohveteid, kelle sõnumit enm ei kanna tõde.

Vasakpoolsus, mis kunagi vastandus rõhumisele ja türanniale, ei paku tänapäeval alternatiivi kusagil ega millelegi. Mõttetasandil, vaimu kuningriigis on see muutunud tähtsusetutest asjadest lobisemiseks. Poliitiliselt aher, üritab vasakpoolsus oma positsioone tugevndada tsensuuri ja demagoogiaga. See on allakäigutee ja moraalse kaotuse tunnistamine.

Selle raamatu autorid esindavad mitmesuguseid vaateid, mis artiklitest hõlpsasti selguvad. Neile kõigile ühine on aga aususe põhimõte. Autorid on tüdinenud sellest, et avalikus väitluses tahetakse eirata mõistuse häält ning korvata see demagoogia ja tensuuriga ning tõeväänamisega. Me ei ole populistid, kui selle all mõlda lihtrahva poliiitiliste kirgede seljas ratsutamist, väljamõldud õuduspiltide maalimist ja illusoorse lahenduste lugamist. Populism selles tähenduses ei kuulu ühegi siinkirjutaja huvideringi. Küll peavad nad end lääne kultuuri niisuguse vabadusideoloogia pärijateks, mis on valitsenud nii Edmund Burke´i konservatismis kui ka John Stuart Milli liberalismis.

Veel paar aastat tagasi ei tundnud autorid üksteist, kuid said kokku Internetis sõna- ja mõttevabaduse ning "vihakõne" omavahelise suhte üle arutledes. Vihakõne häbimärgistamise sildi all piirati Soomes räigelt ja tendenslikult sõnavabadust ning mõisteti orwllikult hukka nn mõtteroimade eest. Siinkirjutajad ei saanud sellega leppida. ...

Jumal tänatud, marksism paistab olema jõudnud loojangusse. Enam ei oota keegi sellelt poliitilisi algatusi, veel vähem peetakse seda poliitiliselt ohtlikuks. See on paljuütlev tõsiasi. Poliitiliseks ohuks võivad aga ujuneda ohjeldamatu ja naiivme parempoolsus ning populasm, mida vastutustundetu vasalpoolne poliitika toidab tsentristlike rühmituse ja vaimselt klammerdanud haritlaskonna abiga. Kui loomulikku arengut takistatakse, kasvab pingeoht. Lõpus maandatakse pinged vägivalla teel, see on aga alati soovimatu ja halb lahendus.

Vastukaaluks ohtudele, mida praegune ja eriti tulevane aeg meile toob, on õige naasta vabaduse läänemaise põhimõtte juurde, matkima või väärtustama ning vajaduse kohaselt edasi arendama.

Maha orjus, lömitamine ja argpükslus! Elagu vabadus, vastutus ja mõistus!"

Timo Vihavainen

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP