Mart Helme: Missuguseks kujuneb Eesti, kui seda juhivad üksnes liberaalid?

Mart Helme

Meedia usinal kaastegevusel on valimiste eel taas käivitatud Reformierakonna ja Keskerakonna vastandumismäng. Mõlemad osapooled – ja meedia – püüavad meeleheitlikult jätta muljet, nagu erineks vastandujad põhimõtteliselt teineteisest ja nagu ootaks Eestit emma-kumma juhtimisel ees kardinaalselt erinev areng. See kõik on pettus. See kõik on silmamoondus. Tegelikkuses ei erine Reformierakond ja Keskerakond teineteisest mitte üheski põhimõttelises küsimuses, nn vene küsimus kaasa arvatud.

Keskerakond tõestas seda võimule tuleku järel, kui pööras selja kõigile oma senistele seisukohtadele – presidendi otsevalimine, Rail Baltic, e-valimised, haldusreform, euroskepsis, kõhklev toetus kooseluseaduse tühistamisele, maksutõusud, immigratsioonikriitilisus – ning jätkas sisuliselt tõrgeteta samal kursil kui võimult langenud Reformierakond.

Miks? Väga lihtne: sest esiteks on Keskerakond täiesti põhimõttelage ja teiseks on nad samasugused liberaalid nagu reformerid, vasakpoolsed nagu sotsid ja silmakirjatsejad nagu libakonservatiivsed isamaalased.

Kuigi me täna veel ei tea, missugused saavad täpselt olema eelseisvad valimistulemused, võime siiski nii või teisiti maha joonistada need sammud ja suundumused, mis ootavad Eestit ees liberaalide – ja nagu eespool näitasime, pole vahet kas peaministri partei on Kesk või Reform – juhtimisel.
Esiteks. Esimese ja kõige olulisemana jätkub Eesti Vabariigi põhiseaduse süstemaatiline ja järjekindel rikkumine ning riigi suunamine rahvusriikluse ja eestlaste rahvuskodu põhimõtetelt kodanikkonnal põhineva riigimudeli suunas. See tähendab järgneva nelja aasta jooksul kodakondsuse andmist mitte üksnes siinsetele hallipassiomanikele vaid kõigile Eesti alalistele elanikele ning topeltkodakondsuse seadustamist. See tähendab ühtlasi Eesti piiride senisest veel suuremat avamist tööjõule – mis eelkõige saabub slaavi riikidest – aga ka paindumist rahvusvahelise surve ees aktsepteerida nn. „pagulasi” kolmandast maailmast.

Loomulikult kasvab siit välja vajadus eesti keel veelgi enam koomale suruda ning kuigi järgneva nelja aasta jooksul vene keelele vaevalt et ametlikult teise riigikeele staatus antakse, saab see praktikas eesti keele üle üha enam domineeriva positsiooni, samal ajal kui Eesti nn kultuurkeeleks kujuneb ülikoolide jätkuva „rahvusvahelistamise” tingimustes inglise keel.
Teiseks ootab meid ees ühiskonna suukorvistamine, mille aluseks on juba praegu ainsaks ja ainuõigeks kuulutatud liberaalse demokraatia viha- ja libauudiste eest kaitsmise vajadus. See tingibki kiired sammud nn vihakõneseaduse välja töötamiseks ning riigikogus läbi surumiseks. Kiirustamise praktiliseks põhjuseks on muidugi ka kartellierakondade soov oma positsioone kriitika eest kaitsta ning sisuliselt tähendab seesuguse seaduse vastuvõtmine ühiskonna ja teisitimõtlejate suukorvistamist.

Klassikalises tähenduses on see tsensuuri kehtestamine ja seega taas meie põhiseaduse rikkumine, sest põhiseadus ütleb selgelt: tsensuuri ei ole.
Kolmandaks redefineerivad liberaalid otsustavalt perekonna mõiste, loobudes täielikult „iganenud”, vaid ühest mehest, ühest naisest ja lastest koosneva perekonna pidamisest ühiskonna vundamendiks ning „rikastades” perekonna definitsiooni kõikvõimalike homo- ja transkooslusteni välja. Kõik, kes
sellega ei nõustu, kuulutatakse homofoobideks, vihaõhutajateks, ühiskonna lõhestajateks jne ning sunnitakse vihakõne seadust rakendades vaikima. Muidugi tähendab see ka homoajupesu, sooneutraalsuse ja agressiivse feminismi massiivset tungimist meie koolidesse ja lasteasutustesse, kus õpetajad-kasvatajad peavad oma loomuomased moraalsed tõekspidamise maha suruma.
Kõik see on jätkuks juba praegustele tendentsidele, kus demokraatia on üha enam muutumas ebaoluliseks fassaadiks.

Neljandaks. Senisest veelgi usinamalt jätkub Eesti suveräänsuse loovutamine Euroopa Komisjoni bürokraatidele ja vabatahtlik liikumine europarlamendi liberaalide poolt Euroopa Manifestis eesmärgiks seatud rahvustejärgse Euroopa poole.
See eesmärk saavutatakse seda kergemini, et kodakondsuse andmisega siinsetele venelastele ning muudele „uutele eestlastele” kaasneb nende osalemine ja kandideerimine mitte üksnes kohalikel valimistel, vaid ka riigikogu valimistel. See tähendab aga, et eestlased kaotavad suhteliselt kiiresti igasuguse kontrolli oma riigi üle.

Viiendaks. Investeeringute ligimeelitamise sildi all jätkatakse Eesti muutmist praegusest poolkolooniast, kust korporatsioonid kapitali vaba liikumise põhimõtet meie allaheitlikul nõusolekul kuritarvitades meie rahvuslikke rikkusi süle ja seljaga välja veavad, täielikuks kolooniaks.
Selle tulemusena on üksnes aja küsimus, millal loobutakse väliskapitali kasuks nii meie põlevkivist ja fosforiidist kui ka metsa- ja põllumaast. Kaasnevaks kahjuks on muidugi maapiirkondade edasine tühjenemine, sealse sotsiaalse ja füüsilise infrastruktuuri allakäik ning väljaränne.
Lõpetuseks. Kõigile neile meie põhiseadust, meie rahvuslikku enesemääramisõigust ja meie peremeheks olemist oma ajaloolisel kodumaal jalge alla tallavatele protsessidele seisab ainsana tões ja vaimus vastu Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Just selle pärast oleme ka alaliselt turmtule all.

Mart Helme,
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/mart-helme-missuguseks-kujuneb-eesti-kui-seda-juhivad-uksnes-liberaalid/