Kaitskem üheskoos perekonda - "Pereraadio": Topeltstandardid ajakirjanduses

Täna õhtul kell 19.00 on Pereraadio eetris saade Objektiiv, kus Markus Järvi ja EKRE ase­esimees Martin Helme räägivad EKRE-t tabanud laimu­kampaaniast, Eesti poliitikast, uus­marksismi võidu­käigust ja konservatiivsest revolutsioonist. Telefoni vahendusel oli saates kohal ka Veiko Vihuri.
Martin Helme avalikustas, et sel nädalal rünnakute alla sattunud noore riigi­kogulase Jaak Madisoniga võeti ühendust USA saat­konnast ja avaldati soovi kohtuda, et otse­allikast tema seisu­kohti tundma õppida. Martin Helme, kes samuti väljaspool saatkonda aset leidnud kohtumisest osa võttis, kirjeldas seda kui viisakat ja sõbralikku, ent tunnistas, et tal tekkis hetkeks teatav paralleel omaaegse sotsialismi­leeri riikidega, mille poliitikas etendas olulist rolli Moskva saatkond. Helme lisas, et diplomaatide soov asukoha­riigi poliitikat paremini tundma õppida on mõistetav, kuid avalikkus peaks taolistest kohtumisest teadma.
Saadet saab kuulata ka alltoodud lingi vahendusel.

Link: http://pereraadio.ee/arhiiv/objektiiv/2015/150306_Topeltstandardid_ajakirjanduses.mp3

Read more...

"Õhtu", Hannes Võrno külaliseks on parlamendiliige Jaak Madison

Saate link: http://www.tv3play.ee/sisu/ohtu/577913

Read more...

KOOBAS: Ära usu süsteemimeediat

Vaid väikene näide süsteemimeedia erapoolikusest, kui Päevalehe ajakirjanik oma sundsallivusena näivate vaadetega mittenõustujad “friikideks” nimetab. Selline on tegelikult suurem osa sotsileheks peetava Eesti Päevalehe toimetusest, kusjuures suur osa nendesugustest tüüpidest(igasugused Lobjakad, Kasekampid jms fruktid) on aktiivsed pea kõikides suuremates väljaannetes. Pole siis ka ime, et nad kõik samasugust jama toodavad. Omasugustel on komme toota omasuguseid ja sellest tulenevalt tasuks distantsi hoida neist huvitavatest ajalehtedest.

Igasugused fabritseeritud lood või otsitud seosed 1930-date Saksamaa ja Madisonide vm vahel, on katse kujutada oma vaadete vastaseid vihaõhutajate või napakatena.
Kõige naljakam asja juures on see, et need Parised jt on aktiivselt kiitmas Ukraina ja sh pataljon AZOV tegevust. Azov on aga enamasti rahvuslastest koosnev ja nn “paremäärmuslikku” sümboolikat kandev üksus, mis peab eesmärgiks rahvusriiki. Üsna silmakirjalikud ajakirjanikud pugenud ajakirjandusse, kas pole?
http://euromaidanpress.com/wp-content/uploads/…/10/azov1.jpg

Allikas: http://koobas.net/2015/03/04/ara-usu-susteemimeediat/

Read more...

VARRO VOOGLAID: Mitte keelatud annetus, vaid põhiseadusega kaitstud sõnavabadus

Aktuaalne Kaamera pööras 22. veebruaril tähelepanu meie teavituskampaaniale, mille raames saatsime laiali sadu tuhandeid voldikuid, et tuletada inimestele üle Eesti meelde, kes olid kooseluseaduse läbisurujad ning milliseid poliitikuid võib ja milliseid ei või meie hinnangul pereväärtuste seisukohast parlamenti usaldada.
Seejuures väljendas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni sotsiaaldemokraadist esimees Ardo Ojasalu arvamust, et meie kampaania näol on tegemist keelatud annetusega ja et sellisena on meie ettevõtmine seadusevastane. Sama seisukohta kordas Ojasalu vastates Õhtulehe küsimustele.
Ojasalule sekundeeris poliitikaeksperdiks ja valimiste valvuriks tituleeritud homoaktivist Alari Rammo, kes avaldas samuti Aktuaalsele Kaamerale arvamust, et meie kampaania kujutab endast keelatud annetust, konflikti õhutamist ja hea valimistava rikkumist. (Huvitav, kas veel erapoolikumat “eksperti” ei õnnestunud Aktuaalsel Kaameral leida, pidades silmas kui naeruväärselt kallutatult, pahatahtlikult ja ajakirjanduseetika põhimõtteid rikkudes Rammo sügisel meie meeleavaldust Vikerraadios iseloomustas.)
Mida ma oskan selle peale kosta?
Nagu ma Õhtulehe ajakirjaniku küsimustele vastates selgitasin, on meie suhtes esitatud etteheited kummastavad, sest me ei ole ühelegi erakonnale ega kandidaadile mingisuguseid annetusi teinud ja keegi ei ole meilt mingisugust annetust vastu võtnud.
On väga imelik rääkida sellest, et keegi peaks meile selle eest midagi maksma, kuivõrd me pole üheltki poliitikult nende esiletõstmiseks isegi nõusolekut küsinud. Kui meie kampaaniat käsitleda keelatud annetusena, siis on loodud olukord, kus ainult parteid võivad enne valimisi oma seisukohti levitada ja teised kodanikuühendused peavad vait olema. See oleks aga absurdne.

Väljavõte SAPTK poolt erinevates ringkondades levitatud voldikust. Kui tegu on keelatud annetusega, siis millistes osades peaks erakonnad SAPTK-le seda tagastama?

Kui aga käsitleda keelatud annetusena igasugust kodanikeühenduste poolset sammu, mis on vastava tahtmise korral tõlgendatav rahaliselt hinnatava hüve andmisena kandidaatidele või erakondadele, siis tõusetub küsimus ka sellest, kas keelatud annetusi on teinud nt ERR ning teised tele- ja raadiojaamad, just nagu ka ajalehed-ajakirjad, pakkudes osadele kandidaatidele platvormi oma vaadete tutvustamiseks. Kas keelatud annetusi on teinud ka telejaamad, raadiojaamad, ajakirjandusväljaanded ja reklaamiettevõtted, andes parteidele ja kandidaatidele reklaami ostmiseks soodustusi? Kas keelatud annetuse on teinud Äripäev, mis saatis üle Eesti laiali oma lehe soovitusega hääletada Vabaerakonna poolt?
Samuti oleks sellisel juhul väga huvitav teada, kellele me siis õieti keelatud annetuse oleme teinud, kui me ei toeta otseselt ühtegi parteid, vaid esitame oma nägemuse sellest, millised kandidaadid on perekonnasõbralikud, millised perekonnavaenulikud? Kui oleme toonud välja ka kooseluseaduse läbisurujate nimed, kas siis oleme teinud keelatud annetuse ka neile, viies kooseluseaduse pooldajateni info selle kohta, millised kandidaadid nende vaateid esindavad? Ja kui oleme toonud pereväärtuste seisukohast usaldusväärsete inimestena välja nii EKRE, IRL-i, Keskerakonna kui ka Vabaerakonna kandidaate, kellele ja millises ulatuses me siis “keelatud annetusi” teinud oleme?

Näited SAPTK voldikutest, millega informeerisime inimesi üle Eesti sellest, millised kandidaadid on pereväärtuste seisukohast usaldusväärsed, millised mitte.

Küsimusi on veel ja veel ning sasipundar, mis meie kampaania käsitlemisel keelatud annetusena tekiks, näib lõputu.
Algatuseks võib tuua absurdse vastuolu seonduvalt annetuse mõistega erakonnaseaduses: nimelt ei ole §-i 12_3 lõike 1 kohaselt juriidiliste isikute annetused üldse annetused, mistõttu ei saa need loogiliselt olla ka keelatud annetused, sest keelatud annetus on üks annetuse alaliikidest. Keelatud annetuse mõiste tuleneb aga varjatud annetuse mõistest – meie tegevus oma seisukohtade levitamisel ja nende inimestele teadvustamisel on seevastu täiesti avalik. Rääkimata sellest, et keelatud annetuste regulatsioon lähtub ilmselgelt korruptiivse käitumise tõkestamise eesmärgist ega ole mõeldud kodanikuühiskonnas poliitilise aktiivsuse pärssimiseks.
Tegelikult mind täitsa huvitaks näha, kuidas poliitiliste parteide esindajatest liikmetega Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon kavatseb põhjendada seisukohta, et Eestis vaata et ainukese poliitilistes küsimustes aktiivselt kaasa rääkiva ja samas valitsusest sõltumatu kodanikeühenduse poolt valitsusparteide suhtes kriitiliste vaadete levitamine valimiste eel ning perekonnasõbralike kandidaatide omaalgatuslik esiletõstmine kujutab endast keelatud annetust.
Oleks huvitav näha, kuidas niisugust seisukohta õigustatakse demokraatia ja kodanikuühiskonna printsiipide taustal. Eriti põnev oleks aga näha, millise nipiga püütakse selline tõlgendus erakonnaseadusest mahutada põhiseaduse §-i 45 raamesse, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil ja mis lubab vastavat õigust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.

Nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaandes selgelt öeldud, tohib kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigust (mida sõnavabadus endast põhiseaduse kontekstis kujutab) reeglina piirata ainult piiriklauslis loetletud põhjustel ning sellest põhimõttest kõrvalekaldumine on mõeldav üksnes ülekaalukate huvide, nagu nt riigi julgeoleku tagamise eesmärgist kantuna. Spetsiifiliselt põhiseaduse §-i 45 kommentaaris on aga kirjutatud järgmist:

“Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning põhistatud valikute tegemiseks eraelus. Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske, kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada.”

Sama printsiip on sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 10:

Artikkel 10

(1) Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist.

(2) Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Eeltoodu taustal oleks mitte vähem huvitav näha seda, mil moel Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon põhistab oma positsiooni, olles teadlik Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt korduvalt rõhutatud põhimõttest, et sõnavabaduse piirangute osas tuleb olla eriti ettevaatlik seal, kus kõne all on poliitiline väljendus:

“Kohus tuletab meelde, et väljendusvabadus kujutab endast üht demokraatliku ühiskonna olemuslikest alustest ning ühte selle arengu ja indiviidide eneseteostuse peamistest tingimustest. […] Nagu artiklis 10 sätestatud, eksisteerivad sõnavabaduse suhtes erandid. Siiski peavad sellised erandid olema väga hästi põhjendatud, eriti juhtudel, kui jutt käib poliitilisest, mitte kommertsiaalsest sõnavabadusest.”

Selles, et valitsusparteid tahaksid meile nende suhtes kriitiliste seisukohtade levitamise pärast ebameeldivusi valmistada, ei ole mul kuigivõrd kahtlusi. Ent kui nad ei ole valmis õigusriigi põhimõttele avalikult selga pöörama, tuleb neil siiski olla võimeline põhjendama oma samme kehtiva õiguse foonil. Kui aga minnakse nii kaugele, et hakatakse sanktsioonide ähvardusel maha suruma valitsusest sõltumatute kodanikeühenduste elementaarset sõnavabadust, siis on seegi oluline märk, mis annab tunnistust sellest, millisesse poliitilisse olukorda me oleme jõudnud.
Esmalt surub parlament meedia kaasakiitmise toel, jultunud manipulatsioonide abil ja ülbe enesekindlusega vastu rahva enamuse tahtmist läbi seadusi, mis on raskelt vastuolus meie kultuuri alusväärtustega, ja kui siis kodanikud püüavad seda enne valimisi inimestele meelde tuletada, hakatakse otsima võimalusi selle eest karistada. Parteid, mis aga vastu rahva enamuse tahtmist seadusi läbi surusid, teevad samal ajal rahva raha eest rahvale miljonitesse eurodesse ulatuvate eelarvetega massiivset propagandat, et neid tagasi valitaks.

Kui kodanikeühendustel puudub õigus valimiste eel oma tõekspidamiste eest seista ning iseseisvalt ja omaalgatuslikult kandidaatide kohta infot levitada, siis tuleb järeldada, et kampaaniat võivadki teha vaid erakonnad, tehes rahvale tema enda raha eest selgeks, kuidas tuleb valimisotsuseid langetada.

Kas see ongi kaasaegne arusaam demokraatiast?

Ilmselt ma ei ole ainus, kelle silmis annaks sellised sündmused selgelt tunnistust ideoloogilise diktatuuri kujunemisest meie ühiskonnas ning tõstataks küsimuse sellest, kas elamegi nüüd riigis, kus kodanike poolt info levitamist selle kohta, milliseid kandidaate võib usaldada, milliseid mitte, käsitletakse seaduserikkumisena.
Tahan loota, et demokraatia ideaalid Eesti parteipoliitilisel maastikul ei ole veel niivõrd suure põlguse osaliseks saanud, aga eks lähiajal saame teada, kui adekvaatne see lootus on.

Allikas: https://vooglaid.wordpress.com/2015/03/05/mitte-keelatud-annetus-vaid-pohiseadusega-kaitstud-sonavabadus/

Read more...

Mis imeloom on hoiu-laenuühistu?

Tõsi on see, et tänasel päeval on Eestis registreeritud koguni 19 hoiu-laenuühistut. Ja sama palju on tõsi, et väga paljud inimesed teevad hoiu-laenuühistu mainimise peale suured silmad: „Hoiu-laenu…missasi??“

Et meiegi kuulume pigem nende suuresilmsete imestajate hulka, palusime Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse liikmel Erki Pisukesel lühidalt ja arusaadavalt selgitada, mis see hoiu-laenuühistu siis ometi on.

Palun selgitage lühidalt, kuidas hoiu-laenuühistud toimivad?

Sisuliselt on hoiu-laenuühistud rahaasutused, mis pakuvad oma liikmetele finantsteenuseid. Peamised teenused, nagu ka nimi ütleb, on hoiused ja laenud. Üha enam hoiu-laenuühistuid on hakanud pakkuma veel teisigi finantsteenuseid, milleks on näiteks garantiid, liising või faktooring, võimaldamaks liikmel saada kõik vajalikud teenused ühest kohast.

Hoiu-laenuühistus on iga klient üheks ühistu omanikuks ning omab üldkoosolekul 1 häält. See tähendab, et ühistu on demokraatlik asutus, mis töötab kõigi oma liikmete huvides ning on täielikult liikmete kontrolli all. Sealjuures on ühistu avatud liikmeskonnaga, mis tähendab, et igaüks, kes ühistu põhikirjas toodud tingimustele vastab, saab liituda. Miks minna siis võõraste huvides tegutsevatesse kommertspankadesse, kui läbi hoiu-laenuühistu liikmelisuse võib ise olla pankur ning panna oma raha tööle enda ning oma perekonna hüvanguks?

Hoiu-laenuühistu töötab liikmete huvides. See tähendab, et üldjuhul on ühistus laenuintressid madalamad ja hoiuseintressid kõrgemad kui kommertspangas. Hoiu-laenuühistu eesmärk on kõigi liikmete-klientide heaolu, kommertspanga eesmärk aga klientide arvelt tulev maksimaalne kasum vähestele suuromanikele. Hoiu-laenuühistu üheks oluliseks sihiks on oma liikmeid koolitada, et nad finantsasjades paremini orienteeruksid. Haridust, koolitust ja teabe jagamist näevad ette ka rahvusvahelised ühistegevuspõhimõtted. Näiteks ilmub Eestis Ühistuleht ning raadios jookseb Ühistusaade.

Mille poolest erinevad kommertspangad ja hoiu-laenuühistud?

Hoiu-laenuühistu ja kommertspangad pakuvad mõlemad finantsteenuseid. Kõige traditsioonilisemalt võime näiteks võtta hoiused ja laenud. Vahe on selles, et kommertspanganduse huvi on maksta oma kliendile nii väikest hoiuseintressi kui võimalik ning võtta kliendilt nii suurt laenuintressi kui võimalik. See on nii sellepärast, et kommertspangandus töötab oma aktsionäride huvides ning panga eesmärgiks on kasumi maksimeerimine.

Hoiu-laenuühistu eesmärk antud näite korral on vastupidine – ühistu maksab oma liikmele võimalikult kõrget hoiuseintressi ja viib laenuintressi nii madalale kui võimalik. Seda seetõttu, et ühistus on iga klient ise omanikuks, kes saab oma „dividendid“ kätte ühistu poolt pakutavate teenuste kasutamisel.

Eesti puhul on aktuaalne, et meie kommertspangandus kuulub pea täielikult väliskapitalile, mis tähendab, et kasumid viiakse riigist välja. Hoiu-laenuühistute puhul jääb raha riiki ringlema ning toetab kodumaise majanduse arengut. Kui raha ringleb ühistus liikmete vahel, rikastuvad liikmed ning võitjaks on iga liige.

Kui levinud üldse on hoiu-laenuühistute ja ühistupankade tegevus?

Maailmas on hoiu-laenuühistute ja ühistupankade tegevus väga levinud. Meie põhjanaaber Soome omab väga tugevaid hoiu-laenuühistuid ning suurt turgu kogu pangandusturust. Lisaks sellele, et hoiu-laenuühistud omavad olulist rolli arengumaade majandustes, on ühistuline pangandus tugevalt arenenud näiteks Saksamaal ja paljudes teistes arenenud lääneriikides. Samuti on väga  tugevasti arenenud ühistegevus, sealjuures ühistuline pangandus Ameerika Ühendriikides. Toon näite - USA 300-miljonisest elanikkonnast 90 miljonit inimest kuulub hoiu-laenuühistutesse. Oma hoiu-laenuühistu on näiteks Valge Maja personalil, sõjaväel, ülikoolidel jne. Muuseas -1939. aastal kuulus kogu Eesti pangandusturust 51% ühistupankadele. Seega on meil ajaloost positiivne kogemus olemas!

Mille alusel valida "õige" hoiu-laenuühistu?

Ei tahaks kedagi siinkohal eraldi esile tõsta, aga üldjuhul on hoiu-laenuühistutel kõigil omad koduleheküljed olemas, kus nende tegevusega lähemalt tutvuda saab. Kindlasti tasub lugeda ka Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu kodulehekülje, kus avaldatakse muuhulgas hoiatusi nende hoiu-laenuühistute kohta, kelle suhtes tasub olla ettevaatlik.

On hoiu-laenuühistuid, mille teenused sobivad paremini eraisikule, kuid on ka hoiu-laenuühistuid, mis on suunatud rohkem ettevõtjatele ning seega pakuvad mitmeid ettevõtjate jaoks olulisi teenuseid, mida teised hoiu-laenuühistud ei paku. Valiku saab teha inimene vastavalt oma vajadustele ja isiklikule sümpaatiale hoiu-laenuühistu senise tegevuse suhtes.

Kas hoiu-laenuühistu on "ohutu"? Mis saab tema pankroti korral?

Käimasolev majanduskriis on näidanud, et hoiu-laenuühistud on ohutud. Sel ajal, kui pangandussektor on siiani väga suurtes raskustes, pangad pankrotistuvad, valitsused võtavad maksumaksjate rahasid ning suunavad neid pidevalt pankade abistamiseks, tulevad hoiu-laenuühistud omadega hästi toime. Seda on lihtne seletada.

Hoiu-laenuühistud ei paiguta oma liikmete varasid keerulistesse finantsinstrumentidesse, millega võib heal ajal hästi teenida, kuid halval ajal kõigest ilma jääda. Hoiu-laenuühistud on oma tegevuses konservatiivsed. See tähendab, et raha laenatakse välja üksnes oma liikmetele, kes kasutavad raha kas ettevõtluse arendamiseks või oma elujärje parandamiseks. Igal juhul liigub hoiustajate raha reaalmajandusse, mis on märksa kindlam kui oma klientide rahaga riskantseid tehinguid teha. Seetõttu me ei kuulegi meediast hoiu-laenuühistute raskustest, sest kui hoiu-laenuühistut juhitakse vastavalt ühistegevuse põhimõtetele oma liikmete huvides, siis on ühistud väga kindlad ja turvalised rahaasutused.

Miks Te hoiate oma raha hoiu-laenuühistus?

Mart Sõrg

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, endine Eesti Panga Nõukogu esimees ja liige

„Kuivõrd olen kogu elu olnud pangandusega seotud, siis tean hoiu-laenuühistutest juba aastakümneid. Tugevama soovi liituda mõne hoiu-laenuühistuga andis mulle Toronto Eesti Ühispanga külastus 2003. aastal. Seal sain lõplikult aru, et ühistuline rahaasutus on selline omanike kapitalil põhinev pangateenuste osutaja, kes eelkõige hoolitseb omanike heaolu eest. Kuna elan Tartus, siis tuli ära oodata kohaliku hoiulaenuühistu tekkimine, samas olin mõttes juba varem kaalunud mõne teise hoiulaenuühistuga liitumist.

Liitusin Tartu Hoiu-laenuühistuga kohe selle asutamise ajal ja pole siiani kahetsenud. Kuivõrd elektrooniline arveldussüsteem on Tartus alles väljatöötamisel, siis olen siin hetkel ainult sääste hoiustanud, aga arvelduste jaoks hoidnud kontot ka kommertspangas. Loodan, et lähemal ajal saab ka Tartu Hoiu-laenuühistus mugavalt arveldada ja siis pole talle küll enam midagi ette heita.

Miks ma eelistan hoiu-laenuühistut kommertspangale? Kommertspangad on orienteeritud kasumi maksimeerimisele, seetõttu nad ei maksa hoiuselt normaalset intressi ja raha kaotsimineku oht on suurem. Lisaks - Eesti puhul on omanikud välismaalt ja kõik see kasum voolab riigist välja. Mulle on väga oluline, et hoiu-laenuühistu kasum jääb omanikeringi kodumaale.

Hea idee oleks Eesti kõikide Hoiu-laenuühistute ühinemine üle-eestiliseks ühistuliseks pangaks. Eeskuju Toronto Eesti Ühispanga näol on olemas – see pank alustas ka kirikupäevadel töötavast ühiskassast ja on nüüdseks korralikult toimivaks pangaks arenenud.“

Harry Raudvere

Naiste pesu tootva BonBon Lingerie kaubamärki omava AS-i Gemhill suuromanik

 „Minu jaoks on hoiu-laenuühistute puhul üks olulisemaid punkte see, et kasum, mida teenib hoiu-laenuühistu, jääb lokaalsesse raharinglusse, ehk ei liigu Eesti riigist välja.

Ühelt poolt on see minu jaoks patriootiline lähenemine, et ei ole mõtet „nuumata“ võõrriikide panku, kui tegelikult on meie oma riigis seda sama raha hoopis rohkem vaja. Teine tähtis asi on see, et olles ise hoiu-laenuühistu liige, on mul võimalik kujundada seda strateegiat, kuidas ühistu rahasid kõige paremini kasutada. Minu hääl maksab –  erinevalt suurtest kommertspankadest, kus minu hääl ei ole midagi väärt.

Mina olen hoiu-laenuühistu liige nii eraisikuna kui ka ettevõtjana – ka mulle kuuluva AS-i Gemhill rahad liiguvad läbi hoiu-laenuühistu. Miks? Seepärast, et mulle meeldivad hoiu-laenuühistu poolt pakutavad teenused – kasutame näiteks käibekrediiti ja meile väga meeldib faktooringuvõimalus.

Kuna hetkel ei ole hoiu-laenuühistutel veel tööle hakanud näiteks internetipangandus, olen hetkel veel seotud ka kommertspangaga. Aga olen kindel, et nii kui ka see pool korda saab, on ühistupangal suur tulevik. Nii mina kui ka väga paljud mu tuttavad näeme siin väga suurt perspektiivi!

Mina väga loodan ja teen omalt poolt kõik, et hoiu-laenuühistud kujuneksid lõpuks rahvapankadeks ja suudaksid säilitada eestlust ja hoida raha meie maal.“

Tiia Teesaar-Meema

Hetkel lapsega kodune

„Mina kuulsin hoiu-laenuühistutest ühe tuttava kaudu, kes on minu jaoks väga usaldusväärne inimene. Ta saatis tutvustava meili, et näe, selline võimalus on olemas. Lugesin läbi ja mulle tundus see huvitav võimalus. Näe kui vahva, täiesti eestimaine asi, mitte võõrriigi pank. Hetkel hoian oma raha nii hoiu-laenuühistus kui ka pangas. Viimases seetõttu, et hetkel võimaldavad kommertspangad natuke operatiivsemalt tegutseda. Kuid tulevikus mõtlen küll oma rahad täielikult hoiu-laenuühistusse üle viia.

Mul on aja jooksul tekkinud usaldus – see ei ole midagi, mis täna on ja homme kaob ära. Ja näiteks, kui mul peaks olema vajadus laenu võtta, võtaksin pigem hoiu-laenuühistust kui kusagilt mujalt. Põhimõte on ju see, et ühed inimesed panevad oma raha hoiu-laenuühistusse ja kel vaja, võib seda laenata. Kuna eesmärk pole hirmsuur kasum, ei koorita ka hirmsasti intresside pealt.

Mulle meeldib ka see kasumikontseptsioon – kui hoiu-laenuühistu teenib kasumit, siis kasum jaotatakse oma liikmete vahel, mitte ei lähe see niigi rikkale välismaisele kommertspangale. Just see ongi üks põhilisi argumente - mulle ei meeldi, kui kasum läheb kuskile välisriigi pangale, mul pole vähimatki selle vastu, kui kasumi saab mu naaber. Mulle on väga oluline, et raha jääb Eestisse. Hoiu-laenuühistud on loodud oma inimestele.“

Huvi korral uuri lisa!

Kui nüüd kellelgi meie lugejaist hoiu-laenuühistute vastu suurem huvi tekkis, tasuks esmajärjekorras kindlasti uurida Eesti Hoiu-Laenuühistute Liidu kodulehte.

Siit leiate infot, mis on hoiu-laenuühistu, kus ja millised hoiu-laenuühistud hetkel Eestis tegutsevad, statistikat, vajalikke kontakte ja ka hoiatusi, milliste hoiu-laenuühistutega ei maksa tegemist teha.

Rohkem infot: www.hoiu-laenu.ee

Merle Luik

Artikkel on avaldatud Nipiraamatus juulis 2012

Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/Uhistuleht_oktoober_2012.pdf

Read more...

MATTI ILVES: EKRE SÄILITAB SIISKI RAHVUSLIKU NÄO

Kirjutasin alles hiljuti, et üllatuslikult on EKRE muutunud täiesti salongikõlvuliseks ja vastuvõetavaks kartellierakondadele, see artikkel on SIIN.
Tegemist oli ilmselt lihtsalt nö. "valimisrahuga" ja kartellierakonnad ning meedia tegelesid valimispropagandaga. Lõppesid ka rünnakud EKRE vastu ja süüdistamine äärmusluses.

Aga vaevalt olid selgunud valimistulemused ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond oli saanud esinduse Riigikogus, kui sõimamine ja laimanine läks lahti uue hooga!
Juba 03. märtsil kirjutas  "Eesti Päevaleht ": "Juhtkiri: vihaõhutajad riigikogus", toon sealt 3 tsitaati:

"Samalaadset ideoloogiat ajavad näiteks Jobbik Ungaris, Rahvarinne Prantsusmaal, Põlissoomlased üle lahe, Pegida Saksamaal või Kuldne Koidik Kreekas. Oma retoorikas toovad nad Euroopa poliitikasse samasugust hingust, mis ükskord varem viis Teise maailmasõjani."
"Samasugust poliitikat viljeleb võimuešelon Moskvas. Huvitav oli näha, kuidas meie n-ö rahvuslastele andis tuge jõud, keda seob Kremli parteilise fassaadiga otsene koostöölepe. Kes pidas paslikuks anda EKRE juhtidele kõige rohkem kõlapinda? Ikka de facto Keskerakonna ruuporina toimiv Tallinna TV.
Nii Keskerakonda kui ka EKRE-t seob põlgus demokraatlike institutsioonide vastu. Nende ühiskonnakriitika võib kokku võtta paari märksõnaga: meedia on kallutatud, parlament takistab arengut ja tugevat juhti ei tohiks seadustega ülemäära kätest siduda."
"EKRE parlamenti pääsemine on demokraatia paradoks. Nüüd saavad maksumaksjalt raha juba kaks erakonda, kelle tegevuse põhisisu on õõnestada usaldust lääneliku ühiskonnakorralduse vastu. Ühel on tõrvikurongkäigud, teisel Krimmi okupeerimise mõistmine, mõlemad töötavad Eestile vastu. Vihaõhutajad võivad parlamenti ju pääseda, aga võimust saab ja tuleb nad kaugel eemal hoida."

Ikka vana laul, süüdistamine äärmusluses ja vihaõhutamises, seotuses Keskerakonna ja Moskvaga. Lisaks põlgus demokraatlike institutsioonide vastu ja Eesti "tegelikele huvidele" vastutöötamine.

Lisaks otsis DELFI veel välja nüüd riigikogu noorliikme Jaak Madisoni kolme aasta taguse blogipostituse ja tegi seda pealgirja all: "EKRE noor riigikogulane: olid koonduslaagrid ja gaasikambri mängud, kuid "range" kord tõi Saksamaa sügavalt p**sest välja".
Nii püütakse EKRE-le pookida külge veel sümpatiseerimist ei rohkem ega vähem kui natsidele.

Artiklis "Eesti Konservatiivne Rahvaerakond mõistis hukka "natsiteemalise hüsteeria" kirjutatakse: "Peame arusaamatuks seda hüsteerilist tooni, millega käsitletakse noore inimese poolt mitu aastat enne poliitikasse minekut tehtud blogipostitusi, kus arutletakse ajaloosündmuste teemal. Leiame, et vahetult peale valimisi peaks keskenduma tänase päeva Eesti probleemidele," lisas erakond."
Aga on kahju, et erakond tegi nüüd kannapöörde ning andis marksistide survele järele, DELFI: "On kahetsusväärne, et meie erakonna noor poliitik Jaak Madison avaldas oma isiklikus blogis 2010. aastal fašismi ja inimsusevastaste kuritegude kohta arvamust, mille sõnastus ärritab paljusid inimesi Euroopa kultuuriruumis," teatas Helme.

Ükski režiim pole jäägitult halb, ainult halvaks tembeldamine on primitiivse mõtlemise tulemus. Olen isegi avaldanud Hitleri majanduspoliitika kohta taolisi seisukohti: http://rahvuslane.blogspot.com/2013/01/matti-ilves-hitleri-majandusime.html

Seega on kõik vanaviisi ja paistab, et rünnakud on muutunud nüüd veelgi räigemaks!

Read more...

Nigel Farage - Euroopa Liidu olemusest ja tulevikust - eesti keelsed subtiitrid

Read more...

JE SUIS MADISON: DELFI võltsib, valetab, õhutab viha ja summutab sõnavabadust

Tundub, et Eesti on tagasi keskajas. Kõik kes julgevad teatud poliitjõudude ja nende kannupoistest ajakirjanike seisukohtadest veidi erinevalt mõelda, kuulutatakse paariaks, lindpriks, keda võib peksta, mõnitada, sildistada. See on seadustatud vägivald. Samal ajal needsamad tegelased ülistavad sallivust, euroopalikke väärtusi. Kuid nende endi tegevus näitab, kui väärastunud on nende mõttemailm. JE SUIS CHARLIE - lalisesid meie ajkirjanikud eesotsas DELFI-ga. Me nägime nende kahepalgelisust ilmekalt kooseluseaduse pealesurumisega ja sõimulaviinist nende aadressil, kes julgesid traditsioonilist peret kaitsta.

Nüüd on ohvriks valitud Riigikokku pääsenud kooseluseaduse vastane EKRE. Leiti 3. a tagune 21. aastase Jaak Madisoni mõtisklus totalitaarsete režiimide teemal. Et kas neis režiimides oli midagi ka head, või oli kõik halb. Samas vanas blogipostituses mõistis Madison hukka kõik kuriteod. Et tegu on noore mehe 3. a taguse üksiku postitusega, näitab, et ta peatus korraks teemal ja läks eluga edasi. Ta ei ela igapäevaselt natsiprobleemidega tegelemise tähe all. Seda tõbe põeb DELFI ja ülejäänud sopaajakirjandus.

Kuid DELFI-t ei takista see, kui saadud materjalis pole seda, mida näha soovitatakse. Siis keevitatakse see sinna juurde, kas oma agarusest või isandate tellimusel - vahet pole. Niiserveeriti ka Madisoni süütut jutukest kui natsismi ja fašismi ülistamist. Sellest võtsid muidugi tuld ka meie munadeta ja äraostetavad poliitikud, kes värisevad Venemaa ja juudiorganisatsioonide ees. Refleksid läksid tööle, lülitades analüüsiva mõistuse välja. Kui puudutatakse neid töötavaid teemasid nagu natsism, fašism, holokaust, juudid - siis võtab võimust mõistust paralüseeriv hirm. Nendega vehkides võib ajakirjandus ja poliitjõud hävitada ükskõik kelle. Ja just seetõttu tuleb meil igal viisil seista vastu sellisele madalalaubalisele ja diskrimineerivale lahmimisele nende teemadega.

Mida DELFI soovib? Kas seda, et terrorismi toetav ja naabreid ründava, "natside ja fašistidega" sõdiva Venemaa infoväljas elav Eestis elav vene šovinist võtaks relva ja asuks DELFI poolt tekitatud "eesti natse" tapma? Või mis on DELFI ja tema taga olevate mõjutajate soov?

DELFI ja kogu sildistav, manipuleeriv ja võltsiv ajakirjandus tuleb panna oma tegude eest vastutama!

Edu hr. Madisonile ja EKRE-le. Kerge ei ole. Tööd on palju. Rumalaid veel rohkemgi.

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2015/03/je-suis-madison-delfi-voltsib-valetab.html#more

Read more...

VARRO VOOGLAID: Rahvale (valede abil) nn psühholoogilise kaitse teostamine võtab tuure üles

Minu tähelepanu juhiti mõne päeva eest Kanal 2 eetris olnud saatele “Kuidas peatada Putinit?”.
Pean tunnistama, et tegu on väga kõneka materjaliga, millest nähtub, kuidas rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamisel lisatakse gaasi ehk kuidas poliitilise eliidi, jõustruktuuride ja meedia koostöös rahva meelsust vormitakse – mh valede abil.
Loomulikult saab oma osa kätte ka SAPTK, mida julgeolekueksperdiks tituleeritud Eerik-Niiles Kross ühes saate autoritega püüab täiesti naeruväärsel moel näidata Kremli käsilase ja vene propaganda instrumendina.

Kaader saatest “Kuidas peatada Putinit?”, kus SAPTK-st luuakse teadlikult ja samas täiesti alusetult kuvandit kui Venemaa käsilasest.

Mille pärast, küsite? Aga eks ikka selle pärast, et me püüame kaitsta aastasadu meie kultuuri aluseks olnud üldinimlikke väärtusi ja tõekspidamisi, mida tõstab juhtumisi esile ka Venemaa poliitiline juhtkond ja Ortodoksi Kirik. Kas mingeid fakte ka välja tuuakse, mis õigustaks SAPTK seostamist vene võimuringkondadega? Loomulikult mitte – kellele neid fakte tarvis on!?
Oleme ei tea kui palju kordi kategooriliselt eitanud suhteid Venemaa võimuringkondadega, sh igasugust venemaist rahastust (vt nt siit, siit ja siit). Tähelepanuväärselt oleme seda teinud ka Kanal 2 saatele “Radar” antud intervjuus, nagu alltoodud videoklipist näha. (Täpselt sama selgitasin veidi põhjalikumalt Pealtnägijale antud intervjuus.) Vastupidiste süüdistuste ja kahtlustuste alusetus on leidnud kinnitust ka Pressinõukogu otsustega (vt siit ja siit). Ja ometi jätkub alusetute kahtlust külvamine, ikka ja jälle, tundub, et lõputult.
Sellisena on ilmselgelt tegu teadliku püüdlusega diskrediteerida ja häbimärgistada SAPTK-i ja keerutada meie suhtes üles alusetuid kahtlusi ja kõhklusi. Väite sisemine struktuur on seejuures täiesti naeruväärne, justkui oleks kodanike poolt perekonna ja abielu ning ühiskonna moraalsete alusväärtuste kaitseks organiseeritud kujul väljaastumine automaatselt märk töötamisest Venemaa võimuringkondade teenistuses või nende kasuks. Tegelikult ei ole selline väide mitte üksi naeruväärne, vaid annab tunnistust pahatahtlikkusest, lausrumalusest või mõlemast. Ühtlasi aktualiseerub taas küsimus, kuidas selline asi on ühitatav Eesti Ajakirjanduseetika Koodeksi punktiga 1.4., mille kohaselt peab ajakirjandusorganisatsioon kandma hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.

Samuti on raske mõista, kuidas niisugune massimanipulatsioon, mille raames esitatakse infot valikuliselt ja ühekülgselt ning luuakse täiesti meelevaldseid ja alusetud seoseid, erineb sellest, mida oleme juba harjunud kohtama CNN-i või RT vahendusel. Üks psühholoogiline kaitse kõik – rahva eneseteadvuse kujundamine mh valede abil, nagu Jaak Aaviksoo kunagi kaitseministrina Eesti kaitsedoktriini enesekindlalt õigustas (vt siit ja siit).

Eerik-Niiles Kross annab oma panuse õigustamaks avalikkusega manipuleerimist rahvale “psühholoogilise kaitse” pakkumise loosungi all.

Eriti jäi saatest kõlama Eerik-Niiles Krossi selgitus, mille ta andis saate lõpuosas vastuseks küsimusele, kuidas saaksime end turvaliselt tunda ja rahulikult magada:

“On üks läbiv narratiiv, mida Kremlist erinevate kanalite läbi sugereeritakse, ka Eestisse. Ja see on see, et me ei ole ise suutelised ennast valitsema, meie demokraatlikud institutsioonid on nõrgad, valitsus on korrumpeerunud, kedagi ei saa usaldada. Tegelikult murendatakse eneseusku, tekitatakse ebakindlust ja see on see, millele tuleb igal juhul vastu hakata – tuleb [rahva] eneseusku säilitada.“

Mõelgem nende sõnade järelmitele ehk sellele, kuidas peaks nendest lähtudes rahvale nn psühholoogilise kaitse teostamine reaalselt välja nägema.

• Kas valitsuse, jõustruktuuride ja meedia koostöös tuleks hakata vastu inimestele ja kodanikeühendustele, kes või mis heidavad valitsusele ning teistele institutsioonidele ette nõrkust, korrumpeeritust ja ebausaldusväärsust.
• Milles see “vastu hakkamine” peaks seisnema ning kes ja kuidas peaks seda teostama?
• Kas neid inimesi ja ühendusi peaks meedia vahendusel avalikult häbimärgistama, nagu siin saates tehakse SAPTK-ga?
• Või peaks neile jõustruktuuride abil survet avaldama?
• Ja millist rolli mängib kriitika põhjendatus ehk selle tõelevastavus – on sel üldse tähtsust?

Loomulikult tekib siin tõsine küsimus ka sellest, kuidas lepitada niisugust lähenemist sõnavabaduse ja poliitilise vabaduse ideaalidega ning kas siin ei ole meil tegu märkidega diktatuurilistest suundumustest Eesti ühiskonnas.
Igal juhul on väga kõnekas, kui poliitiline eliit hakkab jõuga oma kuvandit ehitama mitte selle läbi, et käituda auväärsel ja lugupidamist väärival moel, vaid sirutab käe pigem propaganda poole, et oma positiivset kuvandit manipulatsioonide ja valede abil kindlustada.
Jah, paraku omandab niisugune “psühholoogilise kaitse” projekt üha ebameeldivamaid ja hüsteerilisemaid varjundeid ning mõjub nendele inimestele, kelle hinges elab armastus tõe vastu, soovitule vastupidiselt – see mitte ei kasvata usku meie riigi poliitilisse juhtkonda, meediasse ja jõustruktuuridesse, vaid loob nende suhtes umbusku või koguni põlgust.

Allikas: https://vooglaid.wordpress.com/2015/02/27/rahvale-psuhholoogilise-kaitse-pakkumine-votab-tuure-ules/

Read more...

KOOBAS: Tundub, et löök oli valus

Tundub, et löök oli rahvuslike jõudude riigikokku saamisega oli ikka valus, kui EKRE vastu kohe sotsimeedias selline punaste tõmblus käivitus, ilma et need “õpetajad” ise postitust lugenuks. Huumor. Nalja hakkab parlamendis veel saama.
Tore, et vasakajakirjandus on võtnud omale õiguse dikteerida, mis on nn euroopalik ja mis mitte ning, et nendega mitteühtiv kindlameelne arvamus on vihaõhutamine.

Allikas: http://koobas.net/2015/03/03/tundub-et-look-oli-valus/

Read more...