Pühapäevased pildid

Read more...

Eurokriis ehk loll saab ka kirikus peksa

Hannes Nagel, EKRE Aukohtu esimees

toimetas: Ragnar Teeveer

Pilt on illustratiivne

.

Kindlasti teab enamus ütlust, et rumal saab ka kirikus peksa. Silmas tuleb pidada tõsiasja, et tänaseni on mõned rahvad lihtsalt vähem taibukad ja tahtejõuetumad kui teised, kelle arvelt rikkad muutuvad rikkamateks ning vaesed vaesemateks.
Kuigi tänapäeval ei ole maailmas kohta kolonialismile, mis piirab inimõigusi ja takistab rahvaste enesemääramisõigust, tundub paljudele aeg-ajalt, et see on endiselt visa kaduma. Küsigem aga: millest on neil selline tundmus tekkinud, ajal, mil enamik maailma riike teeb omavahel koostööd ja osaleb rahvusvahelises kogukonnas? Kui vaadata tagasi ajaloole, on kolonialism, nagu ka inimene, läbinud mitmeid muutusi oma olemuses ja osutunud kohanemisvõimeliseks, erinevalt paljudest poliitilistest ideoloogiatest.
Kolonialismi suurem areng sai alguse pärast viimast maailmasõda, mis viis allakäigule traditsioonilise koloniaalimpeeriumi vormi, mis põhines eelkõige territooriumite füüsilisel haldamisel ja sealsete loodusvarade ekspluateerimisel. Vähearenenud kolooniad, kes olid poliitiliselt sõltuvad, olid kohustatud emamaalt ostma tööstuskaupu, aga vahel ka võlakirju ning tarnisid metropolile odavaid tooraineid, mis võimaldas viimasel rikastuda. Siinkohal ei erine sellisest euroopalikust koloniaalmudelist ka Jaapani kogemus, kes möödunud sajandil mõneks kümnendiks lõi sarnase koloniaalimpeeriumi, mida iroonia kiuste nimetati Suureks Aasia Õitsengusfääriks ning mille pärand tänaseni ajab kolme suurt tsivilisatsiooni Ida-Aasias omavahel tülli.
Samas on kolooniad läbi aegade olnud Euroopa jaoks ka inimressursi ammutamise kohaks, nagu kõik suuremad konfliktid seda kinnitavad: nii britid kui prantslased, aga ka venelased ja sakslased, on mobiliseerinud sadu tuhandeid koloniaalelanikke oma impeeriumide relvajõududesse. Samal ajal on ühel või teisel viisil kõik endised Euroopa suurriigid püüdnud takistada oma koloniaalimpeeriumide lagunemist ning neid eristab vaid see, kes on olnud selles edukam ja läinud kaasa koloniaalsüsteemi evolutsiooniga. Maailma poliitikas on selgesti näha neid suurriike, kes on suutnud kohaneda kiiresti muutuva maailmaga ning tänu viimasele omavad tänaseni märkimisväärset mõjuvõimu endiste kolooniate üle. Näiteks on ÜRO kõrval olemas nii prantslaste La Francophonie kui brittide Commonwealth of Nations, mis ühendavad endisi kolooniad küll sümboolselt, ent siiski piisavalt, et nii Prantsusmaa kui Suurbritannia saaks end globaalselt kehtestada.
Edulugude hulgas ei ole kindlasti Portugal, kes praktiseeris kuni 1975. aastani traditsioonilist koloniaalimpeeriumi vormi ning pidas selle koos hoidmise nimel maha mitmeid sõdu, nagu ka Itaalia ja Hispaania, erinevalt Suurbritanniast, Prantsusmaast ning üllatavalt ka Saksamaast, kes vaatamata korduvatele katsetele ennast maailmas suurjõuna kehtestada on alati selles lõpuks ebaõnnestunud.
Prints Charles on 1999. aastal öelnud, et Hong-Kongi tagastamine Hiinale märkis Briti impeeriumi lõppu, ent pigem tähendas see lõppu traditsioonilisele koloniaalimpeeriumile, sest Suurbritannia pole maailmaareenilt kuhugi kadunud. Tõenäoliselt võib tema roll muutuda veelkord tähtsamaks. Euroopas näib lisaks finantskriisile ka sisemiselt käärivat, nagu seda ilmestavad ka peaminister David Cameroni poolt 2013. aastal tehtud kriitilised ja kõhklevad avaldused Briti liikmelisuse ja tuleviku üle Euroopa Liidus.
Tulles tagasi aga üllataja Saksamaa juurde, mis puudutab otseselt ka Eestit ning meie lähivälismaad: hiljuti avaldas Saksamaa üks suuremaid meedia väljaandeid Der Spiegel uudisloo, milles võeti kokku Euroopa finantskriisi tulud ja kulud. Viimast eelkõige Saksamaa enda suhtes ning tulemused olid järgmised: 599 miljoni euroga on ostetud 41 miljardi eurone kasum. Siinkohal tekivad õigustatud küsimused teemadel, kuidas on selline supertootlik investeering võimalik ning mille või kelle arvelt on need kümned miljardid eurod teenitud?
Euroopa finantskriisi tippaegadel tekkis suurendatud nõudlus seni usaldusväärsetena püsinud Saksamaa riigivõlakirjade järele, mis on alates 2010. aastast teeninud Saksamaale intressisäästudena tulu juba üle 40 miljardi euro. Samal ajal on Saksamaa pidanud reaalselt investeerima aga ligemale 600 miljonit eurot. Lisaks on Saksamaa kriisi ajal välisriikidele laenanud 73 miljardit eurot, mille pealt võib eeldada ka lähitulevikus märkimisväärset lisatulu.
Ilmselt on mõnede jaoks Saksamaa endiselt kurjuse kehastus, kes üritab läbi Euroopa Liidu oma neljandat tulemist Reichina, aga on ka neid, kes näevad Euroopa finantskriisi taga veelgi keerulisemaid vandenõueteooriad. Lisanduvad needki, kes kiidavad Saksamaa tarkust ja näevad Euroopat viimase kolooniana, keda sakslane praegu ülesse ostab ja kellest viimast välja pigistab. Neid seiku ilmestavad ka valitsusmuudatused nii Kreekas kui Itaalias, mida suuresti Berliin lahkelt soovitas. Ent tulles tagasi reaalsuse juurde, siis olukord on endiselt sama, kus ostetakse mõne riigi võlakirju näiteks 2% tootlikkusega olles eelnevalt omakorda laenanud raha, et neid osta ning teostatakse tagasimakseid 5% intressiga.
Kes vähegi majanduse põhitõdedest aru saab, mõistab, et selline tehing saab vaid ühte osapoolt rikastada ja seob teist pikajaliste kohustustega. Muidugi võiks ja saabki väita, et rumalus ning selliselt "moodsat" majandust üldistada ei saa, kuna selles on palju muutujaid, ent selline on paraku reaalsus. Ei aita seegi, kui neid tehinguid uhkete definitsioonide ja keerukate skeemidega kaitsta, jättes võlgnikule mulje, et ta on siiski ikka väga hea tehingu teinud ning tuleks pigem tänulik kui murelik olla.
Lõpetuseks tuleks aga märkida, et sakslasi ei tasu ka ülearu tarkadeks või lausa müstiliselt geniaalseteks pidada, vaid silmas tuleb pidada tõsiasja, et tänaseni on mõned rahvad lihtsalt vähem taibukad ja tahtejõuetumad kui teised, kelle arvelt rikkad muutuvad rikkamateks ning vaesed vaesemateks. Kindlasti teab enamus ütlust, et loll saab ka kirikus peksa. Ja viimast saab ta juba põhimõtte pärast, kus rahvusel pole tähtsust. Selle üle kehtib ka ajalooline seaduspärasus ning kuniks ei muutu rahvuse tasandil kollektiivne suhtumine ja mõtlemine, ei tasuks oodata ka suuri muutusi selles käsuahelas.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=66629393

Read more...

USA-NATO-EL – saatuslik kolmainsus

0
inShare

Avaldame mitmete raamatute autori, ajaloolase ja ajakirjaniku, austerlase dr Wolfgang Hingsti (s 1938) põneva arvamusloo Euroopa Liidu tekkimisest ja sellest, kellele see kõik kasulik on. Artikli eestikeelne tõlge ilmus juba 10 aastat tagasi, enne Eesti liitumist EL-iga. Kuna artikkel ise on ammu kirjutatud, on kindlasti ka mitmed loos väljatoodud faktid vananenud, artikli mõte aga jäänud samaks.

Euroopa Liit on USA looming?
USA soovunelm on Euroopa rahvusriikide nõrgestamine nende suveräänsuse kaotamise teel ning platsdarmi rajamine idasuunal. See ilmnes kohe esimestel aastatel pärast Teist maailmasõda. USA alustas hiiglaslikku survet, et suruda jõuga läbi Euroopa integreerimine. Riigipead seati ultimatiivsete valikute ette.

Teise maailmasõja tegelik võitja oli USA. Euroopa riigid, ka Inglismaa ja Prantsusmaa, olid endid vastastikku ära veristanud. Seesugune olukord andis USA-le hea võimaluse areneda korda loovaks võimuks ning läbi suruda uus maailmakorraldus.

Kindral Dwight Eisenhowerilt (1945 USA sõjajõudude ülemjuhataja Euroopas, 1950-1952 NATO ülemjuhataja, 1953-1961 USA president) pärineb ettekujutus, et Euroopa on kolmas jõuühik USA ja N Liidu vahel, kuid samas USA sõltlane, pooleldi selle noorem vend globaalses mõjujõudude rivaliteedis. Kolm põhjust, miks USA oli 1945. aastal Euroopa ühteliitmisest väga huvitatud:
1. NSV Liidu vastu orienteeritud Euroopa-bloki rajamine.
2. Sõjatuhast ja varemetest kerkiva Saksamaa tõmbamine sellesse blokki, seejuures kontrollides, et Saksamaa ei muutuks enam nii võimsaks kui enne maailmasõda.
3. USA-le turu- ja investeerimisvõimaluste loomine Euroopas.
Selleks rakendati manipulatsioonidele ning survele rajatud mõjutusvahendeid, nagu näiteks rahalise abi seostamine Euroopa integratsiooni nõudega (Marshalli plaan), integreerumise struktuuri sõlmpunktide sissesurumine ja ulatuslik kuluaaripoliitika ajamine.

USA musklimäng pärast Teist maailmasõda
George Catlett Marshall (1880-1959) oli 1939-1945 USA sõjajõudude kindralstaabi ülem, 1947-1949 USA välisminister ning 1951-1952 USA kaitseminister, 1953 sai ta Nobeli rahupreemia. Ta oli kõrgema kategooria vabamüürlane, nagu ka Winston Churchill (1940-1945 ja 1951-1955 Briti peaminister) ning Harry Truman (1945-1953 USA president). Marshalli plaan nõudis ühemõtteliselt, et Euroopas tuleb rajada majanduslik ühendus, mis asendab põlistest rahvusriikidest koosneva vana Euroopa – USA eeskujul – Ühendriikidega. Aastatel 1948-1951 eraldati 20 miljardit USA dollarit ERP (European Recovery Program; Euroopa taas-ülesehitamise programm) abivahendeid. See oli siis hiigelsuur summa. See maksti välja iga-aastaste osadena ning ähvardati Euroopa riike järgmistest osadest ilmajätmisega, kui Euroopa riigid ei peaks USA-le meelepäraselt käituma.
Euroopa integreerimise teine survemehhanism oli vajaliku struktuuri läbisurumine:
1. EGKS (Montanunion; mäetööstuse liit).
2. NATO-sse kuulumine.
3. Euro-aatom (Euratom).
EGKS on Euroopa kivisöe ja terase ühendus. See loodi 18. aprillil 1951. Asja algatas jällegi Marshall. Saksamaa Liidukantsler Konrad Adenauer mängis toredasti kaasa, kuid Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees Kurt Schumacher oli asjale kategooriliselt vastu ning Montanunion ähvardas uppi lennata. USA reageeris jõulise survega: Washingtonist kuulutati, et kui Saksamaa EGKS-lepingule alla ei kirjuta, siis okupatsioonirezhiimi ei lõpetata ning Saksamaa Liitvabariiki ootavad ees välispoliitilised piirangud.
Montanunion, mida Briti sõjaministeeriumi riigisekretär Strachey nimetas “suurkapitali vandenõuks”, oli esimene etapp teel E Liitu. Seda, kuivõrd oluline oli USA jaoks see etapp, demonstreerivad valitsuse heldekäelised annetused Saksamaa ametkondadele propagandakampaania teostamiseks, et kallutada avalikku arvamust. Niisiis on E Liidu teemalisel ajuloputusel juba väga pikk traditsioon.
Teine Euroopa integreerimise struktuurisõlm oli NATO, mille moodustasid 4. aprillil 1949 Belgia, Taani, Prantsusmaa, Suurbritannia, Island, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Portugal, Kanada ja USA. Teekond “Euroopa Ühendriikide” poole käis ja käib ka täna Ameerika Ühendriikidel esmajoones Saksamaa kaudu. Saksamaa pealesunnitud NATO-sse astumine toimus aastal 1955. Saksamaa NATO-sse astumine seostati ülesehitus-abirahade (ERP) maksmisega, Saksamaa taas-relvastumise programmiga ning Saksamaa riikliku suveräänsuse taastamise võimalusega.
Ühise kaitsepoliitika põhiküsimustes on Euroopa kindlalt Washingtoni oheliku otsas. See poliitika ilmnes ka Iraagi ja Balkani sõdades ning Afganistanis. Ida-Euroopa maade E Liitu ja NATO-sse astumisega saab USA veel paremad liitlased, kui seda on Lääne-Euroopa, sest Ida-Euroopa maad on vaesed ja seega sõltuvad. Seepärast on surve E Liidu ittalaienemiseks tohutu suur.

Kolmas struktuurisõlm Euroopa integreerimisel oli Euratom (Euroopa Aatomienergia Ühenduspluss) koos Euroopa Majandusühendusega. Euratom loodi 25. märtsil 1957 Brüsselis, et arendada aatomienergia-tööstust ning varustada liikmesriike lõhustatava radioaktiivse ainega. 1. jaanuaril 1958. jõustus Euratomi ja Euroopa Majandusühenduse leping, mis määras ühise turupoliitika. Euroopa jõuga ühendamises ja aatomienergiaga sidumises oli üliagar abimees Saksamaa tipp-poliitik Franz Josef Strauss, keda hüüti ameeriklaste toetamise pärast ka amigo-poliitikuks. Strauss oli ka aatomienergia minister ja etendas Euratomi juurutamisel olulist osa. Koos oma sõbra Konrad Adenaueriga lõi ta USA abi ja toetuse najal veenva ühise turuga euroopaliku struktuuri.

Euroopa Majandusühendus ja põllumajandus
Ühine turupoliitika liitis enda külge peagi ka põllumajanduse. Euroopa talupidajad ohverdati USA geopoliitiliste huvide altarile. Kohe pärast maailmasõja lõppu sai selgeks, et kõvasti langevad hinnad sunnivad miljoneid talunikke oma majapidamist maha jätma. Sai selgeks ka see, et USA hakkab talunikele kompensatsiooni maksmist torpedeerima GATT-i (General Argeement on Tariffs and Trade, üldine tolli- ja kaubanduslepe) abil, mis kirjutati alla 1947. aastal Genfis.

1971 ilmus Mansholti plaan, mille autor oli Euroopa Majandusühenduse tolleaegne asepresident Sicco Mansholt. Viisaka pealkirja “Ühenduse Põllumajanduse Uus-korraldus” varjus oli sellesse plaani Euroopa põllumajanduse väljasuretamine juba selgelt sisse programmeeritud. Mansholt pooldas “mõõdukaid hindu” põllumajandustoodetele, teades vägagi hästi, mida see tähendab – kadu! Mansholti enese ütlus: „Ma pooldan põllumajanduses hindasid, mis võimaldavad kasumit ainult niisugustel taluperedel, kellel on maad vähemalt 80-100 hektarit. Kuid rohkem kui neli viiendikku kõikidest talumajapidamistest ei vasta nendele eeldustele.”
Niisiis oli juba üle kolmekümne aasta tagasi selge, et ainult suurettevõtjad peavad ellu jääma ning väiksemad peavad ära kaduma. Täna uhkustab Hispaania peaminister Jose Maria Aznar, kes hetkel naudib USA ja Suurbritannia toetaja rolli Iraagi sõjas, et on suutnud Hispaanias hävitada hulgaliselt töökohti. “Zeit” esitas küsimuse: “Hispaania lõikab kasu agraarsubventsioonidest. Kas need tuleks ära lõpetada või kuidas?” - J. M. Aznar: “Ka selles sektoris oleme Hispaanias juba väga palju ära teinud. Alates 1986. aastast, kui me Euroopa Liitu astusime, on tervelt üks miljon inimest põllumajanduses oma tööpõllu kaotanud.” Hispaania valitsus toetab USA-d Iraagi sõjas, kritiseerib rahuarmastavat Saksamaad ning on samas suurim abirahade kasutaja kogu E Liidus, saades 7 miljardit eurot aastas. Säärane absurdsus, säärane jama on mõistetav vaid sel juhul, kui E Liit on loodud rangelt USA huvides.
Täpselt sama alavääristav loogika kehtib ka Bulgaaria, Slovakkia, Poola (eriüksused tegutsevad Iraagis), Ungari (Taszari õhujõudude baasis õpetavad jänkid eksiil-iraaklasi sõdima), Tšehhi ja Sloveenia valitsuste suhtes. Valitsused loodavad NATO ja E Liidu kaudu raha hankida, tehes seda risti vastu elanike arvamusele, mis on sõja vastu.
Mõistagi ohverdatakse laienemispoliitikale ka põllumajandus. Ida-Euroopa jääb alaväärsesse seisundisse, sealsed talupidajad saavad ainult veerandi vahendeist, mis langeb osaks Lääne-Euroopa talupidajatele. Ka rahvusriiklikud toetused tohivad moodustada ainult 25-30% E Liidus toimivatest subventsioonidest. Kuid sellest ei hoolita.

Jälle kord litsutakse miljonid talupidajad julmalt puruks. Jälle kord sulgub raudne rõngas Euroopa Ühendriikide ümber. E Liidu toitluspoliitika alusmüür peab olema tööstuslik suurpõllumajandus ja avatud maailmaturg, kus valitseb meeletult suur konkurentsisurve. Seejuures ei mängi ökoloogiline kvaliteet enam rolli. Ning selles valdkonnas on USA tootjad oma koletusuurte tootmisüksustega ning oma kiir-toitlustamise filosoofiaga muidugi maailma parimad.

Ameerika agent Jean Monnet
Prantslane Jean Monnet (1888-1979) oli aastatel 1919-1923 Rahvasteliidu peasekretäri asetäitja, 1946-1950 aga Majanduse Planeerimise Ameti juhataja. Suurema osa Teisest maailmasõjast USA-s elanud Monnet oli ka Prantsusmaa välisministri Robert Schumanni lähedane nõustaja, kes muide samuti juba 1940. aastatel pidas silmas Euroopa ühinemist. Monnet oli mõjusalt kaastegev Schumanni plaani juures, mis viis lõppkokkuvõttes Montanunioni loomiseni. 1952. aastal sai Monnet isegi Montanunioni eesistujaks. 1955. aastal moodustas Monnet “Euroopa Ühendriikide Tegevuskomitee”.

Monnet oli eelkõige ärimees ja pankur, kes armastas poliitikat ajada kulisside taga. Sorbonne’i ülikooli ajaloolane Christophe Reveillard omistas talle kirgliku huvi salastatuse vastu. Monnet’ siht oli tsentristlik maailmakorraldus ning üha suuremate struktuuride loomine. Teda nimetatakse täiesti õigustatult Ameerika Agendiks ja Euroopa Ühenduse Isaks.
E Liidu väljaarendamise teised võtmefiguurid USA administratsioonis olid John Foster Dulles ja John McCloy. Dulles oli vabariiklaste välispoliitiline nõunik, USA esindaja ÜRO juures ja president Eisenhoweri ajal 1953-1959 välisminister, kes ütles juba 1947. aastal kõnes: “Europe must federate or perish” (Euroopa peab kas ühinema või üldse ära kaduma). McCloy oli kuni 1948. aastani Maailmapanga president, seejärel USA erikomissar Bonnis ning Harvardi ülikooli professor. Hiljem oli McCloy trilateraalse komisjoni erikonsultant. Kindlasti ei osanud ei sakslased ega ka britid aimatagi, kui tihe konspiratiivne tegevus kulisside taga käis. McCloy oli Monnet’ huvide räige esindaja ning ka vastupidine huvide esindatus on ilmne.
Suveräänsus tähendab lühidalt väljendudes sõltumatust teiste riikide mõjutustest. Monnet väitis, et suveräänsus on ammu kadunud mineviku mõiste, justkui vanamoeline poliitiline barokk-arabesk keset Euroopa integratsiooni. Arvestus on hästi täppi läinud: täna võetakse 80% Euroopa Liidu seadustest vastu Brüsselis. Rahvusriikide parlamentide tegevuse võib südamerahuga peatada ning keegi ei märkagi seda. Seda on piltlikult demonstreerinud juba Austria poliitiline praktika. Inglismaa ja Prantsusmaa on siiski suveräänsuse kaotusele kõvasti vastu hakanud. Inglased keeldusid euroraha vastu võtmast. Võrreldes Saksamaaga maksab Inglismaa Brüsseli põhjatusse kassassevaid kolmandiku; Prantsusmaa vähem kui poole. Seevastu USA-l on õigus olla suveräänne: USA boikoteerib Rahvusvahelist Kohut, alustab ilma ÜRO mandaadita agressiivset sõda Iraagis ning sülitab rahvusvahelise Kyoto protokolli peale.

Kulisside taga
NATO ja E Liidu groteskse ittalaienemise stsenaariumi läbisurumiseks on kulisside taga juba moodustatud jõugud, mis peavad välistama igasuguse demokraatliku kontrolli võimaluse. Neist mõjukaimad on trilateraalne komisjon ja Bilderbergi inimesed.

Trilateraalne komisjon loodi 1973. aastal David Rockefelleri poolt ja on nime poolest “Globaalse Koostöö Kõrgetasemeline Nõuandekogu”. David Rockefeller on teatavasti pärit kuulsate töösturite ja nafta magnaatide suguvõsast, talle kuulub Chase Manhattan Bank ning ta on Federal Reserve Banki põhiaktsionär.

Konspiratiivne ühendus koondab endasse sada liiget USA-st, Jaapanist ning E Liidust. Prominentsed trilateralistid olid näiteks USA presidendid Jimmy Carter, vana George Bush ja samuti Bill Clinton. Kuid ka Otto Graf Lambsdorff oli juhatuse eesistuja. Nagu on öelnud Nobeli preemia laureaat iirlane Sean MacBride, teenib trilateraalne komisjon eelkõige suurimaid USA pankasid. Komisjoni mõju kogu poliitikale on ebatavaliselt suur.

Bilderbergi inimesed said nime teatavasti esimese kokkutuleku järgi Hollandis “Bilderbergi” hotellis 1954. aasta mais. Igal aastal toimub vähemalt üks avalikkuse eest ülima rangusega salastatud istung. Sisult kujutab Bilderbergi inimeste tegevus endast USA ning E Liidu klubitaolist juhtimiskomisjoni. Selles konspiratiivses ringkonnas kohtuvad suurpankurid, suurtööstuse mänedzherid, militaristid, salapolitsei-juhid, tipp-poliitikud ja mõned valitud ajakirjanikud. Istungitel on alati reserveeritud koht NATO peasekretärile.

Saksamaa bilderberglased on näiteks Rainer Barzel, Ludwig Erhard, Walter Leisler-Kiep, Gerhard Stoltenberg, Franz Josef Strauss, Egon Bahr, Willy Brandt, Helmut Schmidt, Axel Springer. Aga ka Giovanni Agnelli (FIAT), Skandinaavia multimiljardär Marcus Wallenberg, prints Philip, prints Charles (protokollides alati ilma nime nimetamata), Edmond de Rothschild, Henry Ford II, Henry Kissinger või George Bush-vanem. David Rockefeller on alati loomulikult teretulnud aukülaline.

Briti autor Mike Peters arvab, et just Bilderbergi inimesed on tänase E Liidu ämmaemandad. Soodustajad igal juhul. Seda eriti aastatel 1954-1957 ehk ajal alates Bilderbergi ringkonna loomisest kuni Euroopa Majandusühenduse ja Euratomi asutamiseni.

Originaalartikkel: Wolfgang Hingsti koduleht.

Tõlge leheküljelt iseseisvus.kongress.ee.

Toimetas Maarja Aljas

Allikas: http://www.telegram.ee/nwo/usa-nato-el-saatuslik-kolmainsus#.Uhm9v1tLH7O

Read more...

MATTI ILVES: LOOGILINE ARENG?

                                                     Suurendamiseks kliki kaardil

"Maaleht": "Regionaalminister Siim Kiisler tutvustas täna maakondade nägemust sellest, millised on iga piirkonna olulisemad tõmbekeskused, mille ümber omavalitsusreformi käigus koondutakse. Kokku jääb selle plaani kohaselt Eestisse nelja aasta pärast kuni 60 omavalitsust."

See on praeguse valitsuse vildakaid samme arvestades igati loogiline lahend. Tõmbekeskuste Eesti jätkab edukalt maaelu suretamist, millele kõigepealt pandi juba kindel alus väiketalude väljasuretamisega.
Maal suudavad ellu jääda vaid suurtootjad, üle 100 hektari maakasutusega (EL-is on keskmise talu suurus 18 hektarit, Soomes 30 ha). Arvestamata väheseid väikeseid peretalusid, mis tegelevad peamiselt nišitoodanguga.
Nüüd ongi kujunenud olukord selliseks, et meie põllumajandus ei suuda rahvast ära toita. Me toodame piisavalt vaid piima (tõsi, piimasaadusi jätkub ka väljaveoks), sealiha ja mõnel aastal ka teravilja, isegi kartuleid tuleb sisse osta. Sisse veetakse osaliselt kõiki meil kasvavaid põllumajandussaadusi ja lihaliike va. sealiha.

Kuna provints ei ole võimeline lahendama eestlaste iibeprobleemi - see vajab komplekset lähenemist - väljarände pidurdamist Eestist E Liidu tingimustes, samuti ei suudeta tagada inimestele normaalset elamisväärset palka. 80 000 inimest saab miniumpalka, mediaalpalk on veidi üle 500 € - pooled saavad vähem ja pooled rohkem, 2012. aasta andmetel. Seepärast tulebki osariigike nühkida võimalikult õhukeseks.

Alates 1999. aastast on Eestis suletud üle 100 kooli - kõige rohkem pandi koole kinni aastatel 2000 ja 2001: vastavalt 19 ja 23 ja see protsess jätkub. Samuti on viimase viie aasta jooksul riigifirma Eesti Post sulgenud 205 postkontorit, teame ka pangakontorite sulgemise lainest. Hiljuti tabas meid tuletõrjekomandode sulgemine ja kiirabibrigaadide vähendamine.
Nüüd on täiesti selge, et Eesti maakaartilt kaovad tulevikus veel paljud külad ja kiratsema jäävad alevikud.

Read more...

Mart Helme: meie oleme tõusev ja parlamendierakonnad langev trend

Mart Helme. Foto: Raigo Pajula.

 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimehe Mart Helme sõnul näitas Emori augustikuine erakondade populaarsusuuring, et EKRE tõusev ja parlamendierakonnad langev trend ning ta avaldas veendumust, et tõus jätkub.

Emori uuringu järgi kasvas augustis valijate toetus EKREle kaks korda ehk kahelt protsendilt neljale.
Helme sõnul on inimestel lihtsalt tüdimus ja nad on väljunud suurerakondade mugavustsoonist, kus käib eelkõige Reformierakonna ja Keskerakonna vahel vastastikune demoniseerimine.
«Otsitakse alternatiive ja EKRE on kindlasti tõsiseltvõetav alternatiiv. Ma ei hakka kedagi maha tegema aga kõik teised variandid on juba ära proovitud. Inimesed ei ole idioodid, nad ei korda järjekindlalt samu liigutusi, lootes, et ükskord peab tulema teistsugune tulemus,» lausus Helme.
EKRE esimehe sõnul on inimesed korduvalt proovinud riigikogu erakondi erinevates kombinatsioonides kokku panna, aga on saanud Krõlovi valmi tulemuse, et «ükskõik, kuidas te sõbrad kokku istute, muusikuteks te ei kõlba».
«See ongi fenomen. Paljudele ei meeldi, et alternatiivne kolmas jõud on silmapiirile kerkinud, nagu meie erakond, aga nii ta on. Kindlasti on meie toetuse puhul tegemist ka teatud protestihäältega. Ma ei ole sinisilmne uus tulija poliitikas ja ma tean, et võbelemist veel tuleb. Kord meie toetus tõuseb, siis jälle langeb, aga põhimõtteliselt me oleme tõusev trend. Kohe algab kohalike omavalitsuste volikogude valimiskampaania ja ma usun, et meil õnnestub selles võrdlemisi nähtaval positsioonil olla,» rääkis Helme.
Helme sõnul suutis EKRE viimase kuu jooksul olla pildil ja pälvida ajakirjanduse tähelepanu.
«Mina käisin erinevalt teiste erakondade juhtidest Sinimägedes, see oli üsna laialt uudistes ja inimesed panid seda tähele. Mina ja teised EKRE liikmed oleme jaganud mitmesugustes uudistes  kommentaare. Me oleme pakkunud välja täiesti ebastandartseid ja poliitilise korrektsuse paradigmast selgelt väljas olevaid ideid. Me ehitame uut erakonda ja me teeme seda pika perspektiiviga, mitte ainut kohalike omavalitsuse valimistest lähtudes.
Kohalike omavalitsuste volikogude valimised toimuvad 20. oktoobril.

Poliitika

Autor:
Andres Einmann

 

Allikas: http://poliitika.postimees.ee/1358474/mart-helme-meie-oleme-tousev-ja-parlamendierakonnad-langev-trend

Read more...

MEIE KIRIK: KOHUS EI LUBANUD USKLIKUL FOTOGRAAFIL KEELDUDA PILDISTAMAST "HOMOPULMA"

See on tõesti kohutav, kui sekulaarne seadus tallub jalge alla inimese usulised tõekspidamised, seda riigis, mis oli usuvabaduse lipulaevaks.
Paraku on see alles algus, see areng viib veel paksu pahanduseni, julgen öelda, et suisa katastroofini!
Veiko Rämmel

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi Usutunnistus)

Autor: uudistetoimetus

reede, 23 august 2013

New Mexico osariigi kõrgeim kohus leidis, et usklik fotograaf Elaine Huguenin rikkus homo­paari „pulma­tseremooniat“ pildistamast keeldudes seadust. Fotograafi esindaja Jordan Lorence peab mõtet, et inimest võib seadusega kohustada käituma tema usuliste põhimõtete vastu, hirmu­äratavaks ja pretsedendituks. Osariigi seaduse kohaselt ei tohi aga teenuse­pakkujad kedagi diskrimineerida rassi, usu, soo, seksuaalse orientatsiooni või muu taolise asjaolu tõttu. Loe pikemalt siit.    Allikas:http://usk-lootus-armastus.blogspot.se/2013/08/meie-kirik-kohus-ei-lubanud-usklikul.html

Read more...

Baltimaade rahvuslased kirjutavad alla koostöölepingu

Pressiteated   22.08.2013

23. augustil külastab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna delegatsioon Bauskas Balti keti 24. aastapäeva mälestusüritust, mille käigus kirjutavad kolm Baltimaade rahvuskonservatiivset erakonda alla ühisdeklaratsiooni. Konservatiivse Rahvaerakonna delegatsiooni juhib erakonna esimees suursaadik Mart Helme, lisaks on esindatud ka Läti valitsuserakond „Kõik Läti eest!“ (Visu Latvijai!) ja Leedu Rahvuslaste Liit (Tautininkų sąjunga).
Vastuvõetav deklaratsioon tunnistab Baltimaade ühist ajalugu ja väärtusi, hoiatab nii idast kui ka läänest lähtuvate ohtude eest ja kutsub üles jääma truuks rahvusluse ning patriotismi ideaalidele. Kolme Balti riigi rahvuslased näevad põhiliste ohtudena oma poliitilisele ja majanduslikule iseseisvusele imperialistlikku ning globalistlikku maailmapoliitikat, mis soosib massiimmigratsiooni ja rahvusüleste institutsioonide loomist.
„Baltimaade koostöö on määrav, kui me tahame oma riikides rahvusena püsima jääda,“ kinnitas Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige Ruuben Kaalep. „Eesti, Läti ja Leedu seisavad täpselt samasuguste probleemide ees ja ühiselt on palju lihtsam kaitsta oma õigusi sellistes küsimustes nagu piirileping või okupatsioonikahjude hüvitamine. Rahvuslaste edu ühes riigis peab levima ümberringi nagu tuli heinakuhjas. Täpselt seda kartsid näiteks kommunistid sõdadevahelisel ajal kõige rohkem, kui võeti eesmärgiks Balti sõjalise liidu nurjamine.“
Kõnekoosolek, millest pärast deklaratsiooni allakirjutamist võtavad osa Baltimaade rahvuslased, algab Bauska linnaväljakul reedel kell 20:00.

Allikas: http://www.ekre.ee/baltimaade-rahvuslased-kirjutavad-alla-koostoolepingu/

Read more...

Õigus Eestis emakeeles asju ajada tuleneb põhiseadusest, mitte ei ole populistlik mull

Aivar Koitla

Foto on illustratiivne

Foto: Ilmar Saabas

 

Seoses kohalike omavalitsuste valimistega selle aasta oktoobris on käivitatud peavoolumeedias juba mitmeid valimisi läbinud propaganda Tallinna linna valitseva Keskerakonna vastu. Ja vahet pole, milline väljaanne, kas avalik-õiguslik või eraõiguslik, kas taasiseseisvumise ajal veel titeohtu või juba vanem olnud poliitik või meediategelane laseb nagu ühest allikast ammutatud ühestambilist infot Savisaare ja Keskerakonna hirmutegudest Tallinnas ja kogu Eestis.
Mitte, et ma paljude väidetega nõus ei oleks kuid võiks ka veidi kriitilisemalt ja laiemalt analüüsida tänase poliitilise kultuuri ja käitumise tagamaid. Pea kõikide parlamendierakondade maailmavaatelised lähtealused ja käitumispõhimõtted pärinevad nõukaaegsest ENSV komparteilise nomenklatuuri tagatoast ega erine teineteisest kuigivõrd.
Kuna üsna jõuliselt on täna esile kerkinud sisuliselt kolmanda ja alternatiivse jõuna Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja selle karismaatiline juht Martin Helme vaatamata püüetele neid ignoreerida ja maha vaikida, on hakatud neid seostama küll savisaarlaste käsilastena ja nn „paremtiiva“ lõhestajatena justkui koostöös Keskerakonnaga.

Mida on IRL ja Isamaaliit siis siiani üle 20 aasta teinud?!

Mart Helme ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohta kaotada Tallinna ametiasutustes venekeelne asjaajamine tõlgendatakse kui mingi rahvusradikaalse rahvuste vastandamisena ning teatud venekeelse elanikkonna osa diskrimineerimisena. Samal seisukohal kipub olema ka MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik (K. Lambot) ja ka IRL Tallinna linnapeakandidaat Eerik-Niiles Kross.
Delfi, 5.08.2013:
„... lubab linnapeakandidaat Mart Helmevõimule saades sundida vene pensionäre endale linnavalitsuse tõlkebüroo juurest tõlketeenust ostma. See jätab vägisi mulje propagandistlikust kokkumängust, mille eesmärk on radikaliseerida erinevaid valijate gruppe...“
„Lambot toonitas, et Eesti pealinnas peab eesti keel olema kõigile arusaadavaks suhtlemiskeeleks ja selleks toetab valimisliit Vaba Tallinna Kodanik venekeelsetes lasteaedades eesti keele õpet ning vene koolides eestikeelse aineõppe kvaliteetsemaks muutmist.“
Siit tuleb minu küsimus IRL kasvandikele Vabast Isamaalisest Kodanikust, et huvitav, mida on IRL ja Isamaaliit siis siiani üle 20 aasta teinud?! Seda enam, et kui oli Isamaaliidul vaja liitu Jevgeni Koganiga Tallinnas võimu haaramiseks, tehti oluline järeleandmine Riigikogu tasandil  KOV valimistel mittekodanikele valimisõiguse andmiseks koos keeletingimuste pehmendamisega. Just selline poliitiline taktika on täna tsementeerinud keskerakondlaste ainuvõimu Tallinnas ja Ida-Virumaal. Ma ei räägigi tohututest summadest, mida on kulutatud üsna ebaefektiivselt nö „lõimumispoliitika“ tähe all.

Sotside ja Keski kakskeelsuse eest võitlemine

Veelgi enam – täna oleme olukorras, milles nii sotsiaal-demokraadid kui ka Keskerakond nõuavad sisuliselt ametliku kakskeelsuse kehtestamist ja kodakondsuse 0-varianti.
Ja teiselt „parempoolselt rahvuskonservatiivilt“ Eerik-Niiles Krossilt poliitretooriline propagandavimka (ÕL, 9.08.2013):
„...kunstlikult ülal hoitud vastasseis Tallinna venelaste ja eestlaste vahel. Nüüd on Mart Helme kujul ilmunud Edgarile paras paariline, kes kas rumalusest või vastutustundetusest kihutab samasugusele vastandumisele teises servas..“.
Kahtlaste ärimeeste Eestisse maaletoojalt ja muidu tuntud seiklejalt väide nagu oleks Eestis eesti keele riigikeelena kasutamise nõue ja Põhiseaduse põhimõtete järgimine ehk sisuliselt seaduste järgimine  hoopis erinevate rahvusgruppide vastandamine???!!!
On üsna veider, et veel kakskümmend kaks aastat hiljem tuleb meil arutleda ka Eesti Põhiseaduse preambulas esile toodud Eesti riigi loomise aluste ja põhimõtete üle. Ikka ja jälle tahetakse mööda hiilida seaduslikest alustest, millele rajaneb Eesti riigi olemus.
Selliste väidetega sisuliselt väljendatakse Eesti Põhiseaduse „§ 6. Eesti riigikeel on eesti keel“ vastast meelsust. See paragrahv seadustab Eestis kasutusel oleva ametliku asjaajamise keele, mille täitmist jälgib ka Keeleamet. Ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmilised seisukohad ei väljenda totaalset eesti keele kehtestamist kogu riigis nii, et enam nagu vene või muus keeles üldse rääkida ei saa.

Eestisse peab jääma võimalus emakeeles suhelda

Paraku on Eesti riik ainus koht Maa peal, kus eestlane saab oma asju ajada, kultuuri tarbida, haridust omandada jne just oma emakeeles. Tal peab jääma see õigus igas Eestimaa nurgas. Ja see pole mitte mingi populistlik mull vaid igati loomulik seisukoht.
Viibisin puhkuse ajal kaks nädalat Londonis mitteturistina, mis andis mulle võimaluse elada nö Londoni vaesemas, valdavalt immigrantide  piirkonnas Wandsworthis. Tegemist oli nii rahvuselises, rassilises, kultuurilises ja ka religioosses mõttes üsna kirju piirkonnaga. Erinevalt Tallinnast oli üllatav selle mitte just eriti jõuka piirkonna turvalisus kuna täiesti rahulikult võis ka öösiti poodlemas ja jalutamas käia.
Samas ei tulnud mitte kordagi ette mõnd sisseostu tehes, juhatust või infot või teenust paludes, et kõnetatav ei saanud aru või ei oleks võimeline olnud meiega suhtlema inglise keeles. Usun, et ka Londonis on piirkondi, kus elavad umbkeelsed kuid ometi ei tule mitte keegi selle peale, et inglise keele ametikeelena rääkimise nõuet pidada natsionalismiks või rahvustevahelise vaenu õhutamiseks. Sama põhimõte toimib ka näiteks Eesti poliitikute poolt paljukritiseeritud Venemaal, kus samuti nii mõneski suurlinnas on juba tänavapildis venelase nägemine üsna harv nähtus.
Mõni aasta tagasi aga USA-s olles üllatas mind ühe sealse hilisimmigrandist venelanna suhtumine oma umbkeelsetesse kaasmaalastesse, kes endid mugavalt sisse olid seadnud nn „Väike-Vene“ piirkondadesse. Ka need inimesed vajasid siiski aeg-ajalt USA ametiisikute abi. Minu tuttav venelanna oli nõus aitama keeleliselt ainult raugastunud rahvuskaaslasi, kel oli vaja tõsist abi kas meditsiinis või muus asjaajamises. Ta lausa põlgas venelasi, kes olid tulnud elama USA-sse kuid ei võtnud üldse vaevaks inglise keelt ära õppida. Kusjuures nad teatasid veel suure aplombiga, et nad ei kavatsegi inglise keelt ära õppida, sest nad vihkavad USA-d ja ameeriklasi!!! Kas ei tule tuttav ette?!
Hea küll, nüüd ütleb mõni lugeja, et need on suured rahvad, kes sellist nõudlikkust keeleküsimuses  endale lubada võivad. Aga suuri keeli ja kultuure ähvardab ju selline keelte paabel vähem kui väikeseid. Ma ei suudagi mõista, miks osad minu rahva liikmed oma rahvuslikku identiteeti säilitada ei taha. Veelgi hullem, sotsid leiavad lausa, et kogu lojaalsuse põhimõte riigile peakski piirduma vaid kodanikuks olemise lojaalsusega , ei muuga.
Kui me ise – eestlastena – oma keelt ja rahvuslikku identiteeti ei mõista ega taha hoida, pole mõtet enam ka Eesti riigil.
Lõpetuseks üks väljavõte Facebookist ühe „moodsa ja kaasaegse“ eestlase väitega:
"Eesti rahvusgruppi pole mitte mingil juhul vaja säilitada. Eestlased nagu ka suvaline muu rahvus on üks osa inimesi, mida vormib kultuur. Meil tuleb vabaneda kultuurilisest mõjust ja siis saame olla vabad. Siis saame olla inimesed ilma sildita, et oleme nt eestlased. Mul oleks hea meel, kui ilma pingutusteta eesti keel välja sureks, sest see on üks suur takistus inimeste omavahelises suhtluses. Minu hinnangul võiks jääda ainsaks keeleks inglise keel, sest see on kõige enam levinud. Tuletan meelde, et inimesed mõtlesid välja keeled. Enne seda oligi ainult üks keel."

Aivar Koitla
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=66600987

Read more...

Mis oleks ohtlikum kui inimene, kellel on aega mõtelda?

Delfi Rahva hääl

toimetas: Ragnar Teeveer

Fooliummütsiga meeleavaldaja

Foto: Annika Haas

 
Töönädala lühendamise mõttekuse teemadel on Delfisse laekunud palju põnevaid kommentaare ja asjalikke mõtteid. Ühe lugeja arvates on töönädal praegu nii pikk väga valedel ning ausalt öeldes üsna süngetel põhjustel.

"Eelmise sajandi alguses tekkis mure, et vabrikud toodavad küll kiirelt ja palju, kuid inimesed käivad kogu aeg tööl ja keegi vabrikute toodangut ei osta. Pakuti samuti välja, et teeme lühema töönädala, mis aga välistati kiirelt. Miks? Sest on kuidas tootmisega on, kuid kõige ohtlikum relv riigi jaoks on kodanikud, kellel on käes palju vaba aega. Mis oleks ohtlikum, kui inimene, kellel aega mõtelda näiteks selle üle, miks ta tööl peab käima, kui ka teisiti on võimalik, või inimene, kes saab aru, et töötades ei saa kunagi rikkaks, või, hoidku jumal selle eest, hakkab mõtlema, mis see elu ikkagi täpselt on, kas töötegemine ja üks hädaorg, või on see kõik vaid üks näitemäng?
Kui te vaatate, millist haridust said ja saavad ülikud, mis ei tähenda, et seda tavainimene ei võiks saada, siis te näete, et meie haridussüsteemis ei ole enam sellist ainet nagu filosoofia, mis kunagi oli tähtsuselt võrdne matemaatikaga. Filosoofia on tänapäeva ühiskonna poolt naeruvääristatud nn mullipuhumine, mis näitab, et süsteem on selle lahingu võitnud. Filosoofia ei ole faktiteadus, filosoofia ehk mõtlemisarmastus arendab inimese mõtlemist.
Vaadates ringi tänases ühiskonnas, kus lahedaks vennaks peetakse dressipükstes idioodist bemmivenda, kes harrastab purjussõitu või seksikaks naiseks naist, kelle käitumine ja välimus on äravahetamiseni sarnane odava hoora omadele, siis võib nentida, et see ühiskond ei ole veel väga kõrgele arenenud. Mõtlemisest on veel vara rääkida. Või siis juba hilja.
Kogu idee ühe lausega: riigi majanduse ehk rahamasina jaoks on vaja rumalaid ja mõtlemisvõimetuid kodanikke, kes on just parasjagu targad, et mingisugust nuppu vajutada, kuid piisavalt lollid, et ei hakkaks küsima või analüüsima sobimatuid küsimusi.
Sestap on meil, nagu ka alati on olnud, väikesed palgad ja raske töö.
Riik ei tee sind rikkaks, riik ei tee sind targaks. Sinul on ainukesena vastutus oma elu eest. Saad sa sellest aru või peab seda sulle kinnitama mingi autoriteet?" küsib lugeja meilt kõigilt.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=66468712

Read more...

Kas Eestile valmistatakse Transilvaania saatust?

Rumeenia võimu all oleva iidse ungari ala kurb saatus võib tabada Eestitki, kui ei suudeta panna piiri kasuahnusest ajendatud plaanile - odava võõrtööjõu riikimeelitamisele.

Transilvaania ajaloos võib leida Eesti ajalooga sarnasusi mitmes mõttes. Maa asustas me sugulasrahvas ungarlased ja haarati seejärel Lääne tsivilisatsiooni; keskaja (ja ka hilisema perioodi) linnades oli oluline roll saksidel; Lääne tsivilisatsiooni piirialana kannatas Transilvaania korduvalt teiste tsivilisatsioonide (mongolid, türklased) vallutuste all; Ungari rahvuslust suruti maha (Austria ülemvõimu all).
Nende protsessidega paralleelselt toimus pidev õigeusklike rumeenlaste sisseränne, kes aja jooksul saavutasid piirkonnas enamuse, mis viis lõpptulemusena Transilvaania annekteerimiseni Rumeenia poolt (I maailmasõja järel ja uuesti II maailmasõja järel). (NB! Transilvaania on juba üksindagi suurem kui tükeldamise järel tekkinud Jäänuk-Ungari, mis kuni hilise ajani kandis nime Ungari Vabariik. - Toim.)

Põliselanikud löögi all, tulnukad soodusrežiimil

Rumeenia ajalookäsitlus sündmuste käigust on küll totaalselt erinev - seal nähakse Transilvaaniat kui rumeenlaste kujunemise tuumikala, mille vallutasid hiljem ungarlased. Ajaloolised, arheoloogilised ega lingvistilised tõendid seda versiooni siiski ei toeta.
Ungarlaste sissetungi ajal 9. sajandi lõpus asustasid Transilvaaniat slaavlased ja arvatavalt turgi-iraani segapäritolu avaarid. Transilvaania ungarlaste subetnose - seeklerite (ung. k. székelyek) - põlvnemise osas hunnidest, avaaridest või ungarlastest lähevad teooriad lahku.
Rumeenlaste (algse nimetusega: valahhide) algkodu tuleks aga otsida hoopis praeguse Makedoonia, Serbia lõunaosa ja ehk ka Bulgaaria lääneosa aladelt; rumeenia keeles säilinud romaniseerumiseelne substraat kajastab rumeenlaste sugulust albaanlaste esivanematega. Rumeenlaste massiline ränne praegusele asualale algas tõenäoliselt Teise Bulgaaria riigi perioodil 12. sajandi lõpus.
Ungarlased (ja ka saksi kolonistid) asustasid põlluharijatena peamiselt tasandikke ja jõgede orge; mäestikualad olid ungarlaste jaoks väheatraktiivsed, ja sinna hakkasid 13. sajandil asuma poolrändleva eluviisiga valahhi karjakasvatajad. Nii kujuneski välja asustussüsteem, kus tiheasustusega ungari alad olid tunduvalt haavatavamad nii sõdade kui katkuepideemiate puhul, mille käigus Transilvaania ungarlased - sarnaselt Eestiga - kaotasid mitmel korral üle poole rahvastikust, samas kui rumeenlased elasid katastroofid üle tunduvalt väiksemate inimkaotustega, millele lisandusid veel kõrgem iive ja jätkuv rumeenlaste sisseränne Valahhiast ja Moldovast.

Odav võõrtööjõud - hädade oluline põhjus

Ungari mõisnikud nägid sisserändajates odavat tööjõudu ja toetasid igati nii „kohalike“, mägedes rändlevate rumeenia karjakasvatajate kui ka uute sisserändajate asumist senistele ungari aladele ja paikseteks maaharijateks muutumist. Olemasolevate ungari külade kõrvale tekkisid rumeenia külad, samuti võtsid rumeenlased üle sõdade või epideemiate tagajärjel tühjenenud ungari ja saksi külasid. Tulemusena kujunes ulatuslik segaasustus, kus pikapeale rumeenlased saavutasid enamuse.
Seeklerite alal, kus elanikud olid mitte pärisorjad, vaid vabad talupojad, selliseid muutusi ei toimunud ning seeklerid on oma maadel enamuses tänini, hoolimata Rumeenia võimu ajal toimunud kolonisatsioonist ja ümberrahvustamispüüetest.
Märkimist väärib, et Ungari mõisnike hetkeline majanduslik omakasu sai pikemas perspektiivis saatuslikuks ka neile endile - rumeenia talupojad tapsid mõisnikke (aga ka muid ungarlasi) nii korduvate talupojarahutuste kui ka sõdade käigus.
Lõppakordina võõrandati pärast Transilvaania liitmist Rumeeniaga läbiviidud maareformi käigus Ungari mõisnikelt maa tasuta või minimaalse kompensatsiooni eest ning paljudele mõisnikele ei võimaldatud Rumeenia kodakondsust, mis viis ungarlastest suurmaaomanike kui klassi kadumiseni Transilvaanias (ja sagedastel juhtudel ka väljarännuni). Võõrandatud maadele asustati uusi väljarändajaid „vanast Rumeeniast“, pöörates seega demograafilise olukorra Transilvaania tasandikul lõplikult rumeenlaste kasuks.
Kuigi Ungari mõisnike soosiv suhtumine rumeenlastest ümberasujate suhtes ei olnud Transilvaania kui terviku kaotamise puhul ainus tegur, ei saa selle tähtsust ka alahinnata - paljuski just selle tagajärjel kaotasid ungarlased enamuse Koloszvári (rum. Cluj) ja Zilahi (rum. Zalău) ümbruskonnas, millega seeklerite alad lõigati ülejäänud ungari enamusasustusega aladest ära, ning Ungari ja Rumeenia vahelise, etnilistel alustel põhineva piiri tõmbamine oleks sisuliselt võimatu ka juhul, kui rakendataks rahvaste enesemääramisõigust.

Transilvaania ja Eesti sarnasus tänapäeval

Transilvaania ja Eesti arengute vahelised paralleelid ei piirdu ainult minevikuga, vaid Transilvaania peaks mõjuma ka hoiatava näitena, milleni võib viia otsustamispositsioonil olevate inimeste hetkelise omakasu püüdmine.
Kui Eestis isegi praeguse tööpuuduse ja ulatusliku väljarände perioodil räägitakse vajadusest võõrtööjõu järele, selle asemel, et püüda luua tingimusi väljarände peatumiseks ja olemasoleva tööjõu ümberõppeks, tekib järgmisena küsimus: millistest piirkondadest peaks need sisserändajad tulema?
Oma elatustaseme, sotsiaalsete tagatiste, kliima ega keelekeskkonna poolest ei ole Eesti atraktiivne ei teistele Euroopa Liidu kodanikele ega ka Euroopa Liitu survestavatele lõunapoolsetele sisserändajatele (viimaseid võib Euroopa Liit soovida küll Eestile „jagada“, kuid need inimesed jääksid suures osas koormama sotsiaalhoolekannet, mitte ei leevendaks olukorda tööjõuturul).
Seega jäävad üle eelkõige idaslaavlased, kelle jaoks muudele asjaoludele lisab atraktiivsust Eestis leviv hiiliv kakskeelsus... Ja nii võimegi end ühel hetkel leida olukorrast, kus oleme jäänud vähemuseks omaenda maal, kusjuures uus enamus on homogeenne ja samastab ennast suure naaberriigiga...
Ainult, et kuitahes valus kaotus Ungari jaoks Transilvaania ka poleks, ei saa meie sel juhul rääkida Jäänuk-Eestist...

PAUL MADALIK

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 9. numbris (juuni-juuli 2012) ilmunud kirjutis.
__________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

Read more...