RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 22. august 2013

Kas Eestile valmistatakse Transilvaania saatust?

Rumeenia võimu all oleva iidse ungari ala kurb saatus võib tabada Eestitki, kui ei suudeta panna piiri kasuahnusest ajendatud plaanile - odava võõrtööjõu riikimeelitamisele.

Transilvaania ajaloos võib leida Eesti ajalooga sarnasusi mitmes mõttes. Maa asustas me sugulasrahvas ungarlased ja haarati seejärel Lääne tsivilisatsiooni; keskaja (ja ka hilisema perioodi) linnades oli oluline roll saksidel; Lääne tsivilisatsiooni piirialana kannatas Transilvaania korduvalt teiste tsivilisatsioonide (mongolid, türklased) vallutuste all; Ungari rahvuslust suruti maha (Austria ülemvõimu all).
Nende protsessidega paralleelselt toimus pidev õigeusklike rumeenlaste sisseränne, kes aja jooksul saavutasid piirkonnas enamuse, mis viis lõpptulemusena Transilvaania annekteerimiseni Rumeenia poolt (I maailmasõja järel ja uuesti II maailmasõja järel). (NB! Transilvaania on juba üksindagi suurem kui tükeldamise järel tekkinud Jäänuk-Ungari, mis kuni hilise ajani kandis nime Ungari Vabariik. - Toim.)

Põliselanikud löögi all, tulnukad soodusrežiimil

Rumeenia ajalookäsitlus sündmuste käigust on küll totaalselt erinev - seal nähakse Transilvaaniat kui rumeenlaste kujunemise tuumikala, mille vallutasid hiljem ungarlased. Ajaloolised, arheoloogilised ega lingvistilised tõendid seda versiooni siiski ei toeta.
Ungarlaste sissetungi ajal 9. sajandi lõpus asustasid Transilvaaniat slaavlased ja arvatavalt turgi-iraani segapäritolu avaarid. Transilvaania ungarlaste subetnose - seeklerite (ung. k. székelyek) - põlvnemise osas hunnidest, avaaridest või ungarlastest lähevad teooriad lahku.
Rumeenlaste (algse nimetusega: valahhide) algkodu tuleks aga otsida hoopis praeguse Makedoonia, Serbia lõunaosa ja ehk ka Bulgaaria lääneosa aladelt; rumeenia keeles säilinud romaniseerumiseelne substraat kajastab rumeenlaste sugulust albaanlaste esivanematega. Rumeenlaste massiline ränne praegusele asualale algas tõenäoliselt Teise Bulgaaria riigi perioodil 12. sajandi lõpus.
Ungarlased (ja ka saksi kolonistid) asustasid põlluharijatena peamiselt tasandikke ja jõgede orge; mäestikualad olid ungarlaste jaoks väheatraktiivsed, ja sinna hakkasid 13. sajandil asuma poolrändleva eluviisiga valahhi karjakasvatajad. Nii kujuneski välja asustussüsteem, kus tiheasustusega ungari alad olid tunduvalt haavatavamad nii sõdade kui katkuepideemiate puhul, mille käigus Transilvaania ungarlased - sarnaselt Eestiga - kaotasid mitmel korral üle poole rahvastikust, samas kui rumeenlased elasid katastroofid üle tunduvalt väiksemate inimkaotustega, millele lisandusid veel kõrgem iive ja jätkuv rumeenlaste sisseränne Valahhiast ja Moldovast.

Odav võõrtööjõud - hädade oluline põhjus

Ungari mõisnikud nägid sisserändajates odavat tööjõudu ja toetasid igati nii „kohalike“, mägedes rändlevate rumeenia karjakasvatajate kui ka uute sisserändajate asumist senistele ungari aladele ja paikseteks maaharijateks muutumist. Olemasolevate ungari külade kõrvale tekkisid rumeenia külad, samuti võtsid rumeenlased üle sõdade või epideemiate tagajärjel tühjenenud ungari ja saksi külasid. Tulemusena kujunes ulatuslik segaasustus, kus pikapeale rumeenlased saavutasid enamuse.
Seeklerite alal, kus elanikud olid mitte pärisorjad, vaid vabad talupojad, selliseid muutusi ei toimunud ning seeklerid on oma maadel enamuses tänini, hoolimata Rumeenia võimu ajal toimunud kolonisatsioonist ja ümberrahvustamispüüetest.
Märkimist väärib, et Ungari mõisnike hetkeline majanduslik omakasu sai pikemas perspektiivis saatuslikuks ka neile endile - rumeenia talupojad tapsid mõisnikke (aga ka muid ungarlasi) nii korduvate talupojarahutuste kui ka sõdade käigus.
Lõppakordina võõrandati pärast Transilvaania liitmist Rumeeniaga läbiviidud maareformi käigus Ungari mõisnikelt maa tasuta või minimaalse kompensatsiooni eest ning paljudele mõisnikele ei võimaldatud Rumeenia kodakondsust, mis viis ungarlastest suurmaaomanike kui klassi kadumiseni Transilvaanias (ja sagedastel juhtudel ka väljarännuni). Võõrandatud maadele asustati uusi väljarändajaid „vanast Rumeeniast“, pöörates seega demograafilise olukorra Transilvaania tasandikul lõplikult rumeenlaste kasuks.
Kuigi Ungari mõisnike soosiv suhtumine rumeenlastest ümberasujate suhtes ei olnud Transilvaania kui terviku kaotamise puhul ainus tegur, ei saa selle tähtsust ka alahinnata - paljuski just selle tagajärjel kaotasid ungarlased enamuse Koloszvári (rum. Cluj) ja Zilahi (rum. Zalău) ümbruskonnas, millega seeklerite alad lõigati ülejäänud ungari enamusasustusega aladest ära, ning Ungari ja Rumeenia vahelise, etnilistel alustel põhineva piiri tõmbamine oleks sisuliselt võimatu ka juhul, kui rakendataks rahvaste enesemääramisõigust.

Transilvaania ja Eesti sarnasus tänapäeval

Transilvaania ja Eesti arengute vahelised paralleelid ei piirdu ainult minevikuga, vaid Transilvaania peaks mõjuma ka hoiatava näitena, milleni võib viia otsustamispositsioonil olevate inimeste hetkelise omakasu püüdmine.
Kui Eestis isegi praeguse tööpuuduse ja ulatusliku väljarände perioodil räägitakse vajadusest võõrtööjõu järele, selle asemel, et püüda luua tingimusi väljarände peatumiseks ja olemasoleva tööjõu ümberõppeks, tekib järgmisena küsimus: millistest piirkondadest peaks need sisserändajad tulema?
Oma elatustaseme, sotsiaalsete tagatiste, kliima ega keelekeskkonna poolest ei ole Eesti atraktiivne ei teistele Euroopa Liidu kodanikele ega ka Euroopa Liitu survestavatele lõunapoolsetele sisserändajatele (viimaseid võib Euroopa Liit soovida küll Eestile „jagada“, kuid need inimesed jääksid suures osas koormama sotsiaalhoolekannet, mitte ei leevendaks olukorda tööjõuturul).
Seega jäävad üle eelkõige idaslaavlased, kelle jaoks muudele asjaoludele lisab atraktiivsust Eestis leviv hiiliv kakskeelsus... Ja nii võimegi end ühel hetkel leida olukorrast, kus oleme jäänud vähemuseks omaenda maal, kusjuures uus enamus on homogeenne ja samastab ennast suure naaberriigiga...
Ainult, et kuitahes valus kaotus Ungari jaoks Transilvaania ka poleks, ei saa meie sel juhul rääkida Jäänuk-Eestist...

PAUL MADALIK

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 9. numbris (juuni-juuli 2012) ilmunud kirjutis.
__________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

2 kommentaari:

Anonüümne 22. august 2013 12:10  

hiina, jaapani, korea, vietnami jm draakonid vallutavad baltikumi, soomeugrilaste/slaavlaste venemaad, euroopat, ameerikat, keskaasiat jne. reaalne expansia saatkondade ja kaubanduskodade abil. osmannide goktyrkide, keskaasia, kaukaasia rahvaste expansia baltikumi, skandinavia, euroopa, venemaa aladele.
http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%94%D1%80%D0%B0%D0%BA%D0%BE%D0%BD
http://et.wikipedia.org/wiki/Lohe
http://en.wikipedia.org/wiki/Dragon
http://planeta.moy.su/blog/velikij_uchitel_chelovechestva_mm_o_rossii_i_kitae/2013-03-02-44824

Anonüümne 22. august 2013 13:26  

http://www.youtube.com/watch?v=_N13Jo174kg jt videod hiinast!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP