795 aastat Madisepäeva lahingust

  Asjade õnneliku või soovitud kulgemise eeldusteks loetakse tihti pooljuhuslike argumentide täitumist ehk olla õigel ajal õiges kohas ja kohtuda õigete suunajatega.
Nii on see inimestega, kuid mitte ainult. Nii paistab, et on ka riikidega.

Selleks, et saaks tekkida riik, selleks on vaja teatud sisehõimlikku kokkulepet ja/või tunnetatud vajadust riiklikuks integreerumiseks. Tavaliselt need tunded ja vajadused arenevad suhteliselt aeglaselt ja seepärast on ajalugu tõestanud, et mõnikord on riigi tekke kiirendamiseks teatud territooriumil vajalik välise teguri sekkumist - näiteks invasiooni.

Välisinvasioon kihutas koonduma ka Baltikumis asuvaid hõime omariiklusele. Seda nii tänapäevase Leedu kui ka näiteks Eesti territooriumil. XII-XIII sajandi alguses olid eeldused omariikluseks olemas mõlemal nimetatud territooriumil. Nimetatud ajal oli suurenenud tõsisema välisinvasiooni oht ja ka praktiliselt olid kohalikud hõimud sunnitud koonduma, et tõrjuda tagasi pidevalt sagenevaid välisrünnakuid.

Leedu hõimud ühendas riigiks Mindaugas (1200 - † 1263) 1230. aastatel. Otsustava tähtsusega oli siinjuures üks lahing - Saule lahing 1236. aastal, peale mida ühendatud hõimud kinnistusid Mindaugase kui juhi ümber lõplikult. Etterutates on huvitav märkida, et nii Saule lahingus kui järgnevalt pajatatavas madisepäeva lahingus võttis osa sisuliselt samasugune hulk sõjamehi "pärismaalaste" ning sissetungijate poolele. Selles mõttes olid mõlemad lahingud nagu kaksikud. Kuid tulemused ja tagajärjed olid erinevad.
Mindaugas krooniti 6. juulil 1253 krooniti Leedu kuningaks. Eesti kuningriik jäi sündimata.


Ka meie hõimude iseseisvad maakonnad olid samal ajal valmis liituma ühise juhtimise alla. Sarnast keelt rääkivad hõimud, kelle eluala hõlmas nii tänapäeva Eesti kui ka sisuliselt pool tänapäeva Lätit, olid valmis koonduma Sakalas asuva Lehola karismaatilise vanema Lembitu († 1217) ümber. Siiski oli Lembitu probleemiks see, et ta ei suutnud siinsete hõimude omavaheliste lahkhelide tõttu koondada enda ümber absoluutset enamust potentsiaalsest sõjajõust. Suurimaks probleemiks võib ehk nimetada ka saarlaste mittekaasalöömine otsustavas lahingus. Just saarlaste malev oli toona võimsaim ja võitlusvõimelisem sõjaüksus kohalike hõimude seas.
Märkimisväärseks probleemiks oli ka asjaolu, et killustatus ning omavahelised nääklused olid lükanud meie hõimude seast välja liivi hõimud (elasid tänapäeva Põhja-Lätis rannikualadel, tegid koostööd saarlastega), kes asusid oma liidri Kaupo juhtimisel toetama sakslaste invasiooni.

Otsustav lahing, mis oleks siuliselt võinud lõplikult liita siinsed hõimud üheks riigiks, toimus 1217. aasta madisepäeval Paala jõe ääres, tõenäoliselt tänapäeva Vanamõisa küla lähedal. Madisepäeva lahingu nime see lahing ka kannab.

Ristisõdijate kogunemine enne Madisepäeva lahingut
15. september 1217

Kuulnud eestlaste maleva kogunemisest, koondasid ristisõdijad selle vastu kiiresti suure eliitväe.

Seejuures taheti eelkõige ennetada venelaste tulekut. Sakslased, liivlased ja latgalid tulid kokku Henriku järgi "Sakala lähedusse, kus on sõjaväe palvetamise ja läbirääkimiste koht".

See asus umbes 80 kilomeetri kaugusel Viljandist ning sinna koondati krooniku sõnadel 3000 valitud meest. Pooled neist olid sakslased, teine pool liivlased ja latgalid.

Osalt ajapuuduse, osalt venelaste kartuse tõttu polnud ristisõdijad Liivimaad kõikidest relvakandvatest meestest tühjaks teinud. Ametlikuks ülemjuhatajaks oli määratud Orlamünde (Lauenburgi) krahv Albert, kuid vägede tegelikuks juhiks oli Mõõgavendade ordumeister Folkvin (Volquin).

19. september 1217

Ristisõdijad alustasid teekonda Sakalasse, eestlaste maleva kogunemiskohta, jäädes 20. septembri ööseks laagrisse Viljandi alla

Kõige hiljemalt 19. septembri varahommikul alustasid ristisõdijad mööda vana sõjateed läbi Ruhja ja Karksi liikumist Viljandi poole. 20. septembri hommikuks jõuti tõenäoliselt kuskile Halliste ja Karksi kanti, kus saadeti maakuulamiseks laiali mõned väesalgad.

Küladest saadi teateid eestlaste väe suuruse kohta ning seda, et ka eestlaste vägi on oma kogunemispaigast sakslastele vastu liikuma asunud. Sakala lõunakihelkondade elanike teadmised eestlaste maleva kohta oma 30-40 kilomeetrit põhja pool näitab, et Sakala vanemate vahel toimis üllatavalt kiire sõnumite viimise ahel üle kogu maakonna.

Hiljemalt 19. septembril olid teele asunud ka eestlased, olles enne seda 15 päeva oodanud venelaste tulekut kokkulepitud kogunemiskohta. Liikuma hakkamise põhjuseks võis olla nii soov venelastele vastu asuda, teadete saamine sakslaste vägedekogumisest kui ka otsus lihtsalt omal käel Liivimaale sõjaretkele minna.

Tuleb ühtlasi arvestada ka asjaolu, et toona oli sedavõrd suure maleva ühe koha peal varustamine pikemat aega üpriski keeruline, mistõttu ei olnud võimalik pikemat aega samas paigas laagris püsida.

20. septembri õhtuks jõudsid lahingukorras ettevaatlikult edasiliikuvad ristisõdijad Viljandi alla, kuhu jäädi ööseks laagrisse. Järgmise päeva (apostel Matteuse päeva) varahommikul peeti missateenistus. Seejärel jätkati liikumist eestlaste laagripaiga poole, kuid siis avastati, et neile vastutulevad eestlased on hoopistükis loodesse, Pärsti-Vanamõisa kanti pöördunud. Sakslased järgnesid eestlaste malevale.

Vägede ettevalmistumine lahinguks
20. september 1217

Eestlaste vanemad eesotsas Lembituga olid arvatavasti vastase väe peatsest tulekust teadlikud, mis ajendas neid oma kogunemiskohast liikvele asuma, et otsida lahingu andmiseks sobiv paik.

Selleks valiti Viljandist umbes kümne kilomeetri kaugusel Madi talu, Vanamõisa ja Karuse vaheline ala hilisema Risti kabeli Kirikumäe vahetu lähedus.

Põhiosas oli tegemist metsa ja võsase karjamaaga koos moreeniseljakute ja küngastega ning väikeste veesilmade ja metsatukkadega. Selline maastik ei pakkunud head ülevaadeet ning oli küllaltki raskesti ligipääsetav, mis tegi paiga ristirüütlitele vägagi ebamugavaks. Nii jäädigi sinna sakslaste ootele.
Sakslased olid oma väed asetanud kolme gruppi. Keskmisesse korraldati salkadena läbisegi sakslased, nii rüütlid kui ka jalavägi. Latgalid asetati sakslaste vasakule, liivlased paremale tiivale ühtse nelinurkse parvena.

Eestlaste vägi jagunes maakondade kaupa samuti kolmeks. Lätlaste vastu paigutati sakalased ühes Lembituga, liivlaste vastu aga ridalased (läänemaalased) ja harjulased. Ühismaleva keskossa jäid seega rävalased, virulased ja järvalased kui arvuliselt kõige suurem väegrupp. Eestlased lootsid tiibadel asuvad liivlased ning lätlased kiiresti purustada, et siis lahingu keskosas asuvad sakslased ümber piirata ja hävitada.

Madisepäeva lahingu algus
21. september 1217

Eestlased ründasid ristisõdijaid pooleldi ootamatult, kuid vihases võitluses õnnestus sissetungijatel eestlased taganema sundida. Halva positsiooni tõttu ei kasutatud vibusid.

Madisepäeva lahing algas 21. septembri keskpäeva paiku. Eestlaste strateegia ühtis seitsme aasta taguse Ümera lahinguga: eestlaste malev tormas ristisõdijatele kallale metsadest, hoolikalt valitud kohas. Üllatusmoment polnud aga sedavõrd mõjuv kui tookord, sest sissetungijate vägi oli juba teist päeva edasi marssinud vähemalt osalises lahingukorras.

Ristisõdijad korraldasid end kiiresti lahinguvalmidusse. Eestlaste esimese hoobi said sakslased ja latgalid. Kuna sõjaväed asusid teineteisele küllaltki lähedal, ei olnud võimalik lahingu alguses tavapäraselt kasutada laskerelvi, vibusid ja ambe.

Sakslasi tabas eestlaste hoogne rünnak, kuid pärast pikemat karmi võitlust õnnestus neil eestlaste lahingurivi murda ning põgenema sundida. Samal ajal pidasid sakalased ägedat lahingut lätlastega, keda võisid toetada ka mõned sakalased. Kuna eestlaste rinde keskosa olid sakslased läbi murdnud, asusid nad sakalasi kimbutama ka külgedelt. Niisuguses raskes olukorras ei jäänud ka neil üle muud kui taganeda.

Lahinguvälja kolmandas osas olid ridalased ning harjulased alguses üsna edukad tänu heiteodadele, mis liivlased kõigepealt taganema sundisid. Kuid selle asemel, et põgeneda, taandusid nad sakslaste juurde ning hakkasid koos nendega eestlasi jälitama. Liivlaste vastu suundunud eestlased aga sattusid täienduseks lahingusse saabunud sakslaste peale, kes ajasid eestlased lõpuks põgenema.

Eestlaste taganemine ning järellahing
21. september 1217 kell 16:00

Taganevaid eestlasi asuti jälitama, kusjuures eestlased võisid neid tagaajavate sakslastega pidada veel ühe lootusetu järellahingu.

Kui eestlaste äge pealetung oli kõikjalt tagasi tõrjutud, algas eestlaste jälitamine. Siinjuures on võimalik, et pealahinguväljast lääne pool kunagise Risti kabeli koha lähedal võisid taandumisel uuesti koondunud eestlaste vägi ning neid tagaajavad sakslased maha pidada veel järellahingu, kus rüütelvennad sattusid üsnagi raskesse olukorda.

Alles koos tagantpoolt appiruttavate ristisõdijate väeosadega suudeti eestlased lõplikult purustada. Algas vihane eesti maleva riismete jälitamine ümberkaudsetes metsades ja soodes.

Eestlaste kaotused olid suured, erinevate kroonikute andmeil koguni 1000-1400 langenut. Kuigi kroonikate arve ei tasu oluliselt usaldada, võib siiski arvata, et eesti malevast hävis kuni veerand.

Ristisõdijad olla saagiks võtnud üle 2000 hobuse. Surma sai hulk Sakala vanemaid, teiste hulgas ka kuulus Lembitu. Kaotusi kandis aga ka ristisõdijate leer, neist olulisim hukkunu oli liivlaste vanem Kaupo.

Sakala taasalistumine

Lahingu järel asusid eestlaste jälitamise lõpetanud sakslased rüüstama lähemat ümbruskonda ning korjama lahinguväljalt sõjasaaki.

Kokkuröövitud moon veeti kokku Lembitu külla Navestis - kuhu jäädi kolmeks päevaks laagrisse - ning jagati omavahel. Sinna tulid kokku ka ellujäänud Sakala vanemad, teiste hulgas ka Lembitu vend Unnepeve (Õnnepäev), kes nõustusid uuesti sakslastele alistumisega, mille kinnituseks võtsid ristisõdijad omakorda pantvange.

Pärast seda siirdus sissetungijate vägi võidukalt koos kogu röövsaagiga koju tagasi. Venelased eestlastele appi ei jõudnudki, tehes sõjakäigu Eesti- ja Liivimaale alles 1218. aastal.

Nõnda lõppes ristisõdijate sissetungi suurim välilahing eestlaste kaotusega, lüües vaheda mõra Eesti maakondade koostöösse. Kuigi löök oli karm, ei osutunud see veel lõplikuks pöördepunktiks, mis otsustas kogu vallutussõja saatuse. Eestlased suutsid ennast veel palju aastaid hiljemgi otsustavalt koondada ning edukalt sakslaste vastu võidelda, mida näitavad kas või 1223. aasta väljaastumised üle terve Eestimaa. Sellest hoolimata pidid eestlased aga siiski võitlema endast kordades võimsama vaenlasega, kes 1227. aastaks oma võimu üle terve Eesti sajandeiks lõpuks ikkagi maksma pani.

Allikad: Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion. 1990
Evald Tõnisson, Jüri Selirand ja Artur Vassar. Kui Lembitu kutsus... Tallinn: Eesti Raamat, 1968
Wikipedia

Allikas: http://bhr.balanss.ee/